Letter to FT

31 10 2008

Sir, With reference to the letter by Mr Min Liao (“Market transparency should increase – not fall” October 15 2008), I’am in complete argeenment with everything he said in his attempt to rebut John Eatwell and Robert Reoch’s (Letters, October 7 “Greater transparency’ will not reduce systemic risk”) highly questionable tenet: given the uncertainty that speculation amplifies, greater transparency cannot resolve the matter of asset-price volatility, panics and crashes, and that greater transparency might equally well exacerbate the situation.
And, by the way, Min Liao’s concluding stament: “Killing information asymmetry in the financial market by increasing transparency is a must. I agree it is more difficult to achieve in today’s innovative market, but it is still a must.” – seems to be in the good harmony with the modern mainstreem economics as well.
Eg, Luca Colombo and Gianluca Femminis in this much debatable field have just recently given an elegant additional proof to the reasoning that tranparency and quolty of public knolwedge should be increased:
“The public authority acts as a Stackelberg leader, who
optimally exploits the fact that an increase in the precision of
public information reduces the incentives for acquisition of
private information, thereby inducing socially valuable savings
of private resources. The negative welfare effect of the reduction
in the precision of private information is, in fact, more than
compensated by the corresponding cost-saving effect. Our
results show that a more precise public information is welfare
enhancing when the marginal cost of public information is not
higher than that of private information.” (Economic Letters. 100 (2008) 196-199).

And more importantly: in the modern economic design and implemetation mechanism teories (Nobel Price 2007) the incentives for truth-telling and sufficent public disclosure are the central issues. The same in the modern applied reforming of regulation of market rules, eg the reforming intiatives of Sir David Walker in the field of private equty (House of Commons. 2007. MINUTES OF EVIDENCE. TAKEN BEFORE TREASURY COMMITTEE – PRIVATE EQUITY – Tuesday 11 December 2007. SIR DAVID WALKER. Evidence heard in Public. Questions 1 – 75).

Sir, It is rather frightening that, Dr Geoffrey Ingham (Letters, October 17) has additionally demonstrated a questionable understanding in this field, especially of public information mechanism design of money and financial asset markets. He unfortunately reiterates with unfounded certainty the questionable reasoning: “…purchase of Waitrose’s rather expensive “East Anglian” potatoes is indeed based on price and quality information; but they are bought for their use value not their speculative exchange value.” Consequently, in Ingham’s view simply the purchase of a lottery ticket in the same supermarket should not be necessarily based on price and quality/utility information, as the lottery is connected with radical uncertainty and therefore with some kind of mythical speculative value, not for “use value”.
The funny thing is, that in this spring Estonian Riigikogu passed the Act 182 (12 March 2008) with the clause “1/1)” for giving to the central bank free hand for hiding from the public as much data as „necessary to avoid public threats to prices and financial stability”. It seems this act is just a case of an effort following Eatwell-Reoch’s recipe for regulators: “They must now abandon their belief in the tired trinity of greater transparency, more disclosure and better risk management by firms.”- having in mind – “One of the drivers of lemming-like behaviour has been the greater transparency …transparency means more firms share the same data and have access to the same procedural knowledge and even the same modelling, so it is not surprising they all do the same thing – sell, stop lending, hunker down and so on.” But, alas, it seem that lemming-like behaviour had been not as great here as it is now, in the case if this law of lessening transparency had not been implemented.

Ülo Ennuste, Professor, Tallinn University of Technology,
Tallinn, Estonia

Roosad hurm-unenäod EPs jätkuvad

PMist 23.X loeme: “Keskpanga hinnangul näitab prognoos siiski ka positiivset: kui inflatsioonitase on sel aastal endiselt üle kümne protsendi, siis järgmisel aastal võib oodata tugevat langust. … Inflatsiooni vähenemine lubab Lipstoki sõnul hakata Eestil taas mõtlema Maastrichti inflatsioonikriteeriumi täitmisele ja euro tulekule. «See on tore perspektiiv ja see peaks saama meie kõigi suureks eesmärgiks,» rõhutas Lipstok.”
 
Ah et tuleval aastal “võib oodata” positiivset inflatsiooni iseeneslikku tugevat langust, et see on tore perspektiiv ja see peaks saama meie suureks eesmärgiks, lihtsalt käed rüpes EPs unistades oodata järjekordse ime sündimist, sest me väärime seda eesotsas EPga. Aga Eesti rahvas peab mõtlema hakkama siiski, väga õige, võtame kuulda.

Et majandusteooria alusel on märgatava majandussurutise puhul, mis meil tänavu koos kahe-kolme euroopa liidu liikmega ongi platsis ja mis tõenäoselt eel aastakest paar jätkub, on just inflatsiooni tase see kõige kriitilisem näit, siis väärib see inflatsiooni languse hüpotees vist ainsana kogu EP “analüüsis” tähelepanu, õieti selle hüpoteesi vääramine.

