Millist majandust tahame – kui vastata lakooniliselt

20 11 2008

Lihtne ühesõnaline jukuvastus oleks – „head” – kuid see oleks liialt üldine ning ebakonkreetne, kuigi õige.

Ökonoom-poliitikute (populistlike väärparadigmadega võimurite) segapudrus näikse meil praegu peavoolu lühivastuseks olevat – „tsüklilist” – nimelt tsüklilisuse kraesse saab ajada kõik käpardliku majanduspoliitika poolt tekitatud hiiglasikud kahjustused (töökäte ja kapitali pagemine, konkurentsivõime langus, rahvuslikult tohutult suur välislaenukoormus jne).

„Rikast” – see oleks meie puhul utoopiline, kuigi mugav populist-poliitikutele. Teooria ütleb, et majanduse tase sõltub palju välistingimustest. Nt räigelt lõhestatud rahva (nt meil etniliselt, majandusvõrdsuselt, poliitiliselt jne) majandusareng on rängalt pärsitud ja pääs rikaste hulka ei pruugi õnnestuda, eriti veel poolesajandilise okupatsiooni viktimisatsiooni põdedes.

Näib, et ühesõnaline kõige konkreetsem vastus moodsa majandusteooria poolt oleks – „koordineeritud”. Seejuures teoorias mõeldakse seda kombineeritult: nii teadmusliku/kommunikatiivse kui ka planeeriv/sihistava koordinatsiooni kombinatsioonina. On tõestatud, et selle kombinatsiooniga arukalt toimides saab lahendada juhtimise tuumprobleemid korraga nii turu- kui sotsiaalsfääris.

Tõepoolest: isegi Milton Friedman’i järgi „basic problem of social organization is how to co-ordinate the economic activities of large numbers of people” (1962, p 12, Capitalism and Freedom).

Seega, majanduse headuse üheks mugavaks mõõdikuks on koordineerituse määr, mida muidugi saab hinnata mitme meetodiga. Arusaadavalt on hea koordineerituse üheks põhitingimuseks hämamise ja vassimise ning varjamise (a la’ majanduslangus aitab majandust tervendada, inflatsioon langeb meil iseenesest, valitsus ei saamidagi teha, majanduslik ebavõrdsus meil ei suurene, eksport on meil tugev, EP peab publiku eest olulisi andmeid rohkem varjama, Iirimaa on veelgi raskemas olukorras, jne) minimeerimine. Teiseks tuleb leida võimalusi valitsuse kosutamiseks, et see vähemasti suudaks mingilgi määral koordineerida kapitalikasumite maksustamiste, ja praegu stagflatsiooni küüsist pääsemiseks nt kiiresti alandada toidukaupade käibemakse, nagu soomlased ja inglased ning paisata tarbimise ja investeerimise turgutamiseks nt kümmekond lisa miljardit, nagu euroliidus solidaarselt kavas.

98,720,472,748(+/-0.5)kr + Kafka kapotil

28 11 2008
Pealkirjas esitatud arv on vist üks ilmselt teiselt „täpseimaid” majandusprognoose Eestis ja kindlasti esmaselt täpseim globaalselt. Selle kurioosse täpsusega on RMi poolt 2009 eelarve eelnõus paika pandud kogukulud, seda teiste samatäpselt mõõdetud suuruste keskel.

Münchhausen’lik, absurdselt täiesti „täpselt vigane” (Keynes) arv, nii arvuteoreetiliselt, kuid eriti majandusteoreetiliselt, mis peale tobeda väljanägemise pärsib, sisuliselt mõttetute arvude prügiga, nt ka lp riigikogu liikmete teravat analüüsivõiet. Päringule vastuseks, et miks selline absurd, oli Toompea kõrgustest kuulda umbes järgmist: kõik OK, vaadake, et kuna oodatavad eelarvelised laekumised võivad kõikuda äärmiselt palju, kuni kümnetes miljardites, siis riigiraamatupidamisele kindla aluse panemise huvides eelistame kõik planeeritud kulutuspositsioonid krooni täpsusega paika panna, seda detailselt kogu järgnevaks aastaks (muide, krooni täpsus tähendab siiski, et +/-50 sendine viga võib ikkagi riigile tuleval aastal sisse sattuda).

Majandusteoreetiliselt praegu üks veelgi suuremaid tsirkuleerivaid absurdsusi, mis kõlab nii kõrgetel foorumitel ning mis on põlistatud ka 7 sammu väljapääsu poole (mitte 7 penikoormat) reformiprogrammis, eriti aga eilses RMi Sügisprognoosis, näib olevat poliitiline (mitte teaduslik) postulaat, et praeguses olukorras on meie peamine prioriteet kiire euroalale üleminek.  Sest ideaalsemat perioodi selleks enam ei saagi tulema, nimelt, meie iseenese tarkusest, sest majanduslangus toob meile raudselt kaasa ideaalse kingitusena inflatsiooni kolmekordse languse ja seega Maastrihti väravatest läbi mahtumise.

Taevane arm, meie praeguses olukorras, mis olevat küll poliitikute silmis palju parem kui Iirimaal, on see konks, et Eesti majandus on juba aastake stagflatsiooni nõiaringis. See on, seisundis, kus kõrge inflatsioon kängitseb ühelt poolt tootmist ja see omakorda, teiselt poolt tõstab inflatsiooni. Muide, Iirimaa ei ole stagflatsioonis, isegi Leedu mitte, kuigi seal kasvutempo langusele kaasneb räige inflatsiooni tõus. Küll ka on Läti nagu meiegi kõrvuni stagflatsiooni mülkas, kuid nemad on juba aru lõpuks saanud, et ise-ennast sellest juukseid pidi välja ei tõmba.

Mis puutub majandusteoreetiliselt antud juhul meie inflatsiooni ise-eneselikku oodatavasse langusesse, siis võiks meeles pidada ühte meelisütlust „ega siis raha maailmast kuhugi veel kadunud pole”.
Ja mis eriti oluline, tuleb arvestada, et enamuse arenenud riikide valitsused on juba alustanud agressiivset kontra-tsüklist interventsionismi. Eeskätt seisneb see tühjade pankade asemel valitsuste poolt triljoniliste rahavoogude pumpamisega majandustesse, et eeskätt nii selle, kui ka muude meetmetega tarbimist ja investeerimist turgutada ja sellega majandusaktiivsust kiiresti tõsta.

