Inflatsiooni prognoosimisest ja prognoosi mõistmisest

Moodsa poliit-ökonoomia järgi on majandus juhitav juhuslikkuseline/vapustuslik dünaamiline süsteem. Juhtimiseks (ka käpardlikuks ning patrokraatlikuks) on moodsal majandusel arvukaid mehhanisme ja institutsioone (mis võivad samuti osutuda äpardlikeks, just nagu äsaja juhtus: finantsregulatsioonid krediteerimise alal sisaldasid lõtke ääretute lolluste efektiivseks realiseerimiseks).

Juhtimise juures demokraatias on üheks oluliseks mõjuriks poliitilised tsüklid ja poliitikale vastavad strateegiad. Seega võib makromajandusliku juhtimise strateegiaks olla pro/kontra tsükliline lähenemine ning mõlemal juhul kas optimaalne või sub-optimaalne või absurdne. Absurdsete all tuleks mõista eeskätt mittejätkusuutlikke poliitikaid, olgu need siis kas pro- või kontra-tsüklilised.

 

Eelöeldu laieneb ka inflatsiooni juhtimisele: inflatsioon on moodsa majandusteooria järgi kohustuslikult valitsuse poolt koos keskpangaga sihistatav/planeeritav, olles sama-aegselt nii juhtimishoob kui ka eesmärk.

Seega tuleb administratiivseid inflatsiooni prognoose tõlgendada kui strateegiliselt normatiivseid, ning selliseid saavad usaldusväärselt teha ja avalikustada ainult valitsuse siseinfi omajad. Kõrvaltvaatajad saavad teha ainult deskriptiivseid strateegilisi prognoose a la: sellise valitsuse sellise tõenäose poliitika puhul ja arvatavalt oodatavate šokkide puhul inflatsioon tõenäoselt kulgeb edaspidi nii-või-naa-suguses koridoris/lehvikus.

Arusaadavalt on prognoosivate agentide lähteandmed erinevad, nende eesmärgid erinevad ning ka analüüsi mudelid erinevad, seega ka lahendused erinevad, kuid kõige olulisem – nede strateegiad (andmete moonutamise määrad) prognooside avalikustamisel on erinevad. Kuid rahvuslikult vastutustundelisele ning pädevale valitsusele peaks nendest paljud siiski huvi pakkuma. Seejuures, kas rahvuslikult vastutustundeline valitsus peaks avalikustamise rakendama null-moonutamist (tõerääkimist) või mitte, see on siiani äärmiselt poleemiline küsimus moodsas majandusteoorias.

Täiuslikumad moodsad prognoosimudelid on arvutuslikud suuremõõtmelised kvantifitseeritud dünaamilise stohhastilise tasakaalu mudelid, kus tasakaal leitakse arvukate heterogeensete agentide sünkroonsetes interaktsioonides, loomulikult peab agentide hulka kuuluma hindu moonutavate maksude kavandajad.

Kuid, ka rusikameetodid võivad olla kohati informeerivad, nt aegridade analüüs, eksperthinnangud jne. Muide, taoliste erinevate analüüside agregeerimisel on moodne kasutada iteratiivselt Bayes’i (1702-61) printsiipi.

Selge, et mistahes inflatsiooni prognoos võib olla sepistatud publiku õnge tõmbamiseks: nt kinnitamaks et inflatsioon langeb iseenesest (kuigi tegelikult ei lange, nt on täheldatud stagflatsiooni esinemisi jne).

Milleks seda vaja oleks, aga selleks nt et sellega nt vältida radikaalset inflatsiooni ohjamist ja sellega viivitada eurole kasutuselevõttu ning sellega võita eelnevalt vastavalt vassitud mõistusega publiku hääli järgneva poliittsükli/valimiste puhuks, kõrge inflatsiooni najal täita eelarvet, varjatult kantida hoiuseid vestelt rikkamatele vms.

Poliitiliselt on võimuritele ilmselt eelistatavad pro-tsüklilised inflatsioonipoliitikad, mis võimaldavad luua kergeusklikele rahaillusioone, suurendada illusoorselt eelarve laekumisi (mitte reaalselt) ja niimoodi võita poliitkapitali.

