Vastuseid (*itaalikus) ühe kaasamõtleja küsimustele eelmise kirjutise kohta

30. I 09

(Küsimused on eelmise kirjutise kohta IMF  kriisimudelist)

Summad on päris suured – kui pikast perioodist on juttu? Kas tõesti ainult ühest aastast?

* Juttu on sellest ja ainult sellest kriisist, tegutseda on vaja kiiresti  ja mitte niin nagu valitsus praegu teeb, et tohutute arutute eelarvekärbetega langust süvendab

1.1. Kui pensioneid tõstetakse, siis neid ei saa ju hiljem langetada ükski kunagi valituks saada soovi erakond. Samas ei ole kohalik demograafiline olukord just eriti julgustav ning tähendab koos praeguse tervishoiusüsteemi kohustustega kulutusi, mis eeldavad märksa kõrgemaid makse.

*Pensione ei tohigi  hiljem langetada, sest nende osakaal on meil praegu GDP-st poole väiksem EL keskmisest, eelarvest on nende osakaal küll suur kuid see tuleneb barbaarsest ja demokraatias mittejätkusuutlikust regressivsest maksusüsteemist, täiesti ebakompetenstselt disainitud süsteemist.

*Tulumakse tuleb nagunii tõsta, sest meie praeguse tasemega ei ole demokraatlik riik jätkusuutlik, nt kapitalitulude maksumääras on meil ELis kõige madalamad (mitte segamini ajada käibe-ehk tarbimismaksudega)

*Pensioneerumise iga tuleb nagunii tõsta ja „demograafia” kohe paraneb, nt Norras oli täispensini saamiseks 70 aastat juba aastal1970.

1.2. Kuidas mõista “raskustes majapidamisi”? Üks ütleb, et laenuga ostetud eramajas, luksusauto liisingu ja tarbimislaenuga majapidamised on raskustes, kuid teine ütleb, et tegu on inimestega, kes elasid vastutustundetult üle oma võimete.

*Eeskätt neid majapidamisi mis on valitsuse vastutustundetuse tõttu raskustes, nt: a) valitsuse kõrge infolatsiooni poliitikaga ja hargmaiste pankade kõlvatu krediidipoliitika mittetalitsemisega valitsuse poolt suunasid-meelitasid paljud heausklikud pered üle-laenama b) kui raskused on tingitud sotsiaaltoetuste puudulikkusest jne

1.3. Kõlab mõistlikult ja enamusele aktsepteeritavalt.

*Ei saa Teie loogikast aru:  mis see maksab kui enamuse poolt on aktsepteeritud?

2.1. Milles seisneks ekspordi elavdamise meetodid? Kas tõesti ainult raha jagamises? Huvitav mille alusel? Ja mis kasu on meie toetustest, kui teised sama teevad ainult, et sügavama rahakotiga?

*Vaadake kuidas soomlased teevad

*Meie teeme väljaveo mõttes seda oma nišis

*Tegelikult on meil väljalaske kvaliteeti igal juhul vaja tõsta et ka sisemaiselt elu kvaliteeti tõsta euroopalikule tasemele tõsta

2.2. Innovatsiooniks ja uuringuteks veel teist sama palju, kuid tõstatab samuti küsimuse sellest, kas tõesti eesmärgiks on rahast lahti saamine? Tegu on ju sisuliselt 1000 projektiga iga üks 5 miljonit. Kes seda administreeriks ja mille alusel tehakse otsuseid?

*Taevane arm, meil isegi teadus (innovatsioonist rääkimata) on nt soomlastega võrreldes praegu alafinantseeritud viie miljardi jagu aastas (protsendina GDP-st, mitte absoluutsel elaniku kohta mis teeks 15 miljardit) ja veebruarist tõmmatakse maha veel sajad miljonid

*Teadlased teevad ise otsuseid. Tõepoolest mõned aastad tagasi PM Ansip ärples, et eesti teadlastele ma raha ei anna, nemad ei oska selle midagi teha; ma toon välismaalt 600 doktorit, vot siis ma raha annan, raha on küll ja küll

3.1. Mis võiks olla kasumimaksustamise määr taolisel juhul ja millised oleks taolise käigu negatiivsed tagajärjed?

*Määra suurust kiigake arenenud riikidest

*Ärikatele negatiivsed tagajärjed on ainukesed (nt naad ei saa siin kokkukraabitud kasumeid enam edasi maksustamata kujul palmisaartele kühveldada, ja seega ka kogu oma sõnnikut jätta siinse maksumaksja koristada jne), rahvusliku majanduse jätkusuutlikkuse seisukohalt ainult võidud

3.2. Ei suutnud Blanchard et al.-ist leida ühtegi kohta, kus oleks olnud juttu tulumaksu tõstmisest praegu. Tulevikus (kui praegu ette hoiatatakse) jah, kuid praegu? Ja kui tõsta, siis kui palju?

*Lugege mõttega (nt rõhutatakse otseselt et korporatsioonide makse ei tohi kriisis alandada jne, aga meil on need juba röögatult alandatud – seega meie juhul mida see tähendama peaks ….

*Kui kaua meil ette hoiatati kui Riigikogu novembris muutis tulumaksuseadust (tühistas „avansilise” tulumaksu seaduse) jõustumisega jaanuarist?

*Kui palju – vaadake Põhjalast nt

3.3. Kas tõesti oleks Eesti võlakirjadel praeguses olukorras ostjaid tingimustel, mis soosiks võlakirjade väljalaset või pole tingimused tähtsad – peaasi, et keegi neid ostab?

*Suure pensionitõstmise korral oleks ostjaid piisavalt

4.1. Huvitav oleks teada, kuidas hakatakse tööjõu lahkumist mõõtma nii, et need andmed ka usaldusväärsed oleks? Miks mitte lihtsustada võõrtööjõu kasutamist?

*Milliseid usaldusväärsuse kriteeriume silmas peate? Ja kas äkki kõrgemaid kui praeguste indikaatorite puhul (?/-5%)? Muide, oluline ei ole usaldusväärsuse määr, vaid et sellega arvestatakse

*Ja võõrtööjõu kohta nii palju, et minu arusaamist mööda on meil selle kontsentratsioon juba üle optimaalse määra ja euroliidus  üks kõrgemaid (üheks mõõdikuks võib kasutada märatsuste ulatust pealinnades)

4.2. Poliitika on, oli ja jääb ja vassimine on selle lahutamatu osa. Milles see “suukorvistamine” üldse seisneda saaks?

*Plämajaid kloune mitte valida, mitte lasta lobamokki riigitelevisiooni, mitte lasta kvaliteetmeediasse üldse, kutsuda ellu rohkem publiku eetikakomisjone, nõuda et makroökonoomika alal avalikult esinejalt  ”litsents”  ja mitte ainul mingit ärialast haridust või veel hullem kui kellegi isa bioloogilisi teadmise bakteritest kasutatakse intelligentse juhtimise modelleerimiseks – kelled jutt päädib lõpuks nt generatsioonide vahelise vaenu ässitamisega vms, tühistada kevadine seadus mis EP juhtkonda lubab ilma erialase doktoritasemega tegelasi küsitava rahvuslikkuse moraaliga (põhiseaduse kohasega), tühistada seadus, et EP peab sensitiivset infot publiku eest varjama ja nii valijaid peedistama, kõrvaldad mehhanismid mis panevad nt paljud teadlased suud vett täis kõrvale vahtima ja poliitikuid mitte kritiseerima täiesti absurdsete avalduste puhul (inflatsioon on meie majanduse mootor jne).

Ühtlasi tuleb meelde enda õppejõudude kunagi jutt sellest, et “fakt” ja “teadmuspõhine” võivad erinevate inimeste jaoks tähendada erinevaid asju. Ühe “teadmuspõhine” on teise varjatud maailmavaateline eelistus.

*Vastavad minust paremini Popper, Hayek, Coetzee jne

*Loodan et saate aru, et oleme kohustatud selliseid asju kirjutama, isegi teades et praegustel võimuritel/kröösustel  on üldiselt meie praeguse süsteemi raamistikus tähtsamaid probleeme (nt eeskätt oma prestiiži/postiooni/tulu kindlustamine jne), aga  mitte niivõrd rahvamajandusliku jätkusuutlikkuse tõstmine, mis võib neile ka vahel näida ka mingi imaginaarse veidrusena  (vt 4.2).

Sõnaga, suure tõenäosusega tuleb meil üsna mõrusid ebakompetentsuspille edasi alla neelata. Juba olemegi seda teinud: see kriis algas meil aastake või paar enne teisi ja mullu oli oluliselt rängemkui üldiselt ( rets-flatsioon versus stag-flatsioon).

