Prognoosides pane üks käsi piiblile

Mäletatavasti käis Briti toonane peaminister Tony Blair siingi Euroopa Liidu 2007-2013 eelarve värke kooskõlastamas. Naasnud Londonisse, ootasid teda ajakirjanike etteheited, et ta olla Stenbockis ringi käinud, käed püksitaskus.

Väga ebaõnnestunud õigustusena ta vist vihjas, et pidi käed rahakoti peal hoidma. Parem oleks olnud õigustada näiteks taskupiibliga.

Eesti rahandusministeeriumi suveprognoosist, nagu eelmistestki prognoosidest, paistab jällegi eeskätt silma, et selle ebakohad ei ole niivõrd tingitud ebakompetentsusest, kuivõrd partokraatlikest vassimistest.

Valeprognoosid

Teatavasti on rahandusministeeriumi prognoosid juba aastaid silma paistnud sellega, et valitsejate/võimurite auks ja kiituseks on majanduskasvu prognoosiga raudselt “eksitud” vaks (ingl span) kõrgemale ja inflatsiooni prognoosiga “eksitud” vaks allapoole.

Muide, seda reeglit arvestades saab viimase prognoosi korrigeerimise alusel siiski üsna selgelt ettekujutuse, mis suure tõenäosusega võiks meie majanduses aastal 2009 toimuma hakata.

Ka ebaõnnestunud vabanduspalved on ministeeriumil alati valmis: moonutused on selleks, et rahvast mitte paanikasse ajada. Tegelikult sellised ebaausad poliitvassimised ajavadki asjatundlikuma osa publikust paanikasse. Näiteks võib tuua riigikogus kevadel ühe seadusparanduse säte stiilis “Eesti Pank peab vähendama nende andmete avalikustamist, mis võivad tekitada paanikat”.

Muidugi on nimetet “eksitused” osavalt looritatud valikuliselt valitud partokraatliku ideoloogia eelduste ning pseudoteoreetiliste terminite võrku.

Näiteks ministeeriumi aastataguses prognoosis oli eeldus, et 2007 sügiskuudeks “transiidi maht taastub” ja see ilmselt aitas prognoosida tänavuseks majandustegevuse kasvuks 7,3 protsenti. Järgneva kevadprognoosi ajaks oli see poliiteeldus ammendunud ja võeti maha, seega usaldusväärsete numbrite positsioonid ilmselt vahetati ja pakuti tänavuseks kasvuks 3,7 protsenti.

Käesoleva prognoosi analüüsi alusel saab aga teatava tõenäosusega väita, et tegelikuks olukorraks võib isegi kujuneda -3,7 protsenti, edasi on juba lugejale algoritm selge .

Mis on käesoleva prognoosi kübaratriki eeldused aastaks 2009? Eeskätt võiks nimetada nn ekspordi tõusuhüpoteesi, mis tundub teoreetiliselt eriti kahtlane. Seda põhjusel, et isegi prognoosis esitatud inflatsioon 6 protsenti on kaugelt kõrgem kui meie põhiliste kaubanduspartnerite sihistatavad näidud, seega meie toodete hinnad tõusevad kiiremini kui nendel ja seega meie konkurentsivõime järjest kahaneb, ekspordi reaalsed mahud tõenäoliselt koos sellega.

Eriti jääb segaseks, milles see väljaveo suurenemise ime peaks seisnema, loodetavasti mitte tootmisseadmete väljaveos.

Majandus täituru tasemele

Eriti mitteasjakohaselt torkab silma Eesti majanduse otsene võrdlemine USA ja kogu ELiga. Taevane arm, otseselt niivõrd erineva suurusega süsteeme võrrelda ei tohiks. Küll võiks selle asemel midagi õpetlikku saada Eesti kõrvutamisest Läti ja Soomega.

Niisama ebaõnnestuvalt näivad võrdlused konjunktuuriinstituudi prognoosidega (huvitav, mitu doktorit seal on makroökonoomilise monetaar-fiskaalse kvalifikatsiooniga?).

Ja siis see lõputu korrutamine ilma mis tahes tõestust omava valvedoktriiniga: majandus on tsükliline.

