Geto vabaturumajanduse poeesia: Mari Saat (2009) „Lasnamäe lunastaja”

 29. III 09

Marx olla öelnud, et Prantsuse XIX sajandi esimese poole majandusolukorra kohta kõige parema ülevaate saab Balzac’ilt. Tõepoolest, tõesti suur anne ei peta kunagi. Nii nt ka Kivirähk on parim rehepappluse analüütik, kes majanduslikus mõttes kõige õigemini on tabanud seda oma aja innovaatori ja lokaalse sotsiaalse tasakaalustaja kuju/institutsiooni olemust (muide, meie lihtintellektuaalid ja politikaanid ajavad rehepapi ja krati lihtsalt segamini).

 

Mari omab teist majandusteaduskraadi, ja seda tõesti täie õigusega. Seda ka siis juba pimedal okupatsiooniajal, tänu oma kirjanukumainele temal õnnestus  avaldada isegi ajalehes täiesti tõsiteaduslikke võimuketserlikke arutelusid. Nt kord isegi täiesti reaktsiooniline S&V trükkis ära midagi taolist tema sulest: „prognoosija on kui pime kes liigub selg ees ja veab tee kompamiseks keppi endale järgi”.

 

Väga õige, sest sovetiajal prognoosija tõesti ei võinud tuhkagi üldse ette näha, et mis parteihuntale võis järsku pähe tulla, kas totaalassimilatsioon immigratsiooniga (mitte seekord väikeste kollaste mehikestega) või uus küüditamine, kas uuskülviks kõik põllud maisi alla või ristpesiti kartulikoortele. Õnneks siiski ei ole prognostika majandusteooria tuumprobleem, selleks on kvaliteetse majanduspoliitika disain, nii institutsionaalselt (nt maksusüsteemi reformid) kui ka fiskaal-reaalselt (nt kas kärpida eelarvet ja produtseerida töötuid juurde või vastupidi, muidugi, tulevikumääramatust arvestades).

 

Mari poeetiline peegeldus vabaturulisest lasnamäelikust getomajandusest on väga impressiivne. Nt kui üks vaene lihtintelligent/õpetlane püüab hobuste ja rebaste ning parmude või meditsiini näitel lihtrahvalikult seletada, et vabaturumajanduses on oluline optimaalne kasumimaksustamine, siis see naeruväärne jutt jätab kõiki külmaks. Iseasi kui mingi kröösus ehk raha räägib, nagu nt 28. III  09 FT veergudel mingi rahvusvaheliste jalgpalliliitude hiidrikas president tegi avalduse: turg kõiki probleeme ei suuda lahendada, tähtede hiidtulusid tuleb lihtsalt hakata vastavate seadustega oluliselt kõrgemalt maksustama. Seda sorti juttu kuulatakse, samaväärselt mõjub ka tõesti andeka kirjaniku majanduspoeesia.

 

Mari romaanist saab igale vähegi kirjaoskajale selgeks, et getomajandusele vabaturu teooria a la’ kapitali, tööjõu ja ideede vaba liikumine ei sobi, sest selles sootsiumis moonduvad need rämps- või mürkkapitaliks,  eeskätt kriminaalide/narkomaanide vabaks liikumiseks ning viienda kolonni ideede taimelavaks.

 

Mari näitab selgelt, et kui ei ole tugevat sotsiaalset turumajandust, prisket riiki, siis töötus ning ebavõrdsus ja kuritegevus käivad otseselt käsikäes, et otsene välismaine rämpskapital on huvitatud getos ainult odavast ajutisest tööjõust, seda mahajäänud tehnoloogia kasutamiseks ja mitte tööviljakuse tõstmisest ega sotsiaalsest kaitsest ega koolitamisest. Et kui sellistes tingimustes toimub üldse kuidagi venekeelse diasporaa mingi integratsioon, siis see toimub lähima rikkama riigi rahvaga eeskätt sub-kriminaalselt ja siinsed integratsiooni- investeeringud lendavad täielikult tuulde.

 

Et see nii läheks, selleks heietavad „vanaemad” hoolitsevalt väljamõeldisi eestlaste igipõlisest inimvaenulikkusest/fašismist. Siit on ka selge et nt ei ole õige, et riik lubab nt Narvas regulaarselt korraldada küsitlusi et kas oli okupatsiooni fakt või ei olnud. Niisugused asjad tuleb ära keelata, nagu nt Austrias on keelatud genotsiidi fakti eitamine.

 

Teades Mari akadeemilist tausta, ei ole miski ime, kui selle „vanaema” prototüübi sünteesis ei leidu äkki (küsimusena) ka akadeemik Bronshteini sugemeid (juudi päritolu ja nt vihje et ainult üks poeg kes raha eest hoolitseb).