IMF-iliku fiskaalstiimulite kriisipaketi kiirmudel (kr)*

30. I 09

• 1. Kodumaise nõudluse elavdamiseks täiendavalt
• 1.1. Pensionite tõstmiseks: 5 miljardit
• 1.2. Raskustes kodumajapidamistele: 5 miljardit
• 1.3. Tulumaksuvaba miinimumi tõstmiseks: 5 miljardit
• 2. Majandustegevuse kvaliteedi tõstmiseks täiendavalt
• 2.1. Ekspordi jne elavdamiseks täiendavalt: 5 miljardit
• 2.2. Innovatsiooniks ja uuringuteks täiendavalt: 5 miljardit
• 3. Täiendavate eelarvelaekumiste jõustamine
• 3.1. Kasumimaksude jõustamine: 10 miljardit
• 3.2. Üksikisikute tulumaksumäärade tõstmine: 5 miljardit
• 3.3. Riigi reservidest + võlakirjade väljalaskest: 5-10 miljardit
• 4. Vajalikud täiendavad teadmustäiendused
• 4.1. Kiirstatistika riigist väljavoolavate ressursside kohta (eeskätt tööjõud ja kasumid), kiirstatistika majandusliku ebavõrdsuse dünaamikast (mässude tõenäosuse indikaator)
• 4.2. Suukorvistada igasugu avalikud lõuapoolikud (a la: „inflatsioon on surnud”, „valitsus ei saa midagi teha”, „maksudega ei mängita”, „riigil võlga ei ole” (ainuüksi meie koduperedel suurem võlg kui lätlased äsja laenasid IMF-ilt)

 

 

*Vt põhjendusi nt: IMF Staff Position Note „Fiscal Policy for the Crises” (Dec 29. 2008, autorid Olivere Blanchard et al, seal on hulgaliselt „orjastavaid” (Padar’i oskussõna) põhiretsepte teadmuspõhiselt sellest kriisist välja tulemiseks – eeskätt nii et rahvusliku majanduse jätkusuutlikkus/perspektiivpotentsiaal võimalikult  vähe kahjustuks.

Eelarve ekspansiivne konsolideerimine: kärpida mitte?

Eelarve ekspansiivne konsolideerimine: kärpida mitte? Uuemad uurimused (nt *) väidavad, et see on tohutult keerukas küsimus: sõltub kümnetest ja kümnetest välistingimustest (nt konjunktuurist rahvusvahelisel turul, välispoliitilisest olukorrast jne), sisemajanduslikust  ning -poliitilisest korrast (nt langus, tõus, inflatsioon, töötus, majanduslikust ebavõrdsusest, etnilisest heterogeensusest, riigi usaldusväärsusest, tööjõu ja kapitali  pagemisest, kuritegevuse tasemest jne), riigi majanduspoliitilisest institutsionaalsest struktuurist (nt majanduse juhtimises ehk eelarve kavandamises domineerivad politikaanid, impotentne keskpank, partokraatlik administreerimissüsteem (nt parteinomenklatuurist  ex officio administratsiooni lühinägelik tipp, regressiivne maksusüsteem jne).

Väidetakse, et mingite triviaalsete ja vananenud kontseptsioonidega nii keerukaid probleeme pole kvaliteetselt võimail lahendada, seda eriti turbulentsetes kriisiolukordades, kus tuleb samas pikemaid perspektiive silmas pidada, ja seda kõike tohutult moonutatud info ja vassimise oludes (**). Et kõige õigem on taanduda siin arenenud riikide käitumise jäljendamisele (*), muidugi mõistlikult ja elegantselt (mitte majoneesigamõksitult) konventsionaalseid kvaliteetse poliitika kriteeriume (Maastrichti, Washingtoni vms) komplekselt silmas pidades.

Lisaks veel niipalju, et tuleks rohkem kiigata et mida sõltumatud kõrvaltvaatajad õpetlikult meist arvavad (nt vt Lisa).

Mida nad siis praegu ümberringi põhijoones teevad tsiviliseeritumates sootsiumides. Eeskätt kavandavad ja ka juba rakendavad mitmesuguseid majandustegevuse elavdamise finantspakette nii fiskaalseid, pankade kaudu kui ka otsetoetusi nt ekspordile, korporatsioonide kõrgtehnoloogiale, vaesemale rahvale laiendavad toetusi tarbimise laiendamiseks (kuigi vaesemat rahvast vähe, siiski sisemajandusliku nõudluse taastamiseks terakese annab, inglased vähendasid nt käibemakse mis niigi madalad, ka nt soomlastel midagi sarnast käimas jne). Üldiselt selleks suurendatakse eelarvedefitsiiti, nt Soomes viimastel päevadel (vt ka ÄP kolmap Feldstein). Sõnaga, üldiselt teevad seda, mida võib ka leida ettekandest (**): interventsiooniline fiskaalne ekspansioon.

Seejuures nn interventsionalistid üldiselt lisavad, et see kõik ei ole veel mitte sugugi majanduse uue buumi edendamiseks vaid ainult languse järskuse ja töötuse järsu levimise leevendamiseks; ning selleks et kiiremini tagasi pöörduda majanduse potentsiaalsele tasemele. NB, pangem tähele, et kui langus ohjamatult liialt sügavaks läheb (meil suhteliselt sügavam) ja talitsematu inflatsioon liialt kaua laastab (nagu meil) ja liialt pikale venib (meil juba aastaid), tööhõive liialt langeb (nagu meil), siis ei ole varsti tõenäoselt  enam suurt midagi endisest potentsiaalist alles jäänud, et millele tagasi pöörduda – jätkusuutmatus süveneb edasi, kui väljast lisa-abi piisavalt ei leita.

Näib, et üldiselt just majanduspotentsiaali säilitamiseks ja töökäte laialijooksmise leevendamiseks, ekspordi taastamiseks jne ei piirdutu praeguses kriisis üldiselt eeskätt nt matusetarbimismaksude tõstmise, pensionite külmutamise või muu sarnasega, lootes et hilisemate protestide ärahoidmiseks piisab noorte ja vande vahele kiilu ajamisest, rääkimata juba muude kiilude ajamisest (****).

 Viited

*Benczes, I. 2008. Trimming the Sails: The Comparative Political Economy of Fiscal Consolidations. CEU Press, Budapest.

 

**http://www.ies.ee/iesp/No4/Ennuste.pdf

 

***(http://ec.europa.eu/economy_finance/pdf/2009/interimforecastjanuary/interim_forecast_jan_2009_en.pdf)

 

****Vanhuysse, P. 2008. Divide and Paciffy: Strategic Social Policies and Political protests in Post-Communist Democracies.CEU Press, Budapest.

 

          PS: (**) juurde ehk vassimise kohta värsket niipaju, et just äsja EPL eriti on üllitanud rea “pärle” , eeskätt sellega et makro-ökonoomilist litsentsi mitte omavad mikro-ökonoomikud teevad väga maitselagegedaid makro-avaldusi Riigi majanduse kohta: võrdlevad riiki külaga, hämavad riigi paknkotist (sellist nähtu avaliku sektori ökonoomikas ei defineerita), ei tee vahet deflatsiooni ja disinflatsiooni vahel, ei taipa et keinslus, friedmanism jne on puhtpoliitilised kategooriad (liialt laiad ja ähmased et leida elegantset ning produktiivset kasutust rakenduslikus majanduspoliitikas).

Lisa

Üks juhuslik komm mööduva nädala ajalehest  ”The Economist” (kommenteerimine registreeritud)

PhilFaeBuckie wrote:

January 28, 2009 07:09

Yes indeed Estonia has been successfully built a surplus but the domestic argument has now become what to do with that surplus. The populist Centre Party advocate distribution to ease the here and now, some in the governing coalition – which is wandering around in ever decreasing circles – insist that the fund should be used to create an economic stimulus package whilst others advocate simply sitting on the surplus as it has been a struggle to establish it in the first place so why blow it? In reality 40% of the surplus has gone already and a large amount of what remains is likely to be needed just to balance the 2009 state budget so all the arguments will become redundant.

Whatever solution is forthcoming from the authorities in Estonia there remain some fundamental economic problems that will not disappear overnight. A wise old cynic who I speak to on a regular basis put matters into very clear perspective only last week, “Estonians are very good at starting businesses and then selling them on,” he said and this has been the model since independence from the USSR. In fact this has been such a successful model that virtually all the best industrial businesses are under the control of foreign capital. In effect almost every key manufacturing concern in the country is owned abroad. It is now the case that manufacturing costs have spiralled with energy prices strangling bottom lines, employment law makes it impossible to be flexible in labour policies and some raw material costs just do not make any sense at all – the most expensive roundwood prices in the world are killing the wood processing companies.