Kuid, kui need pro-tsüklilised strateegiad on asjatundmatult disainitud, ekssessidega, siis võivad need viia krahhini/devalvatsioonini ja mitte automaatselt järgmisele majandustõusule.

Muide, samahästi võivad äpardlikud kontra-tsüklilised strateegiad viia jätkusuutmatusele.

Igal juhul tuleb meeles pidada, et kõrge/laastava inflatsioonipoliitikaga  tingitud majanduslangusega seotud kaotused võivad suures osas jääda kaotuseks igaveseks, sest et järgnev tõus ei pruugi neid täies ulatuse korvata enam kunagi. Nt meil okupatsiooniga seotud majanduskaotus, mis inflatsiooni arvestades, päädib praeguseks paari triljoni kroonini, et seda ei korva enam niipea miski, et see jääb meile nagu mingi püsipuue põlvkondadeks.

Nii, et peab olema väga ettevaatlik nii majanduspoliitikate kui ka majandusinstitutsioonide disainiga, probleemid on äärmiselt komplitseeritud, seda eriti transitsioonis. Eriti hoolega tuleb testida innovaatilisi fiskaal-mehhanisme nagu „avansilised tulumaksud“ või „null-kasumimaksud“ jne. Täpselt nagu uusi ravimeid tuleb neidki testida, ning seejuures  arenenud riikides  evolutsiooniliselt kujunenud süsteeme mitte ära unustades.

Sepptember 2008

Alasite ja haamrite vahel

Alasite ja haamrite vahel oleva Padar ’i toetuseks

Lõpuks ometi on rahandusminister Ivari Padar teinud riigiperemehelikult olulise ja poliitökonoomiliselt mihusa avalduse: praegu meie majanduse üheks olulisemaks probleemiks on kõrge inflatsioon (PM 10.IX). Tõsi, moodsate põhivoolu majandusteooriate alusel oleks siiski täpsem öelda: kõige olulisemaks probleemiks on desinflatsiooni (hinnatõusude pidurdamise) realiseerimine ja sellega ka majandusliku reaalse ebavõrdsuse leevendamine. 

 

Ratsionaalseks desinfleerimiseks on meie avalikus esitanud tosinaid majandusteoreetiliselt pädevaid otseseid ettepanekuid, mis suures osas oleks rahvusliku majanduse jätkusuutlikkuse seisukohalt äärmiselt efektiivsed: käibemaksumäärade alandamine (eeskätt toidukaupadele ja energiale), käibemaksumäärade erisuste radikaalne suurendamine (nt inglastel on elektrile käibemaks alla viie protsendi), defitsiidiga eelarvete koostamine (võimaldab leevendada hindade administratiivset tõstmist eelarve täitmiseks), eelarveülejääkide planeerimisest loobumist, tulumaksumäärade efektiivset tõstmist, seda eriti äriühingute kasumitele (arvestades, et praegu suuremale osale meie ettevõtete välismaistele omanikele jaotatakse dividende siin tulumaksustamata, on ilmselt ettevõtete efektiivne kasumimaksu määr praegu mingi ühekohaline arv ja kaalukuses eelarve laekumistest jne), jne.

Häda on nüüd aga selles, et meie praeguses majandusmehhanismis paljudele meie suurtele ja mõjukatele kröösustele, ettevõtjate ning ärikate (lühikese horisondiga ärimehed) gruppidele, pankuritest rääkimata (kindlasti nt lõikavad kasu ka mõttetutest „valuutavahetustest“), osutub hindade tõus olevat lausa taevamanna. Seda siis nii ka neid ringkondi esindavatele ja nende grupihuvisid kaitsvatele meie väga võimukatele võimuritele (nii seadusandlikele kui ka täidesaatvatele võimunaistele ja –meestele). Seega, niikaua kuni ei toimu majandusmehhanismi tõrgete remonte, senikaua pole mingit lootust rahvuslikku majandust laastavat inflatsioonitõusu ohjeldada ja stagflatsioonist välja tulla.