Taolise poliitikaga kaasneb paratamatult ka inflatsiooniliste survete tõus nii nendes riikides kui ka partneritel. Kuid ka selle vastu on steriliseerivaid meetmeid kavandatud. Nii nt Soome on juba märtsist planeerinud tulevaks aastaks inflatsiooniliste survete langetamiseks toiduainete käibemaksude kärpimise, London teeb seda sama juba Jõuludeks ning tulevaks aastaks suunab triljoneid Inglise majanduse väga mitmekülgseks ergutamiseks jne.

Mis meie jaoks kõige olulisem aga, ja mis Sügisprognoosis ei näi üldse mingit tähelepanu olevat pälvinud, on see, et EL Komisjon on kavandanud ligemale kolme triljoni kroonilise (muide, ainult triljoni kroonilise täpsusega) süsteemse kulutustesüsti kogu euroliidu majanduse tervendamiseks. Seda koordineeritult ning solidaarselt ja kooperatiivselt, et liikmesriikide kogule saavutada maksimaalset tervendavat sünergialist efekti.

Et meie koalitsiooni ökonoom-poliitilises programmis sellised liberaalmajanduslikult absurdsed poliit-ökonoomilise mõisted nagu solidaarsus, kooperatiivsus, koordineeritus, riiklik kontra-tsükliline interventsionism jne puuduvad (on ainult konkurents), siis muidugi mõista, ühes meie poliitiliselt „õiges” riiklikus prognoosis ei saanudki tähelepanu sellele pöörata, et kõrgema majandusteadusliku tasemega riikides juba kevadest ei targutata eurole ülemineku asjus, vaid esmalt kibekiiresti püütakse leida interventsioonilisi radikaalseid, kasvõi turumajanduslikult mittetraditsioonilisi, meetmeid kitsikusest mõne aastaga välja siputamiseks. Ja siis näeb selgemini mis edasi euroga saab või kes saab.

Kahjuks jäi nii vist Sügisprognoosis täiesti ebakompetentselt märkamata, et tohutud riiklikud rahakaskaadid mis Euroopas käiku lähevad, et need ilmselt hakkavad ka ääremaade majandustes rahapakkumise ja inflatsioonilisi surveid uuesti üles kruvima, ja et selles kontekstis postulaat meie inflatsiooni kiirest kolmekordset iseenesest langemisest, oleks isegi maailmakirjanduse juhtivale esisürrealistile Kafka’le olnud kadestusväärne leid.

Kõrge inflatsioon: sisuliselt nähtamatu maksusilmus rahva ja majanduse kaelas

26 11 2008

Mis sellise nupu treimise ajendiks momendil sai oli see, et meie sügava stagflatsiooni tingimustes tuleks majandusprobleemide arueludes seda ka arvestad ja võimalikult loobuda puhtpoliitilistest doktriinidest, ning esikohale seadma kõrge inflatsiooni riskid, ning järgmised avaldused:

1) Eeskätt President Valdas Adamkus’e remark eile Sausti mõisast TVle, et nendele teeb muret eeskätt Leedu kõrge inflatsioon (muide, meie omaga samas kaliibris, kuigi majanduskasv on nendel senini kergelt positiivne, seega märgatavast stagflatsioonist veel rääkida ei saa). See ütlus riigijuhi suust tuli justkui ootamatu päikesekiir, seda muidu üsna mõttetute poliitpõhiste juttude taustal a la „eurole ülemineku prioriteetsusest” jne. Äkki Adamkus annab lootust, et leedulased suudavad kompetentse majandusmõtlemisega veel majanduslanguste isegi äkki täiesti kõrvale põigelda ja Balti „terviklikkust” rikkuda.
2) Üks EP poliitesindaja vist eilses ee-PMis uudisena väitis, et Eesti on üks madalaima maksukoormusega riike Euroopas, loomulikult jättis märkimata et Eesti on seda koos Rumeenia ja Bulgaariaga, jättes EP hea kombe kohaselt rääkimata ka inflatsioonilistest maksudest. Seda viimast, poliitiliselt arusaadavalt, sest EP põhikirjaline peaülesanne ongi inflatsiooni vaos hoidmine (sic!). Ning ühe tänavu kevadise riigikogulaste poolt vastu võetud seaduse alusel ka peab EP hoolega varjama publiku eest poliitiliselt sensitiivseid rahandusandmeid.
3) Tänases 26.XI ÄPis aga Eugen Vegas ilusti kirjutab:
„Kui võtta Eesti elanike arvuks 1 340 935, siis tasus arvestuslikult igaüks 2007. aastal 58 567 krooni makse, … Töötasude baasil arvestatav maksukoormus oli 88 protsenti. „

Kahjuks, siiski Vegas arvestas vist ikkagi ainult varjamatuid ning varjatud makse, aga jättis nähtamatud/imaginaarsed maksud siiski veel arvesse võtmata.
Aga just kõrgete nähtamatute maksude alal on Eesti aga just väga kõrgel kohal, ja seda mitte ainult euroliidus. Seda eeskätt kõrge inflatsiooni tagajärjel (tõsi küll, Wikipedia määratleb ka inflatsioonilisi makse varjatud maksudeks).
Vegas’e arvutuse põhjal võiks hinnata, et 2008 on meil elaniku kohta varjatud ja varjamatuid makse kokku ligemale 60 tuhat krooni aastas. Kuid kui sellele lisada rahvamajanduslike finantsvarade ostujõu reaalkaotused inflatsioonist (nähtamatute maksude hulka loetuna), siis oleks meie 2008 elaniku kohta sisuliselt kogu maksukoormus 120 tuhande krooni ümber (NB: EP andmetel finantsvarade maht on tänavu ligemale 1,2 triljonit, mitte segi ajada netovaradega mis punases).
Seega, sisuliselt ehk poliitökonoomiliselt ja mitte puhtpoliitiliselt arutledes võiksime väita, et Eestis maksukoormus on SKT arvestuses sisuliselt üle 50 protsendi vist kindlasti.
Tõsi, selline konks on, et inflatsioonilised maksud ei lähe kõik riigieelarve kosutamiseks ja seega valitsuse ega rahandusministeeriumi elu kergendamiseks, lõviosaosa nendest läheb otse ärikasumite suurendamiseks ehk ärinduse mootoriks/edendamiseks (muide kasumimaksud on Eestis tõesti ühed madalaimad ja sealt seega kasumite kasvu kaudu edasi riigieelarvesse ei lähe suur midagi, küll tuleks poliitökonoomiliselt kõik inflatsioonipõhised eelarvelaekumised lugeda eelarve defitsiidi hulka).
Eks kirjutanud vist EP Nõukogu esimeeski suvel PMis, ikka poliitiliselt, et kõrge inflatsioon olla meil majanduskasvu peamine mootor.
Majandusteoreetiliselt aga kahjuks taolised mootorid on absoluutselt jätkusuutmatud, õigemini stagflatsioonimootorid.