 

Võib-olla ongi  hea, et autoril vist ei leidunud vahendeid seda romaani paar aastad varem avaldada, võib olla praegu, kus meil üldine töötus katastroofiliselt kõrge ja võimekamate väljavool suur ning riigi üldine getostumine silmnähtaval ning valitsus on edasi agaralt valimis seda väga riskantse mängu nimel, eurokriteeriumite täitmine (värinal hüpleva märklaua tabamine), veelgi eelarvekärbetega tõstma, et praegu läheb nii rahvale kui ka peameestele kergemini peale, et turg töötab ikkagi ainult kvaliteetselt koos kvaliteetese sotsiaalsüsteemiga – nagu Skandinaavia sotsiaalses turumajanduses.

Rahvusliku majanduspoliitika mõjude ja headuse hindamisest: rudimentaarsetest osamudelitest kuni süsteemsete kompleksmudeliteni

Rahvusliku majanduspoliitika mõjude ja headuse hindamisest: rudimentaarsetest osamudelitest kuni süsteemsete kompleksmudeliteni

 23. III 09

Ühe taolise primitiivsema meile ajakohase mudeli näide oleks järgmine:

 esimene samm on nt poliitiline aastane eelarvekärbe (olgu nt 5 miljardit), sealtkaudu vastava kordistaja (omal kalibreerida juhusliku suurusena) abil leitakse  ~ otsene hõive vähendamine koondamistest (nt ligikaudu 1,5%) ning kaudne hõive vähenemine nõudluse vähendamise kaudu (nt ligikaudu 0,5%) ~ SKT vähenemine hõive ehk majanduspotentsiaali vähenemisest (nt ligikaudu 1%) ~ eelarvelaekumiste vähenemine STT vähenemisest (ligikaudu 1%) ~

teine samm, tarvilik iteratiivne järelkärbe sellel aastal (nt ligikaudu 1 miljard) ~ otsene hõive vähenemine järelkärpest (nt 0,05%, seega kokku nt 10+/-3 tuhat lisatöötut kokku algsest eelarvekärpest tingituna) ~ jne samme kuni küllaldase arvutustäpsuse saavutamiseni.

See pole kõige primitiivsem mudel, sest sisaldab iteratiivseid samme ehk osalistki tagasisidet ning kaudsete mõjude arvestamist. Samuti sisaldab osalist rudimentaarset veaarvestust (kordistajate määramatusest tingitud, kuid mudeli enda osalisusest ja primitiivsuste tingitud viga ei arvesta, mis tuleb juurde arvestada ning ilmselt moodustab domineeriva vea).

Kuid see mudel on ikka majandusteoreetiliselt pea-aegu mõttetu selle tõttu, et ei sisalda dünaamikat/aastaid/jätkusuutlikkust, ega inflatsiooni ning tulujaotust, ega indikaatorite struktuure (nt kärpe struktuur puudub (millisest sektorist kui palju kärbitakse ja millisele tööjõu kontingendile mis sektoris see kui suuri koondamisi kaasa toob ja palju see mis sektoris SKT-eed vähendab jne).

Mis kõige kahetsusväärsem, taoline mudel ei sisalda võimalikke majandusmehhanismi reformimise alternatiive (nt maksusüsteemi muutmist eelarvelaekumiste suurendamiseks ning nt tööjõu nõudluse suurendamiseks (madalamad sotsiaalmaksud) ning rämpskapitali produtseerimise ohjeldamiseks  (kasumid mis siin jäävad maksustamata ja kanditakse rahvusliku majanduse seisukohalt mõttetult palmisaartele või kõrbeliivadele jne), ega muid kärpimisele alternatiive (riiklike võlakirjade müük, laenud jne).

Seega kokkuvõttes ikkagi ei sisalda rudimentaarsed osamudelid majandusteaduse tuumprobleemi: toimijate optimaalset koordineerimist rahvuslikest jätkusuutlikest huvidest lähtuvalt nii reaalmajanduse, finantsmajanduse kui ka mehhanismide reformimise poliitika seisukohalt ning täielikult  turbulentseid arvestavalt.

 Õnneks on siiski juba aastakümneid viljeletud/spetsifitseeritud laiendatud makroökonoomilisi institutsionaalseid struktuurimudeleid, kus need vaegused on kõrvaldatud nt (samast leiab ka olisemaid kirjandusviiteid):

 Ennuste, Ülo (2003). A Linear Planning Analysis of Institutional Structure in the Economy. In: Ülo Ennuste, Lisa Wilder (Eds.). Essays in Estonian Transformation Economics. Tallinn: Estonian Institute of Economics at Tallinn Technical University, pp. 265-279. ISBN 9985-894-58-8.  (http://pdc.ceu.hu/archive/00001564/01/linear.PDF).