Isegi kui rahandusminieerium pühendaks 2009 eelarve põhiliselt stagflatsioonist tagasipöördumise saavutamiseks (nt vähemalt väldiks mistahes administratiivseid hindade tõstmisi ja jõustaks tulumaksude langetamise peatamise või midagi sarnast) ei pruugi see üritus ilma täiendavate institutsionaalsete disainide jõustamisteta, kehtivate majandusmehhanismide kvaliteeti parendamata õnnestuda. Iseloomulik näide on juba laekunud: mõningad meie juristid jõudsid desinformeerida publikut majandusteoreetiliselt absurdse „uudisega“, et tulumaksulangetamise peatamine on Põhiseaduse vastane, ja et riigi poolt sellest peatamisest subjektidele tekitatud kaotused on ilmselt kohtu kaudu tagasi nõutavad.

Muide, igasuguseid lihtsaid stimuleerimise nõkse leiduks, et kuidas tekkinud ummikust püüda välja pääseda. Nt kui võimurite palgad seostada keskmiste nominaalpalkade asemel hoopiski reaalpalkadega, võiks olukord muutuda kardinaalselt. Nimelt reaalpalk on selline väiksem number, mis siis järgi jääb kui nominaalpalga numbrist hinnatõusude luhvti mõnevõrra välja lasta (jagada inflatsiooniindeksiga). Võib kihla vedada, et peale taolist seostamist nii mõneski tegelases riigikogus, valitsuses jne hakkab riigimehelikult vastupandamatu huvi kerkima rahvuslikes huvides efektiivse desinfleerimise vastu. 

September 2008

Ootuspäraselt väärteavitus

Nagu meie makro-majandustipus analüütikud, kröösused ja nende järgi poliitikud ning massimeedia üldiselt tavatsevad takkjärge vihjata nt: „selline üleootuste kõrge hinnatõus oli meile juba ammu täiesti ootuspärane” või muud sellist.

Muide nüüdseks on juba täiesti ühes populaarses raamatuski taolist nähtust seletatud (Dan Ariely, Predictably Irrational, 2008).

Selle hästiloetavaks tehtud teadusüllitise järgi (mis küll ei sisalda majandusteoreetiliselt midagi uut) on täiesti ootuspärane, et nt kui avaliku sektori analüütikud või võimutoolides poliitikud, sh keskpankade kõrgametnikud, kröösused, igat kaliibrit massimeedia gurud jne avalikustavad mingeid rahvamajanduslike kaotuste  hinnanguid, mis on nendi endi pirukad, siis summad on kolmekordset vähemalt allapoole hinnatud, või kui nad annavad rahvale sinna juurde mingeid metoodikalisi selgitusi vms siis needki on usaldusväärselt võltsingud või ekslikud erialasest asjatundmatusest.

Mis veelgi olulisem, nimetet raamat annab ka ühe anatoomia taolistele väärteabe levitamiste  seikadele. Nimelt olla igas ratsionaalses homo oeconomicuses mitu potentsiaalset tüüpi ja vastavalt tingimustele asub üks neist domineerima. Nt kui on õhuke valitsus (nii võimult kui vaimult), mis ei suuda piisavalt kompetentselt ise finantsinspekteerida või vastavaid valitsusväliseid institutsioone jõustada, seda isegi mitte avalikku sektorit kontrollima, kuhu muide poolest saati kuulub ka nt börs (nagu meil parajasti ongi), siis tulemuseks on avalikkusele majandusliku lausväärteabe levitamine kõrgemalt poolt, rääkimata erasektorist.

Jääb ainult juurde lisada veelkord, et mitte alati see ei pruugi olla teadlik valetamine, vassimine, moonutamine, vms, vaid sageli asitundmatus sest eriti partokraatliku kallakuga demokraatias on sageli erialal võhikud politikaanide poolt sokutatud kõrgetele ametikohtadele nii keskpankades kui ka ministeeriumites ning isegi riiklikes inspektsioonides.

Muide majandusteaduslikes kirjutistes on juba kajamas, et õhukese valitsuse puhul teeb nt börside kontrollimatu tegevus tohutut majanduslikke kahjustusi rahvuslikus ulatuses, seda eriti siirdemajandustes, et börs muutub kohaks kus lollidelt (loe rahvalt) raha irvitades ära röövitakse (vastavalt ühe kommija väljendusele PM artiklile „Börsilt 15 miljardit haihtus kuue kuuga“)  ja seda justkui täiesti legaalselt. Justku legaalselt selle tõttu, et nt riiklikud finants institutsioonid ei näi omavat kompetentsi mõistmaks, et nt kasvõi turu ebaausa kõigutamisega saavad suuraktsionärid väikeaktsionäridele kõvasti külma teha jne. Sama lugu näib kehtivat ka teatavas osas hargmaise panganduse tegevuse kohta.

