Maardu versus Maastricht

Maardu versus Maastricht: kas Maardus on  mõtet Maastrichti kriteeriumite üle vaielda

Tõepoolest, esmalt on reaalselt eurodes elatustase/heaolu maardulastel ja nende ümbruses kolm korda madalam kui maastrichtlastel, seega kameraalteaduste ehk riigieelarveteaduste probleemid reaalselt kindlasti ei ole maardulastele elulised-olulised.

Veelgi enam, erinevalt Maastrichtist, ei ole ei Maadrus ega selle ümbruses (välja arvatud Helsingi) ühtegi ülikooli, kus oleks nt fiskaalteaduste alal doktorantuuri, kuid vähema haritusega sellel alal midagi mõistlikku välja ei mängi, ei taipa mõhkugi, seda näitab empiiriliselt Maardu ja selle kaugemgi ümbrus küllalt veenvalt, vähemalt Maastrichtiga võrreldes.

Kuid Maastrichti fiskaalkriteeriumites on selliste ekstsessidega arvestatud: ei mingit kriteeriumit ei rahvatulu taseme kohta, ega ka rahvuslike varade laastamise kohta, ei mingit kriteeriumit riigivalitsejate või keskpankurite kameraalteadusliku kompetentsuse kohta.

Veelgi enam, lisaks nimetet puudulikele kriteeriumitele on eurostat riukalikult välja mõtelnud nn ostujõupariteedi: sellega saab suuremad vaimu- ja varaerinevused liikmesriikide vahel kenasti diplomaatiliselt ära varjata.

Seda eeskätt nii et nt pivakrushka hind nn PPS valuutas maardu mõnes barakis loetakse südame rahuga võrdseks nt Maasi äärse kaldarestorani kristallkannu omaga ikka PPSis, maardulase kuivkäimla loetakse väärtuselt võrdseks nende WCga jne. Selle nipiga saab imaginaarsetes PPS hindades kõnesolevate asukate elatustasemeid nii ära klattida, et kolmekordset reaalerinevusest imaginaarselt ainult tühine poolteistkordne erinevus alles jääb.

Tõsi küll, eurostat ise ei  luba nendes PPSides ehk pariteedihindades ei riike järjestada (ainult rühmitada nt kolmeks) ega majandustõuse arvutada, kuid selle mõistmiseks on vaja väga kõrget kameraalteadusliku haritust.

Samuti on vaja nimetatud haritust ka nn Maastrichti kriteeriumite mõistmiseks: eriti selle täielikuks mõistmiseks et need ei ole majandusteoreetiliselt praeguses kriisolukorras adekvaatsed: turbulentse ja heterogeense majandusliidusliidu olukorras.

Tõepoolest, nt eriti inflatsioonikriteerium: piltlikult see on puusalt tulistamine kõikuvast paadist pimedas pilves lendava pardiparve  pihta. Nimelt on liikmesriike kogunenud juba 27. Kuid selle riukaliku kriteeriumi määravad nendest ainult kolm inflatsiooniliselt erandlikku (sic!). Võivad sattuda nt Malta, Küpros ja Luksemburg  – seega majanduslikult mahult mingi promillikene kogu majandusliidust määrab osaliselt poole miljardi rahva majandusolukorra.

Muide eesti majandusmaht on samuti promilli ehk tuhandiku ringis ELi vastavast mahust – seega majanduslikult mahult piltlikult nagu mingi veerand leheküljekest või veelgi vähem Kreutzwaldi Kalevipojast.

Seega aga lähevad Maastrichti kriteeriumid konflikti ka Lissaboni Lepinguga, sest viimase järgi on liikmesriigid võrdselt suveräänsed, seega liidus justkui kõik oma täielike eepostega.

Moraal:  kameraalteaduslikult oleks ratsionaalne igale Maardule ja olukorrale vastavad omad Maastrichti kriteeriumid, kuivõrd  leidub kohalikku kompetentsi nende rahvuslikult arukaks kavandamiseks.

 25. II 09

 Avalikkusele ja peameestele

 

Majandusteoreetiliselt tuleks Eesti majanduse praeguses, suhteliselt raskemas, kriisiolukorras tõdeda:

a) Eesti poolt praegu Maastrichti kriteeriumite kiirele täitmisele tõsimeeli keskendumine päädiks suure tõenäsusega majanduse allakäigu edasise  süvendamisega (sh nt ülepingutatud eelarvekärbetest ebaratsionaalselt katalüüsitava hõive vähendamisega ning töötuse kiire tõstmisega + võimaliku mõttetu langemisega laastavasse deflatsiooni)

b) ilmselt kehtivad Maastichti kriteeriumid ja Lissaboni Leping on selle kriisi tingimustes üldiselt vastuolised, seda eeskätt uusliikmesriikide suhtes. Nimelt olid need kriteeriumid adekvaatsed eeskätt stabiilse ja homogeense majandusliidu tingimustes.