Letter to a Friend

Dear … ,

I am still increasingly impressed about your authority and your commitment to our petty nation. Especially it was eminent in the “Bronze Soldier” riot. Then you managed surprisingly effectively organize badly needed wide public support among our academic people to our Government.

But, alas, it seems to me at the moment, that for Kremlin-Stalinist-Putinist irredentist camp this riot had not contained for them enough “guts”, and so they seemingly are preparing a next step, now under the cover name “Russian Autonomic Estonia” or so.

If so seems really to be the case for you too, perhaps then it is not too much if I would ask you to give an impressive wake up call for our administration, to intervene as forcefully again as you have done last time, involving wide publicity and high administrative levels, in your competent style.

I am asking you, as you are among my friends surely not only the most brilliant scholar in the field of ex-soviet international politics and also eloquent columnist (by the way, aren’t bits of ex-soviet TV arranged even with our taxpayers money into this irredentists campaign?), but you also have firsthand analogical empirical evidences, especially from East-Ukraine, Crimea etc.

Yours truly, …

Kas Eesti Pank eksitab avalikkust?

 

05.12.2005 00:00

Äripäev, Lugeja kiri

Ülo Ennuste
majandusprofessor

 

Eesti Panga inflatsiooniprognooside lugejal tekivad kahtlustavad küsimused. Kas need prognoosijutud pole fabritseeritud avaliku arvamuse ninapidi vedamiseks? Kas ei püüta suitsukatet teha sellele, et valitsus on juba asunud ­eurole üleminekuga viivitama?

Eesti Panga 24. novembri (2005, üe) pressiteatest: “Viimastel kuudel on inflatsioon osutunud oodatust oluliselt kiiremaks. Peamiseks põhjuseks on kallinenud nafta, mis on sundinud sügisprognoosis inflatsiooninumbreid kõrgemaks korrigeerima. Kui käesolevaks aastaks võib oodata 4,2% ühtlustatud tarbijahinnaindeksi kasvu, siis järgmisel aastal aeglustub see 3,4 protsendini ning 2,9 protsendini 2007. aastal. Eesti tarbijakorvis on mootorikütuste osa ligi kaks korda suurem kui mujal Euroopas, mistõttu selle mõjuulatus on Eesti jaoks oluliselt suurem. Koos naftahinna tõusuga on kiiresti kasvanud transporditeenuste hinnad ja ka muud liiki energia. Toidukaupade hinnatõus mõnevõrra aeglustub, kuid ekspordinõudluse kasvuga võivad hinnasurved kasvada. Kiire palgakasvuga kaasneb samuti risk kiiremale inflatsioonile.”

Kas lõigu ülemine ja alumine pool pole vasturääkivad? Esimene pool väidab, et järgmistel aastatel peaks inflatsioon oluliselt alanema. Kuid teises pooles tõdetakse, et surve inflatsiooni kiirenemisele jääb püsima. Näib, et valikuline käsitlus püüab lugeja tähelepanu kõrvale juhtida asjaolust, et avaldatud arvud kujutavad autorite kõige optimistlikumat prognoosivarianti, mille realiseerumist nad ise ei usu.

Loe ka

• Inflatsioon ei ohusta Eesti majanduse arengut (ÄPi viide, üe)

Äripäevas 25.11 ilmunud Eesti Panga esindaja (Ü. Kaasik, üe) segasest jutust torkab silma järgmine: “…Maastrichtis kokku lepitud reeglid … ei suuda ehk kõiki Eestile omaseid aspekte hinnastabiilsuse hindamisel arvestada.” Nii et kui Eesti jääb inflatsioonikriteeriumi (alla 3%) räige ületamisega rahaklubi ukse taha, siis klubi ise on süüdi, et sellise eliitinstitutsiooni disainis? Tundub, et valitsusele ongi kasulikum lükata eurole üleminek valimistele järgnevasse aega, sest sellega kaasnevate sotsiaalsete probleemide lahendamine on tal siiani unustusse jäänud.

Võimupäkapikkude kiri Jõuluvanale

Moto

„Valitsusel ei ole midagi anda, kui ta ei ole seda enne kelleltki ära võtnud. Ja valitsus, mis on piisavalt suur, et anda sulle kõik, mida sa soovid, on piisavalt suur, et ära võtta kõik, mis sul on.” (Reformierakonna tegevuskava 19.XI 08 viimane lõik

***************************************

Jääb vaid lisada: Ja valitsus, mis on piisavalt väike, et ainult vaestelt piisavalt ära võtta, peab piisavalt selle hoolitsema et äravõtu saaks piisavalt ümberjaotatud rikkurite vahel.

Seega piisavalt väikse valitsuse poliitilisel parim finants-majanduspoliitika on hämada avalikult laiale publikule euro tuleku intensiivsest taotlemisest, et ainult eurosutmise eesmärgi nimel on valitsus sunnitud rahvuslikult valulisi otsuseid tegema inflatsiooni ohjeldamiseks. Ja selle häma varjus tõsta kaudselt hindu edasi, sest inflatsioonitõstmise kriteerium on raudne kriteerium kasiinomajanduse edasiseks edendamiseks, jõuluvana rahaillusiooni majanduse arendamiseks. Seejuures muidugi varjatult majandusliku ebavõrdsuse suurendamiseks – sest kõrge inflatsioon teeb eestkätt suurvõlgnike/suuraktsionäride elu kergeks ja väikehoiustajate/väikesetululiste elu raskeks – peale selle aitab kõrge inflatsioon valitsuse eelarvelaekumisi mugavalt suurendada ning paljudel ärikatel (lühinägelikel ärimeestel) ratsa miljardeid kokku krabada ja nendega kuhugi usaldusväärsele väljamaale kaduda (siia tänuga sentigi kasumitelt tulumakse maksmata).