Eriti õõvastav on see väide selles prognoosis seostatuna nn majandusliku arengu tootmisfunktsioonilise potentsiaalimudeliga, sest see ei sisalda õhkagi mingite regulaarsete sujuvate pehme langemise tsüklite olemasolust, küll aga hüpoteese valitud majanduspoliitika/maksupoliitika puhul arengu võimalikust jätkusuutmatusest ning sellest tuleneda võivatest majanduskrahhidest ja kaotatud mängudest.

Olgu muud, mis on, kuid juba Friedmanist alates on makroasjatundjatele selge, et inflatsiooni prognoosimisel peaks vähemalt ühe käe hoidma pidevalt piibli peal (rääkima tõde ja ainult tõde ning kogu tõde). Siin ei tohi peale eksimuste veel vassida, et ametkonnad ei saa midagi teha, sest majandus areneb tsükliliselt, meil on valuutakomitee ja seega kujuneb kogu monetaarvärk meil imepäraselt ise ja laabub vms. Et ega me tulumaksude automaatsest alandamisest tingitud eelarveauke planeeri täita inflatsiooni tõstmisega, et küll firmade kasumite unikaalne mittemaksustamine (ja maksustamata kasumite väljavedu) annab meile sellise eelise, et kõik läheb hästi vms.

Muide, esitatud 2009 inflatsiooni prognoosis on peale politikaanse moonutamise ebakompetentsi, sest nähtavasti jälle ei suudetud arvestada inflatsioonilist lumepalli efekti. Seega, hea mitteparteiline lugeja, esitatud inflatsiooni prognoos korrigeeri vähemalt 1,5ga (seda prognoosis kasutatud eeldusel: valitsuse majanduspoliitika jääb selliseks, nagu see on).

Huvitavad trikid on veel: näiteks ei ole millegipärast arvestatud valitsuses nädal varem vastu võetud otsust 2009 eelarvetulusid tõsta 1,3 miljardit nn avansilise tulumaksuseaduse jõustamise edasilükkamisega (see seadus on tõesti ebaõnnestunud), või on huvitaval kombel järsu jõnksakuga tõstetud 2009 eelarvetulusid miljardiliste ja miljardiliste toetuste tõusuga, ilmselt ELi poolt.

Ja selle prognoosi pompoosset kodukootud võtmelauset “Eesti majanduses on toimumas kiire potentsiaaliülene majanduskasvu kohandumine jätkusuutlikule tasemele”. Seda tõlgendage järgmiselt: “Eesti majanduse kriis on taandumas tõenäoliselt mittestabiilseks stagflatsiooniks (kõrginflatsiooniliseks majandustegevuse kängumiseks), seda seni, kuni majanduspoliitikas ei toimu teaduspõhist pööret ega kõrvaldata räiget avalikku väärteavitamist.”

Kõrge inflatsiooni ohjamata ja sihistamata vohamine mõnda aega ning inflatsiooniga eelarve luhvti täis ajamine päädib moodsa majandusteooria alusel mis tahes tüüpi majanduse libisemisega täituru tasemele.

Kõige suuremaks üllatuseks oli, et ministeeriumi praegune prognoos käesoleva aasta kohta langeb täielikult kokku The Economisti prognoosiga Eestile, kahjuks 2009 kohta on ministeeriumi prognoos inglaste omast helgem.

Samuti tugevasti üllatas ministri märkus, et tuleva aasta eelarve kärbete suurendamine võib hakata “riiki rüüstama” või midagi sellist. Taevakene, majanduslikult rüüstab riiki igal juhul juba aastaid suur jooksevkonto puudujääk. Seda ei suuda kaugeltki enam katta ELi toetused vms, olulises osas selle katmine toimub nähtavasti rahvuslike kinnisvarade müügiga välismaale.

 

Ülo Ennuste, majandusmatemaatika professor

Avaldatud: Pärnu Postimees 28.08.2008

Riigikogu paari suletõmbega saaks paar miljardit

Juba kuuldub Toompea poolt häälitsusi selle vastu et tuleva aasta eelarvetulude laekumise suurendamiseks oleks mõttekas edasi lükata „Tulumaksu muutmise seaduse“ (vastu võetud 26.III 08) jõustumist aastake või paar. 