 

Kindlasti on eelöeldut tõdetud ka EL Komisjonis:

nt nende viimastes prognoosides (jaanuaris ja oktoobris) on märgitud, et Eesti ei täida defitsiidi kriteeriumit ei sellel ega järgneval aastal; prognoosidest järeldub, et inflatsioonikriteeriumi täitmise tõenäosus jääb  ilmselt alla 50 protsendi , tõsi, lisatud märkusega, et seda Eesti praeguse poliitika jätkumisel perioodil 2009-10; et ühe halva erandina ELis, meie majanduses tööhõive langeb jätkuvalt veel aastal 2010, seega langeb ka potentsiaalne SKT veel tuleval aastal.

 

Ilmselt üks mõttekas järeldus eeltõdedust oleks Eesti Valitsuse kiire pöördumine EL Komisjoni poole, vähemalt tuumaga:

 

      „kriisi perioodiks Maastrichti kriteeriumid Eestile peatada”.

 

Ü. Ennuste, DSc

 

PS

Samas tuleks meie peameestel selgelt avalikkusele teadustada, et euroalaga liitumine võimaldaks otseselt rahvuslikult päästa ligi miljardi krooni suurusest iga-aastasest kaotusest, mis läheb senini mõttetuteks valuutavahendajate hõlptuludeks. Rääkimata Riigi ning rahvusliku majanduse usaldusväärsusvõitudest euroalaga liitumisel.

 

Tuleks teadustada, et meie praeguse majandusmudeli puhul on praeguste Maastrichti kriteeriumite täitmine peaaegu võimatu: äpardliku null kasumimaksuga on peaaegu võimatu vältida suurt eelarvedefitsiiti (mõistliku inflatsiooni tasemel), sest eelarve kokkusurumisel on tsiviliseeritud majandusliidu keskkonnas omad piirid; et Eesti valuutakomitee-süsteemi eritüübi puhul on peaaegu võimatu keskpangal oma põhiülesannet täita – inflatsiooni/deflatsiooni reguleerida.

 23. II 09

Kas ka paljude heade finantsüllatuste riigiks?

 Üks tõesti huvitav finantsüllatus oli juba oktoobris: meie rahandusminiter pidas IMFis ettekande eeskätt Aafrika naiste poliitõiguste laiendamise küsimuses, seda küll IMFi kuberneri tiitli varjus.

(Press Release 13. Oct 08, Statement by the Hon. Ivari Padar, Governore of … :

 … „We welcome the Bank’s increased attention on the role of women in business. The Doing

Business Report illustrates numerous obstacles, limitations and discriminations that still

exist against women in many developing countries. These are not only obstacles to

women, but obstacles to development and economic growth. We commend the staffs of

the World Bank and IFC for their ongoing work in developing the Gender indicator for

Doing Business. We believe it will initiate debate and bring the much-needed attention to

the regulatory issues confronting women entrepreneurs. The partnership between the

World Bank and the Nike Foundation on the Adolescent Girls Initiative is another

excellent example, supported by many countries in our constituency. We hope to see an

increasing World Bank cooperation with the private sector also in terms of more strategic

Corporate Social Responsibility and the economic empowerment of women. Our

constituency will continue to work actively with the Bank on these matters. … ”

-  hea üllatus selles mõttes, et miniter tegi seda heategu kangelaslikult ministeeriumile kõige pingelisemal eelarveseaduse eelnõu ettevalmistamise ajal).

 

Väga suur üllatus oli meie PMi ootamatu vabandus, et temagi on olnud ekslik, seda PMi arvamusliidrite lõunal (finantsiliselt see vabandus võib puudutada summat kuni 0,05 triljonit).

 

Kuid veelgi suurem üllatus on juba küpsemas: Eesti tõenäoselt järjekordselt ei ürita täita lähematel aastatel Maastrichti inflatsioonikriteeriumi. Nimelt, EP jaanuariprognoos näeb ette ainult ühel äärmisel juhul aastal 2010 inflatsiooni reguleerimise tasmele kuni miinus 1,7 protsendini. Kuid juba praegu on näha, Läti ja Iirimaa ning Bulgaaria/Rumeenia mitmetest prognoosidest, et isegi miinus 1,7%  jääb tõenäoselt liialt kõrgeks selle liikuva kriteeriumi järgi. (Muide, jaanuaris oli Maastrichti inflatsioonikriteerium umbes kuni 2 protsenti, kuid meie inflatsioon oli rokem kui 4 protsenti).