What critically exacerbates the problem of these manufacturers is that the vast majority of Estonian manufacturing is in discretionary products – there is nothing fundamentally “essential” in the economic make-up of the country. For instance the forestry sector concentrates on goods which turn up in Western European home improvement and garden supply stores and that is an area suffering great decline just now. Another sector that has been buoyant is technology but Estonia just cannot compete with the Pacific Rim when it comes to production costs – a component design and assembly company – foreign owned – that I know of has just sent some of its best people to China to work in their new factory across there. The local boast is that Estonians are valuable all over the world – the reality is more likely that the European owners have cherry-picked the only real talent and dispatched it to new horizons whilst the old factory will decline and close.

The importance of the discretionary element in the economy cannot be easily understated. The government claims single figure decline in exports but timber processing firms report that their decline is more like 80% year on year. That is not sustainable in any language.

Then as if things just could not get any worse we need to consider that the three Baltic States which are so often lumped together and talked about as one entity simply do not like each other – we do not talk about Britain and Germany as being part of the group of North Sea States. The Baltic neighbours’ relationships are riven with petty jealousies and overt nationalism. Now that Latvia needs a bale-out the Estonian government is one of the first countries to subscribe to the package. This is not philanthropy, this is not Baltic brotherhood nor is it a decision based on good financial principles. Put plainly and simply this is one-upmanship of the most crass variety!

In closing I would once again refer to the wise old cynic and make further mention of the populist Centre Party who are led by Estonia’s very own éminence grise, Edgar Savisaar. I asked the cynic why Estonians had not yet rioted similarly to Latvians and Lithuanians. “Because Edgar hasn’t told them to yet!”

Uskumusmulli lõhkemine meie „tugeveksporti” näikse tegevat ruumi veel vingematele utoopiamullidele

Ah et miks meie statistika teadet 23.I 09, et novembris jooksevhindades eksport kukkus viiendiku võrra, miks seda uskumusmulli lõhkemiseks võib ristida. Aga sellepärast, et eurostatist on juba aastakese jagu või kauemgi kogu ilmale teadmuspõhiselt teada, et reaalselt ehk püsivhindades meie eksport on alates 2007 teisest poolest kängumiskursil.

Ah et miks arvata, et selle mulli asemele uued paisuvad, aga selle pärast, et see kahetsusväärselt juba toimub  nt:

• a) EPLi 21.I 09 ühest artiklist, sellest mulliseeriast /tsüklist et kriis teeb meile palju „head”, leiame:

„Sisemajanduse kogutoodangu näitajat ekspordi vähenemine siiski ei ohusta. Suur osa Eesti ekspordist on nimelt transiit ja alltöövõtt – mõlemad koosnevad valdavalt imporditud kaupadest. Samal ajal aga kahaneb ka kodumaine nõudlus „Import kukub rohkem kui eksport,” nentis Lauri. SKT kogusummasse kuulub aga ekspordi ja impordi vahe.”

- taevane arm, kui see jutt ei ole üks professionaalsemaid tipp-hämasid mullipuhumisi, mis see siis on? Tõepoolest , lugejale püütakse jätta mulje, et nagu „kodumaise nõudluse” kahanemine mitte kedagi ega midagi ei „kahjusta”. Taevane arm, kodumaine nõudlus on selles kontekstis nii kodumaised investeeringud kui ka avalik ja isiklik tarbimine kokku. Kübaratrikk seisneb siin lihtsalt selles, et nt osa kodumaisest nõudlusest tuleneb mitte SKTst vaid välisabist,laenudest jne.

Eriti müoopiline on see mullipuhumine selle tõttu, et impordi vähenemine limselt vähendab investeeringuid põhivarasse, seega väheneb majanduspotentsiaal ja jätkusuutlikkus. Muide, 2009 on Eesti teisel kohal ELis investeeringute languselt põhikapitali. 

• b) Samas kaliibris mulle on juba astud kõige kõrgemalt ja kiiremalt asutud suuremaks puhuma kampaaniasse innovatsiooni ja EE-Nokiate leiutamise mahitamiseks, et ikka eksporti jälle elustada – ei tea millal, millise kriisi ajaks sellest asja saab?

 

Moraal:

On kaugele näha, et meie ekspordi järsk langus selles globaalses depressioonis on toimunud oluliselt isegi toidukaupade osas. Ometi omal ajal, Suure Depressiooni ajal Eesti tegi head äri just toidukaupade väljaveoga, sh maailmakuulsate kahekiloste klantsivate konservsingi karpide väljaveoga, ja mis jäi välja vedamata, seda said siin veel mõned õnnelikud sõja ajal aastaid hilje pommivarjendites mõnede kallerdismahlaste viiludena suus sulatada.

 

Muide reedel 23. Jaanuaril BBC WN majandussaates The Oracle tehti selle üle kõvasti nalja, et ka praeguses depressioonis on karbisingi taoliste värkide turg suures tõusus. Vast ei ole veel hilja kui nt tartlased läheks igat kanti teaduspõhiselt (ka hädateaduspõhiselt) ja laenaks lätlastel raha tagasi (ehk Godmanis’el on veel järgi, teatavasti ta sai ligemale niipalju laenu nagu meie kodumajapidamistel võlgu) ja paneks taolise toodangu endisel eestiaegsel tasemel Tartusse uuesti käima?

Surnud kassi põrge?

 

22.I 09 

ELi Jaanuariprognoosi (JP) (http://ec.europa.eu/economy_finance/pdf/2009/interimforecastjanuary/interim_forecast_jan_2009_en.pdf) vastuoksuste käsitlemiseks on sobiv appi võtta börsitermineid ja mudeleid, eeskätt neid kassi nimega seotuid (vt Lisa A), sest majandus näib momendil üsna sama kõikuv nagu börs tavaliselt. Ja mis kõige olulisem, börsiga on olnud alati seotud eriti andekaid matemaatilisi „spekulatsiooni teooria geeniusi”, kes on üldiselt juba rohelistena keerukatest protsessidest läbi näinud a la see institutsioon on loodud just lollidelt raha ära võtmiseks (loe nt JM Coetzee romaani Diary of a Bad Year, 2007).

 

JP järgi igale tublile positiivsele majandusteadlasele, positiivsest poliitikust ja pankurist ning võimude klaköörist rääkimata, näib, et tehniliselt tuleb lugeda Eestis selle kriisi lõpuaastaks tänavust aastat, sest tulevaastaks on oodata JP alusel kergelt positiivset 1,2% SKT kasvutempot.  Kuid, kui vaadata natuke terasemalt ja laiemalt, nö börsihai vilunud silmaga ehk riske arvestavalt, siis see „kassi” küsimus hakkab kohe kummitama – kas see 1,2% on ikka  kindel tõusutrendi algus või on hoopski äkki mingi trampliinikene veelgi sügavamasse langusesse.

 Nimelt selgub, et Eesti on kogu ELis üks väheseid, kellel oodatav kasv paradoksaalselt taastub koos  potentsiaalse SKT (PSKT, vt Lisa B) edasise langemisega, seega ilmselt vihjates mingi peatsele järgneva kriisi ähvardava nõiaringi riskile. Tõepooles, võttes kõige esimeses lähenduses PSKT languse hinnanguks rahvusliku tööhõive vähenemise, siis näeme JK Lisade tabelist (c), et Eesti on peaaegu ainuke sügavamast kriisist „väljuja” koos hõive jätkuva langusega, seda üle ühe protsendi aastal 2010. Samast näeme, et Eesti on momendil selles kriisis ilmselt ka üks suuremaid kumulatiivselt hõive/PSKT kaotajaid liikmesriikide hulgas – kuue protsendi jagu vähemasti.

 Ilmselt selgitust sellele paradoksile annab nimetet tabeli peas olev märkus „Muutumatu poliitika tingimusel”. Muutumatu poliitika nähuks Eesti puhul võime ilmselt lugeda seda, et nii tänavu kui ka tuleval aastal inflatsioon jääb suhteliselt kõrgeks võrreldes partnerriikidega, 2-3 korda, seega vähendades nii konkurentsivõimet, eksport langeb edasi langetades ka hõivet/PSKT. Samuti näib JP alusel järjest vähenevat inflatsioonikriteeriumi täitmise tõenäosus, seda prognoosist prognoosi, mis omakorda vähendab potentsiaali.