Teaduslikult tuleb viimast saavutada nn null-hüpoteesi (mitte “mull”) kinnitamisega, mis antud juhul tegelikult tähendab vastupidise väite õigsuse kinnitamist, suure tõenäosusega.
Järgnevas on toodud ainult tosin asjaolukest, mis vastupidise hüpoteesi kehtivust aitaks tõestada.
Seega tõsiteaduslikult väita: suure tõenäosusega tuleval aastal meil olulist inflatsiooni langetamist ei ole oodata.

1) Suure tõenäosusega maailmaturul nafta hinnad ei jää püsima nii madalale (vt nt eurotsooni keskpankade prognoose, mis erinevalt meie omadest on praktiliselt õigeteks osutunud, muide – nõudluse langemisel naftakartellid reeglina vähendavad toodangut et hinnad ei langeks, seda küll mõningas viivitusega)

2) tuleval aastal meie hindu aitavad suruda kõrgemale eelarves ettenähtud käibemaksude tõstmised (raamatud, ravimid, matused jne), samuti lisaks mitmete maksete ja lõivude tõusud aitavad tõsta inflatsiooni

3) 2007-8 tõstetud hindade “teine laine” kandub kaudselt aastasse 2009 (nt elektrihinna tõusud 2007-8 kanduvad viivitusega laiali leiva küpsetamisse jne jne)

4) sisemajanduse nõudluse vähenemine ei pruugi langetada mitmeidki hindu sest nii import kui ka sisemajandustoodang näivad suure tõenäosusega langevat samuti

5) tõenäoselt palgainflatsioon jätkub, sest Eesti hinnatase tõenäoselt juba aastake ületab euroliidu keskmist (kaupade ja teenuste üldiselt suhteliselt madalamat kvaliteeti arvestades), kusjuures Eesti palgatase on kordades madalam euroliidu keskmisest. Seega, kui palku korralikult ei tõsteta siis tööjõud pageb tõenäoselt veelgi suurema voona minema koos sellega kaasnevate tagajärgedega ka inflatiooni tõstmisel

6) eksport on juba aastake reaalselt langenud ja kängub tõenäoselt edasi (seoses hindade suurema tõusuga kui partneritel), seega kängub ka import ning seega suureneb surve hinnatõusudele

7) suur küsimärk võrrandis on eeloleva talve karmus, karmi talve puhul küttekulud tõusevad oluliselt ja tõstavad inflatsiooni (õnneks küll meie statistika ei arvesta inflatsiooni sisse kodumajapidamiste vedelkütuste hinnatõuse mis paberi peal asja leevendab (-:

8.) vastutustundetule valitsusele on kõrge inflatsioon taevamanna, sest aitab mugavalt eelarvet täita, seega see valitsus ei tee midagi inflatsiooni ohjamiseks, valitsuse seisukohalt võib inflatsiooni nimetada eelarvet varjatult täitvaks rahamaksuks, rahvuslikult on see muidugi finants varasid laastav krabav maks, ühtlasi vaestelt rikastele varade ümberjaotamise mehhanism

9) paljudele lühikese horisondiga ärikatele/kröösustele ja nende lobitöö tegijatele on hinnatõusud taevamanna, lobitöö peamiseks loosungiks on teadagi et “vabaturg”, loe inflatsioonitõstmine (kuigi teoreetiliselt kapitalistlik turg ei saa põhimõtteliselt vaba olla sest toimib sotsiaalses keskkonnas (maksud), eriti aga ranged konkurentsiseadused, jne), teoreetiliselt saaks rääkida ainult kapitalistlikust konkurentsiturust ja selle kohalike seaduste/reeglite asjakohasusest

10) pankadele on hinnatõusud mitmeti kasulikud, nt neile samaväärsed krooni kaudse roomava devalveerimisega (nt deposiidid kaotavad inflatsiooniga ostujõudu ja seega on neid väärtusetuid summasid pankade tulevikus hiiglama kerge rahvale tagasi maksta. Seega on pangad samuti koos valitsusega huvitatud avalikkusele pasundama, et hinnad langevad ise ning madalaks moonutatud inflatsiooniprognooside levitamisest, selleks ka et madala inflatsiooni ootuses toob rahvas rohkem raha panka, neile keerutamiseks, niikauaks kui selle rahal veel mingit väärtust on.
Muide, kõrge infla püsimine garanteerib pankadele veel aastareks valuutavahetuse hõlptulu

11) muidugi, soodustab hinnatõuse igasugune avalik hämamine a la: majandus on tsükliline (moodne majandus on juhitav, vaadake tsiviliseeritud valitsuste toetust pankadele), börs muidugi ei ole juhitav ja on tsükliliselt spekulantide poolt kõigutatav kõlvatuks väikeaktsionäride koorimiseks