Ebameeldiv üllatus, seoses eelmisega, et just käis EPL ajakirjanik Almunia jutul, kuid intellektuaalselt nii huvitavat küsimust nagu finanskriisi tohuvapohu tingimustes liikuva märklaua tabamist, ei suvatsenud meie majandustippajakirjanik teps mitte küsida).

 

Väga huvitav finantsüllatus ootab meid ees juba lähikuudel tingituna seoses riigieelarve selle äsjase esimese kärpeseaduse läbilasmisega Riigikogust. Nimelt hakkab meie töötukassa, selle valgusel, esialgu suurendama töötuabiraha väljamakseidd ligemale miljardi võrra, seda koos selleks vajalike maksude tõstmisega nendele kes veel tööle jäid. (Sellele tõstmisele võib lisanduda järgmise väikse üllatusena veel see täiendav töötute mass, mis järgmise kärpeseadusega Riigikogu poolt seadustatakse).

Lp Fidutsiaar Orav (1908)

20. II 09

Lp Fidutsiaar Orav (101)

 WB soovitas Teie poole põõrduda, et teie oma kõrges aastates -101 – ning Vabariigi tunnustatud oravalikus valvsuses, kindlasti suudate meie kriitilistele kriisiküsimustele kompetentsemalt vastata kui Kuberner Padar, eriti vaesrahvale:

 

1) Kas Teie mäletate veel niisugust asja, et haned päästsid Rooma? Kui nii, kas siis ongi äkki arukas WB see soovitus, et Vabariik peaks kiiresti ametlikult looma „varajase uute kriiside saabumise alarmeerimise süsteemi” (vt WB Sõltumatute Ekspertide Rühma detsembri memorandumit)?

2) Kas seega ei peaks ka Vabariik hakkama kuulama järjekordset mõnede panikööride mulinat, seda uskuma, et ees ootab meid järgmine uus suur laastav finantskukkumine, seekord ees ootavasse deflatsiooniauku? Ja kas Jaan ei peaks äkki midagi sellest august mööda pääsemisek midagi tegema hakkama või mõtlema või nii, selle asemel et lõpmatuseni jahuda oma palga kärpimise tähtsuse ümber?

3) Kas ikka see WB laen Lätile (0,12 trilonit krooni) kohe pärisorjastas kogu selle Vabariigi, nagu Mart ütleb? Samal ajal kui Eesti kogu välisvõlg (0,3 triljonit krooni, EP statistika) on ammu kordades suurem sellest Läti võlast, ja meid ei ole see teps mitte orjastanud, vaid isegi mõned prominendid õnnelikuks teinud?

4) Kuid, miks mõned mõned meite arvamusliidrid ikka veel ei ole õnnelikud, nt keegi Samost kurbleb edasi, erinevalt Andresest, et tema saab päris önnelikuks alles siis kui tööpuudus tõuseb üle 80 000? Ometi on ju eelarvekärbete abil juba poliitkindlalt paika pandud, et selle piiri ületamine on saavutatav juba kevadeks? Isegi on juba planeeritud kevadel hakta korraldama hagude korjamist kõigile nendele?

5) Kas vastab tõele, et jaanuaris maksti töötuabirahadena välja suuma, mis ületab kogu aastaks eelarvesse planeeritud summat, ja mis ületab isegi ka riigikogu eripensionite summat?

6) Ei tea mis WB riugas see on, et soovitab kriisis Vabariigile esimese kiirmeetmena suurendada sotsiaalset fidutsiaarsust ja sotsiaaltoetusi, Mart vist küll sellise riuka otsa ei läheks? Et soovitab suurendada tippteadusse ja haridusse panustusi, võõrtööjõudu mitte?