Häda on selles, et taoliste suuremõõtmeliste tasakaalumudelitega opereerimine nõuab rahvuslikke majandusi põhjalikult tundvate doktoritasemel komplektsete meeskondade moodustamist kõikides hõlmatud sektorites, infotehnoloogiline kaasa arvatud ja need ei sobi populistlikeks aferistlikeks partokraatlikeks poliitkapitali krabamise mängudeks.

Suurustlesime vaimult kriisi?

 20. IIi 09

Suurustlemise alal üks meie intellektuaalseid supergurusid, Mihkel Mutt, väga õigesti manitseb meie rahapeamehi (PM 20. III 09):

„ … – Eesti laenupakkumine Lätile oli ikka natukene suurustlev.”

 

Samas, meie lp arvamusliider ise ei pea vist suurustlevaks seda, et momendil ristida isegi nt Ungarit ja Kreekat ning Leedut meiega võrreldes armetuteks kriisikönnideks. Kuigi kogu maailma asjatundjate põhivool ja usaldusväärsed statistikad peavad neist kahte esimest raudselt meist majanduslikult peajagu kõrgemaks, nende kriisiindeksid on oluliselt leebemad, mis kõige olulisem – töötus madalam, majanduslik ebavõrdsus tsiviliseeritum jne kui meil praegu. Rääkimata meie rahvuslikust räigest välisvõlgnevusest (üle 120%), haletsusväärselt madalast majandustegevuse tasemest (40% euroliidu keskmisest) jne.

 

Samas suurustleb lp intellektuaal eesti majandusmudeliga ikka edasi kui mingi imega, ja et meie majandusmudelit ja -taset tuleks eristada, hambad ristis, nii Lätist kui ka muidugi kogu Ida- ja Kesk Euroopast (IKE). Taevane arm, isegi suurlakeerija IMF on juba diplomaatiliselt maininud et IKE praegune majandusmudel (põhiliselt välisinvesteeringutel vegeteeriv ja inflatsiooniliselt eelarvet täitev, ebapiisavalt hoiustav jne) ei ole enam ammu jätkusuutlik.

 

Seejuures, Eesti praegune mudel, kus lisaks kõigile muudele hädadele, ka veel kasumimaksud puuduvad, viib meid järjest rohkem otse venemudeli ja -seisundi poole. Mis vahe on siis õieti, kas väljaveo suurendamiseks turustada nälgivatele aafriklastele relvi või mürkkütuseid („Pealtnägija”)? Mis vahet on õieti veel meie ja vene majanduslikul ebavõrdsusel mõningate indikaatorite alusel?

 

Ja mis muud, kui aferistlik suurustlemine oli äsja see, et kui muudkui järsku põnnadi-põnnadi hüpati jälle enneaegselt Brüsselisse „kiiresti eurot tooma”, et saaks üleilma hoobelda, et järjekordselt „nad said hakkama jõunumbriga” (Mutt) – mitte vaimunumbriga. Enneaegselt, sest samas kogu maailmas vaimselt asjatundjad teavad, et Maastrichti kriteeriumid on pelgalt mistahes riigi kvaliteetse jätkusuutliku majanduspoliitika tsiviliseeritud põhikriteeriumid ja kui riigi peamehed-eliidid ei saa nende täitmisega hakkama, siis on lihtsalt tegu tühikargajatest vastutustundetute aferistidega.

Muide, mindi Brüsselisse ilmselt ainult ühe padaraliku koolipoisiliku rehkenduse pinnalt, mille järgi meid võib aasta lõpuks tabada olukord, kus ostjatele makstakse peale.

 

Huvitav on veel see mania grandioso ilming, et meie vaimuilma koorekihis on samuti justkui poliitjõunumbreid hakatud afišeerima: justkui meie intelligentsi rahulolematus vaikse ajastuga teostas 1940 „vaikse riigipöörde”, nagu justkui enne seda meid üldse barbaarselt ei okupeeritudki.

 

Sedamoodi  heietusi muidugi initsieerib meie praegune avaliku „teadmuse” struktuur kenasti: nt TEA ents ütleb, et üks väga intelligentne Allik, Hendrik (1901‒89), „Eesti partei- ja riigitegelane” oli üks peamisi riigi „pöörajaid”, mitte mingi NKVD ja mingeid inimsusevastaseid kuritegusid peale pööret kah ei märgatud. Vikipeedia leinab, et meie akadeemik ehk siis Eesti suurvaim O. Sepre olla kuuekümnendatel surnud tööpostil võitluses teaduse eest Majanduse Instituudi direktsiooni vastu. Ikka kõik meie omad suurmehed.