Teatavasti selle seaduse jõustamisega tuleva aasta algusest tekitataks ainuüksi tuleva aasta eelarve laekumistele kaotus miljardi kuni kahe ulatuses (võrreldes kehtiva maksusüsteemiga, sõltuvalt majanduse tõusu kiirusest, vt seaduse „Seletuskirja“). See summa läheks nii kodumaises kui ka välismaises omanduses olevate äriühingutele kogemata üleplaaniliseks maksualandamise kingituseks, seda ebaõnnestunud töö-õnnetusliku seadusparandamise tõttu. Lisaks otsesele laekumiskaotusele tuleb arvestada seda, et valitsusel võib tekkida järjekordselt kiusatus tekkivat auku hakata täis toppima inflatsiooni tõstmise abil koos kõigi selle väärteoga kaasnevate tagajärgedega kogu majandusele ning sotsiaalsfäärile.

Toompealt kiigates näikse aga vist nii, et see kaotus on tühine – nagu nad ütlevad: ainult sada miljonit ministeeriumi kohta, iga elaniku kohta veelgi vähem! Liiatigi kui üldse mingist kaotustest saavat rääkida (kokku lähematel aastatel kuni neli miljardit). Summat võivat hoopiski käsitleda kui hinda, mida meie valitsus kavatseb maksta selle moraalse võidu eest, et Eesti maksuseadus igal juhul säilitaks oma juhtiva rolli euroliidus ja eriti selle ühe liberaalse silmapaistvama „iseloomulikuma joone“ („Seletuskiri “), seda euroliidu liikmete üldiselt traditsiooniliste (loe: triviaalsete sotsialistlike/vanamoodsate) maksusüsteemide taustal.

Muide, ülalesitatud summad põhinevad nn status quo arvutusmeetodil, mis kahjuks reformide/seaduste maksumuste ja väärtuste arvutamisel on eksitav. Teatavasti reformide puhul tuleks eelistada nn alternatiivkulude meetodit (vt nt Mereste 2003, ingl opportunity cost). Viimase järgi oleks nimetatud seadusmuudatuse jõustamisel kaotus tuleva aasta eelarvele hinnanguliselt kahe kuni nelja miljardi ümber. Ja parim alternatiivne seadusmuudatus oleks mingile traditsioonilisele maksusüsteemi tüübile pöördumine.

Viimasega saaks lihtsalt ja läbipaistvalt likvideerida nii kehtiva seaduse vaegused (nt Eestist suurte kasumite väljavool ilma siia sentigi tulumaksu jätmata jne), kui ka nimetet avansilise seadusparanduse kahetsusväärsed idiosünkratismid (nt avansiliste maksete venitamine pooleteise aasta peale, seega ettemaksulise asemel sisuliselt järelmaksulise-viivitava süsteemi rakendamine).

Seega, tõepoolest, avansiliste maksete seaduse jõustamise edasilükkamine olekski ainult tühine värk. Õigem oleks hoopiski kibekiiresti teha selle avansilise seadusparanduse kontraparandus: viimane võimaldaks võrreldes kehtiva seadusega mitte vähendada tuleva aasta eelarvelaekumisi kuni kahe miljardi võrra vaid isegi vastupidi – poliitilise soovi korral suurendada maksulaekumisi eelarvesse ühe kuni kahe miljardi võrra, või nii, sõltuvalt jällegi majanduskasu või languse suurusest, võrreldes praegu kehtiva süsteemiga ning isegi maksumäärade edasisel vähendamisel.

August, 2008

Täpselt vale prognoos

•• Eelarveprognoosi esitamine nominaalina 91,5 miljardit krooni on mõttetu nii vormilt kui ka sisult. Esmalt seetõttu, et matemaatiliselt on siin komajärgne arv kas väga kahtlane või mõttetu, sest majanduslikud prognoosid on põhimõtteliselt ligikaudsed. Näiteks antud juhul võiks vea ülempiiriks hinnata vähemasti +/– 2 miljardit.

Sisult seetõttu, et arv 91,5 ei ütle midagi selle kohta, kui palju on sinna summasse luhvti ehk inflatsiooni sisse topitud. Moodsa majandusteaduse kohaselt peavad administratiiv-üksused omalt poolt avalikustama alati nii inflatsiooni oodatava kujunemise prognoosi kui ka selle aluseks oleva inflatsiooni reguleerimise ehk ametliku sihitamise prognoosi.

Samuti on oluline taibata, et eelarvekulude kärbete probleem on teisalt eelarvelaekumiste suurendamise, nt eeskätt ette-võtte tulumaksuseaduse aukude ning ebakohtade lappimise probleem.