 

Üks juhuslik remark ÄPist

Deflatsioon võrdub tööpuudus ja tarbimise vähenemine. Tööpuudus võrdub suuremad nõudmised sotsiaalabile. Mis võrdub veel suurem eelarvemiinus. Jne. Deflatsioon on minu silmis hullem kui devalveerimine, kuna ta halvab ka kohaliku tööstus- ja teenindussektori. Devalveerimine ei pruugi seda teha, pigem vastupidi. Ja siit selgub, et see valuutakomitee süsteem sobib siiski kahjuks ainult heade aegade jaoks. Kui raha väärtus on majanduslanguse tõttu kasvanud tegelike väärtustega võrreldes ebaproportsionaalselt suureks, siis peab olema turul võimalik lihtsama hinna (raha hinna) kujundamiseks. Üldiselt hetkel häid lahendusi polegi. Tarbimise surmamine on igatahes väga halb variant, lahenduseks on seda raske pidada. Kiirelt ja efektiivselt töötav deflatsioon on nimelt emotsionaalsetel põhjustel inimühiskonnas võimatu. Kõigepealt toimub pikaajaline tarbimise vähenemine, enne kui müüja aru saab, et tuleb tegelikult hindu alandada, mitte niisama õrritada.

Kulla valitsusvälise Kogu asjalised

17. II 09

No kuidas see ikka juhtus, et juba esimene lause läks aia taha: kogu maailm ei ole kompetentses konsensuslikus arusaamas teps mitte “sügavas majanduskriisis” (kuigi Teie üllitise konteksti selline väide ehk “fakt” sobib), nt The Economist prognoosib tänavu kindlasti sügavas majanduskriisis olevateks ainult Islandi, Läti, Iirimaa ja Eesti, seda viiekümne riigi hulgast.
Esimese lause häma väärab suures osas ka teise lause jne:
nt nagu seisaks alles ees “meie vaimsust ja vastutustunnet ” ohustajad, tuleks ikka tõele näkku vaadata öelda et “veelgi rohkem ei kahjustaks meie teadmust ja moraali”, nagu poleks pool sajandit räiget okupatsiooni neid juba küllalt viktimiseerinud
nt teaduspõhisel näib järgmine lõik äärmiselt veider:
“2. Toetagem samme, mis on tarvilikud eurole ülemineku kindlustamiseks. Hoidkem riigieelarvet selleks vajalikes raames, tehes kärpeid kõigis valdkondades, sealhulgas ka sellistes nagu sotsiaalabi, riigikaitse, riigi halduskulud ja avaliku sektori palgad. Eurole üleminek on märk meie partneritele ja tulevastele investoritele Eesti usaldusväärsusest.”
Sest: a) eurole ülemineku tingimused on teaduspõhiselt mistahes rahvusliku majanduse kvaliteetse ja jätkusuutliku juhtimise normaalsed ning universaalsed põhikriteeriumid – milleks siin juttu euro peale keerutada, kuigi seda on kerge läbi näha b) riigieelarve “raames hoidmine” ei tähenda moodsa majandusteaduse seisukohalt sugugi mitte ainult kärbete tegemist vaid ka tulude suurendamist ja eelarve laiendamist (teaduspõhiselt suure tõenäosusega nagunii kasumimaksud tuleb taastada) c) eriti küsitav on väide raske kriisi tingimustes sotsiaalabi kärbete põhjendamatust afišeerimisest , seda eriti tingimustes kus meil parajasti valitsuse poolt kärbete kaudu kodumaiselt katalüüsitakse hõive langust ning sotsiaalabi vajaduste järsku kasvu.

Märgukiri TTÜ professuurile

Prof Varblase poolt avaldatud vihjetest (EE 12. II 09 A14-15) näib et nn ekspertide kvartett eelarvekärpelepete nõustamiseks töötas ilma arvestatava asjakohase teaduspõhise varustuseta – eeskätt ilma dünaamilise makro-ökonoomilise arvmudelita. Sõnaga, mehed olid sunnitud peameeste korraldusel EP hoones kümneid tuhandeid numbreid ja kuni üheteistkümne kohalisi arve sisaldava materjaliga kiirpeastrehknuid tegema, et vähegi hinnata selle valitud fiskaalse kontraksiooni poliitika pikemajalisi ja kaudseid mõjusid.

Arusaadavalt selle tõttu nende ettepanekud olid osalised ning pealiskaudsed, ei saanudki põhineda mitmetel sügavamatel makroökonoomilistel printsiipidel nagu komplemetaarsus (nt meetmed kärbete poolt tekitatavate töötute hõiveks, omakorda meetmed töötute kodutuksjäämise vältimiseks, kärbetest tingitud jätkusuutliku majanduspotentsiaali languse kompenseerimine jne), komplekssete ja alternatiivsete fiskaalpoliitikate võimaluskaotuste analüüs jne.