 Muutumatu poliitika nähuks tuleks pidada ka eelarvepositsiooni taandamise poliitikat. Seejuures võiksime hinnata, et nt eelarve täiendav kärpimine tänavu kümne miljardi võrra võiks PSKT näitu vähendada omakorda veel ligemale kolme protsendi jagu (väide kehtib ka rahvatulu potentsiaali kohta mõnevõrra karmimal kujul, sest välisomanduse ja väisvõlgnevuse osakaalud järjest suurenevad). Seejuures pensionitõstmise tühistamine tänavu piiraks teoreetilisel kah oma 1 % jagu rahvusliku majanduse edasist võimekust, seda kodumaise nõudluse täiendava vähendamise kaudu ja seda sisemajandusliku nõudluse üldise langustrendi taustal (muide, 1% potentsiaali langust oleks pikema perspektiivi mõttes vähemalt kümne miljardiline kaotus rahvuslikule majandusele).

Jääb lisada, et eelöeldud mõttekäigud ei näikse olevat ka võõrad isegi mitte IMFile (http://www.imf.org/external/pubs/ft/spn/2008/spn0801.pdf).

Seega, muutumatu poliitika tingimustes näikse Eesti majanduse jätkusuutlikus ikkagi jäävat vähetõenäoseks, seda vaatamata sellele, et loeme JP järgi 2010 majandustõusu 1,2% usaldusväärseks prognoosiks (seejuures mitte unustades, et prognoosid on alati tõenäosuslikud, riskiga, mis antud 1,2% juhul kirjeldatav vahemikuga -1% kuni 3%), seega jääb ikkagi selle 1,2% juurde oluline „surnud kassi põrke” maik mis vajab kiiret leevendamist.

 

Moraal: kogu kehtiv majanduspoliitika vajab kapitaalsest teaduspõhist remonti, seda nii süsteemi/struktuuri kui ka funktsionaalses vallas, eriti aga avalike teavitamissüsteemide usaldatavuse tõstmise alal.

Viimase kohta niipalju nt, et ei ole rahvusliku majanduse jätkusuutlikkuse riskide vähendamise mõttes  juba ringlusesse lastud avaldused JP kohta:

a) valgus paistab tunneli lõpus (justkui kindlasi), b) langusele järgneb tõus (justkui pikal langusel ei võks üldse esinda mingeid mügarikke (surnud kassi põrkeid)).

Lisa A

From Wikipedia, the free encyclopedia

A dead cat bounce is a figurative term used by traders in the finance industry to describe a pattern wherein a spectacular decline in the price of a stock is immediately followed by a moderate and temporary rise before resuming its downward movement, with the connotation that the rise was not an indication of improving circumstances in the fundamentals of the stock. It is derived from the notion that “even a dead cat will bounce if it falls from a great height”.

The phrase has been used on the trading floors for many years. However the earliest recorded use of the phrase dates from 1985 when the Singaporean and Malaysian stock markets bounced back after a hard fall during the recession of that year. Journalist Christopher Sherwell of the Financial Times reported a stock broker as saying the market rise was a “dead cat bounce”. It has also been used in reference to political polling numbers.^[1]

The reasons for such a bounce can be technical, as investors may have standing orders to buy shorted stocks if they fall below a certain level or to cover certain option positions. Once those limits are reached, the buy orders are activated and the sudden rise in demand causes the price of the stock to rise as well. The bounce may also be the result of speculation. Since bounces often occur, traders buy into what they hope is the bottom of the market, expecting a bounce and thereby reaping a quick profit. Thus, the very act of anticipating a bounce can create and magnify it.

A market rise after a sharp fall can only really be seen to be a “dead cat bounce” with the benefit of hindsight. If the stock starts to fall again in the following days and weeks, then it was a true dead cat bounce. If the market starts to climb again after the first short bounce, then the continued rise in price action would be considered a trend reversal and not a dead cat bounce. Since this distinction only becomes obvious in hindsight, the evaluation may vary depending upon the initial and final points of reference.

Lisa B

From Wikipedia, the free encyclopedia

In economics, potential output (also referred to as “natural gross domestic product”) refers to the highest level of real Gross Domestic Product output that can be sustained over the long term. The existence of a limit is due to natural and institutional constraints. If actual GDP rises and stays above potential output, then (in the absence of wage and price controls) inflation tends to increase as demand exceeds supply. This is because of the limited supply of workers and their time, capital equipment, and natural resources, along with the limits of our technology and our management skills. Graphically, the expansion of output beyond the natural limit can be seen as a shift of production volume above the optimum quantity on the average cost curve. Likewise, if GDP is below natural GDP, inflation will decelerate as suppliers lower prices to fill their excess production capacity.

Potential output in macroeconomics corresponds to one point on the production possibilities frontier (or curve) for a society as a whole seen in introductory economics, reflecting natural, technological, and institutional constraints.

Potential output has also been called the “natural gross domestic product.” If the economy is at potential, the unemployment rate equals the NAIRU or the “natural rate of unemployment.”

Generally speaking, most central banks and other economic planning agencies attempt to keep GDP at or around the natural GDP level. This can be done in a number of ways: the two most common strategies are expanding or contracting the government budget (fiscal policy), and altering the money supply to change consumption and investment levels (monetary policy).

Maastrichti kriteeriumite riukalisusest

19.I 09

Kriteeriumid on väga kavalalt kokku pandud eeskätt selliselt, et euroalale ei pääseks riike, kus valitsejad vähemalt liitumise ajal ei taipa rahvuslikku majandust kvaliteetselt juhtida, ja seega võiks euroalale pääsedes kohe kahjustada kogu eurotsooni usaldatavust (NB Iirimaa on alles nüüd tõsise kriisi tingimuses pea täiesti kaotanud):

• 1. Kõigepealt inflatsioonikriteerium: vähegi kompetentse juhtimisega riigis on inflatsioonikriteeriumi täitmine ehk inflatsiooni madalal hoidmine kindel nagu aamen kirikus (muide, meil siiani seda tõika varjatakse, nagu sedagi et ei tõdeta, et meie hädade eriline sügavus on eeskätt tingitud ohjeldamata/mahitatud kõrgest inflatsioonist).
• 2. Kui inflatsioonikriteerium on täidetud, siis tõenäoselt eelarve defitsiidikriteerium on samuti täidetud (suhteliselt madala inflatsiooni puhul on eksport konkurentsivõimeline ja seega majandus tõuseb ja laekumisi eelarvesse jätkub, töötus ei kasva jne, muidugi kui maksusüsteem ebakompetentselt regresseeruv pole nagu meil parajasti on (töötulumaksusüseem on kergelt progresseeruv kuid käibemaksu- ja kapitalitumaksusüsteem on ilmselt tugevamalt regresseeruvad)).
• 3. Mõlema kriteeriumi üheaegse täitmise riikliku planeerimise ülesanne on komplekse tõenäosusliku perspektiivplaneerimise mittelineaarne ülesanne: nt a) kunagi ei saa sellel puhul väita, et aastal 2010 on inflatsioonikriteerium päris kindlasti täidetud, saab usaldusväärselt öelda ainult seda, et kui suure tõenäosusega see on oodatavalt täidetud, nt euroliidu prognooside aluse on see meil 2010 vist küll ainult 25% tõenäosusega täidetud (arvestades, et euroliit näitam meid suhteliselt rohkem läbi rooside) b) komplektsus seisneb siin selles, et adekvaatne/arukas käsitlus nõuab tõenäosuslike muutujate puhul mõlema kriteeriumi täitmise tõenäosuse koosarvestamist ja töenäosuste vastastikkust “balansseerimist”             c) selleks sobivad kas stohhastilise optimeerimise mudelid või lihtsamal juhul (toimijate stimuleerimise mehhanismidena) ka imaginaararvutuse mudelid mis defineerivad „vektorite jagatise” ning kus liitmistehtes imaginaarühik tähistaks ühismõõtsustamise tegurit (mida pole olemas).