 

Leinaks on täna tõesti põhjust: The Economist viskas eesti majanduse välja kuuekümne märkimisväärse majanduse prognooside tabelist. Kas mitte äkki meie  liigse ärplemise  pärast?

Kesse ulub nii haledasti Vabariigi räästaste all? – Kodaniku 13. reede õhtu unenägu

Kesse ulub nii haledasti Vabariigi räästaste all? – Kodaniku 13. õhtu unenägu

 14. III 09

Ah, see on vist ainult Rahvusliku Arengu Jätkusuutliku Arendamise Idee – meie ju ulume talle vastu kah, meie isegi teenimegi selle pealt igasugu foorumites eriti.

 

Mida ta praegu ulub?

Ah, vist seda, et kriisist tuleb Minimaalse Tööhõive Langusega välja tulla, Minimaalse Invaliidsusega. Asjatundmatu tegelane: ta ei ole kuulnudki, et heast tervendavast regulaartsüklilisest kriisist tuleb kõike kasulikku võtta, eriti seda laustöötusest, kui uuest innovaatilisest ressursist palgainflatsiooni korrektuuris lugu pidada, uute välisinvestorite kasumitõusude uusi buume selle taga ette näha.

 

Teadagi, meil on kõrgete kabinettide tagatubades hoopis intelligentsem rahvusliku arengu fookusidee idanemas, huvitavam kui ulguv töötus – kui selle aasta lõpuks eurokriteeriumid täituvad, siis jaaniks 2010 võtame euro kasutusele, transformeerume kindlasse eurotsooni. Nääte, siis  saame jaaniks kahekümne seitsme lõpust kohe viieteistkümne hulka vupsti, näitame isegi mõnedele rikastele vanadele stagneerunud omarahariikidele punast laternat jälle, meie, ikka tõusva särava Balti tähena.

 

Vaat see on ikka superintelligentne idee ja pealegi saame siis rootsi pankuritele trääsa näidata – enam naad siis ei koori meie rahvast miljarditega krooni-euro vahenduse pealt, las koorivad ainult oma rahvast.

 

Jah, ja lai superkompleks idee samuti, mitte mingi osaprobleemike nagu mõni hallpea ulub, et tuleb kaasnevaid probleeme kah nagu arvestada.

 

Ma olen ka seda asja uurinud, uneski tean, see probleem on ise küllalt keerukas, pole muud seal enam kõrvale vaja toppida: Maastrichti kriteerium on ise juba kobar-komplekskriteerium, mis sest makroökonoomiliselt küll ainult osakriteerium. Isegi iga selle kobara elementki on kompleksne, nt inflatsioonikriteerium (EP WPS 11/2007 Lewis&Staer):

 

“The inflation criterion is formally set out in Article 1 of the Protocol on

Convergence Criteria of the Maastricht Treaty (European Union, 1992b:29-

30):

 

[A] Member State has a price performance that is sustainable and an

average rate of inflation, observed over a period of one year before the

examination, that does not exceed by more than 1 1/2 percentage points

that of, at most, the three best performing Member States in terms of

price stability.

 

This entails two requirements, namely that the inflation is lower than or

equal to the reference value, and that the inflation performance is expected to

be sustained over a period of time.

The relevant inflation measure is the annual HICP inflation calculated on a

monthly basis. For a chosen month, the annual HICP inflation is found as the

percentage change of the 12-month average HICP index relative to the same

index one year earlier. This calculation method ensures that the time series of

the annual HICP inflation become relatively smooth.

The annual HICP inflation for each country is rounded to one decimal place

in accordance with the publication standards of Eurostat. The average of the

inflation rates in the three best performing countries is similarly rounded to

one decimal place, implying that the inflation reference value comes out with

one decimal (EC, 2006:37; Buiter and Sibert, 2006).

Technically, the Maastricht Treaty states that the reference group should

consist of “at most” the three best performing members. In practice, however,

this value has always been calculated on the basis of a reference group

comprising three countries.