Muide, „litsentseeritud” makroökonoomiliste meeskondade puhul on moodsa majandusteaduse seisukohalt dünaamiliste mudelite kasutamine obligatoorne tavapraktika. Eesti majandusteaduses algas see protsess kõnesoleva mõõtmelisusega ülesannete lahendamisel kuuekümnendate keskel, TÜ raali „Uural” abil ja rahvamajanduse dünaamiliste maatriksbilansside baasil. Momendil ei ole teada, et meie ülikoolides leiduks mõni arvestav makroökonoomiline uurimiskeskus, arvestava kompetentsi, andmebaasi ja tarkvaraga, kes suudaks taoliste ülesannetega rinda pista.

Seega pöördun, erapooletult, Teie poole palvega viivitamatult koostada vähemalt tosinast või paarist asjatundlikest õpetlasest koosnev meeskond/koda, mis viivitamatult teostaks:

• 1) olemasoleva 2009 eelarvseaduse alusel konstrueeriks lihtsa imitatsioonilise süsteemse kolmeaastalise eelarvemudeli (niikauaks Riigikogu kärpearutelu edasi lükata)
• 2) optimeeriks avalikku makroökonoomilise teadmusruumi kvaliteeti ning mehhanisme (nt initsieeriks järgneva seadusätte tühistamist:  Eesti Panga seadus, § 21 (jõust. 6.04.2008): „1¹) Eesti Pank tunnistab asutusesiseseks kasutamiseks teabe, mille avalikuks tulek võib kahjustada hindade stabiilsust või finantsstabiilsust, …).”

             Teie, Ülo Ennuste  13. II 09

Eesti radikaalseim friedmanist: Ivan Orav

8. II 09

Tõestame seda väidet kahe põhiteoreemiga A. ja B. ning lõppdiskursusega, järgmistel lähte-eeldustel:

• a) Keinsluse tuum seisnevat rahvusliku majandustõusu ja -kiskjalikkuse reguleerimises töötuse piiramisega ja investeeringutega – pea-asi et töötust poleks
• b) Friedmanismi tuum seisnevat majandustõusu ja -kiskjalikkuse talitsemises raha ja intressidega – pea-asi et inflatsiooni ei oleks*

 

• A. Härra Orav ei ole kindlasti keinsist

Tõepoolest, ta  pajatab (7. II 09 EPL): „Alates sellest kuust pean ma oma pensioni pangast ära tooma. Algul pakuti küll, et tahate, härra Orav, me saadame raha teile koju.

Et te olete juba saja-aastane, kuidas te muidu hakkama saate. Aga mina keeldusin otsustavalt. Suurte summade ühest kohast teise toimetamine on eluohtlik, mina ei taha võtta oma südamele seda, kui mõni postiljoniproua tee peal paljaks röövitakse või maha lüüakse. Mees peab ise oma varanduse eest hoolt kandma.”

• 1) Nääte, see härra üldse ei mõtle vaese postiljoniproua peale, kes jääb tema tõttu töötuks, tüüpiline friedmanism, nagu meie võimuritel/oravatel mõttes.
• 2) Härra ei mõtle keinslikult, nt et kui proua jääb töötuks, siis rahvatulu langeb väga mitmel ja mitmel põhjusel.
• 3) Nimetame nendest olulisima. Teatavasti on Oraval Nõmmel vinge elamine, mitu tuba, õues kaev ja kemmerg, kindlasti puukuur, esikus sahver, uhke sisustus mitme riidekapiga, kõrghaljatus, soliidsed naabrid, perspektiivne kinnistu ka selles mõttes, et edaspidi pääseb see distrikt ehk kah Tallinna osakonna staatusest, kus maamaksud röögatud.

Statistika Valitsuses on teatavasti taolise eramu arvestuslik (imaginaarne) üür, mida arvestuslikult omanik (Ivan Orav) saab ja arvestuslikult endale tagasi maksab, praeguste tegelike üüride alusel selles piirkonnas, ligemale veerand miljonit krooni aastas. Selle summa arvestab Statistika Amet toodetud SKT sisse.

Kui nüüd postiljoniproua, kes elab naabruses, peab töötuse tõttu nt Vastseliinasse kolima, siis hr Orava piirkonnas üürid langevad ja hr Orava enda arvestuslik panustus rahvusliku tulu tootmisse väheneb ligemale saja tuhande krooni võrra.