See, et juba aastaid ja aastaid on meie administratiivsete prognoosijate inflatsiooniennustused märgist kaugele allapoole läinud, näitab, et viga ei seisne vist mitte ainult parto-kraatlikus lakeerimises, vaid ka oskamatuses. Oskamatuse juures tuleks meeles pidada, et inflatsiooni puhul jäävad tihti arvestamata nn teise laine ehk kaudsed mõjud: näiteks elektri hinna tõstmine mõjutab hinnaindeksit nii otseselt kui ka kaudselt, seda teiste kaupade hindade tõstmise kaudu jne.

Moodsa majandusteaduse järgi aitavat poliitvassimise vastu kõige paremini kompuutrist vaba käe piibli peal hoidmine. Piisavat ka kümnest käsust.

Ärileht (EPL) 27.08.2008

Oluline on paluda poliitökonoomilist vabandust

Enne jaani tunnistas president Toomas Hendrik Ilves väga kiiduväärselt Maalehele, et oli oma uusaastakõnes majanduse tuleviku suhtes liiga optimistlik: “Lähtusin tol ajal välja kuulutatud ametlikest prognoosidest. Et need olid ekslikud, eksisin ka mina.” 

 

Valitsus ja keskpank võlgnevad vabanduse

 

Kuid kas need ametlikud prognoosid olid ikka pelgalt ekslikud, kas nende väärus tulenes ainult asjatundmatusest tingitud vigadest ja kas nende vääruste taga polnud üldsegi poliitilist vassimist? 

Valitsuse hiljutisel pressikonverentsil (14. august 2008) dotseeris peaminister Andrus Ansip: “Me otsustasime, et muudetud tulumaksuseadus selles osas, mis puudutab avansilisi makseid, saab muudetud, ja see jõustumine lükatakse ülimalt suure tõenäosusega – ma loodan, et riigikogu seda teeb – aasta võrra edasi.”

Kahjuks ei mingit vabanduspalvet, et alles äsja vastu võetud rahandusministeeriumi esitatud seadusparandust on vaja omakorda parandada ja jõustamist edasi lükata.

Pole selgitatud, mida täpselt kavatsetakse muuta, ometi sõltuvad nendest muutustest tuleva aasta eelarves miljardid siia- või sinnapoole. 

Aga mis veelgi olulisem, valitsusel koos keskpangaga olnuks vaja paluda vabandust, et nimetet vastuvõetud seadusparandus, mis läheb parandamisele, oli koostatud liialt optimistlikest eeldustest lähtuvalt.

Täpsemini: lähtudes rahandusministeeriumi prognoosidest, mis sisaldasid nii kavaldamisi (nt “väidet”, et 2007 sügiskuudeks transiidimahud taastuvad), kui asjatundmatusi (nt 2008 inflatsiooni prognoosides, ligemale kahekordse veaga).

Ilmselt arvestati ebakompetentselt ainult otseseid mõjusid ja jäeti arvestamata nn teise laine ehk kaudsed mõjud. Ka valitsuse inflatsiooni soosiva majanduspoliitika mõjud. Ilmselt tuginesid needki prognoosid ekslikel nn potentsiaali mudelitel, mis ei arvesta absoluutselt koalitsiooni majanduspoliitikat koos keskpangaga.

Hämamine pressikonverentsil

Mis veelgi hullem, valitsuse seda õiget üritust seadusparanduse kiire ümbertegemise asjus hakati pressikonverentsil järjekordselt serveerima summutava lakeerimis-kakofoonia saatel (järgnevad tsitaadid Andrus Ansipilt): “Teatavasti on Eesti viimase kolme aasta jooksul teadus- ja arendustegevuse investeeringutelt ehk kasvutempolt olnud Euroopa Liidus esikohal. Mitte viie esimese hulgas, vaid esikohal.”

Taevakene, see kõrge kasvutempo on matemaatiline illusioon ja tuleneb sellest, et Eesti teadusrahastamine on ikka veel kordades madalamal tasemel euroliidus tavaks olevast.

“Me näeme, et eksport on jälle kiiresti kasvama hakanud ehk see soovitud muutus, et sisemaisele tarbimisele orienteeritud tegevus peab muutuma tegevuseks, mis on suunatud ekspordile, on juba toimunud. Kuid ekspordi kasv ei ole suutnud kompenseerida sisetarbimise vähenemist ja see on kaasa toonud majanduse languse.”