LISA

Fiscal Policy for the Crisis

Author(s): Olivier J Blanchard , Carlo Cottarelli , Antonio Spilimbergo , Steven Symansky

Publication Date: January 2009

Keyword(s): financial crisis , fiscal stimulus

JEL(s): E60 , H30

Programme Areas: International Macroeconomics , International Trade and Regional Economics

Link to this Page: www.cepr.org/pubs/dps/DP7130.asp

The current crisis calls for two main sets of policy measures. First, measures to repair the financial system. Second, measures to increase demand and restore confidence. While some of these measures overlap, the focus of this note is on the second set of policies, and more specifically, given the limited room for monetary policy, on fiscal policy. The optimal fiscal package should be timely, large, lasting, diversified, contingent, collective, and sustainable: timely, because the need for action is immediate; large, because the current and expected decrease in private demand is exceptionally large; lasting because the downturn will last for some time; diversified because of the unusual degree of uncertainty associated with any single measure; contingent, because the need to reduce the perceived probability of another “Great Depression” requires a commitment to do more, if needed; collective, since each country that has fiscal space should contribute; and sustainable, so as not to lead to a debt explosion and adverse reactions of financial markets. Looking at the content of the fiscal package, in the current circumstances, spending increases, and targeted tax cuts and transfers, are likely to have the highest multipliers. General tax cuts or subsidies, either for consumers or for firms, are likely to have lower multipliers.

Top of Form

Bottom of Form

Top of Form

Massimärulite tõenäosuse prognoosimise üks algoritm

17.I 09

Madis, olen Teile väga tänulik et püstitasite selle hüpoteesi:

„Huvitav, kumb sündmus oleks rohkem vähendanud aprillimäruli esinemise tõenäosust:

1. Peaminister A oleks olnud neil päevil koduarestis (ja pronksmees oleks jäänud kolimata).

2. Sirõk ja Co (kokku neli tegelast) oleksid olnud neil päevil koduarestis.”

Comment kirjutas Madis | jaanuar 16, 2009 /komm on lisatud nupule http://yloennuste.wordpress.com/2009/01/16/makro-okonoomika-on-riukaline/

 

Hooman täielikult et millise ületamatu keerukuse see sisaldab persoonidele kes ei valda moodsat operatsioonanalüüsi/andmetöötlust/lapakata  (oluline osa politolooge, sotsiolooge, kommentaatoreid, foorumijuhte, viskiklubide prominente vms).

Kuid Teile soovitan elementaarset järjestikkust algoritmi:

• 1) Euroopaliku kultuuriruumi üldtausta kvantifitseeritud narratiiviks selles küsimuses kasutage nt suuremõõtmelist regressioonimudelit (musta kasti meetodit):

 

Märuli tõenäosus areaalis = Funktsioon järgmistest regeressoritest(areaali majanduslikust ebavõrduse näit, poliitilise ebastabiilsuse indeks, immigrantide kontsentratsioon, valitsuse kõhnus, töötusmäär, jalgpalliklubidearv  jne ning lisaks sellele kõigi loetletud näitude trendihinnangud (tõusu – või langusjõnks antud momendil)) +/- statistiline viga).

Statistilisi algandmeid selleks analüüsiks leiab piisavalt nimelt Eurostati regioonide (ca 270) statistilisest salvest.

 

• 2) kuna Balti riikide suurlinnade valim oleks liialt väike statistiliseks regressioonanalüüsiks, siis selleks tuleb taanduda mingi “halli kasti” meetodile:

             tõenäosusliku teoreetiliselt konstrueeritud mudeli kasutamisele kus kalibreerimiseks kasutage eelmist analüüsi tulemusi täies mahus pluss lokaalsed idiosünkraatilised indikaatorid (venekeelse/venemeelse elanikkonna kontsentratsioon, mustade maasturite kontsentratsioon vanalinnas, Vene saatkonna/konsulaadi suurus, inflatsioon, üksikisikute laenukoormus, võimurite korrumpeeritus, avaliku teavituse moonutatus kõikides dimensioonides jne). Ka siin on mudelis arvestada, et kas on tegemist langusjõnksu või tõusuga või stagnatsiooniga. Lisage ka enda dummy komponendid (asjamees A on arestis, S&Co istuvad arestis vms).

 

• 3) Võin kihla vedada, et taoline teadmuspõhine analüüs ei anna nimetet arestidele mingit olulist mõju mäsu realiseerumise tõenäosuse hinnangule ega selle muutumisele.
• Kui nii, siis peate ma loogikat muutma :  püstitama kompetentsema hüpoteesi. Siis saaks praeguse ülesande püstituse veaks lugeda seda, et ainult üksikud osamõjurid (nt S&Co olid meil ainult ühed osalised. murdosa nendestmässu orkestreerimisel, kaugel dirigendist. Tõepoolest, kohtuprotsessi ajal ilmselt põhituumik tegeles dirigendi juhtimisel Eesti Põhiseduse vastaselt õõnestustegevusega – Põhja-Eestis Vene Autonoomse Ooblasti ettevalmistamisega. Võib arvata aga, et A aktiivsuse hüpoteetiline vähendamine oleks kergelt selles mudelis mäsu tõenäosust suurendanud.
• Seega olid Teil valitud probleemi püstitusse osalised mitteolulised mõjurid - muide,  nii saab muidugi triviaalanalüüsiga „tõestada” mida tahes (vt K. Popper) ja nii üldiselt poliitikud teevadki.

Makro-ökonoomika on riukaline

16.I 09

Tõepoolest, nt suure tõenäosusega kõik mikroökonoomika, eriti äriökonoomika ja erapoolikute poliit- rehkenduste  alusel tehtud/tehtavad rahvamajanduslikud otsustused on osutunud/osutuvad üldiselt puru- väärateks. Sõnaga, mitte igal „analüütikul” ei ole litsentsi rahvusliku majanduse küsimustes oma arvamust avalikustada.

Asi on selles, et makroökonoomikas on olulised sellised indikaatorid nagu riigiriskid, eeskätt poliitilised, aga ka administratsiooni kompetents ja usaldatavus, rahva kergeusklikkus, avalikkuse teadmuse kvaliteet vms; riigi konkurentsivõime; sotsiaalkapital (seda ka etniliste rühmade omavahelise  koostöövõimena), sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus, rahvusliku majanduse potentsiaal, jätkusuutlikkus, stabiilsus, inflatsioon jne. Osa nendest on abstraktsed ja seega laiale publikule/valijatele  võõrad.

Veelgi olulisem, et adekvaatne pikaajaline käsitlus nõuab nimetet indikaatorite dünaamika arvestamist: nt poliitsüsteemi parajasti langeva usaldusväärsuse puhul iga väiksemgi  kompromiteeriv/ebapädevuse  pirukas võib tuua kaasa veelgi usaldusväärsuse languse järsema languse. Ning vastupidine võib kehtida, nt majandustõusu korral ei pruugi valitsuse apsud eriti valitsuse usaldatavust vähendada ei sisemajanduslikult ega ka välisturgudel.

Põhiliselt tekib vastuolu turu ökonoomika ja avaliku majanduse-planeerimise vahel sellega, et turutoimijate horisondid on arusaadavalt lühemad, nagu öeldakse, nad on müoopilised. Seega nende vaateväljast jääb suures osas välja rahvusliku majanduse jätkusuutlikkus, hariduse/teaduse arendamine, tervishoiusüsteemi kvaliteet, majanduslik ebavõrdsus, väisvõlgnevus, rahvuslike reaalvarade kantimine mitteresidentidel, etnilise lõhestumise süvenemine jne.

Parajasti on meil paradokse palju avalikkuse ringlemas, mis tulenevad kirjeldatud makro-mikro duaalsusest:

• 1) Nt mõtlevate makro-ökonoomikute ( eeskätt nad ei klammerdu mingite vananenud teooriate triviaalsete vulgaarsete versioonide külge) üks osaretsept tervendusmenüüs oleks: võimalikul püüda tõsta pensione (nt B. Brittan, FT 16.I 09). Sellega saaks lüüa kohe mitu kärbest korraga: a) sisenõudluse suurendamisega vähendada toodangu järsku langust ja töötuse järsku tõusu b) riik saaks nende käest laenu võtta võlakirjade alusel c) väheneks räige majanduslik ebavõrdsus. Seega täiseti vastupidine seisukoht meie domineerivate poliitikute ning kröösuste ja panganduse „teoreetikutele”.
• 2) Pronksimäruli mikro-ökonoomiliste kaotuste hinnangud on üldiselt saja miljardi ringis – makrohinnangud aga ilmselt ulatuvad kümnetesse miljarditesse (nt 2009 eelarve alusel hinnang kujuneks järgmiseks: eelarve nominaalne maht 100 miljardit, kuid efektiivne maht, arvestades eeskätt poliitilist suurt ebakindlust ning kõrget inflatsiooni, oleks see oodatavalt vähemalt 10 miljardi võrra väiksem, seega eelarve tegelik oodatav „jõukus” oleks alla 90 miljardi.
• 3) Veelgi hullem, äsja lõppenud kohtuotsusega selle pronksimäruli korraldamises kaasaaitajate üle, selle kohtuotsusega kaasneva rahvamajanduslikku kahju suuruseks võib makro-majandlikult suure tõenäosusega hinnata miljardeid. Nimelt riigi poliitilise usaldusväärsuse languse faasis selline asi, et „sõbraliku” naaberriigi keelseid ja meelseid konstitutsioonivastseid ja rahvuslikke varasid rüüstavaid märatsejaid ei suuda riik isegi korrale kutsuda, see vähendab riigi majanduslikku usaldusväärsust lausa järsult koos sellega kaasnevate rahvamajanduslike indikaatorite näitude langusega ning vastavate kaotustega.
• 4) Eriti naljaks on see, kuidas kõrgemalt püütakse rahvale pähe määrida, et inflatsiooni on vaja suure püksirihma pingutusega vähendada ainul eurokriteeriumi pärast. Taevane arm, selline makro-ökonoomiliselt asjatundmatu vassimine vähendab valitsuse usaldatavust väga oluliselt. Teaduspõhiselt juba tänavu euroliidus ei ole liikmesriik konkurentsivõimeline kui inflatsioon ületab riigis 3% ja tuleval aastal nähtavasti 2% või nii. Eurole üleminek on meile praeguses olukorras marginaalne probleem, oluline on ekspordi langust kiiresti talitseda.