12) kõige rohkem aitab kaasa kõrge inflatsiooni püsimisele aga halamine, et globaalselt on kriis (on esialgu ainult finantskriis, majanduskriisi võiks globaalse ulatuses oodata tõenäoselt alates 2010, sinnani on globaalselt vast ainult reaalmajanduse osas kasvu aeglustumine). Häma, et nagu valitsus ei saa mitte midagi teha, et meie ei või ju nt käibemakse alandada, sest siis peaksime seda äkki eelarvesse kompenseerima seda isegi välisinvestoritele mingite ebamugavate maksudega jne jne (muide, 15.X läbis edukalt esimese lugemise seaduseelnõu, mis järjekordselt põlistab, et olulised välisinvestorid ei pea dividendide pealt Eesti riigi eelarvesse sentigi tulumaksu maksma – seega jääb jõusse kehtiva tulumaksuseaduse paragrahv 29 lõik 8, mis vahepealses, tühistamisele kuuluvas nn avansilises tulumaksuseaduses oli tühistatud). 

Vaata:

PM Eesti majanduses valitseb teadmatus

PM Keskpank ennustab ligi kaheprotsendilist majanduslangust

ÄP Eesti Pangas mustad meeleolud

Eesti Panga majandusprognoos 2008-10

Bruce Preston: Adaptive learning and the use of forecasts in monetary policy. Journal of Economic Dynamics and Control. Volume 32, Issue 11, 3661-3681.

 

Surutis Eesti majandusele suureneb

Majanduste surutismäärad on erinevad, kuid surutisest vabanemise meetmed on sarnased: Briti majandusajakiri The Economist prognoosib surutise tõusu Eesti majandusele, Carlota Perez esitas Pärnus vabanemisteese. Nende värkide asjatundlikuks aruteluks tuleb kõigepealt eristada reaalmajandust ja finantsmajandust ning börsindust, kuigi neil on tugevaid interaktsioone ja –sektsioone, nagu eeskätt inflatsioon.

Reaalmajanduse osas

Siiani näib, et The Economist on Eesti kohta üks kvaliteetsemaid prognoosijaid, seda isegi Brüsseli institutsioonidega võrreldes. Viimaseid on ilmselt alt vedanud liigne uskumine meie administratsiooni saadetud andmetesse.

The Economist esitab igal nädalal prognoositabeli ligemale poolesaja riigi kohta, kus on riikide jooksva majandustegevuse kvaliteedi olulisimate näitajate hinnangud, sh majanduse kasvutempo jooksva aasta ja järgneva aasta ning inflatsiooni jooksva aasta prognoos.

Asjatundjal on selle tabeli alusel väga mugav arutleda. Näiteks rusikareegliga hinnata, kui raskes majandussurutises mingi riik parajasti on ehk ligikaudselt mõõta surutismäära. Seda minimaalselt näiteks valemiga, kus inflatsiooni tõlgendatakse eeskätt kui surutist jätkusuutlikkuse mõttes: surutismäär võrdub inflatsioon miinus majanduse kasvutempo. Majanduskasv võib olla nii positiivne kui negatiivne. Negatiivne tulemus näitab majandusõitsengut.

Riikidevaheliste võrdluste puhul tuleks parema poole liikmeid ka vajadusel asjatundlikult korrigeerida ja kaaluda, näiteks Soome inflatsiooni näit on antud meist erineva metoodika alusel.

Kui kõrge võiks ligikaudu olla mingi riigi surutistaluvuse määr (põhi) enne krahhi, selle arvutamiseks tuleb küll lisaks pöörduda nt Eurostati järgmiste andmebaaside poole: rahvusliku kogutoodangu maht, kogu välisvõlg, eraisikute netovõlg, jooksevkonto defitsiit, inflatsioon, välistoetused, rahvusvaheline investeerimispositsioon, koduperede neto-finantsvarad, valitsuse reservid, majandussüsteemi kvaliteet, finants- ja monetaarsüsteemi kvaliteet, majanduspoliitikute kompetents, majanduslik ebavõrdsus, etniline heterogeensus, avaliku teabe kvaliteet jne.

Majandusliku surutismäära hinnanguid

Kõigepealt tuleb tõdeda, et ülaltoodud valemi alusel ja The Economisti hinnangutel langeb tänavu ainult väike rühm arenenud majanduse ning muidu huvipakkuvaid tärkemajandusega riike olulisse depressiooni (suurem kui neli punkti), eeskätt meile huvi pakkuvalt. Tähestiku järjekorras, sest nii ligikaudsete arvutuste alusel ei või riike järjestada; andmed ümardatud, esimene arv sulgudes on inflatsioon ja teine kasvutempo: 

• Eesti 11 – (-2) = 13 
• Iirimaa 4 – (-1) = 5 
• Läti 16 – 1 = 15 
• Leedu 11 – 5 = 6 
• Venemaa 14 – 8 = 6

Islandi kohta Economisti selles tabelis kasvutempo hinnang tänavuseks puudub, inflatsioon umbes meiega samal tasemel. Aga näiteks Slovakkia (4 – 8 = -4, kus tulemuse miinus tähendab negatiivset surutismäära ehk seega jätkusuutlikku arengut) õilmitseb tänavu edasi.