Mitte vähemat kahju ei tee rahvuslikele finantsfondidele kõrge otsene „rahamaks“ mida hellitavalt mõõdetakse nn tarbijahinna indeksiga, hellitavalt sellepärast et viimane ei arvesta tarbimislikke investeeringuid (nt ulualuste turuhinna tõusu vms). Muide, et kõrge inflatsioon teeb suurt kahju, vähemalt hoiustele, sellest on aru saanud isegi Riigikogu rahanduskomisjon (Keskpäevatund 12.VII 08). Teatavasti inflatsiooni ohjamiseks on just eestkätt loodud riikide keskpangad, üsna kallid asjakesed. Kuid meie keskpanga vastne esimees PMi kaudu just äsja teatas, et tema arust on Eestile just kõrge hinnatõus meid edasiviiva innovatsiooni mootoriks.

Mis aga metoodikaga manipuleerimisse puutub siis selleks sobib majandusaladel eriti hästi alale mittevastavate teooriate ja analoogiate kasutamine. Nt avalikke makroprobleeme käsitleda äriliste mikroteooriate alusel, või spetsiifilisi meetodeid mis on välja töötatud mingite kitsamate probleemide lahendamiseks, et neid ekslikult rakendada ka laiemalt.

Nt see, et kuidas üks kröösus juba nimetet raadiosaates hakkas Eesti makrostatistilisi andmeid analüüsima oma raamatupidamislike arusaamiste järgi ja „avastused“ olid vapustavad: meie statistika olla tänavuse esimese kvartali positiivse majandusjuurdekasvu mõõtmisel võrreldes mulluse esimese kvartaliga neljateistkümne kordse vea teinud, mille Eurostat olla ära parandanud.

Taevane arm, just eurostat paneb kõigile oma üllitistele peenkirjas hoiatuse juurde: statistilised näidud on kaudsete mõõtmiste punkthinnangud ja tegelikud näidud võiks asuda antud punkthinnangute läheduses, et liikmesriigiti võib esineda ka mõõtmistel erinevaid seisukohti jne. Seega täiesti mõttetu on teha taolisi neljateistkümnekordseid täppisarvutusi selles vallas.

Muide, mida nimetet Eurostati tabelist oleks pidanud lp guru esile tooma on see, et seal näidatakse, et võrreldes eelmise kvartaliga oli meil esimeses kvartalis SKT langus, seega majanduslangus. Ilmselt guru ka seda negatiivset arvu märkas, sest milleks muidu ta kiiresti ei jätnud lisamata, et tema arvates mingit majanduslangust Eestis ei ole (muide isegi EP trükib ümber ühte meie ametliku statistika käsitlust mille alusel nimetet languse punkthinnanguks on 8,5% , seega võiks arvata et üsna kindlasti miinus seitsme-üheksa protsendi vahemikus).

Viimaste seikade veel üheks heaks näiteks kõrganalüütikute hulgas on saanud  sellise statistilise konstruktsiooni kasutamine nagu „ostujõu pariteedi hinnad” (elanike ostujõuga pole siin mingit tegemist). Need on olematud imaginaarsed hinnad mis arvutatakse põhimõttel: vaesele rahvale on viletsad odavad värgid just täpselt sama head kui head täpselt on rikastele kvaliteetsed kallid värgid. Konstruktsioon on spetsiifiliselt mõeldud poliitiliseks riikidevaheliseks majandusvõrdluseks.

Kuid 10.VII 08 oli PMis EP ühe valveteadustaja kirjutis, mis oluliselt põhines PPS hindade alusel Eesti sisemajanduslike probleemide väärtõlgendamisel. Mis on üsna ootuspärane, sest Eurostati PPS hindade kalkuleerimise manuaal on ligemale kolmsada lehekülge paks ja seal hulgas üsna keerukad matemaatilises keeles lõigud. Seiga traagika aga peitub siin veel selles, et üks selle kirjatöö ilmselt asjatundlik kommija kahjuks väitis et „artikkel on täiesti kahjutu“.