The “best performing” countries “in terms of price stability” has been taken

by both the European Commission and the European Central Bank to mean

the countries with the lowest non-negative inflation rates (EC, 2004:3; ECB,

2004:8). Countries with inflation below zero are excluded based on the reasoning

that negative inflation is incompatible with price stability. Lithuania

became the first country to be excluded from the reference group because of

rule. It is noticeable, however, that the EC and the ECB have not committed

themselves to exclude countries with negative inflation rates in the future. This

is stated explicitly in the 2004 Convergence Report of the European Central

Bank (ECB, 2004:8) … “

 

Prognostiliselt meile nii intelligentselt  väljakutsuv, eriti praeguses turbulentsuses. Eriti huvitav, et kui taotlev liikmesriik kukub tänavu kuuks ajaks deflatsiooni (EP näeb seda võimalust ette), siis on kutu, pole enam stabiilne riik ja ei lähe enam aasta lõpul hindamisel läbi. Veelgi toredam, et referentsgrupist kukub samuti taoline riik välja. See on tõesti puusalt tulistamine äraarvamatult hüpleva märklaua pihta, see mis tõesti kohane meie liberaalsetele majanduspealikute kvalifikatsioonile, rahvuslikuks suureks ideeks seadmisele.

 

Vabandust, unustasin, et kui kõiki Maastrichti allkriteeriume komplekselt vaadata, siis on kogu asi veelgi väljakutsuvam. Tõsi, sellel juhul analüüsi hõlbustaks imaginaararvutusele üleminek, kuigi üks professor mulle ütles, et see oleks ebanormaalne, ebamooralne samuti, sest näitab absurdselt madalat kriteeriumi kompeleset täitmistõenäosust

(http://uloennuste.wordpress.com/2009/02/05/majanduspoliitika-kvaliteedi-kompleksprognoosi-analuusi-naide-visand-4-ii-09/).

 

Moraal, ärgates sain aru, et väga filigraansete tõenäosuslike protsesside (Maastrichti kriteeriumid) prognoosimine on turbulentses olukorras eriti riskantne, veelgi riskantsem selliste protsesside tulemuse seadmine mingiks rahvuslikeks suurteks ideedeks, lausa hullumeelsus aga selliste ideede nimel teha majandust otseselt kängistavaid eelarvekärpeid ja sellega täiendavalt laiendada töötute väge, oludes, kus rahvusliku majanduse arengu jätkusuutlikkuse potentsiaal sulab vaikse ulgumise saatel nädalast nädalasse, vaikselt edasi, seda eeskätt hõive vähenemise ja töökäte pagemisega.

 

Animal sprits matemaatika kallal

 13. III 09

Ei midagi isiklikku loomaliku alge vastu,  nagu Keynes’elgi 1936, kuni see ei muutu kiskjalikuks, ei muutu oma baasi hävitavaks: nt sadade tuhandete töötute produtseerimine meile, rahvusliku katastroofi mahitamine, justkui mingite isegi EP mudelite alusel, see on juba matetemaatikale liig mis liig.

 

Nt EP pressiteade 11. III 09:

 

 „ … Eesti täidab väga suure tõenäosusega selle aasta lõpus kõik Maastrichti kriteeriumide väärtused ja seetõttu on võimalik, et euro tuleb Eestis kasutusele 2011. aastal.”

 

- taevane arm, milleks sellises väga väikese tõeväärtusega lauses määrida matemaatilist teadusterminit nagu „tõenäosus”. On ju see termin eesti keeles isegi seostuv tõega, milleks siis siin seda kasutada, selles puhtdemagoogilises ebaloogilises poliitsihitusega kontekstis.

 

Seejuures on EPs kompetentsi, et teada, et aastalõpuks nt inflatsioonikriteeriumi täimiseks peab see keskmiselt kogu see aasta olema täidetud, mis on teaduspõhiselt äärmiselt väikse tõenäosusega, seda vähemalt kahel põhjusel:

 

a) praegu on väga raskesti prognoositav kriteeriumi referentsväärtus (eriti selles mõttes, et deflatsiooni langevad liikmesriigid kukuvad referentsriikide hulgast välja)

 b) vähegi usaldusväärsed prognoosiallikad pakuvad tänavu meile inflatsiooniks 3-4% ja kriteeriumiks ikkagi kahe protsendi ringis.

 

Moraal, kui teaduslikult rääkida, siis on väga vähe võimalik et euro tuleb meil kasutusele 2011 ja oleks tohutu rahvuslikult vastutustundetu risk selle „2011″ väärarvamuse alusel hakata tegema uusi laastavaid eelarvekärpeid ja sellega veelgi suurendama töötute armeed – poliitkiskjalikkusest laastama rahvuslikku majandust, seda matemaatikaterminite lambanahas.