Olulise ehk märgatava majandussurutise suhtes jäävad tänavu puutumatuks näiteks Soome, USA, euroala, Ungari, Tšehhi Vabariik jne. Kerge on arvutusest näha, et vaadeldud surutised on eeskätt inflatsioonilised ehk stagflatsioonilised, erandiks Venemaa ja Leedu normaalse reaalkasvuga.

Kui siiani näitas The Economist Eestit kui ühte kõrgema surutismääraga rühma riiki, siis 9. oktoobri tabelis sai Eesti survemäär lisa: veelgi süvendati selle aasta langust – keskmine languse hinnang 1,5 protsenti. Peaaegu nulliks prognoositi 2009. aasta majanduskasv.

Finantskriisist ja börsindusest

Selles osas mingeid olulisi segadusi arusaamades pole: üldine arusaam on, et on sügav globaalse ulatusega krediidikriis ja tavapärased börsikrahhid. Esimene tuleneb sellest, et kuigi ranged neoliberaalsed pangandusregulatsioonid on nii arenenud ja tärkmemajandustes enam-vähem olemas, on need siiski osutunud aegunuteks ja äpardlikeks, sest pangandusgeeniused on disaininud uusi kasiinotooteid, millega saab jälle osavalt publikut alt tõmmata.

Kuid börsinduses on krahh tavaline kasiinomäng nagu ikka, kus parajasti puudulikke regulatsioone kasutades kanditakse kergusklike väikevendade paberid pakskassidele ümber.

Selge, et kui valitsused on lubanud finantsasutustel käkerdatud regulatsioonide raames tegelda, peavad nad ise supi ära sööma.

Muide, Islandit on Financial Timesis aastaid hoiatatud, et neil puudub küllaldane kompetents nii suurekaliibrilisteks rahvusvahelisteks pangandusspekulatsioonideks ja häda tuleb, nad muidugi vaidlesid vastu – nüüd on supp valmis.

Mis meie kompetentsi puutub, siis näib, et kohalikku prognoosimist ja majanduse reguleerimist näib kõige rohkem solkivat igat masti partokraatlike plekktrummipõristajate ja mundrifanfaarikute täiesti teoreetiliselt absurdsed dotseerimised, eriti igasuguste valimislubaduste näol, näiteks „majandus on tsükliline ja valitsus ei saa midagi teha“ (valitsuse ja keskpanga primaarne valvevale, sest inflatsiooni tõstma on nad mihklid kas või ravimite hindade tõstmisega, raamatutest rääkimata, liiatigi on moodne majandus reguleeritav, isegi tsükliliseks reguleeritav) jne.

Carlota Perezi teesid

Professor Perez (TTÜ) esitas oma teesid surutisest vabanemiseks hiljuti Pärnu juhtimiskonverentsil: kasiino pabermajanduse aeg on möödas. Hakkab toimima üleilmne ja rahvuslik finantskorraldus.

Kasumlik investeering on erapooletu ja võlakindlustus kaupade tootmisele ja teenustele. Kõigis tööstusharudes toimib innovatsioon. Järgmise tehnoloogilise revolutsiooni kandeaeg valmistab ette järgmist suurt pauku.

Tööhõive ja heaolu levivad laiemalt nii rahvuslikult kui rahvusvaheliselt. Turumajanduse stabiilsus sõltub veendumisest, et väheste kasumit taotleva käitumise tulemus on paljude tulu.

Mida see tähendab meile tehniliselt: tuleb jätkata majandus- ja rahandussüsteemi reforme, eeskätt harmoniseerida tulumaksuseadusi euroliidu ning põhjamaise stiiliga (seda eriti kasumiseaduste tsiviliseerimisega); finantsregulatsioonides asendada vananenud mehhanismid nüüdisaegsetega (mitte järjekordselt käpardlike ja kasiinolõhnalistega), et ohjata inflatsiooni ja seega edendada eksporti ning vähendada euroliidu kontekstis barbaarset majanduslikku ebavõrdsust, kuid kaugeltki mitte ainult seda.

 

Ülo Ennuste, majandusmatemaatika professor

Pärnu Postimees 24.10.2008

Loe ka Äripäev Parts: kevadeks võib töötus 9%ni ulatuda

„Tulumaksuseadused Tähtedega“ – esimene vaatus toodi kulisside tagant välja

See toimus Lossis 15.X 08 ja oli väga peene faabulaga, krüptilise märkusega „muudetud kujul“, täiesti Baumarchais’e kaliibris klassikalise teravmeelsuse ja lõbususega. Eriti nauditav oli Kaval-Antsu sarnasus Figaro’ga, Jürka sarnasus tüüpilise maa-aadli esindajaga, Nestor mängis silmapaistvalt iseennast  jne.