Niisiis, inflatsiooniliste survete edasiseks suurendamiseks planeerigem koalitsioonile ja lootkem:

*keskkonnamaksude tõstmise jätkamist tuleval aastal koos sellest tuleneva hindade tõusuga (küll siis edasi näeb)
*edasi varjata rahva eest, et nt soomlased planeerivad tulevast aastast inflatsioonisurvete alandamiseks toidukaupade käibemakse alandada, varjakem, et skandinaavlased vähendavad omi tulumakse nii, et need jäävad siiski oluliselt kõrgemaks kui meil, eriti palju kõrgemaks jäävad neil kapitalitulude maksud
*et pankrotilainega seoses väheneb meil tuleval aastal kõvasti kodumaine toodang, siis see aitab hinnasurveid üleval hoida (väiksem kogus kodumaist kaupa läheb raha otsima)
*et väljavedu väheneb, siis ka import väheneb ja aitab vähenemisega samuti hinnasurveid tõsta
*et kodumajapidamistel on võlgu võetud rahast suur summa hoiuste peal, siis paar aastat aitaks ka selle huugama panemine hindu kindlasti kõrgemale upitada
*eriti tõstaks hindu see, kui meie pankadesse rootslased enam kroone hoiule ei võtaks (kui väheusaldusväärset vääringut), siis see raha läheks kõik otse tarbekaupu otsima tarbimishinna indeksit tõstma
*õnneks sai riigikogulaste abiga tühistatud see seadusparandus, mis tühistas mitteresidentide dividendide maksuvabastuse tühistamise, nüüd on täitsa teaduspõhiselt võimalik vassida, et sellele liberaalse maksuvabastuse katteks tuleb eelarveaugu täitmiseks mitut sorti kaudseid makse tõsta lisaks juba raamatutele, matustele, kontsertidele jne (teatavasti kaudsed maksud on liberaalse vabaturu hindu moonutavad maksud, seega interventsionaalsuse suurendamise alused)
*ja lõppude lõpuks jõuavad tuleval aastal meie turule pärale eelmiste aastate hinnatõstmiste teine ja kolmas järellaine.

Üks sajandivahetuseelne kiri ÄPis

lugeja kiri

Varakambri kantsleri otsustusmudel
05.03.1999 00:00
Loe kommentaare (0)
uloennuste | Ülo Ennuste | majandusteaduste professor
Juba nädal või paar on interneti koduleheküljelt www.bized.ac.uk (sealt tuleb üles otsida «virtuaalmajandus») igal külastajal võimalik kasutada ühte majanduse keerukat arvutimudelit. Mudel olevat lähedane sellele, mida Gordon Braungi ja tema nõunikud kasutavad oma otsuste koostamisel Inglise majanduse rööbastes hoidmiseks.

Seega on nüüd igaühel üle maailma võimalik uurida, kas ei saaks kantsler Inglise majandust paremini juhtida ja seda kohe küllaltki pikas perspektiivis.

Majanduspoliitika instrumentideks on selles mudelis igaühe kasutuses eeskätt tulumaksumäära muutmine, kaudsete maksude määrade ja avalike kulude struktuuri muutmine jne. Eesmärknäitajateks on aga eeskätt madal inflatsioon, väike töötus, kõrge ja stabiilne majanduskasv kaubavahetuse bilanss jne.

Mudel on ebaprofessionaalne
Mudel on selles mõttes ebaprofessionaalne, et see annab ainult prognoosnäitajate determinatiivseid punkt- ja joonkirjeldusi, mis on muidugi räige lihtsustus.

Seega ei jää muud midagi üle, kui igaüks peab ise igale joonele «pasunad» ehk usalduspiirid juurde mõtlema, eriti kui keegi tahab selle mudeli alusel meie majanduse (suur määramatus) käitumise kohta midagi järeldada.

Kui viimane on tehtud, siis on mudeli tulemused mõnel juhul ja mingil määral kasutatavad ka meie majanduse reguleerimisvariantide kirjeldamiseks ja seletamiseks.

Muidugi saab seda teha vaid sel juhul, kui Inglise naelad Eesti kroonideks konverteerida ja ka majanduste mastaapide erinevusi arvestada (riiklikud kulutused Inglismaal võrduvad ligemale 7 triljoni krooniga).

Valuutakomitee süsteem meil ja ELis
Võrreldavuses peamine häda peale suurte majanduspoliitiliste määramatuste on veel selles, et meil on valuutakomitee süsteem.

Kuigi 11 ELi liikmesriiki tulid aasta algusest sisuliselt üle valuutakomitee süsteemi, Inglismaa seda ei teinud. Nii et kui meie majanduse kohta tahetakse selle mudeliga imitatsioone teha, siis intressimäärade reguleerimise ja taseme küsimustega tuleb probleeme.

Selle kirjutise illustreerimiseks võiks nüüd igaüks ise ülaltoodud aadressilt mõned graafikud või tabelid välja trükkida. Aga ütlen kohe, et väga kerge see ei ole, sest kuigi nähtavasti on mudel väga kiires arvutis, on vist ka mudeli külastatavuskoormus väga vilgas.

Majanduspoliitikute õudusunenägu – stagflatsioon

Majanduspoliitikute õudusunenägu -stagflatsioonStagflatsiooni määratletakse kui formaalselt ühte lihtsamat sorti, kuid sisuliselt kui ühte süngemat komplekskriisi: kõrge inflatsioon&rahvatulu langus. Süngeks teeb seda veel see, et üldarvamus on, et inflatsioon tuleb majanduse peale eriti koos räigemat tüüpi finants/majanduse poliitika vigade kombinatsiooniga.

Just sellise kriisi märgatavalt suure sügavusega/kõrge määraga on Eesti tänavu põdemas. Selles klassis üks väga väheseid riike tänavu. Seda ligemale viiekümne majanduspoliitiliselt huvipakkuva riigi hulgas (vt The Economist, vähemalt majanduse jooksev prognoositabel).

Ei Island ega Iirimaa ole stagfalatsiooni mõistes veel komplekskriisis. Muidugi, mingi veelgi komplekssema määratluse korral kus nt töötus, rahvuslik laenukoormus, rahvusvahelise investeerimispositsiooni taandus, maksebilansi ja jooksevkonto puudulikkus jne – saaks rohkemgi riike sügavasse kriisi lugeda, seejuures ka koos Eesti kriisimäära hinnangu süvendamisega, loomulikult.

Majanduspoliitiline kurbloolus komplekskriisi puhul on meil eriti see, et nii taolise põhjuste mõistmiseks kui ka selle tohterdamiseks on vaja vallata adekvaatseid kompleksseid majandusteoreetilisi analüüsi- ja otsustusmeetodeid. Selles osas on meil aga tase nullis, eriti sellest vaatevinklist et kui mõelda, et moodne majandusteooria on kujunenud matemaatika üheks haruks.