Nagu oleks juba ka meie avalikkuses levinud arusaam, et isegi keskpanga poolt väärteabe levitamine polekski nagu rahvusliku ulatusega väärtegu. Seega, nagu seega polekski meil enam lootagi, et meie laiem publik suudaks kuidagi ehk ka ise valitsusväliselt hakata täiendavalt ohjama laastava majandusliku väärteabe levitamist.

 

SELGITUSI KASVUTEMPODE ASJUS

 

MAJANDUSKASVU aeglustumist täheldati Eestis 2008 esimeses kvartalis 0,1% peale. NB: seda statistiliselt võrreldes eelmise aasta 2007 esimese kvartaliga, seega üsna pika vinnaga. Ja tulemuseks ikkagi tsiviliseeritud maailmas harvanähtavas “jõulisuses” ehk ligemale aastases 10 protsendipunkti ulatuses.

MAJANDUSLANGUST aga tõdeti Eestis esimeses kvartalis võrreldes eelmise kvartaliga ehk 2007 neljanda kvartaliga võrreldes. Viimasel juhul, olenevalt statistilisest arvutusmeetodist oli ESA tabelite järgi majanduslangus ehk negatiivne kasvutempo esimeses kvartalis vahemikus 0,5% kuni 8,5%, Eurostat annab meie majanduskasvutempoks esimeses kvartalis miinus 0,5, ikka eelmise kvartaliga võrreldes.

Kuid The Economist prognoosib kogu aasta 2008 Eesti majanduse kasvutempoks miinus 0,6%, ka isegi EP vihjab majanduslanguse olulisele tõenäosusele kogu 2008 aasta ulatuses(tee paar klikki kui ei usu).

 

Muide, sõltumatutes kõrgtasemega kriisidiskussioonides rahvusvaheliselt üldiselt kasutatakse võrdlust eelmise kvartaliga, ehk kõige viimasemaid andmeid.

KUID OLULINE on, et millise inflatsioonitaseme juures majanduslik mingi langus toimub. Kui see toimub samal ajal pikaajalise kõrge inflatsioonitaseme juures, nagu see Eestis esimeses kvartalis toimus, siis on languse negatiivne koosmõju rahvuslikule majandusele ja rahvuslikule arengule eriti suur. Muide, laastavalt kõrge kahekohaline inflatsioon on püsinud meil siiani, nt juunis oli üle 11%, kuigi EP juba märtsis pühalik-silmakirjalikult kinnitas, et nüüdseks on inflatsioon murtud, tsükkel langeb jne. Tegelt inflatsiooni prognoosimine edaspidiseks ongi meil põhimõtteliselt võimatu, sest valitsuse reguleerimistegevus inflatsiooni kallal ei näi järgivat absoluutselt mingit ratsionaalsust. Seega midagi on võimalik ainult siis usaldusväärselt sellel alal prognoosida kui omada domineeriva partei siseinfi.

veelgi enam, kõigi keskpankade põhieesmärk on inflatsiooniliste survete steriliseerimine, kuid meie vastne EP Nõukogu juht teatas, et tema arust on Eestis kõrge (loe laastav) inflatsioon innovatsiooni mootoriks (mis sest et kõrge inflatsioon hävitab innovaatilise ekspordi).

Veelgi halvendab majandus olukorda see kui samal ajal tööstuse toodang ja eksport reaalselt vähenevad, nagu meil näib enamuste statistikate alusel see praegu olevat. Muide, kui jooksvates hindades tööstuse eksport näitab muskleid eeskätt vanaraua väljaveo näol, siis seda ei saa vist võtta tõsiselt.

 

Ning vastupidine kehtib, kui kõrge inflatsioon toimis järsu majanduslanguse taustal, siis see on rahvale eriti ränk. Seda ka tingimustes kus nt palkasid, pensione jne tõstetakse vastavalt inflatsioonile, sest pankrottide ja tööjõu pagemise jne tõttu palgasaajate ja maksumaksjate hulk ikkagi väheneb, makse on seega vaja samuti paralleelselt tõsta.

Kõrge inflatsiooni tõttu lisaks sellele rahvuslike hoiuste ostujõud sulab jne.