Esimeses vaatuses ei tõstetud pinget mitte mingi ärakulunud nipiga, et nagu püssi seinale riputamisega mis kolmandas vaatuses oodatavalt traagilise lahenduse toob vms. Seevastu lõppes esimene vaatus tohutu aplombiga Figaro teisiku poolt, kes tanskliskledes liugles lava ees oleva mikrofoniga prügikasti juurde ja suure kõmakaga viskas sinna „Seaduse RT I 2008, 17, 119“ kogu täiega, seejuures mefistoliku muigega hüüdes „kehtetu“ ning publikule pomisedes, et ta olla unustanud selle žesti tegemata juba vaatuse alguses.

Siinjuures peab kahjuks kriitiliselt ütlema et Figaro tegi selliseid žeste kergemeelsete kupleekeste saatel, mida rahvas armastas kaasa laulda. Seega oleks Kaval-Antsu osatäitjaks olnud mõjuvam panna mõni laulutäht – nendest ju osatäitajate hulgas, nagu TVst selgub, puudust pole.

Kullisside tagussesse mittepühendatule tuleb lisada, et prügikasti visatud „Seadusel“ polnud õieti veel Vabariigi Presidendi poolt antud kinnituse tint veel täiesti kuivanudki, rääkimata seaduse jõustumisest (rahvakeeli nn avansilise kasumimaksu seadus, mille sepistamine muuseas pidi näitama euroliidule ka meie seadusloome alase intellekti üleolekut, vähemalt maailma parima viie esimese hulgas olekut, vähemalt rahanduse küsimustes).

Selline käraks vaatuse lõpus äratas ilmselt paljud ja pani mõtlema, et mis hakkab toimuma järgmistes vaatustes, eriti teises, kuhu võtab pöörde. Publiku peavooluarvamus näib olevat, et kuna me tänapäeval oleme kõik asjatundjad eeskätt jäätmesortimise või mõned isegi -kaardistamise alal, siis prügikastitseen ei olnud juhuslik. 

Et see tahtis vihjata sellel, et edasi hakatakse uurima, et kas mitte prügikasti visatud oopus, millega oli muide ministeeriumites (nende sümbolina mängis väga sümpaatselt Jürka) suurt higi ja skribeerimise vaeva nähtud, ei sisalda äkki siiski veel sekundaarseks ümbertöötlemiseks sobivaid osiseid, kas neid ei peaks vähemalt kaardistama? Kas äkki ärvisatud seadusandluspesuvette järjekordselt mõnada lapsuksest ei ole jäänud? 

Tõepoolest, õnnetu väljavisatud seaduses säte 18) selgelt ütles, et kehtiva Tulumaksuseaduse (RT I 1999) paragrahvis 29 lõige 8 tunnistatakse kehtetuks alates uuest aastast. 

Kuid esimesest vaatusest jäi mulje et praegu viljeldavas tulumaksu seadusparandamise parandamise seaduse eelnõus muudetud kujul (352 SE I) see kehtetuks tunnistamine ilmselt ei jää kehtima. Seega saab järjekordselt põlistatud, et siinsed olulised mitteresidendid hakkavad lõpmatuseni Eestist omi dividende seaduslikult välja vedama ilma sentigi meie  riigieelarvesse panustamata siin kokku krabatud kasumitest?

Või kas tõesti kolmandas vaatuses Jürka toob kulminatsioonina kulisside tagant karmatult lavale arvutused, et palju ikka meie mitteteadmuspõhiste tulumaksuseaduste käkerdluste tõttu on siin loodud rahvuslikke tulusid ilma maksustamata kanditud (muidugi kröösuste tubli lobitööde tagajärgedel) siit teistesse riikidesse, kas nt üldse nn kremlilähedased venetransiidifirmad meie eelarvesse nende tohututest hõlpkasumitest on kunagi sentigi maksnud jne.

Kas tõesti Jürka mängib viimases kulminatsioonis kaval-antsud üle ja pisarateni viidud publiku silme all, õnneliku lõpu saabudes, Vabariigi Presidendi kinnitamiseks antakse lõpuks Lossist tulumaksu seaduse parandus selliselt ja mitmeselt (Nestori märkus esimeses vaatuses) muudetud kujul, et mis on kristallselgelt läbipaistev, on rahvuslikes aga mitte partokraatlikes  huvides, ning ei sisalda euroliidu partnerite suhtes kaval-antsulikke kõlvatu konkurentsi trikke.

Jah, ja kuipalju lisa-miljardeid need kõlbelised parandused eelarvesse toovad.

Igor Gräzini tõrjelahingud

Ainuke eelarveküsimuse lõik, milles Igor Gräzinilt (vt ”Suured eelarvekoostajate tõrjelahingud on alles ees“, PP 9.10) kui eelarve tõrjelahingute pidajalt oleks võinud mingitki kompetentsi oodata, on siiski klounaadiks muudetud.