 

 

• B. Hr Orav: „Mees peab ise oma varanduse eest hoolt kandma.” Tüüpiline liberaal-friedmanism mis ei tunnista riigi panust majanduse korraldamises. Tõepoolest:
• 1) Orav ei taipa, et pensioniga riik tasub temale, Ivan Oravale, tagasi rahvuslikku võlga tema kunagise tööpanuse eest rahvuslikku majandusse, ja et seega on riigi kui võlgniku asi hoolitseda võla tasumise julgeoleku eest. Liiatigi võtab riik selleks Oravalt endalt maksu: käibemaks on sisuliselt siiski tarbimismaks ehk maks osaluse eest tarbimises, mis nõuab kollektiivseid julgeolekukulusid.
• 2) Orav ei näi radikaal-friedmanistile omaselt ka mitte taipavat, et kuna meil rahvuslik majandus imepäraselt põhinebki põhiliselt tarbimismaksudel (kasumimaksu ehk kapitalitulude maksu pole), siis tema pensioni tarbimismaksudest kindlustatakse ka nt siinsete mitteresidentidest hargmaiste pankade julgeolek ja muugi, mis neil vajalik siin kasumite kokkukraapimiseks (nt kroonide eurodeks vahetamisel jne) ja väljamaale vedamiseks**.

Diskussioon: hr Orava lause „Pistsin raha taskusse ja läksin õue. Seal tegin ühele naisterahvale silma ja ütlesin:

„Kui preilil on vaba aega, ehk läheks siis koos apteeki? Mina teen välja!”"

reedab veel paljugi friedmanistlikku: nimelt Keynes’i järgi see lõhnab filosoofia järgi   „pikas perspektiivis oleme kõik surnud” ehk raha tuleb kohe ringlusesse lasta, olgu riskid kuitahes õudsed.

————————————————————————————————————————————————————————-

*Moodne majandusteooria küll väidab, et terminite keinslus ja friedmanism jne kasutamine näitab seda et nende kasutaja ei saa ise mitte millestki sisuliselt aru, nt isegi mitte sellest et esimene sobib momendil häda pärast sisuliselt kokku langusega, teine paisumisega. Muide, ka on Prof Enn Uusen väitnud, et Friedman (Nobelist 1986, suurteosed: USA rahanduse ajalugu, ning matemaatiline tarbimisteooria) ei olnud üldse teadlane. Samuti on Prof Gräzin kinnitanud et kasumimaksu likvideerimise ideed ta ei saanud Friedman’ilt.

**Meie oma arust friedmanistid äpardlikult kipuvad arvama, et kasumimaksude likvideerimine tõmbab siia välisinvestorite raha ja seega meil pole siis vaja endil laenata ja muudkui majandus paisub. Kuid rahvusliku arvepidamise järgi välisinvestorite poolt siia toodud raha (sajad miljardid) loetakse sisemajanduslikult välisvõlaks, mida sisuliselt teenindatakse siit järjest suuremate miljardiliste kasumite väljaveoga, mis seega vähendavad seda summat mis meile peale seda SKTst meie rahva tarbeks maha jääb (KRT).

Kärpe-ökonoomika, kas häma-ökonoomika

7. II 09

Eilse FT järgi aastal 1848 keegi prantsuse majandusteadlane olla kirjutanud: „Vilets ökonomist piirdub silmnähtavate efektidega; mõtlev ökonomist arvestab nii neid kui ka neid efekte milliseid on vaja ette näha.” Et see diktum vääris ümber trükkimist nüüd, siis väärib see diktum ka seda et meie praegu sellele hetkekski mõtleksime.

Tänapäeva keeles öeldes, majandusmõtlemine ei tohi olla müoopiline, seega ei tohi unustada perspektiivi. Seega ei tohi unustada planeeritava majanduspoliitik a mõju rahvusliku majanduse potentsiaalile. Nt aastal 2002 mõned meie mõtlevad majandusteadlased prognoosisid, et Eesti liitumine euroliiduga tõstab majanduspotentsiaali  4-6%, seega rahvamajanduslik  võit keskmises perspektiivis saja miljardi krooni ringis 2002 hindades, ja see realiseerus. Teiste sõnadega, euroliitumise käkki keeramisega oleks võimaluskaotus olnud rahvuslikult  sada miljardit ja meie tänavune rahvatulu mis EP prognoosi kohaselt realiseerub 230-240 miljardi vahele, oleks olnud ilmselt väiksem kui 200, sest perifeerse isoleeritud ning etniliselt lõhestatud tillumajanduse potentsiaal ei oleks mitte mingite kriteeriumide järgi rohkemat lubanud saavutada isegi mistahes tõesti geniaalse juhtimise juures.