MORAAL:
1) KÕRGE INFLATSI0ONI PUHUL IGASUGUSE MAJANDUSLIKU LANGUSE NEGATIIVNE MÕJU VÕIMENDUB. Nt kui riiklikud kõrgkoolid tõstavad õppemakse justkui õiglaselt 10% vastavalt inflatsioonile, siis tegelikult ikkagi seab see kaudselt paljud õpihimulised senisest raskemasse majandusolukorda, isegi siis kui palgad jne üldiselt tõusevad 10%, sõnaga, see näiliselt õiglane samm teeb varjatult ikkagi karuteene rahvusliku teadmuse edendamisele Eestis.
2) DISSKUTANTIDELE: tee ikka alati paar klikki statistika andmebaasidesse, samuti poliit-ökonoomia kõrgtasemete teoreetikute, eriti nobelistide üllitistesse inflatsiooni kohta, enne, et selle asemel ise omast tarkusest kohe hakata targa näoga tegema plää-plää, seda eriti oma parteile hosianna laulmiseks.

3) PROGNOOSIMISEST: seoses tänavuse eelarve äpardunud planeerimisega on hakatud viljelema kodukootuid teooriaid nagu poleks majandust üldse võimalik prognoosida (nt viimane Keskpäevatund). Teadmuspõhiselt võiks selle juurde lisada selgituse, et prognoosimise eesmärk on eeskätt nende võimalike tulevaste olukordade määratlemine, millega tuleb arvestada vähemalt esialgselt parima plaani paikapanemiseks.

Keskpäevatunnis lähtuti kahetsusväärselt ühes väga kitsast alast nagu börs ehk samahea kui loterii. Ning sedagi ainult inertsiaalse prognoosimise metoodika aspektist, mis on tõesti nii mitteprognoositav ja laiendati seda kitsast käsitlust täiesti absurdselt ka eelarveprognoosidele. Viimaste puhul on adekvaatsed eeskätt kontseptuaalsed lähenemised, nagu nt prognostiliselt kalibreeritud struktuurimudelid (vt nt E. Phelps’i, Nobelist 2006). Meie praeguses kontekstis on viimases lähememises kõige määramatumaks faktoriks ilmselt valitsuse enda tulevased majanduspoliitikad, sega usaldusväärne prognoosimine nõuab siseinfi omamist, kuid taolisi prognoose on vastavalt Riigikogu aprilliseadusele SE 182 keelatud avalikkusele näidata.

Eurostati statistika suunitlus on anda liikmesriikide statistikad võrreldavatena. Nt Rootsi SKT maht otseselt ei ole võrreldav teiste riikide omaga, sest seal riikliku töötu abiraha asemel püütakse töötud värvata mingitele palgalistele riiklikele libatöödele, nt luuaga pargis lehti kokku pühkima, seega aga luualiste palgad lähevad kohalikus statistikas sisse kui SKT mahu tõstmised, aga mitte kui tarbimised jne

Kohalikud riiklikud ametlikud statistikad aga peavad silmas pidama, et mis aspektid kohalikult olulised, seda eriti kriisiolukordades. Nt Soome arvutab rahvuslikke tarbijahinna indekseid nii et arvestatakse sisse ka elamispinna turuhinna tõusud ja langused, sest Põhjamaades on elamuvärgid suht kaalukamad kui nt euroliidus keskmisel ja euroliidu harmoniseeritud tarbijahinnaindeksis need kulud puuduvad, kuid mida soomlased samuti paralleelselt arvutavad. Muide, soomlaste kodumaised inflatsiooninäidud on kõrgemad kui eurostati harmoniseeritud Soome kohta. Seejuures The Economist kasutab Soome kohta nende kodumaiseid inflatsiooninäite võrdluses isegi teiste Euroliidu riikidega milliseid nad näitavad reeglina harmoniseeritult jne.

Näib, et meil vähemalt RM ja ka EP peavad endi ülesannete täitmise huvides mingeid spetsiaalseid rahvamajanduslikke statistikaid. Kõige lollim, mida „analüütikud“ saavad teha oleks neid erinevaid statistikaid ammulisui aritmeetiliste jagamistehete abil võrdlema hakata. Seda eriti ka sellepärast, et makroökonoomilised statistilised näidud on pelgalt punkhinnangud: Eurostat pidevalt rõhutab et nende näitudest tegelikud väärtused võivad antud punktidest kalduda kuni pluss/miinus viis protsenti või ka protsendipunkti, vastavalt käsitlusele.