 

Moraal: Kogumikus „Valge raamat” (2005) PhD Kalev Kukk hindab viimase okupatsiooni poolt Eestile tekitatud majanduskaotust. Ta teeb seda teaduspõhiselt, makroökonoomika alusel – kahjuhinnang on triljoni krooni lähedal (2004-5 hindades).

Mikroökonoomilised vastavad hinnangud nii meilt kui mujalt annavad tulemuseks vähemalt  kümme korda väiksemad summad: mikroökonomistid hindavad küll hiigla suure täpsusega, et mis mõne silla hävitamine kahju tõi, kuid nt seda, millised tohutud kulutused aastaks 1940 oli eesti rahvas teinud usaldusväärse rahasüsteemi rajamiseks,  ja kui suured rahvuslikud kaotused selle hävitamisega kaasnesid, see jääb mikrovaatest välja.

Kiri FT toimetajale (märkustega laiendatult)

 

Sir, Täielikult nõustun selle suure komplimendiga mille tegi Uwe Bott Vaclav Klaus’ile („Czech president must be living in a parallel world” January 9 2009 02:00). Tõepoolest, Riigi President, kes pluralismiga justkui mingist teisest „paralleelsest maailmast”, komplementeerib meie maailma globaalguvernööride spektri hulka, on eriti ajalooliselt pöördelistel kriisiaegadel, enam kui teretulnud.

Kahjuks Mr Bott aga ilmselt ei suutnud tabad prof Klaus’i („Do not tie the markets – free them” January 6 2009 18:45) keskse originaalse eetilise põhiteesi kogu sügavust sellise kõrgusega positsioonilt: „We should not panic and must say No to people who – by describing the current moment as the historically unique one – want only to manipulate us.”*

Tõepoolest, momendil eriti olulise riigi juhi tasemelt, ELi juhtriigi tasemelt, on taoline manipulatsiooniürituste vastane hoiatus sellises ulatuses ja mahus unikaalne ning äärmiselt tarvilik arvukate silmade avamiseks nii rahvastele kui ka nende liitudele, eriti aga igas kaliibris poliitikutele. Arusaadavalt see avaldus kutsub esile manipulatsioonimeistrite ägeda vastuseisu, mis muide on juba hoogu sisse saamas (seda vaatamata sellele, President Klaus’i riiki ei ole siiani suutnud hõivata ei finantsmajanduslik- ega ka reaalmajanduslik-kriis).

Üheks  näiteks oma selle missioonile valib Klaus roheliste alarmistide poolt poliitikute manipuleerimiskatsete vääramise, seda lausega: „The global climat is basically not changenig, … “. Kahjuks siin jätab prof ennast teaduslikele kriitikutele altpoolt vööd lahtiseks, jättes kasutamata enda kogu teaduslikku potentsiaali**, jättes märkimata selle hüpoteesi riskide hinnangud, sõnaga, jättes püstitatud hüpoteesi pseudoteaduslikuks, vaatamata sellele, et isegi akd Lippmaa on seda sama väitnud).

Kahjuks on Klaus ka oma artikli pealkirjas sisalduva teesi, turgude täiendava liberaliseerimise ja selle kängitsemise ELi poolt, jätnud ilma teaduslikust põhjendusest, mis on seda kahetsusväärsem, et see tees on vastuolus kriisitohterdajate majandusteoreetikute põhivoolu seisukohtadega.

 

Märkused

*Teatavasti finantskriisi tingimustes on selliseid manipulatsiooni näiteid kahetsusväärselt sagenenud nt: on mitmete pankrotistunud pankade juhid jalutanud minema tohutute preemiatega ja seda koos pankadepoolsete „usaldusväärsete põhjendustega” klientidele. Või siis tüüpiline on et valitsejad ja kröösused kutsuvad oma rahvast üles kriisi puhul hambaid varna riputama, samal ajal ise püksirihmadele auke vargsi juurde pusides.

**Muide, Vaclav Klaus on TTÜ d.h.c. (2006), ja mis veel olulisem, TTÜ on vermimas eelnõu „Akadeemilise Eetika Koodeks”, mis kutsub õpetlasi asuma teatud ulatuses libateadusliku prognostika osas kaitsepositsioonile:

„2.18 Õppejõu kohus on säästa ja argumenteeritult kaitsta üliõpilasi igasuguste pseudoteaduste nagu maagia, astroloogia, kreatsionism, parapsühholoogia, ufoloogia jms, ebateaduslike ennustamiste ja manipuleerivate trikkide eest.” 

Muide, eelnõu (8.I 09) soosib piiratud mitteironiseerivat huumorit.

 

Ülo Ennuste d.h.c. TTÜ Õppekeskus IUA (2007)

Meie võimuritest friedmaniakkidel oleks tagumine aeg hakata koos keinsluslastega kokteile segama

 

(NB: 13.I 09 on selle teksti lõppu lisatud PhD Kalev Kukk arvamuskiri põhiliselt sellele tekstile)

Brutaalselt öeldes seisneb friedmanismi* tuum inflatsiooni riskide talitsemises ja keinslusel töötusriskide leevendamises.

Nüüd on meie raskes kompleksses üld-rets-flatsioonis (oluline retsessioon + oluline inflatsioon + kõrge töötus (+tööjõu laialijooksmise risk),  seega mitte enam pelgalt stagflatsioonis ega paljas retsessioonis nagu meie mõnel väheõnnetumal partneril) muidugi elementaarselt vaja ravitsemiseks tarvitada vähemalt mõlema nimetet teooria kokteili, aruka struktuuriga muidugi.

Mis momendil veelgi olulisem, näib, et meil aastavahetusel riskide kaalukausid kaldusid järsult laastava  inflatsiooni poolelt järsku rohkem veelgi olulisema töötuse poole peale  koos sellega kaasnevate komplementaarsete riskide kasvamisega**. Elementaarne, et siin tuleks arukal valitsejal tervendamiseks kiiresti friedmaniakkluselt radikaalselt otse keinsluse poole pöörduda.

Mida viimasest õpetust eeskätt leiame: töötusriskide leevendamiseks kõigepealt suurendagem kodumaist nõudlust kodumaisele majandustegevusele, seda nii avalikult/eelarveliselt kui ka erakulutustelt, rääkimata välistoetuste täielikumast ammendamisest. Seda muidugi arukalt, seega eeskätt perspektiivsete lokaalsete investeeringute täiendava nõudlusega ja vähendagem järsult kodumaise nõudluse väljavoolu nt paradiisi-saartele, seda nii turismi kui ka kapitalipagemisega***.

Seda kõike nii vastavate täiendavate mehhanismidega/maksuseadustega kui ka otsese majanduspoliitika muutmisega, eeskätt ümberjaotuse kvaliteedi tõstmisega (nt lisarahadega pensionärid ei tõtta palmisaartele, vaid lähemasse poodi).

 *Selle õpetuse meil vohavat triviaalset vulgaarset marginaalset vormi (nt regressiivse tulumaksusüsteemi elemendid) eristame „maniakk” täiendiga.

**Seoses euroliidus inflatsiooni üldise alanemisega jääb meie inflatsioon lähiaastatel siiski tõenäoliselt suhteliselt oluliselt kõrgemaks, see probleem ei kao iseenesest.

***FT 10.I 09. J. Willman: Puritans versus spendthrifts: recession’s culture war.

Lisa

Tere ja head uut aastat!