Taevane arm, millisel statistikal see väide ekspordi “kiirest kasvust” võiks tugineda, jooksevkonto defitsiit on ikkagi ebanormaalselt kõrge ja ilmselt tasakaalustatakse suures osas rahvuslike kinnisvarade müügiga välismaale.

“Kõigepealt näen seda, et hõivatute arv tööstuses on aasta jooksul väga kiiresti kasvanud. See on hea märk.”

Esiteks, kust seda “kiiret” kasvu näha saaks, ja teiseks, mis hea märk see on, kui samal ajal tööstustoodangu maht on reaalselt langemas? Kas seega on tööstuses tööviljakus kiirelt kahanemas?

“Ehk siis neli protsenti, see ülimadal töötusemäär näitab seda, et tööturul on endiselt pinged sees, et struktuurimuutused vähemalt soovitud ulatuses Eesti majanduses ei ole veel toimunud. Ehkki see töötuse statistika nüüd selline ka ei ole, mille põhjalt väga fundamentaalseid järeldusi saab teha.”

See viimane väide on tõesti õige, sest neli protsenti ei arvesta tööjõu pagemist välismaale igat liiki “ekspertide” näol. Nende ekspertide hulgas on muide “ärimehi”, kaasas sadu miljoneid siin maksustamata seaduslikult kokku krabatud raha.

“Ja minu meelest tuleb kindlasti edasi minna tulumaksumäära alandamisega. See on asi, mis hoiab meid maksukonkurentsis, mis elatab majandust.”

Taevas appi, moodsa majandusteaduse alusel küll nii ei saaks väita, kui siin tulu- ning käibemaks pole segamini aetud.

“Ja jälle kord on võimalik viidata põhjanaabritele. Soomes kavatsetakse tulumaksu alandada 1,1 miljardi euro võrra järgmisel aastal. Miks nad seda teevad? Selleks, et majandust elavdada. Eestis millegipärast vaadatakse seda pelgalt kui mingisugust majandusest lahus seisvat erakonnapoliitilist sammu. Ei, see on oluline samm selleks, et majandust elavdada.”

Kas põhjanaabrite valitsusel ei ole maksude alandamise peaeemärk siiski mitte inflatsiooni alandada ja seda eeskätt käibemaksu vähendamisega?

Triin Ahonen BNSist küsis: “Kuidas te hindate, kas me püsime graafikus, et jõuda Euroopa viie jõukama riigi hulka?”

Andrus Ansip: “Majandus on tsükliline. Arvan, et me ei pea kahetsema 11protsendilise majanduskasvuga aastaid. Viimase kümne aasta sisse jääb ka aasta 1998, kus majanduskasv oli ümmargune null ja kus kolme kvartali vältel oli majanduskasv negatiivne ehk meil oli tegemist majanduslangusega. Ja sellele vaatamata on keskmine majanduskasv viimase kümne aasta jooksul Eestis 7 protsenti. Meist kiiremini on kasvanud ainult Iirimaa – 7,1 protsenti. Iirimaa esimese kvartali majanduskasv oli tänavu – 1,5 protsenti. Ma küll ei ütle, et Iirimaa seetõttu oleks aeglase majanduskasvuga maa pikas plaanis, pikas perioodis. Ja usun, et meie ettevõtluskeskkond on selline, mis suudab uute oludega kiiresti kohaneda ja majanduskasv jätkub ka uues tsüklis enam-vähem samas tempos, mis eelmises tsüklis.”

Moodsa majandusteaduse järgi on majandus reguleeritav protsess ja seega võib-olla väga hea juhtimise korral suudetakse stabiilses demokraatias stabiilsete globaalsete päikeseplekkideta arengul saavutada, et majanduses prevaleerivad ilusad hästiprognoositavad regulaarsed poliitilised tsüklid. Muidu võib siiski ainult rääkida muutuvate lainetuste virvarrist. Iirimaa 7protsendiline kasvutempot vastab absoluutse majandustegevuse mahult ligikaudu meie 20protsendilisele kasvutempole, majandustasemed on niivõrd erinevad.