Eesti kulutustempo juhib Euroopas  (Tallinn Mai 2008 „Eesti majanduskasvu ja tööhõive kava 2008 – 2011 Lissaboni strateegia rakendamiseks“ 88 lk, vist Riigikantselei e-üllitis)

Selle üldise majandusseaduse avastamine on märkimisväärne. Põhiliselt tõestatakse nimetatud käsitluses selle kehtivust T&A näitel, nt:

1)    „2008. aastal suurenevad teadus- ja arendustegevuse eelarvelised vahendid võrreldes 2007. aastaga 58%,“ (lk 24)

2)    „Eesti teadus- ja arendustegevuse mahu (kulutused teadus- ja arendustegevusele) kasv on olnud Euroopa kiireim.“ (lk 22)

Lugejale selgituseks tuleb siinkohal lisada et sõna „kasv“ all ei mõelda selles tekstis absoluutset kasvu väärtust kroonides, vaid ikka juurdekasvutempot. Viimane on teatavasti on seda kõrgem/kiirem mida madalam on algtase. Nt Soomest on see meil pc madalam oma 10 korda.

Kuid väga lihtne oleks lugejal Eurostati andmetel, mis liikmeriikidevaheliselt võrreldavad, kontrollida avastatud seaduspära kehtivust mistahes tegevusalal. Nt kui Eestis on viimastel aastatel kulutused toidukaupadele tõusnud ligemale 20% aastas, siis EL-is keskmiselt neli korda vähem jne.

Veel tuleks lugejale selgituseks märkida, et sellist suhtelist juhtpositsiooni võimaldab meile selles käsitluses esitatud teine märkimisväärne avastus (joonis koostöös Euroopa Komisjoniga). Nimelt oleme meie oma rahvuslike tulude tõstmise võimalustelt võrreldes liikmesriikide keskmisega tugevas komponendilises eelispositsioonis, omades tugevat täiendavat lisakangi rahvusliku rikkuse tõstmiseks, selle näol, et meil on suhteliselt kõrgem mittekodanike osakaal (sic! lk.5).

September 2008

 

IRLi prognostika teooria on küsitav

Isamaa ja Res Publica Liidu liige Taavi Veskimägi kuulutab juba mitu kuud, et “traditsioonilised” prognoosimismeetodid ja lineaarne ekstrapoleerimine enam ei tööta, et “majanduse prognoosimine varasematele kogemustele tuginedes muutub kasutuks”. Ühesõnaga, põhjus, miks meie viimaste aastate administratiivsed majandusprognoosid on räigelt puusse pannud, on eeskätt puhtmetoodikalised vaegteadmised. 

Miks teised ei eksi?

On muidugi arusaadav, et mis tahes masti poliitikule sobib selles kontekstis afišeerida ainult vaegkompetentsist pärinevaid eksimusi ning sellega publiku tähelepanu kõrvale juhtida ametlike prognooside partokraatlikust manipuleerimisest.

Kui Eesti majanduse ametlike prognooside rängad möödapanekud oleksid tingitud ainult prognostika teooria mannetusest, kuidas siis seletada seda, et välismaal poliitiliselt ja äriliselt vähesõltuvates institutsioonides tehtud prognoosid (eriti nt The Economist Inglismaal, SEBi analüütikud Rootsis, Danske Banki analüütikud Taanis jne) Eesti majanduse kohta selliseid räigeid puusse panekuid ei tähelda, nagu on omane meie administratsiooni prognoosidele ja tublidele sõltuvatele konjunktuuranalüütikutele.

Kerge on näha, et välismaal tehtavates prognoosides ei lähtuta ilmselgetest lokaalselt poliitiliselt moonutatud pseudopostulaatidest. Näiteks aasta tagasi keeras rahandusministeerium 2008. aasta prognoosi käkki, rakendades kuulekalt peaministri vääreeldust “2007 sügiseks transiit taastub”.

Siia on huvitav lisada, et rahandusministeeriumi äsjases prognoosis langeb mitu tulemust juba kokku The Economisti väheekslike näitudega.