Meil praegu kiiruga planeeritava fiskaalse kontraktsioonipoliitika (versus fiskaalne ekspansioonipoliitika (IMF soovitus)) puhul peame kurvastusega tõdema, et selle poliitika majanduspotentsiaali kahjustavad efektid on juba praegu ilmselgelt kogu rahvale kindlalt nähtavad: eelarvekärped selles ulatuses toovad kaasa olulise sisemajandusliku nõudluse languse ning kümneid tuhandeid täiendavaid töötuid ja ainuüksi sellest hõive vähenemisest on oodata 4-6% rahvusliku majanduse potentsiaali langust pikkadeks aastateks.

Seega, suure tõenäosusega, võimalus kaotused sajad miljardid, võrreldes ekspansiivse fiskaalpoliitilise alternatiiviga. Mis eriti õõvastav, et samal ajal on vaja rahvuslikult tasuda ühte suuremat välisvõlgnevust euroliidus (EP andmetel ligemale 300 miljardit krooni).

Dr Doom ja Davos (järg)

3. II 09

Vahepeal on jõudnud arvukad kolumnistid avaldada samal temaatikal, üsna  paralleelselt ja samasuunaliselt nt David Brooks’i artikkel möödunud nädalavahetusel „International Herald Tribune” veergudel (vt sellest lõike Lisas).

On ilmnenud ka uusi olulisi nähte seoses töötuse levikuga, milliseid ka meil oleks oluline jälgida. Nt FT tänases numbris kirjutab Philip Stephens ksenofoobialistest meeleavalduste ilmnemisest Inglismaal seoses töötuse  kasvuga. Ei maksaks seejuures meil taolisi ohte unustada, sest et meil on ilmselt võõrkeelse/meelse tööjõu kontsentratsioon kindlasti kordades üle optimumi.

Muide, enne jäi mul märkimata, et dr Doom’i paneelis esines ka Rootsi finantsminister Andreas Bjorg, kes märkis, et eriti suured raskused seisavad ees Balti riikidel, jättes siiski täpsustamata et mis põhjustel.

Kuid, arvestades seda „Davose vaimu”, mille atmosfääris kompetentne väitlus toimus, kerkib kuri kahtlus, et Bjorg’i väite taga, vähemalt Eesti kohta, võis olla tema kahtlus EP ja meie finantsministeeriumi kompetentsis (kas ta pole mitte meie mõningate meestega äkki kokku puutunud), taipamatuses kriisi lahendamisel liikuda koos arenenud riikide poolt valitud suunas – stimuleerimise ja fiskaalse ekspansiooni suunas (vt nt Lisa), mitte vastupidi – majanduse kängumise forsseerimise suunas.

Tõepoolest, kuuldes EP poolt pidevalt poliitloosungeid nagu „devalvatsioon ei oleks kasulik mitte kellegi” – hakkab see assotsieeruma arusaamaga, et nt EP arvates vist meil hoopiski „töötus on kasulik kõigile”.  Sest enamus eelarvekärpeid ongi meil just suunatud sisemajandusliku nõudluse vähendamisele, seega töötuse määra suurendamisele ja tööhõive vähendamisele (ELi jaanuari prognoosi järgi hõive määr ei vähene meil mitte ainult 2008-9 vaid ka 2010). Ja kas mitte ka nt täiesti seadusvastselt pikaajalisel usaldusel põhinevate fondide kärpimine (nt nn II sammas) – kas see mitte ei vapusta kogu meie finantssüsteemi usaldusväärsust?

Lisa

Brooks: Cleaner and faster

By David Brooks

(Friday, January 30, 2009, iht.com, p7).

Throughout 2008, Larry Summers, the Harvard economist, built the case for a big but surgical stimulus package. Summers warned that a “poorly provided fiscal stimulus can have worse side effects than the disease that is to be cured.” So his proposal had three clear guidelines.

First, the stimulus should be timely. The money should go out “almost immediately.” Second, it should be targeted. It should help low- and middle-income people. Third, it should be temporary. Stimulus measures should not raise the deficits “beyond a short horizon of a year or at most two.”

………………………………………………………………………………………

Wise heads are now trying to restore structure and safeguards to the enterprise. In testimony this week, Alice Rivlin, Bill Clinton’s former budget director, raised the possibility of separating the temporary from the permanent measures and focusing independently on each.

“A long-term investment program should not be put together hastily and lumped in with the anti-recession package,” … The best course is to return to the original Summers parameters – temporary, targeted and timely – thus making the stimulus cleaner and faster.

Strip out the permanent government programs. Many of them are worthy, but we can have that debate another day. Make the short-term stimulus bigger. Many liberal economists have been complaining it is too small, so replace the permanent programs with something like a big payroll tax cut, which would help the working class.

Add in a fiscal exit strategy so the whole thing is budget neutral over the medium term. Finally, coordinate the stimulus package with plans to shore up the housing and financial markets. Until those come to life, no amount of stimulus will do any good.