Inimarenematuse trio: võlgnevus – ebavõrdsus – ebauskumus

 10. II 09

Momendil FTs arutletakse palju teemal „animal spirit“. Keynes tõi selle ingrediendi majandusse oma üldteooriaga, kuid kahjuks jättis selle nähu seal siiski tarvilikult lahti arutamata. Ometi olla temal olnud küllalt materjali selle kohta nii turu- kui plaanimajanduse õuduste näidetel (viimase kohta sugulussidemete kaudu – baleriinist abikaasa oli venelanna). Loodetavasti Keynes’i  see märkus ei oleks pahandanud, sest ta plaanis kiiresti kohe uue veelgi üldisema täiendatud teooria rajamist, kuid pidi kahjuks enne lahkuma.

 

Mihkel Mutt muidugi kohe võtab ninna kui tema mõtete laiendamisest või täiendamisest keegi julgeks mõeldagi. Kuid vist „Mälestuste I” 2009 alguses kuskil ta vihjab väga tabavalt, et loomast erineb inimene selle tõttu, et inimene arvestab oma suguvõsaga. Väga hea, kuid kahjuks jätab ta viimistlemata, et kui suurel määral selles suguvõsa arvestamise värgis rolli mängivad varakus ja võimukus. Loomadel on teatavasti karjad, varakust seal vist küll ei ole, kui võimukust seda enam, kindlasti nagu parteides. Igatahes on Mutil seal ka vihjed, et veneokupatsioonipartei ilmselt juuris/represseeris meie rahvast suguvõsakust loomalikult välja, koos nende helgemate liikmetega. Peenemalt öeldes viktimiseeris meie sootsiumi, kiskus inimarengut pool sajandit tagasi.

 

Heakene küll, see on ajalugu. Kuid näib, et mistahes tõsiseltvõetavusele pürgiv rahvuse inimarengu või -arenematuse aruanne peaks hõlmama nii varakuse kui ka võimukuse tasemete hinnanguid ning nende jaotusest väga mitmest aspektist. Muidugi mõlemast väga laias ja mitmekihilises mõttes. Varakuses nii reaalsest/ainelisest võtmest kui ka imaginaarselt/vaimselt, võimukusest nii inimlikus kui ka loomalikus mõistes, nii suhtumuslikus kui ka institutsionaalses mõttes, nii perekondades, suguvõsades kui ka etnilistes rühmades, ning ka nende vahel kogu sootsiumis tervikuna ja jaotuslikult jne. Kahjuks bürokraatlikud aruanded hiilivad sellest mööda. Tõsi, mingeid majandusliku ebavõrdsuse indikaatoreid kasutatakse, kuid vabandage väga, nende näitude usaldusväärsuse hinnangute arvutamine näib ka statistikaprofessoritel üle jõu käivat. Kuid ei mitte sõnakestki sellest et kui suured võlakoormad pered kaelas on, tohtu suurest rahvuslikust välisvõlgnevusest rääkimata (ca 0,3 triljonit krooni).

 

Seda vaegust püüavad ametlikud aruanded korvata partokraatlike demagoogiliste statistiliste uskumuste jutlustamisega, eeskätt „täpselt valede” (Keynes) arvude abil. Hiilgav näide on riikide järjestamine nn elatustasemete järgi, mis rehkendatakse nn „ostujõupariteedi hindades”, koos komakohtadega muidugi.

Eurostat ise ei luba nendes hindades ei majandusdünaamikat näidata, ega riike järjestada mingiks kvaliteedimõõtmiseks, sest need imaginaarsed hinnad on arvutatud väga ligikaudselt, oluliselt moonutades just nii majanduse süsteemi ja selle väljalaske kvaliteedi enda väärtust, seega nende hindade informatsiooniline kvaliteet on ülimadal.

 

Moonutades nii võrreldavate riikide inflatsioonierinevuste dünaamikat kui ka miljööväärtust riigiti jne. Seda selleks, et eeskätt poliithuvides riikide majandustegevuste tasemeid näidata publikule võimalikult võrdsetena. Nt 2006 oli Eurostati järgi Eesti sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta majandusteaduslikult, reaalsetes eurodes, umbes 40% EL-i keskmisest, kuid vastavates ostujõupariteedi hindades, politikaanidele sobivalt 65%.

 

Kes soovib juurde täpseid komakohti, see vaadaku Eurostati, kuid majandusteaduslikult on mõlemas arvus ainult esimesed numbrid mõttekad, ja komakohad täiesti mõttetud. Võiks öelda, et mida rohkem komakohti, seda madalam inimareng  (meie riigieelarves on muide kuni 11 tüvinumbriga arve, triljonites võttes 11 numbrit peale koma, uskumusega et nii on täpselt õige).