Moraal

Nagu meie president tublilt ees, nii ei tohiks igas kaliibris ametimehed ja analüütikud nüüd enam majandusküsimustes enne suud paotada, kui nad ei ole vabandust palunud ja lubanud edaspidi oma vigu ja partokraatlikke vigureid parandada, eeskätt loobuda barbaarsest populistlikust majanduslikust poliithämamisest ning hakata õppust võtma tsiviliseeritud põhjanaabrite heaolumajanduslikest süsteemidest. Seda eeskätt inflatsioonikatlale kaane peale panemise alal.

Moodsa majandusteaduse valguses pole meie praegusest majanduslikust üldlangemisest ja seda eeskätt põhjustanud kõrgest inflatsioonist muidu üldse lootust niipea ilma katastroofita välja pääseda.

Eriti tuleb unustada valveväited stiilis “küll näete, et tuleva aasta teisest poolest tsükkel ise tõuseb” või “teistel on ka langus”, mõistmata, et teistel on olulised raskused millegipärast kordades leebemad.

Ülo Ennuste, majandusmatemaatika professor

Avaldatud: Pärnu Postimees 21.08.2008

Ometi üks majanduspoliitiline ettepanek peaministrilt, mis vajaks rahva toetust

Peaminister Andrus Ansip: “Kui maksumuudatustest otsida tulu lisaeelarvesse, tuleks arutada seda, kas on väga mõistlik rakendada ettevõtte maksustamise korda juba uuest aastast või tasub seda aasta või teise võrra edasi lükata.” (7. augusti EPL.ee, 8. augusti PM.) 

See arukas ettepanek on ilmselt tehtud firmade nn avansilise tulumaksuseaduse paranduse jõustamise edasilükkamiseks uue aasta algusest kaugemale.

Edasilükkamine võimaldaks: 1) tuleva aasta eelarvesse tagasi tuua paar miljardit maksulaekumisi (seda vastavalt selle seaduseelnõu seletuskirjale, vt riigikogu kodulehelt) ja seega oluliselt leevendada tuleva aasta eelarve defitsiidiprobleeme;

2) valitsusel lõpuks ometi näidata pikka nina investoritele-mahhinaatoritele, kes uue eelarveseaduse aukude ärakasutamise ettevalmistamiseks juba kiiresti vähendasid/vähendavad oma firmade aktsiakapitali ja nüüd mõneks ajaks lolliks jäävad, seega ka mõnevõrra pidurdada Tallinna börsilt kümnete miljardite ulatuses rahvusliku kapitali haihtumist.

Kuid, siin oleks peaministril vaja kogu rahva tugevat toetust, sest on ju tema siiani ainukene võimurite hulgast, kes riigimehelikult on alustanud eelarve tasakaalustamisele lähenemist: mitte ainult krokodillilikult, vaid ka peremehelikult – seda eelarvetulude suurendamise seisukohaltki.

Kahjuks mujalt kõrgemalt poolt pole selles lõigus riigimehelikkust märgata. Ei saa ju kõige paremagi tahtmise juures heaperemehelikuks lugeda rahandusministri ütlust “minul rohkem raha ei ole kui 96,3 miljardit”.

Taevane arm, just ise ta alles pool aastakest tagasi laskis oma ministeeriumis juristidel selle uue maksuseaduse eelnõu koos seletuskirjaga kokku panna, nüüd läheb lähematel aastatel firmade dividendide tulumaksude edasinihutamisega ligi neli miljardit eelarvetulude laekumisi korstnasse, õigemini eeskätt Rootsi pankadele kingituseks.

Mis veelgi olulisem, rahval tuleb Ansipit tingimata julgustada, et kui ta ütles a, julgeks ta öelda ka b. Nimelt, siiani kehtiv ettevõtete tulumaksustamise kord on auke täis ja selle kaudu on voolanud välismaale, nii itta kui läände, kümneid ja kümneid miljardeid siin fabritseeritud kasumeid, ilma siia sentigi selle tasuks tulumaksu maha jätmata. Kuid naljakal kombel suudeti äriühingute seaduse parandus selliselt kokku panna, et lähematel aastatel maksustamatuse auk suureneb-süveneb.