Nt üldiselt ei suudeta meil makroökonoomikas opereerida rohkem kui ühe ja konkreetse näitajaga korraga, nt rahvatulu kasvutempoga. Kui aga mõni veelgi olulisem näitaja on näiteks nats abstraktsem, siis seda mitte ainult ei võeta süsteemsuse huvides isegi arvesse, vaid surutakse suures ebakompetentsuse silmad lihtsalt kinni. Selline seik on meil just praegu inflatsiooni kõrge tasemega, tasemega mis on meie majandusel isegi viiekümne riigi hulgas lollilt silmapaistvalt kõrge. Lollilt, sest inflatsiooni loetakse suhteliselt sihistatavaks/reguleeritavaks – muidugi kui selleks asjatundlikkust piisab.

Mis meie sellisest praegusest olukorrast süsteemselt tuleneb, see on täiesti mittepädeva jätkusuutmatu majanduspoliitika jätkamine, nt parajasti vassitakse jälle kiirest ülemikule euroalasse (EP on juba vähemasti kuus impotentset varianti sellest plaanist valmis treinud pikkade aastatega), samal ajal kui on jätkusuutlikkuseks vaja kiireks sihiks hoopiski seada inflatsiooni ohjamiseks vajalike arukate kombineeritud meetmete kiire rakendamise (nt kasvõi konkurentsivõime kärbumise vääramiseks, rääkimata majandusliku ebavõrdsuse leevendamisest.

Kahjuks ka kombineeritud meetmed käivad meie makro-ökonoomikotele ja finantspoliitikutele üle kompetentsi. Nt kui läheb eelarve kärpimiseks siis ainult lähebki üheks selleks asjaks, siis enam keegi võimuritest justkui ei kujuta ettegi, et tuleks paralleelselt kaaluda ka kasvõi vähemalt nt kapitalikasumitega seotud maksude reformimist, eelarve laekumiste suurendamiseks. Muide Eestis olla kapitalitulude maksustamise määr ebaproportsionaalselt madalaim kogu ELis.

Kõige halvem asi on aga momendil see, et kõrgemal ollakse veendunud, et kui meil saab nüüd iseeneslikult ehk jutuga ühe näidu – majanduslanguse – kuidagi pidama ja tõusma, et siis automaatselt loksuvad paika ka teised – nt inflatsioon.

Stagflatsiooni ehk jätkusuutmatu languse puhul see üldiselt paraku nii ei ole, sellest juhuslikult väljudes üldiselt sattutakse hoopiski jätkusuutmatu tõusu küünte vahele – tõusu koos kõrge inflatsiooni jätkumisega. Seega tõenäoselt meil isegi paremal juhul mingit euroalale ülemineku oodatavat kiiret võimalust ei ole: just inflatsioonikriteeriumi jätkuva täitmatuse tõttu tõenäoselt ei pruugi meile kaugeltki avaneda selline võimalus veel aastaks 2011.

Inflatsioon ei stohhastiliselt ei kõigu (õigemini seda majanduspoliitika reeglina ei kõigutata) kaugeltki sünkroonselt koos kasvutempo stohhastilise hüpitamisega, inflatsioon näib vist rohkem rappuvat valimistsüklite rütmis, sest inflatsiooniga saab valijatele teha eriti mugavalt rahaillusiooni trikke, häälte kogumiseks.

Muide, kõike eelöeldut on lugejal endal mugav mõttemängudena rangemalt arutleda ka niimoodi, et kui nt stagflatsiooni kui kompleksnähu analüüsimiseks võtta mudeliks kompleksarv kujul z=r(cosf+i*sinf) kasvutempo-inflatsiooni rist-teljestikus ja kus i on imaginaarühik (siin selleks, et võimaldada vektorite jagamist efektiivsushinnangute tegemiseks).

Pange tähele, et sinusoidi ja koosinusoidi koosvaatlemisel ei saa rääkida enam ainult kahest majandus-suundumusest: tõusust ja langusest. Intellektuaalselt väga huvitavalt saame hakata eristama nelja duaali/kvadranti, nt: üldmõistetes: (jätkusuutlik tõus); (jätkusuutlik langus); (jätkusuutmatu langus) ja (jätkusuutmatu tõus), kus jätkusuutmatuse määrana võime nt kasutada inflatsioonitempot. Kui nii siis:

Nt on praegu Soome kindlalt ja stabiilselt esimeses kvadrandis, meie lätlastega momendil kindlalt kolmandas kvadrandis, Island parajasti jõudis neljandasse jne.

Aga usaldusväärse prognoosi tegemiseks, et kuhupoole ja millise kiirusega Eesti lähematel aastatel sellest kolmandast kvadrandist välja liigub, selleks oleks eeskätt vaja teada vähemalt nii rootsi pankade kui ka meie valitsuse olulist siseinfi, mitte seda „infi” mida avalikustatakse laiale publikule. Sest finants-majanduslikud protsessid on juhitavad/reguleeritavad, seda eeskätt võimulolijate varjatud huvides. Neid saavat moodsa majanduse institutsioonide abi reguleerida kvaliteedilt isegi üle- ja alatsüklilisteks, seda kõike muidugi stohhastilises kontekstis ehk ka päikese plekkide arvestades.