See on küsimus, kuivõrd eelarve-eelnõuga kaasaskäiv maksuseaduse paranduseelnõu kõrvaldaks vähemalt kõige barbaarsema absurdsuse kasumimaksude alal.

Praeguse kasumimaksustamise korra puhul saab mitteresidendist omanik jämedalt öeldes seaduslikult kogu kasumi Eestist välja viia ilma oma kasumist Eesti eelarvesse sentigi jätmata. Seega on meie eelarvete rahvuslikud kaotused olnud aastaid miljardeid ja miljardeid.

Aga selles küsimuses jääb Gräzin oma partei Švejk-sõduriks ja vastab absurdiga: „Reformierakonna, õieti küll veel liberaaldemokraatliku erakonna 16 aastat tagasi algatatud ainuvõimalik majandusarendamise tee – maksude minimeerimine ja alandamine jäi paika. Siit Eesti riigi potentsiaalne kasv, mis tuleb niisama kindlalt kui päike hommikul ning alati veidi varem, kui on oodatud.“

Nii et reformarite geniaalne tulumaksuseadus on isegi päikese liikumist mõjutanud. Miks mitte, kui mõelda, et selle geniaalse idee olla Gräzin leidnud kolmandajärgulisest USA ajalehest, vist Friedmani korteri lähedalt.

Tõsiteaduslikult tähendab „tulumaksude minimeerimine“ aga hoopis inflatsiooni maksimeerimist ja seega laastava inflatsiooniga (üle viie protsendi või nii on laastav) majanduse järjekindlat jätkusuutmatuse planeerimist.

Muide, eelnõu üks suuremaid apse on ilmselt see, et järjekordselt on rahandusministeerium naiivselt prognoosinud tulevaks aastaks kaks korda madalama inflatsiooni, kui ratsionaalselt arutledes võiks oodata (ei pruugi märgata, et kuigi Läti sisemajanduse kogutoodang langes tänavu rekordiliselt, püsib inflatsioon rekordtasemel edasi).

Tundub vähe tõenäoline, et meilgi ringi patseerivad pakskassid annaks oravatele veel niipea voli hindade elu eest kõrgemale tirimisest loobumiseks (näiteks eurole ülemineku edasilükkamine ehk ärahoidmine kõrge inflatsiooniga annab pankadele valuutavahetuse näol hõlptulu miljardeid).

 

Ülo Ennuste, majandusmatemaatika professor

Avaldatud: Pärnu Postimees 16.10.2008, Blogi sponsor: Dell Eesti

Saagem põhjaeurooplasteks, jäägem päriseestlasteks 2

Vaata esimest osa

Majandusteoreetiliselt saab rahvamajanduslikult eristada nii efektiivset eelarve defitsiidi planeerimist kui ebaefektiivset. Asi on selles, et iga eelarvelist üldist meedet annab majanduspoliitiliselt rakendada nii arukalt kui mõttetult, sõltuvalt olukorrast ja kaasnevatest teguritest.

Konkreetseid küsitavusi

Eelarve tulude tõstmise mõttes oleks üldiselt defitsiidi planeerimine, arvestades meie tingimusi ja rahvuslikult olemasolevate kogutud finantsvarude kaasamist, hea majanduspoliitika ja ainult siis, kui see asendaks muidu paratamatut/alternatiivset administratiivset hindade/inflatsiooni tõstmist. Kui tõesti puudub arukas võimalus nt tulumaksu tõsta.

Eriti hea on lühiaegselt selline strateegia kõrge inflatsiooni korral (nagu meil praegu), sest kõrge inflatsioon hävitab mõne aastaga nagunii kogutud finantsvarude ostujõu.

Eelarvelistes kulutustes oleks praegu varude suunamine tarbimiskulude suurendamiseks kasulik kas või õpetajate palgavaeguste leevendamiseks ja üldse majandusliku ebavõrdsuse leevendamiseks vms.

Ebaefektiivne/absurdne oleks eelarve ülejääkide planeerimine, et nendega katta oodatavaid puudujääke, mis on tingitud inflatsiooni tõstmisest ülejääkide loomiseks.

Samuti oleks mõttetu teiste küsitavaks osutunud kulutuste katmiseks varusid mängu tuua, nagu integratsiooni süvendamiseks, suure poliitriskiga Vene-Hiina transiidi elustamiseks, raudteede või sadamate putitamiseks vms. Viimasteks värkideks pole meil piisavat tingimisjõudu, pole kunagi olnud ja selles mõttes on mõningad ksenofoobsed kaalutlused majanduslikult asjakohased.

Ei maksaks unustada, et nn Vene transiidi buum toimus suures osas meie maksumaksja kulul ja meie maksumaksja kaela surutud tohutu riskiga (eeskätt tehniliste katastroofide oht).