Peame rääkima inimarenguaruannete kvaliteedist/teaduspõhisusest*

 7. II 09

Huvitav on see, et nimetet aruanded hiilivad mööda ühest olulisest probleemist: sootsiumi etnilise heterogeensuse mõjust elukvaliteedile. Tõepoolest, majandusteadusest nt on teada et  on teatav optimaalne immigratsiooni määr sõltuvalt oludest (mitte segi ajada integratsiooniga, sellest räige hälbimine võib hävitada jätkusuutlikkuse. Nt ceteris paribus kõige suuremad majandusraskused on praegu nendes euroliidu riikides, kus on kas ülisuur venekeelsete või ka üldse muulaste kontsentratsioon.

Vähe pööravad need aruanded tähelepanu elanikkonna tulujaotusele, eriti selle teaduspõhisele ning mittedemagoogilisele käsitlusele:  ühele olulisele mõjurile kuritegevuse ja märulite jne ajendamisel. Muide, tulujaotuse dünaamika puhul aruannetes üldse ei leia arvestamist, et nt pensionäride peamised kulutused on reeglina suhteliselt kõrgema inflatsiooniga artiklid, nt ulualusekulud tõusid meil veebruaris 10%  jne. Liiatigi toimuvad majandusliku ebavõrdsuse hinnangute kujundamised küsitluste alusel, milledesse reeglina miljonäre ei haarata jne.

Riikidevahelisi majandusvõrdlusi tehakse aruannetes nn ostujõupariteedi hindade alusel ja neid näite järjestatakse. Taevane arm – Eurostat ei luba nende illusoorsete hindade alusel riike järjestada (ainult rühmitada võib), sest need hinnad on eriti suure ligikaudsusega imaginaarsed hinnad mis on poliitsuunitlusega konstrueeritud et riikidevahelisi majandustasemete liigseid erinevusi lakeerida. Neid hindu võib samahästi nimetada ostujõuetuse pariteedi hindadeks, nt Eesti SKt-d tõstetakse nendega illusoorselt oma poolteist korda.

Igal juhul, igasugused statistilised näidud on teaduslikult mõttetud kui need ei ole varustatud ligikaudsuse/tõepärasuse hinnangutega. Nt väga tahaks tõepärasuse hinnanguid näha väidete juurde, et meil olevat rammusatel aastatel majanduslik ebavõrdsus vähenenud.

 

Suure tõenäosusega inimarenguaruanded, majandusteaduslikust vaatevinklist, on momendil kriisi süvendavad: põhinevad 2-3 aastat vananenud andmetel ja seega tähelepanu tegelikkusest hajutavad,  nt puudub nendes küllaldane tähelepanu töötuse leevendamisele, meil eriti töökäte pagemisele jne.

Jooksvad IMFi või EL Komisjoni memorandumid on momendil ääretult asjalikumad. Need seavad praegu esipaanile eeskätt pensionäride ja teiste vasemate tulude suurendamise, et sellega hoida üleval kodumaist nõudlust ja vältida töötuse järsku tõusu (nt mis kaasneb eeskätt eelarvekärbetega), ning mis eriti oluline, püüda vähendada massirahutuste tõenäosust, seda eriti etniliselt heterogeenses sootsiumis.

*Aruande koostajatele mõningaid soovitavaid teadusautoreid:

2008 – Paul Krugman
2007 – Leonid Hurwicz, Eric S. Maskin, Roger B. Myerson
2006 – Edmund S. Phelps
2005 – Robert J. Aumann, Thomas C. Schelling
2004 – Finn E. Kydland, Edward C. Prescott
2003 – Robert F. Engle III, Clive W.J. Granger
2002 – Daniel Kahneman, Vernon L. Smith
2001 – George A. Akerlof, A. Michael Spence, Joseph E. Stiglitz
2000 – James J. Heckman, Daniel L. McFadden
1999 – Robert A. Mundell
1998 – Amartya Sen
1997 – Robert C. Merton, Myron S. Scholes
1996 – James A. Mirrlees, William Vickrey
1995 – Robert E. Lucas Jr.
1994 – John C. Harsanyi, John F. Nash Jr., Reinhard Selten
1993 – Robert W. Fogel, Douglass C. North
1992 – Gary S. Becker
1991 – Ronald H. Coase
1990 – Harry M. Markowitz, Merton H. Miller, William F. Sharpe
1989 – Trygve Haavelmo
1988 – Maurice Allais
1987 – Robert M. Solow
1986 – James M. Buchanan Jr.
1985 – Franco Modigliani
1984 – Richard Stone
1983 – Gerard Debreu
1982 – George J. Stigler
1981 – James Tobin
1980 – Lawrence R. Klein
1979 – Theodore W. Schultz, Sir Arthur Lewis
1978 – Herbert A. Simon
1977 – Bertil Ohlin, James E. Meade
1976 – Milton Friedman
1975 – Leonid Vitaliyevich Kantorovich, Tjalling C. Koopmans
1974 – Gunnar Myrdal, Friedrich August von Hayek
1973 – Wassily Leontief
1972 – John R. Hicks, Kenneth J. Arrow
1971 – Simon Kuznets
1970 – Paul A. Samuelson
1969 – Ragnar Frisch, Jan Tinbergen