Kirjavahetust Kaleviga 14-15.XI 08

Asja number: 08-06015
14.11.2008

Lugupeetud professor Ülo Ennuste
Tunnistan ausalt, et ei tea, mida peaminister peaks selle kirjaga peale hakkama (vt Lisa, üe). Päris kindlasti on ta paljude, kui mitte isegi enamiku seal esitatud seisukohtadega nõus, kuid seal on neidki, mille mõistmine eeldab igapäevast kõrgemat teaduspilotaaži viljelevate ajakirjade pidevat lugemist. Päris kindlasti ei saa peaminister olla see mees, kes asub kokku kirjutama riigieelarve seletuskirja. Pealegi, nagu Sa ise oled alati kirjutanud ja öelnud, pole olemas üht majandusteooriat, vaid on teooriad. Ükski soovitus ega ettepanek ei saa juba kas või seetõttu olla universaalne ja ettetagatuna ainuõige. Uus võib olla küll popp, ent mitte mingil juhul ei saa see olla kohustuslik kõigile. Kindlasti on Sinu kiri etteheide meie Rahandusministeeriumile, kus ka minu arvates lähevad asjad kiirelt allamäge. Need, kellel oli mingi teoreetiline ettekujutus riigi rahaasjadest – see ei pruugi aga Sinu ja minu omaga alati kattuda -, lahkuvad sealt üksteise järel. Teisalt, kus on need ülikoolid, kes on valmistanud ette neid noori doktoreid, kes suudaksid midagigi teha. Majandusteadlastel on suu lihtsalt vett täis. Ma usun, et süüdlasi selles, miks näiteks Tartu Ülikool valmistab kümne ajaloodoktori kohta ette ühe majandusdoktori, tuleks vahest hakata ikkagi ülikoolide endi seinte vahelt otsima.
Ma olen igati nõus kõige sellega, mida Sa oled öelnud inflatsiooni kohta ja ka sellega, et Eesti Pank ei püüdnudki ära kasutada neid võimalusi, mis tal olid kas või sümboolselt olemas inflatsiooni ohjamiseks. Kõige tipuks kavatseb nüüd Riigikogu oma ja kõrgemate riigiametnike palku juba otseselt inflatsiooniga siduda, st neid siis inflatsioonikindlaks muuta. Inflatsiooni esimeseks ohvriks on kahjuks langenud meie töötlev tööstus.
Pangandusest ja finantsturgudest. Olles kuulnud aeg-ajalt mõnd meie tipp-pankurit, pean ma jumalat tänama, et Eesti panganduse asju on aetud väljaspool Eestit. Vastasel korral oleks meie vältimatult politiseerunud pangandus juba ammu uppis. Mäletan väga hästi selle tänavapoliitiku ihalusi oma erakonnapanga järele, kes täna jutustab rahvuslike pankade taasloomisest. Muide, Saksamaal on kõige suuremas hädas just „rahvuslikud” pangad, st Landesbankid ja KfW. Olen veendunud ka selles, et praegune arenenud riikide valitsuste ja keskpankade finantssüsteemide päästmisele suunatud poliitika suunab selle realiseerumise korral maailma pikaajalisse ja sügavasse stagflatsiooni. Olematu virtuaalse raha materialiseerimine ei saa muud moodi lõppeda kui kestva ja kõrge inflatsiooniga. Jänkide 0,2-triljoniline erapanganduse interventsioneerimine pole midagi muud kui tühjade dollarite trükkimine, mille muu maailma peab hiljem päris raha eest välja ostma. Tegelikult on see vaesema maailma hingetuks jooksmise poliitika (omalaadne crowding out), mille esimesed ohvrid on Brasiilia, Mehhiko ja India. Olen järjest rohkem veendunud, et kapitali rahvusvahelist liikumist tuleb mingil moel aeglustada (mitte aga administratiivselt piirata), vahest on siin midagi võtta Tobini kunagistest ideedest.
Põhjala või mõni mudel? Ma ei söanda küll nõustuda nende arvamustega, et mingi väidetav Põhjala riigimudel oma riigi suure käega võib tuua kiiresti õnne meie õuele. Ma pole sugugi kindel, kas Soome täna kunagi 70. aastate lõpus valitud teed naljalt kordaks, pealegi oli taoliste valikute tegemise aegu tegemist veel suuresti kogukondliku ühiskonnaga, millest praeguseks on isegi Põhjamaades väga vähe järele jäänud. Lisaks lähtusid tollased kaalutlused eelkõige kiiresti vääraks osutunud eeldusest, et iga järgmine põlvkond on suurem kui eelmine, mistõttu järgmistel põlvedel ei teki raskusi oma esivanemate võlgade tagasimaksmisega. Samas tuleb just eestkosteriigi idees, mis debiologiseerib inimese ja nivelleerib ühiskonna ning mille sünonüümiks võiks rahanduse poole pealt olla nn paks riik (seda vastandina poliitikute poolt spekuleeritavale õhukesele riigile), otsida põhjust sündimuse pidevale langusele läänelikus maailmas. Skandinaaviamaad oma kogukondliku pärandiga on ses suhtes olnud Euroopas veel suureks erandiks, ainult ei kui kauaks veel? Muide, esmaspäeval tegid soomlased mulle suure üllatusena selgeks, et Soome on vananemise kiiruselt tõusnud Euroopas teiseks riigiks.
Päris kindlasti ei saa me tänast Soomet või Rootsit endale hetkeetaloniks valida, sest ühiskonna rikkus määrab ka valiku võimalused. Meie võrdlused peaksid suunduma nende 80. aastate keskpaika, mitte aga otsima õigustusi või õpetusi nende aastast 2008. Muide, oma SKT-ga ühe elaniku kohta oleme me praegu Saksamaa 1978. aastas ja keskmise palgaga 1974. aastas. Tegin ka mõne aasta eest võrdlevad arvutused Euroopa riikide nö netomaksukoormuse kohta (laekunud maksud miinus intressimaksed), mille järgi oli Eesti täiesti keskmine riik Euroopas ega jäänud eriti palju maha näiteks Saksamaast. Ka mina pole oma erakonna tulumaksumäära alandamise idee fänn, kuid seda hoopis teistel põhjustel, mitte neil, mida minu erakonnakaaslased esitavad selle kaitseks. Samas peame täna olema ülimalt tänulikud taolistele vahepealsetele maksumäärade alandamisele, sest ilma selleta oleks hiljutine riigipidu olnud veelgi mõõdutundetum, kui see tegelikult oli. Ratsionaalselt ja kõrgekvaliteedilisest kulutamisest vähemalt demokraatlikus ühiskonnas rääkida ei saa, sest ratsionaalsuse ja kvaliteedi all mõistab igaüks ise asja. Majandusteadlastele valijad hääli ei anna ja eks see ole ka põhjus, miks seekordses Riigikogu koosseisus pole enam ühtki isegi formaalset majandusteadlast. Küsimus polnud minu jaoks ka mitte enam ühiskonna maksukoormuses, mis oli juba niigi madal, vaid selles, et ühekordsete kulude ülespumpamise järel pole võimalik vajaduse korral taas alla tulla, sest need, nagu palgadki, pole allapoole elastsed. Numbrite keeles: 2005. aastal suurenesid avalike eelarvete tulud ja kulud vastavalt 15,4 ja 14,8 protsenti, 2006. aastal vastavalt 22,2 ja 16,4 protsenti ning 2007. aastal vastavalt18,5 ja 19,9 protsenti.
Mis puutub liberalismi, siis sellel mingit ühtset definitsiooni pole ja ka Eesti valitsusi ei saa mingil juhul isegi kahtlustada mingis ortodoksses liberalismis, kui siis vahest Laari esimest valitsust, mille kohta Lauristin mäletatavasti ütles, et võib-olla saab Eesti kunagi hiljem, so pärast Laari tõesti parempoolse valitsuse.
Muide, mina kuulun nende hulka, kes ei hinda kaudsete maksude mõju inflatsioonile kuigi kõrgelt. Kui oleks tegemist ühe ja ühetaolise käibemaksuga, siis küll, kui on aga tegemist erinevate ja selektiivselt kaupu hõlmavate maksudega, siis heal juhul äärmiselt lühiajaliselt ja sedagi statistiliselt, kuivõrd mõõtmiste aluseks oleva kaubakorvi struktuur on suhteliselt konservatiivne. Minu silmis eiravad kõik aktsiiside inflatsiooniga sidujad, seda ka Rahandusministeerium ja Eesti Pank, sellist asja nagu nõudluse ja hinnaelastsuse olemasolu. Tõsi, viimaste eelduseks on tasakaalustatud rahaturg, millest me viimasel paaril aastal rääkida ei saanud. Kordan taas oma Eesti ja Sloveenia eurovõimalusi aastal 2007 võrrelnud näidet: kui 2 otsustava aasta, so aastail 2005 ja 2006 suurenes rahapakkumine (minu jaoks on see kõige agregeeritum mõõdupuu) M2 Sloveenias 16 protsenti, siis Eestis 82 protsenti. Esimene likvideeris likviidsuse, teine suples juurdevoolavas rahas. Tarbimismaksudega mängimine oleks sellistes oludes üksnes suurendanud müüjate kasumeid ja sedamööda ka ebavõrdsust. Minu nagu Friedmani ja Nurkse jaoks on inflatsioon alati ja kõikjal monetaarne nähtus, viimane esitas selle teesi muide kümmekond aastat enne Friedmani.
Kindlasti ei saa praegusest valitsusest mingit transiidipoputajat. Samas ei saa ma nõustuda väitega, et hoiustamine väheneb, vastupidi, tingituna intresside tõusust on tähtajaliste hoiuste väärtus viimase aastaga kasvanud vist 40 protsenti. Ei näe ma ka mingit imerelva ettevõtete kasumi maksustamises selle tekke hetkel (olemuslikult poleks see ju midagi muud kui käibe veelkordne maksustamine). Pealegi on meie maksusüsteem niigi erakordselt ettevõttekeskne: tööandja maksude osatähtsuse suuruselt maksulaekumistes on Eesti Euroopa Liidus Tšehhi järel teisel kohal. Meie maksude struktuur on lausa karjuvalt vastandlik Taani (Põhjamaa!) omale, viimasest ei julgeks aga kui tahes paksu riiki ihkavad poliitikud isegi mõelda ega ammugi juba Eestile eeskujuks seada: vähemalt formaalselt on Eesti maksusüsteem asetatud ettevõtete õlule, Taani oma seevastu üksikisiku õlule. Maksude kogulaekumistest moodustavad töövõtja maksud Eestis 18,7 protsenti ja Taanis 51,8 protsenti, tööandja maksude osas on olukord vastupidine – Eestis 36,8 protsenti ja Taanis 8,7 protsenti (2006). Taani majandusmudel on kummalisel kombel palju isikukesksem kui seda ise end liberaalseiks ühiskondadeks pidavate riikide oma.
Rägo õpetusest pole eelarve numbrite esitamisel kahjuks mingit kasu, mis sest et isegi miljardilise täpsusega esitatud numbrid on tulude poolel sageli enam kui kahtlased. Kulude poolel on neil raamatupidamislik limiitväärtus ja ei midagi muud. Lollilt paistab see välja, aga mis parata.
Parimate soovidega