…………………………………………………………………………………………………………………………

Dr Doom*ja Davos

Dr Doom oli Davose 30. I 09 BBC ökonoomika paneeli vaimne tuum. Mis tuumsõnumid tema poolt, eriti koos prof Laura Tyler’iga siis formuleeriti, mis siis sai sellel korral „Davosi majandusvaimuks”:

•1)      Tuleb täiustada finantssüsteemi regulatsiooni nii, et kiiresti taastada

finants/monetaarsüsteemi usaldusväärsus

•2)      Reaalsfääri languse leevendamiseks – „põhja kõrgemale toomiseks” – ärgitada massiivaste finantspakettidega

•3)      Kumas ka mõningate panelistide vihjetest läbi, et uute kriiside vältimiseks oleks vaja poliitikutest veelgi kõrgemal luua mingid teadusnõukogud nende kontrollimiseks

•4)      Praeguste hädade põhjuseks sai eeskätt makroprobleemide kollektiivne mikrokäsitlus, ärikalik käsitlus (nt võidud privatiseeriti ja kaotused solidaarselt sotsialiseeriti) seega puudulik süsteemne finantsmajanduslik kommunikatsioon ja transparentsus.

 

Eestis domineerivate majandusjuhtide/tegelaste seisukohalt on ilmselt järjekordselt  Dr Doom puusse pannud:

•1)      Finantssüsteemi sambaid võib ikka küll ohvriks tuua domineerivate parteide valimisprogrammide prestiižide huvides: nt pensionirahastamise usaldusväärsuse võib rahuga käkki keerata, vähemalt teise samba kindlasti (mi siis et seadust rikkudes)

•2)      Reaalsfääri langusele võib rahuga hoogu takka panna, mida sügavamale kukub, seda järsemalt ju tagasi ülesse põrkab kõigi füüsikalis-keemiliste elastsusseaduste järgi, bakterioloogiast ja vereringefilosoofiast rääkimata – elementaarne, majandus on ju tsükliline ja kiiret progressi ei saagi olla kui vahetevahel platsi puhtaks ei teha ja vaesema rahva hoiused ja muud varad vaat et ära ei nullita. (Muide, languse kiirendamise osas on meil märkimisväärseid tulemusi: Eurostati alusel oleme töötute määraga kindlat viie esimese hulgas (teade on kodu-avalehel: 75 tuhat töötut  detsembris), Soomes oli aga mullu majanduse kasvutempo  langenud ainul 4,2% peale – taevake, see tähendaks meie majanduse tasemelt arvestatuna kahekohalist juurdekasvutempot ikka veel; muide, eelarvekärbe kümme miljardit on vist ikka kümme tuhat töötut juurde ja viis miljardit rahvatulu maha; seega niimoodi ikka kaugemale itta Maastrichtist/Davosest/”Edenist”).

NB: igal juhul on, nagu terane lugeja märkab, kärbete meie tegemise poliitika väga “perspektiivikas”, sest selleise töötute armee loomisega kärbete abil, pole tuleval aastal vaja enam kärpeid teha. V. Strasberg (EPL 2. II 09) kirjutab pealkirja “Majanduskasv ei tule kunagi enamtagasi ” – ilmselt toimetaja on seda pealkirja tohterdanud ja ära kärpinud sõnad “meie praeguse absurdse majanduspoliitika jätkumisel”.   

•3)      - 4) No ei osata võtta meist eeskuju, me juba aprillis võtsime vastu seaduse, et EP peab publiku eest hakkama rohkem varjama sensitiivset teavet et mitte paanikat tekitada, edasi, oleme suutnud oma krokodillikomiteed varustada täieliku läbipaistmatuse infrastruktuuriga, püüdsime isegi nn „avansilise tulumaksuseadusega” muuta ka kasumimaksude värgi täiesti läbipaistmatuks (majandusraskuste tõttu tuli tühistada), oleme massimeediagi pannud õigesti tantsima  - aga nemad seal Davosis ei jaga mitte midagi, juravad endiselt täiesti asjasse mittepuutuvate kommunikatsiooni ja transparentsuse arendamise mingite abstraktsete teooriatega (seda on muide juba jõudnud rõhutada ka meil nii „Vastasseis” kui ka „Keskpäevatund “, et Davoses pole midagi asjalikku).

_____________________ 

*Prof Nouriel Roubini – „dr Viimnepäev”  hüüdnime pälvis, et juba aastaid tagasi prognoosis praegust kriisi.