Või teine näide, Eesti Pangal õnnestus 2006. aasta inflatsiooni prognoos ja seega eurole üleminek järgnevas jaanuaris käkki keerata olulise vääreeldusega “nafta hind aastal 2006 langeb endisele tasemele”, samal ajal oli neil kasutada kas või Soome Panga vastupidine prognoos. Jne.

Sirgjooneline majandus

Veskimäele tuleb järjekordselt meelde tuletada, et makromajanduslikke prognoose ei tee asjatundjad ammugi enam mitte sirgete tõmbamisega, vaid dünaamiliste tasakaalumudelitega, st mitte ainult mahtude, vaid ka tasakaaluhindade (inflatsiooni) sünkroonse seostatud prognoosimisega.

Häda on selles, et neidki komplitseeritud mudeleid annab poliitiliselt vussida, näiteks jäetakse meil poliitiline tabuteema – inflatsiooni käsitlemine – välja, samuti primitiivse maksupoliitika mehhanismid ja mõjud. Neid trikke kasutavad Eesti Pank ja rahandusministeerium, Eesti Panga ühes viimases uurimuses ei arvestata üldse, et tulumaksu tõstmisel eelarvelaekumised suurenevad ja seega eelarve täitmiseks ei ole vaja minna inflatsiooni tõstmisele, ravimite ja raamatute hindade tõstmisele jne.

Veel näib, et rahandusministeeriumis kevadel disainitud ebaõnnestunud seaduse firmade tulumaksude üleviimisest avansilisele süsteemile olid koostanud majandusteoreetilise kompetentsita juristid. Selle seaduse jõustamisega jaanuaris oleks firmade omanikele antud 3-4 miljardit krooni tulumaksukingitust, seda riigieelarve tulude vähenemise arvelt.

Seega, mudelites poliitiliste tabuteemade elimineerimisega piirdutakse meil pelgalt tootmisfunktsioonide kasutamisega. Need näevad pärast logaritmimist tõepoolest välja lineaarsetena.

Kolmandaks, kui “majanduse prognoosimine varasematele kogemustele tuginedes muutub kasutuks”, muutub kogu teadmistepõhine majandus samuti kasutuks, sest teadmine põhineb just varasematel kogemustel. Kui kogemustele nii innovatiivselt läheneda, on muidugi õigem rajada prognoosid irratsionaalsele poliithämale.

Kuid kas lugupeetud makropoliitteoreetik ise, peaminister in spe (Veskimägi ainuke majandusteoreetiliselt mittekaheldav lause 3. septembri Postimehes näib esmapilgul olevat järgmine: “Minu kõige suurem etteheide peaminister Ansipile on absoluutne initsiatiivitus”), kas Veskimägi valiks endale säärase innovatiivse piloodi, kes “ei tugine varasematele kogemustele”?

Kuigi Eesti Panga geeniused ja meie rahandusministeeriumi tippanalüütikud kordavad peaministri mantrat “majandus on tsükliline”, seejuures ei varusta nad varjatult ei oma tasakaalumudeleid ega tootmisfunktsioone oluliste tsüklilisuse karakteristikutega, rohkem ikka katastroofi omadustega, seda eriti majanduse jätkusuutlikkuse mõttes. Ja õigesti teevad, sest neid regulaarseid tsükleid tillusiirdemajandustel pole keegi tõsiteaduslikult täheldanud, isegi regulaarseid poliittsükleid ilmselt mitte. Vist pole ka päikeseplekkidel regulaarseid tsükleid täheldatud, ometi pidavat need majandust mõjutama.

Hiljuti on Sloveenias tehtud uurimus suure tasakaalumudeliga, mis meie võimupoliitika aspektist tõdeb äärmiselt ebameeldivalt: proportsionaalse tulumaksusüsteemi rakendamine muudaks Sloveenia majanduse jätkusuutmatuks (uurimus Veskimägile edastatud). Selge siis, et meie administratiivsed prognoosijad ei taha kuuldagi alternatiivsete maksusüsteemide kirjeldamisest mudelites.

Peale nimetet Sloveenia uurimuse võiks soovitada algajatele majanduslanguse teoreetikutele doktori tasemel süsteemseks hakatuseks veel John Cornwalli “The Theory of Economic Breakdown. An Institutional-Analytical Approach”, Basil Blackwell XIV+256 (1990).

Ülo Ennuste, majandusmatemaatika professor