 

Huvitav lugeda, aga kui otsad lahti jäävad ei saa kuidagi targemaks. Hakatuseks friedmaniaklusest. Tunnistan ausalt, et pole ennast kunagi mingiks Friedmani jüngriks pidanud, kuigi tema “Valikuvabaduse” esimest poolt hindan väga kõrgelt. Kui Friedmani sõnum tsiviliseeritud ühiskonda tüürijatele on “tehke oma tulumaks progressseeruvaks”, siis tahaksin vähemalt Friedmani tõsistelt eeskostjatelt ja tundjatelt (ma ei pea siin sugugi silmas Mart Laari) vastust vähemalt järgmistele küsimustele:

1. Kui progresseeruv, st kui palju vaheastmeid peab olema ühes maksumäärade skaalas, et seda enam friedmaniakluseks klassifitseerida ei annaks või kui kõrge peab olema maksimaalne tsiviliseeritud tulumaksu määr? Kus on Friedman öelnud, et näiteks 8-astmeline skaala on parem kui 7-astmeline? Friedman Friedmaniks, aga vähemalt tervele mõistusele tuginedes võiks ju keegi püüda selgitada, mille poolest on näiteks 4-astmeline süsteem parem 3-astmelisest ja 3-astmeline (see oli vist üsna hiljuti Euroopas levinuim) parem 2-astmelisest? Vähemalt mitme astmeline peab olema astmeline tulumaks ja kui progresseeruv peab olema progresseeruv tulumaks, et esimest astmeliseks ja teist progresseeruvaks nimetada võiks? Eesti üksikisiku tulude maksustamisest proportsionaalsel põhimõttel ei saa minu arusaamist mööda vähemalt majandusteadlased tõsiselt rääkida, poliitikuile on see loomulikult lubatud. Mina näiteks olen seni arvanud, et Eestis on üksikisiku tulude maksustamine 2-astmeline (0%-line ja 21%-line määr), mille väljenduseks on tegelike individuaalsete maksumäärade arvu lõpmatus nagu mis tahes riigis. Kui kellelegi ei meeldi meie 21-protsendiline lagi (ja see mittenõustumine on täiesti normaalne), millele meie individuaalsed maksumäärad lähenevad, siis tuleb häda ja viletsust näha mitte ennastpetvalt 2-astmelises maksussüsteemis, vaid öelda kohe (täpsemalt valimistel antavate häältega) välja, et 21% on liiga madal lagi ja seda tuleb tõsta. Ja kui, siis kui kõrgele. Kõiki  vahepealseid, s.o individuaalseid määrasid saaks hea tahtmise juures igat moodi tuletada – kuidas härrad parasjagu soovivad -, kas lineaarsete või progresseeruvate või siis regresseeruvatena. Lisaks peaksid “kõvemini” (meie progresseeruvus pole järelikult piisavalt “kõva”) progresseeruva või siis seda vee täiendavate vaheastmetega täiustatud süsteemi apologeedid mõtlema sellelegi, mille alusel toimub erasektoris ikkagi palkade läbirääkimine. Kas bruto- (Eesti juhtum) või siis netopalkade (progresseeruvate määradega riikides) alusel? Nii kurb kui see pole, tehakse individuaalsed otsused mitte brutopalga numbrite, vaid pärast maksude mahaarvamist kättejääva netopalga suuruse järgi. Millele toetub usk, et kõrgete palkade kõrgem maksustamine ei too endaga kaasa juba niigi kõrgete brutopalganumbrite uue kasvu? Ja kui Friedman on tõepoolest väitnud, et tulumaksumäärad peavad olema veelgi progresseeruvamad kui tänases Eestis, ega siis selle pärast pea veel tõsi-friedmanlaseks hakkama. Pealegi tuleb tänases maailmas friedmanlust lausa tikutulega otsida.

2. Kõigis tänastes maailma täbanud hädades olevat süüdi friedmanluse kummardamine ja keynesluse eiramine. Et end päästa, tuleb pöörduda tagasi Keynesi enda või siis kaasaegsete uuskeyneslaste juurde. Olgu, aga nende juurde pole vaja pöörduda, vähemalt viimased 10-15 aastat on need ju ometi ruulinud täie jõuga. Mina ei tea ühtki riiki maailmas, kus oleksid riigitüüri juures friedmanistid või siis neoliberaalid. Kõige lähemal sellele on vahest tänased sotside poolt juhitavad Tshiili ja Brasiilia, olgu pealegi siis ka Eesti. Clintoni ja Bushi USA on padukeyneslik riik. Nende kahe mehe “liberalism” (nagu ka Lembit Öpiku oma, kes vähemalt nimetab end liberaaliks) on neoliberaalsetest (ma ei söandaks siin kasutada sõna “friedmanistlikest”) arusaamadest sama kaugel kui Maa Pluutost. Nende mõlema suhu sobiks ideaalselt Richard Nixoni kuulus lause: “We are all Keynesians now.” Mis sest, et esimene esindas demokraate ja teine vabariiklasi. Neist kumbki ei esindanud maailmavaadet, vaid USA globaalseid huve, mille teenistusse oli ühtmoodi võimalik rakendada nii keyneslust kui friedmanismi. Vahe on vaid selles, et keynesluse kohaselt lükatakse USA probleeme muu maailma kaela suurusjärgu võrra rängemini kui friedmanistlike kaanonite järgi. Milton Friedmani üks põhipostulaate on teadupärast olnud tugev ja iseseisev kindlate reeglite järgi toimiv keskpank. USA-st friedmanlikku keskpanka otsida on mõttetu, mis sest et seda juhtis ülipikalt end libertaarlaseks pidav Alan Greenspan. See on mees, kelle jaoks oli rahapakkumise juhtimine kunst, mitte aga reeglitepõhine ratsionaalne tegevus. Valitsus istus talle pähe kuidas tahtis, mingist toimivast finantsturgude järelevalvest keyneslikus USA-s viimase aasta sündmuste taustal vaevalt et rääkida saab. Taolise “kunsti” tagajärgi võime täna kõik näha. Tema ja ta järglaste “greenbackid” tuleb reaalse raha eest välja osta muul maailmal.

3. Keyneslus ja uued töökohad (lähen nüüd edasi keyneslusega). Paremal juhul võib keyneslike meetoditega lükata edasi ebaefektiivseks osutuvate töökohtade kadu, mitte aga luua uusi elujõulisi töökohti. Pealegi saavad seda endale lubada suure siseturuga riigid, mitte mingil juhul aga avatud majandusega väikeriigid. Sinu soovitus, et Eesti peaks hakkama keynesliku mõttemalli kohaselt toetama siseturule toetuvad töökohti, on muidugi üllas. Ainult ei maksa unustada, et viimasel 3-4 aastal on Eestis loodud pea üksnes siseturule orienteeritud töökohti, seda pealegi osalt eksportivate sektorite arvel. Ja just see pudupoodniklus on olnud meie sisemiste hädade peamine põhjus. Kuigi ma usaldan suhteliselt vähe meie ILO metoodikale toetvat tööturustatistikat, võib sealt siiski midagi välja lugeda. Kui võrrelda jaanuar-septembri kvartalikeskmisi hõivatute arve (15-74-aastaste seas, kuni 69-aastastega piirdumine ei muuda järeldusi), näeme, et hõivatute arv suurenes aastail 2005-2008 52900 võrra (võrdlusbaasina 2005 kevad kui buumi alguse aeg), sellest 34700 langeb eituse ja 5100 kinnisvaraga seotud tegevuste ning 10600 “hulgi- ja jaekaubanduse, mootorsõidukite ja kodumasinate remondi” arvele. Formaalselt suurenes ka töötlevas tööstuses keskmine töötajate arv 3900 võrra, seda aga ainult kummalise 2008. aasta 2. kvartali arvel, kui kriisist kraaksuvas tööstuses oli hõivatute arv seletamatul moel suurenenud eelmise aasta sama ajaga võrreldes ühtäkki 14400 võrra. Kui ehitajad, müüjad ja autoparandajad ei tooda siseturule, kes siis veel? Ainult et ehitajate arv tõusis Eestis vahepeal 13 protsendini hõivatute üldarvust, mis on lausa hullumeelsus. Seda võrreldes 6-7 protsendiga vanades turumajanduslikes riikides ja 8-9 protsendiga meiega võrreldavates Kesk-Euroopa riikides. Kui enda ees aus olla, tuleb öelda, et umbes 30000 inimest (nende seas ka ekspordiks töötvatest töötleva tööstuse ettevõtetest ehitusse pika krooni järele karanud) leidsid endale ehitajatena ajutise ja välisraha poolt kinni makstud töökoha. See oli nende isiklik valik. Minna nüüd ehitust kui siseturule tootvat tegevust päästma, oleks vahest küll teooria järgi keyneslik tegu, aga tegelikkuses silmad kinni hukatusse tormamise jätkamine. Ükskõik, kas seda tehakse eelarverahasid ümber jagades või siis välislaenamise jätkamisega. Õnneks ei julge veel keegi soovitada selleks emissiooni. Ikkagi, mis asjad need siseturule tootvad Eesti ettevõtted on, mille toodangut tormaksid ostma pensionärid, kes ei vii väidetavalt raha ei troopikareisidele ega osta 7-seeria BMW-sid. Olgu, aga ometi eelistavad nad Hiina riidehilpe kodusele Nikkolole. Omamaist põlevkivibensiini või siis vahepealseid Maardu televiisoreid pole kah nagu kuskilt enam võtta. Ei lähe nad ka Tallinnas Bonapartidesse või Gloriatesse lõunat sööma. Juuksuris käimisel on jälle füüsilised piirid. Täna võime üksnes kurvastusega tõdeda, kuidas meie kodused ettevõtjad võtsid tööstuses ekspordiks tootmisega teenitud kasumi välja ja tassisid selle sinisilmselt kinnivarasektorisse või jälle vahetasid lihtsamat vastupanu teed minnes lääneturu antud hetkel mis tahes küsitud hinda maksnud Venemaa vastu. Teemal “inflatsioon versus töökohad” tahaksin ma meenutada 1970. aastate Saksamaa LV liidukantsleri sotsi Helmut Schmidti klassikaks öeldud sõnu: “Parem 5 protsenti inflatsiooni kui 5 protsenti tööpuudust.” Läks aga nii, et keynesluse radadele pöördunud Saksamaa (tõsi, see algas 1967. aasta suure koalitsiooniga) sai mõlemad, nii tööpuuduse kui inflatsiooni. Hiljem on Helmut Schmidt tunnistanud, et taolise valikuga tegi ta oma elu suurima vea – keyneslus vedas alt. Igasugused “toetamised” muutuvad varem või hiljem vältimatult inflatsiooni ja jooksevkonto defitsiidi suurendajateks. Miks me arvame, et Gordon Brownilikult oma majandust toetades suudame me lõpuni vastu seista devalveerumissurvele, samas kui Inglise nael liigub juhitult allavett? (Kas teatavad paralleelid 1930. aastate algusest?)