Küsitavaks osutunud tulumaksuseadustest permanentsete maksualandamistega tulenevate eelarveaukude lappimine varjatud kujul hindu moonutavate maksudega näib selles eelarve-eelnõus jätkuvalt platsis olevat (nt vastava paralleelse seaduseelnõuga seadustatakse, et mitteresidendid saavad veel soodsamalt kasumite dividende Eestist välja viia ilma maksustamata, seda peale selle, et vist kõik ettevõtted saavad jätkuvalt investeeringute varjus kümneid miljardeid ilma maksustamata kasumeid Eestist välja viia jne).

Majandusteoreetiliselt meie barbaarsed maksuseadused tuleb tsiviliseeritud euroliidu riikidega kooskõlla viia, et nendega sisuliselt koopereeruda ja mitte väärvõtetega konkureerida, eriti arvestades meie tillukest tingimisjõudu.

Rahvusliku vara krabamine

Kõige hullem, et mõni ärikas siin näib olevat hakanud uskuma, et tema miljonid tulenevadki kõik ainult ta enda geniaalsest töökusest ja ta võib nende miljonitega teha mida iganes (vt M. Aben, Eesti Ekspress, 25.09.) või minna nendega kuhu tahes.

Tegelikkuses võivad need miljonid olla kokku krabatud rahvuslikust varast majandusseadusandluse lünkadest võimaldatuna, eeskätt kasumimaksude valdkonnas, siseinfo väärkasutusest vms.

Ja siin jõuame ühe põhiküsimuseni: kas juba see eelarve ei peaks jõulisemalt ja tagasipöördumatult suunama Eesti majandussüsteemi tsiviliseeritud põhjamaisele arenguteele. Seda eeskätt nii eelarve väärtusküllaldase mahu kui selle kvaliteetse laekumisstruktuuri mõttes, rääkimata kulude struktuuri kvaliteedi tõstmisest.

Nimelt on meil eriti kängunud firmade tulumaksude osakaal maksulaekumistes – seda eriti Põhjala heaoluriikidega võrreldes –, samuti sotsiaalkulutuste osakaal, isegi kogu euroliidu keskmise taseme suhtes on see meil ligemale kaks korda madalam.

Eelarve katmine rahvuslike kinnisvarade müügiga on üldiselt kahtlase väärtusega, tõlgendatav rahvusliku vara “konfiskeerimisena”, täpselt samuti nagu eraisikute suhtes põhiseaduse vastane eramumaa makski (vara maksustamine, mis ei anna tulu, on võrdne astmelise konfiskeerimisega).

Majandusteoreetiliselt on täielikult põhjendamatud pidevad rahandusministeeriumi või keskpanga ajakirjanduslikud valveväited stiilis “jätkata range ja ülejäägis eelarvepoliitikaga, mis oleks üks meede Eesti inimeste jõukuse suurendamisel”. Või vähemalt oleks vaja lisada, milliste komplementeeruvate meetmetega see poliitika kongrueerub. Rääkimata täiendavast selgitusest, miks see väide Põhjala kohta ei kehti.

Nimetatud väitest isegi veelgi absurdsem on “avansilise kasumimaksu seaduse jõustamise edasilükkamine aasta võrra annab ettevõtetele veel aastaks aega kontsentreeruda innovatsiooni tõstmisele, selmet õppida tundma uut maksuseadust”.

Muide, eelnõu tabeli formaliseerimise “täpsus” eksitab lugejat ja sellel on arvudemaailmas täiesti arusaamatu nägu.

Eesti ühe silmapaistvama matemaatiku G. Rägo järgi (“Kõrgem matemaatika”, 1965) on selles tabelis arusaamist omavale lugejale 90 protsenti trükitud numbritest (mitte segi ajada arvudega!) mõttetud, alates sisuliselt kümnemiljardikkudest, kusjuures juba miljardid on kahtlased.

Sama häda on ridadel olevate arvudega, nende hulgas on ridu, kus on lahti löömata üle kümnemiljardilisi summasid (vist eeskätt toetused Brüsselist) ja samas read mõne kodumajapidamise eelarve suurusega.

 

Ülo Ennuste, majandusmatemaatika professor

Avaldatud: Pärnu Postimees 3.10.2008

Saagem põhjaeurooplasteks, jäägem päriseestlasteks 1

Moodsa neutraalse evolutsioonilise poliitökonoomia seisukohalt rahvuslike majandsüsteemide siirded suunduvad, seda muidugi mittesujuvalt, korreleeruvalt rahvuslike väärtussüsteemide evolutsiooniga, mis muide on mõjustatud mitut laadi välissekkumistest.

Sama toimub ositi ka sootsiumide eelarvesüsteemide ja nende toimimisega (nt kõige värskemalt D. Miljkovic, 2008, Journal of Socio-Economics, seal ka kirjandust + vt F. Pryor viimasel aastakümnel).