Kalev Kukk
peaministri nõunik
15.XI 08

Tere Kalev,

Väga tänulik väga huvitava vastuse eest, kuid mõne seiga kohta paluks rohkem kuulda:

1) hoiused, kuidas meil nendega ikka laiemalt on, eriti neto mõttes: nt EP statistikas on tabel
„finantsvarad”, sealt kahtlaselt paistab et hoiused on tõesti suurenenud, kuid veelgi rohkem on võlad sünkroonselt suurenenud ja praeguseks on ka kodumajapidamised punases?

2) kuidas ikka on selle ettevõtete maksustamise asjaga seoses kapitalitulude maksustamisega, mõned kuud tagasi oli eurostatis tabel mille järgi Eestis kapitalimaksude osakaal on kõige väiksem ja Iirimaal kõige suurem?

3) kas „monetaarne nähtus” siiski ei sõltu ka finantsilistest ning fiskaalsetest?

4) kuidas tõlkida majandusteooria keelde meie käibepoliitmõisted nagu liberaalne või parempoolne või konservatiivne: majandusteoreetiliselt on tegemist ainult väga mitmesuguste väga mitmemõõtmeliste segasüsteemidega, milledes parameetrid on praktiliselt pidevalt muutuvad (nt maksumäärad ja koormused jne)?

5) teades kuivõrd keerukas on identifitseerida institutsionaalsete struktuuride ja mehhanismide seoseid (nt maksusüsteemide puhul), kas sellel juhul on adekvaatne reformimisel lähtuda abstraktsetest konstruktiivsetest kaalutlustest ja mitte evolutsioonilistest analüüsidest: nt lähedaste Skandinaaviamaade poolt katsete-vigade teedmööda jõutud teadmusest?

Tänuga, üe

Lisa

Jean-Claude Trichet (FT 12.XI 08 20:11) väiteid/nõuandeid transformeerides Eesti majandusele

Seda tehes tuleb silmas meie eripärasid, eeskätt, et Eesti ja Läti on ilmselt tänavust alates ainsad olulise stagflatsiooni küüsis olijad nii ELis ja laiemaltki (vt The Economist jooksvat prognoositabelit), samal ajal ka nähtavasti ühes dramaatilisemas transformatsiooni-dilemmas (kas sihistus barbaarsele või tsiviliseeritud turutüübile) ning samal ajal olles ELi mõistes ühes kõige räigemas etnilises lõhestatuses.

Seda viimast asjaolu ei tohi eriti aprillimäruli valguses ära unustada, kohalikult tõlgendades Trichet postulaate nii üldiste majandusraskuste põhjuste kui ka nendest väljapääsuvõimaluste kohta. Nopime nendest välja järgmised:

1) riskide alahindamine nii tegevuspoliitikates kui ka reformide disainides
2) liialt lühiajalistes ja jätkusuutmatutes lähenemistes
3) liialt ähmastatud avalikus ühisteavitamises
4) liialdases finants-majanduslikus võngutatavuses (pro-cyclicality).