4. Eesti SKT languses ma seni veel küll kriisi ei näeks. Nimelt on meil küll ette näidata vahepealsed ülikõrged kasvunumbrid, mille tagune tegelik majanduskasv võis olla üpris nadi. Ühekordselt sissevoolanud välisraha SKT numbriteks konverteerimisel (eratarbimisena, aga ka tarbimisena avalikus sektoris, mis toetus sissevoolanud välisraha maksustamisele käibemaksuna impordil ja välisraha poolt loodud töökohtade tulude maksustamisele) saadud kasvu mina küll ei söandaks tänaseks ja homseks mõõdupuuks võtta. See pole meie võrdlusbaas.

5. Keyneslusest ja beggar-my-neighbourgh-poliitikast. Oht ihaldatud keynesluse ülekasvamiseks beggar-my-neighbourgh poliitikaks, mille ma olen tõlkinud püga-oma-naabrit poliitikaks, on praegu ülisuur. See – olemuslikult tööpuuduse eksportimise poliitika – on realiseerunud/realiseeritud kõige klassikalisemal kujul Bushi ja Browni poliitikas, mille mõõdupuuks on dollari ja naela devalveerumine. Tegelikult toimub praegu tagasipöördumine Bretton Woodsi eelsetesse aegadesse, kui riigid püüdsid devalveerimise võidujooksus tekki üksteise pealt ära tõmmata. Täpselt samamoodi on see tagasipöördumine euro-eelsetesse aegadesse, kui arvestada, et euro kasutuselevõtu teiseks peamiseks põhjuseks (n.ö optimaalse valuutaruumi idee kõrval) oli just lõplik lahtiütlemine pidevates rahvusvääringute devalveeri(u)mises väljendunud beggar-my-neigbourgh poliitikast. Soovitaksin siinkohal lugeda Ragnar Nurkse väga head artiklit “Sise- ja rahvusvaheline tasakaal” “Akadeemia” 2004. aasta mainumbrist. Kui minu poolt majandusteaduse keelde pandud eestikeelne tõlge usaldust ei vääri, siis võib seda loomulikult ka originaalis lugeda.

6. Tsehhid on tõepoolest viimastel aastate ajanud mõistlikumat raha- ja finantspoliitikat. Õigem oleks vahest öelda, et see paistab nii välja. Miskipärast ei määrinud sealsed pangad tshehhidele lausa muidu raha pähe, miskipärast käsitleti rahamaailmas Eestit, Lätit ja Leedut erinevalt mis tahes postsotsialistlikust riigist võrdsena Rootsi või Soomega. Tööga olime endist viisi eestlased, aga tarbisime nagu soomlased. Ja seda aktsepteeris rahvusvaheline rahamaailm. Miks Eesti elanikele ja eraettevõtetele residentidest krediidiasutuste poolt antud laenude kogusumma (jäägina) suurenes 4 aastaga Eestis 36 protsendilt 117 protsendini, Tshehhis samas aga üksnes 37 protsendilt 56 protsendini? Taoliste küsimustega võiks pikalt jätkata. Söandaksin ka arvata, et tshehhide pilt on statistika järgi hetkel veel suhteliselt ilus, rõhutades just sõna “veel”. Nende kuised inflatsiooninumbrid on meie omast praegu veel madalamad (oktoobris, novembris ja detsembris vastavalt 6,6, 6,5 ja 6,3%; aasta varem samal ajal olid need vastavalt 2,2, 2,5 ja 2,8%), kuid pole välistatud, et märtsis-aprillis oleme kohad vahetanud). Nende edu inflatsiooniga oli osalt seotud ka krooni kallinemisega, mis pidurdas korraks importkaupade siseturuhindade tõusu. Samas, mis stabiilsusest räägib aga krooni kursi kukkumine euro suhtes poole aastaga ligi viiendiku võrra: 22. juuli 2007 1 € = 23,015 Tshehhi krooni, 31. detsembril 26,93 krooni. Inflatsiooni kiirenemisega korreleerub see päris hästi. Tööpuudusega oleme enam-vähem võrdsed – meie risk on siin seotud eelkõige 30000 liigse ajutise ehitajaga, nende oma “alalise” autotööstusega. Vaclav Klausi väga paljude seisukohtadega olen ma nõus, kuigi tean nende mitterealiseeritavust Euroopa Liitu kuuludes (pealegi on ta omamoodi free lancer), kuid kahjuks meenutab ta väga paljus ka Ivar Raigi käitumist.  

7. Kahjuks on asjalood nii, et mis tahes majandusteooria seletab üksnes möödunud kriise, pakkudes neile ka tagantjärele tarku lahendusi. Kuni sügiseni oli Eestiga asi suhteliselt lihtne – meie olukord oli peaaegu äravahetamiseni sarnane 1980. aastate alguse Ladina-Ameerika võlakriisi eelse ajaga ja 1990. aastate keskpaiga Aasia kriisiga. Lausa kummaline, et kogu selle taustal ei pakkunud ühelegi Eesti majandusteadlasele huvi 1990. aastate Aasia kriisi aegne kuum teema “sterilizing of capital inflow” või haukasid kõik meie majandusteadlased sellest sissevoolanud rahast oma osagi? Teoorias oleks valitsus (laiemas mõttes) pidanud sellest maksude ja pankadele rakendatava kohustusliku reservi nõude ränga tõstmisega kordi suurema osa ära võtma ja selle tallele panema, ainult et maailmas pole veel olnud ühtki rahvast, kes oleks nõustunud makse maksma ainuüksi selleks, et makromajanduslik olukord nõuab temalt osa raha ära võtmist, ilma et ta selle eest maksumaksjana midagi  vastu saaks. Vahest olnuksime me kahekesi ainsad, kes poleks läinud selle peale valitsuse tagasiastumist nõudma.

8. Novembrikuised numbrid räägivad lõpuks juba enam-vähem otseselt maailmakriisi jõudmisest Eestisse, veel 3. kvartalis käis pidu täiega edasi.        

9. Sitad mehed need eestlased. Nii võimurid kui valijad, eriti viimased, sest nende süül on võimule pääsenud sitad võimurid.

 

 

Tervitustega,

Kalev Kukk