Muidugi sõltub jätkusuutliku sootsiumi majandussüsteemi evolutsiooni suund oluliselt sootsiumi majanduse idiosünkraatilistest arengutest: majanduse suurusest ning tasemest, ja seega tingimisvõimest rahvusvahelises konkurentsis, seda eriti mittedemokraatlike riikidega, sootsiumi etnilis-kultuurilise heterogeensuse seisust ja lõhestatusest (majandusteoorias on vilksatanud uurimused optimaalsest immigratsioonist vms), naaberriikide idiosünkraatiatest jne.

Tõepoolest, vastavalt Põhjala rahvaste väärtussüsteemidele on nende eelarved “prisked” ja maksusüsteemid “paksud”, nagu karmidest kliimaoludest kujundatud väikeriikide väärtussüsteemidest võibki eeldada (The Economist loeb nt Soomet väikeriikide rühma). Seda suuresti erinevalt Ladina-Euroopast või anglosaksi riikidest, kus erinevad olud ja seega erinevalt evolutsioneerunud rahvuslikud väärtused on esiplaanil.

Liberalismist nii ja naa

Postsovetlike riikide siirdumisega kapitalismi turule on arengud osutunud eriti jõnksulisteks (Miljkovic). Seda vist eeskätt okupatsioonist päritud tohutu tohuvabohuga uskumustest postsovettide vassitud peades: vabaturust, liberaliseerimisest, demokraatiast, maksudest jne.

Näiteks liberaliseerimise all püüab eeskätt mõni seltskond meie ärikaid/politikaane serveerida uskumusi, nagu näiteks maksud tuleb nülgida õhukeseks ja valitsus väikseks pressida, et “nähtamatu käsi” ajab kõik turuvärgid ideaalselt korda (loe: annaks neile võimaluse vabalt rohkem rahvuslikku vara krabada).

Okupatsiooni korraldatud ajupesu võib meid kauaks veel ohustada. Praegu sekundeerib seda suunda meie majandusalal agressiivselt näiteks kohalike välispankade tohutu hukutav laenupakkumise kampaania, seda ilma vastuseisuta kas või meie keskpanga poolt.

Eelnimetatud “majandusliberalismi” uskumus on täiesti vastupidine moodsa neoliberalistliku majandusteooriaga. Vaadake maailmakuulsat J. Williamsoni “kümmet käsku” tema nn memorandumis “Washington Consensus” (1990) või et Friedmani õpetuste järgi on neoliberalism midagi vastandlikku sellisele liberalismi mõistmisele.

Üldarusaama järgi on moodne majandusliberalism rakenduslikult väga keerukas süsteem (Friedmani soovitatult sisaldab negatiivset tulumaksu madalapalgaliste toetamiseks, haridusosakuid, arvukaid finantsregulaatoreid jne), seega vastab keerukuselt moodsale majandusele (vt mullused majandusnobelistid turumehhanismide matemaatilise disainimise alal).

Seega ainult väga keerukate ning arvutute sotsiaalmajanduslike regulatsioonide/institutsioonidega on moodsat kapitalistlikku turgu võimalik transformeerida tõrgeteta toimivaks jätkusuutlikuks mittetsükliliseks süsteemiks, rääkimata, et reaalseks saaks kapitalistlikud utoopiad (Meade, 1989).

Eelnõu nörritab majandusteoreetiliselt

Eeskätt sellega, et eelarveprotsessis püütakse inflatsiooni faktori arvestamist valitsus-partokraatlikult surnuks vaikida. Aga just inflatsioon on üldise majanduslanguse puhul võtmenäitaja: majanduse reaalse jätkusuutmatuse, rahva laenuhulluse, ekspordi kängumise, majandusliku reaalse varjatud ebavõrdsuse süvendaja jne.

Praegusest Eesti riigieelarve eelnõust ei selgu, kui palju eelarve oodatavalt tõstab administratiivselt inflatsiooni või hoopiski vastupidiselt inflatsioonilisi välissurveid steriliseerib.

Edasi ei selgu, kuivõrd muudab eelarve sisu meie sootsiumi barbaarset majanduslikku ebavõrdsust, sotsiaalseid pingeid, kas euroliidu kontekst seda barbaarsust leevendab või vastupidi, viljeleb edasi russistlikku ebavõrdsust.

Ei selgu, kui palju selle eelarvega kängub Eesti rahvusvaheline investeerimispositsioon.

Eriti nörritav on kuulda, et mõni valitsusväline riigikogulaste seltskond püüab eelarve vastuvõtu menetlust, maksku mis maksab, rahvusliku majanduse veelgi jõulisema laostamise ja segastamise huvides viia pika viivituseni, isegi kuni märtsini, kasutades selleks ööistungite abi.

Järgneb, vaata II osa

 

Ülo Ennuste, majandusmatemaatika professor

Pärnu Postimees 2.10.2008