Seadusemuudatust tehti eeskätt meie maksuseadustiku euroliidu nn ema- ja tütarühingute direktiiviga harmoniseerimise loori all, ja selle all sai teha igasugu juriidiliselt huvitavaid asju. Nüüd on tagatipuks selgunud, et meie praegune maksuseadus on siiski nimetet direktiiviga kooskõlas ja seadusmuudatus on sellisel eesmärgil mõttetu.

Järelikult, peaminister peab riigimehelikult julgema lasta seadusparandus riigikogul üldse ära koristada ja selle asemele laskma koostada euroliidu tsiviliseeritud majanduskeskkonnaga ühilduva rahvuslikele huvidele vastava normaalse seadusparanduse. Moodsa majandusteaduse põhiselt algab selline parandus nii: ettevõtted maksavad kasumilt tulumaksu …

Ülo Ennuste, TTÜ erakorraline professor

Avaldatud: Pärnu Postimees 14.08.2008

Kus on loogika?

Aprillis 2008 ei võetud riigikogus vastu tulumaksu vähendamise otsust. See otsus oli tehtud juba mitu aastat tagasi. Aprilli muudatused muutsid tulumaksu tasumise korda – tekkis avansilise tulumaksu tasumise kohustus (iseenesest võib suurendada tulumaksu laekumist) ja iga-aastane tuludeklaratsiooni esitamise kohustus (osaliselt lükkab väikeettevõtetel tulumaksu tasumise aega edasi).

Miks ainult väikestel? Ja kui tasumise aega alates 2009 jaanuarist edasi lükatakse, laekub 2009. aastal seaduse eelnõu seletuskirja järgi kaks miljardit krooni vähem. Kus on loogika?

Elektrihinna vähendamine puudutab küll otseselt kodutarbija rahakotti, seega “mõjutab” otseselt inflatsiooniindeksit, kuid ei suuda vähendada muude teenuste ja kauba inflatsiooni. Kus on loogika?

Pole mingit põhjust, miks ettevõtja peaks kulude vähendamise tõttu müüdavate teenuste ja kauba hindu vähendama, eriti arvestades, et muud hinnad (sh kütuse hind) endiselt kasvavad.

Eesti Energia tulubaasi vähendamine seab ohtu ettevõtte konkurentsivõime elektrituru avanedes – võib juhtuda, et tarbime siis Soome või Vene tuumajaamade kütust, sest Eesti Energia ei suuda rahapuuduses enam piisavalt investeerida.

Laenude “tollimaks” toodab oluliselt inflatsiooni juurde. Kui tollimaks on näiteks kaks protsenti, on kõigi laenud vähemalt kaks, tõenäoliselt aga 2,2 protsenti praegusest kallimad.

See vähendab oluliselt laenude pakkumist, toob kaasa tõelise kinnisvarakrahhi, sest ei jõuta enam laenuintresse tasuda, ja tõenäoliselt pankade pöördumise Euroopa Kohtusse, sest ei ole kindel, et sellist maksu on üldse võimalik tänapäeval kehtestada.

Ärksamad isikud hakkavad laenu võtma Soome, Läti ja Euroopa Liidu muudest pankadest otse, ilma Eesti Panga “kurja käeta”.

Eesti pankade tulud vähenevad ja pangasektor asub töötajaid koondama. Siis hakkavad Eesti pangad Eesti hoiustest laenu andma. Soomest ei anna Eesti kilule keegi odavat laenu, kus on loogika?

Huvitavad võlakirjad pakuvad huvi, kui nendele makstakse intressi turutingimustel, seega praegu vähemalt 5,5 protsenti, arvestades eelneva punktiga, siis vähemalt “Eesti Panga tollimaksu” võrra rohkemgi. See annab riigile olulise lisakoormuse, mis küll algul toob kulutamiseks raha juurde, ent hiljem tuleb koos intressidega tagasi maksta. Algul on küll hea soe, kuid pärast mitte. Kus on loogika?

Ei ole leidnud tõestamist, miks peaks ettevõtjad toidukauba müügihinda alandama, kui käibemaksumäära vähendatakse.

Soomes on toiduainete käibemaksumäär madalam kui Eestis, aga kaup enamasti kallim. Kauba hinna määravad maailmaturg ja kohalik ostujõud, mitte käibemaksumäära võimalik vähendamine näiteks 10 või 13 protsendi võrra. No ei ole loogikat.

Ülo Ennuste, majandusmatemaatika professor

Avaldatud: Pärnu Postimees 8.08.2008