Vaatleme neid parandamist vajavaid hädasid kolmes rakursis:

1) reformid
2) makro-ökonoomilised poliitikad
3) finantsregulatsioonid.

On kerge näha, et mitmete reformide disainimise puhul riskide arvestamine on jäänud täiesti asjatundmatuks ja need lüngad ja mõrad tulevad kõrvaldada, nt: kasumimaksude kaotamine (riskid: konfrontatsioon euroliidu kooperatiivse süsteemiga, tõstab inflatsiooni, soodustab ettevõtluskapitali kantimist spekulatiivseks ning välismaale, vähendab eelarvetulusid ja suurendab majanduslikku ebavõrdsust ja vähendab solidaarsust mis etnilise konfrontatsiooni korral eriti plahvatusohtlik jne), mitteresidentidest oluliste otseinvesteerijate vabastamine dividendide tulumaksust (riskid: kohalikud investorid emigreeruvad, eelarvelaekumisi on vaja olulisemalt katta inflatsiooni tõstmisega nii käibemaksude kui ka aktsiiside tõstmise abil, vähendab rahvuslikku solidaarsuskapitali jne), liialdane tulumaksude alandamine ja liialdane hindu moonutavate maksude rakendamine jne.

Makro-ökonoomilised poliitikad on eriti viimastel aastael liialt võngutuspõhised ja pärikõigutuslikud seoses poliit-ähmade valimistsüklitega (riskid: seoses tsükliliste lõhedega tekitatavad võimaluskaotused lähevad rahvuslikult igaveseks kaduma, nt hiljutine SKT suur kasvulõhe kaasnes tohutult suurema rahvusliku välislaenukoormuse kasvuga), liialt konkurentsile suunatud (kooperatiivsust välistav), liialt hetkekasumitele suunatud (puudulik innovatsioon, konkurentsivõimetu ekspordi kängumine, vastutustundetu maksumaksja kulul kõrbes õliutmise miraaž jne).

Finantsregulatsioon ja selle poliitika äärmiselt ebakompetentne-impotentne, peamiselt seisneb vastutustundetutes väidetes, et meie ei saa midagi teha (riskid: sellise ideoloogia puhul võidakse panna neid institutsioone juhtima kvalifitseerimata/vastutustundetud parteisõdurid jne). Samas on kerge näha, et poliittahte korral oleks euro juba käigus olnud, et kõlvatut üleliigset rahapakkumise kaskaadi rootslaste poolt oleks saanud steriliseerida jne. Jne.

Jean-Claude Trichet (FT 12.XI 08 20:11) väiteid/nõuandeid transformeerides Eesti majandusele

 

Seda transformatsiooni tehes tuleb muidugi meil asjatundlikult silmas pidada meie eripärasid, eeskätt, et Eesti ja Läti on ilmselt tänavust alates ainsad olulise stagflatsiooni küüsis olijad nii ELis ja laiemaltki (vt The Economist jooksvat prognoositabelit), samal ajal ka nähtavasti ühes dramaatilisemas transformatsiooni-dilemmas (kas sihistus barbaarsele või tsiviliseeritud turutüübile) ning samal ajal olles ELi mõistes ühes kõige räigemas  etnilises lõhestatuses.

 Seda viimast asjaolu ei tohi eriti aprillimäruli valguses ära unustada, kohalikult tõlgendades Trichet postulaate nii üldiste majandusraskuste põhjuste kui ka nendest väljapääsuvõimaluste kohta. Nopime nendest välja järgmised:

          1) riskide alahindamine nii tegevuspoliitikates kui ka reformide disainides

          2) liialt lühiajalistes ja jätkusuutmatutes lähenemistes

          3) liialt ähmastatud avalikus ühisteavitamises

          4) liialdases finants-majanduslikus võngutatavuses (pro-cyclicality).

 Vaatleme neid parandamist vajavaid hädasid kolmes rakursis:

           1) reformid

           2) makro-ökonoomilised poliitikad

           3) finantsregulatsioonid.

 On kerge näha, et  mitmete reformide disainimise puhul riskide arvestamine on jäänud täiesti asjatundmatuks ja need lüngad ja mõrad tulevad kõrvaldada, nt: kasumimaksude kaotamine (riskid: konfrontatsioon euroliidu kooperatiivse süsteemiga, tõstab inflatsiooni, soodustab ettevõtluskapitali kantimist spekulatiivseks ning välismaale, vähendab eelarvetulusid ja suurendab majanduslikku ebavõrdsust ja vähendab solidaarsust mis etnilise konfrontatsiooni korral eriti plahvatusohtlik jne), mitteresidentidest oluliste otseinvesteerijate vabastamine dividendide tulumaksust (riskid: kohalikud investorid emigreeruvad, eelarvelaekumisi on vaja olulisemalt katta inflatsiooni tõstmisega nii käibemaksude kui ka aktsiiside tõstmise abil, vähendab rahvuslikku solidaarsuskapitali jne), liialdane tulumaksude alandamine ja liialdane hindu moonutavate maksude rakendamine jne.

 Makro-ökonoomilised poliitikad on eriti viimastel aastael liialt võngutuspõhised ja pärikõigutuslikud seoses poliit-ähmade valimistsüklitega (riskid: seoses tsükliliste lõhedega tekitatavad võimaluskaotused lähevad rahvuslikult igaveseks kaduma, nt hiljutine SKT suur kasvulõhe kaasnes tohutult suurema rahvusliku välislaenukoormuse kasvuga), liialt konkurentsile suunatud (kooperatiivsust välistav), liialt hetkekasumitele suunatud (puudulik innovatsioon, konkurentsivõimetu ekspordi kängumine, vastutustundetu maksumaksja kulul kõrbes õliutmise miraaž jne).

 Finantsregulatsioon ja selle poliitika äärmiselt ebakompetentne-impotentne, peamiselt seisneb vastutustundetutes väidetes, et meie ei saa midagi teha ja muud vassimised mis muidugi potentsiaalselt võimalikke majndustulemusi ei võimalda araliku teadmusvaeguse tõttu saavutada (riskid: sellise ideoloogia puhul võidakse panna neid institutsioone juhtima kvalifitseerimata/vastutustundetud parteisõdurid kes osavad poulismis jne). Samas on kerge näha, et poliittahte korral oleks euro juba käigus olnud, et kõlvatut üleliigset rahapakkumise kaskaadi skandinaavlaste poolt oleks saanud steriliseerida jne. Jne.