Missugune pealinn võiks olla kõige rohkem süüdi meie süvadepressioonis

 6. III 09

Ühelt poolt näikse, et kindlasti eeskätt Dublin: nemad seal lasksid alles, referendumiga kohe, põhja Lissaboni Lepingu. See tegu kindlasti euroliidusisest solidaarsust rahvaste vahel oluliselt vähendas ja seega praegust kogu euroliidu kriisi nii majandus- kui ka sotsiaalalal tervikuna süvendas, meie sissearvatud koos pronksimäruliga.

Nii nt üldistas äsja ka rahvusvaheliselt nendes probleemides kuulus professor M. Ellman:

 

 „However, the enlargements have been largely the result of the decisions of political elites and do not have general popular support, neither in the EU 15 nor in the new member states. The rejection of the EU constitution by voters in France and the Netherlands, and of the Lisbon treaty by voters in Ireland, showed that clearly for the old members. In the new members public opinion surveys have shown considerable nostalgia for the ‘good old days’ and only limited support for EU membership.”

 

Kuid, teiselt poolt, nagu Ellman’gi vihjab, eks ole iirlased sellega ka jälle meie euroskeptikuid kõvasti toetanud, rääkimata sellest, et peaaegu nad oleks meid euroliiduga liitumisest (omade ärimeeste nutsukestega meie euroskeptikutele) päästnud, ja küllap nad ikka aitasid meid euroalale sattumisest välja pääseda mõned aastad tagasi küll. Tõepoolest, euroalal on ju elu palju kallim nagu meile üks iiri poeet siia ajalehte kirjutas, maksud kõrgemad ja astmelised, milleks ühel vaserahval lasta sellist häda endale kaela võtta.

Teiselt poolt lisaks, et kui praegu meie tuhandeid kalkunikitkujaid jne seal ei oleks ja meie juba praegu euroala riik oleks, siis need kalkunikitkujad oleks siin praegu töötute kirjas ning meie töötusabirahad eelarvest oleks juba jaanuaris otsa saanud, nüüd vist pidasid need veebruari keskpaigani vastu, alles siis hakati vaikselt „pühasid riigi reserve” kasutama.

 

Moskva kindlasti meie hädade erakordses teravuses süüdi ei ole. Sest kuidas muidu Riigikogu majanduskomisjoni esimees ise, magister õigeusu alal, ise poleks soovitanud, et meil tuleks maksusüsteemi reformimise asjus momendil eeskätt kiigata „suure naaberriigi Venemaa” poole, seal šnitti võtta (PM 5. III 09, lk 12). Tõsi küll, üks meie punaminevikuga pärisakadeemik majandusalal, soovitas viimases „Tallinn” lehes diametraalselt vastupidist – ikka Skandinaavia mudeli poole, see „vot mejele koroshoo”, nagu ta tavatseb ütelda.

 

Kindlasti ei ole Brüssel süüdi, sest nagu eelnimetatud majanduskomisjoni esimehe enda jutust samas PMis selgub, meie Brüsseliga ei arvesta, meie nt püüame oma 0-kasumimaksuga edasi euroliidu konkurentsis partneritele käkki keerata, maksku see meie eelarvest kasvõi kümneid miljardeid. Meie keerame brüsseli ajusid nii nagu meie tahame, meil seal kõva reformimeeskond.

Edasi ta ütleb, et nemad riigikogus reformivad majandust nii nagu õpik kirjutab (ei tea küll millise astme oma).

Seega, kui midagi peakski kunagi meil viltu minema, siis õpikud on süüdi. Aga kus meil sedalaadi süvaõpikuid peamiselt kirjutatakse – ikka ühes euroliidu teaduspealinnas – Tartus (Reiljan, Raju, Sõrg (autor eriti euroalaga kiire liitumise alal), Arrak kah sealt juurtega, Varblane ja keegi veel (just viimased olid teadusnõustajad viimaste järskude eelarvekärbete alal ja seega töötuse järsema tõstmise alal, mitte sisenõudluse  säilitamise alal)).

 

Muidugi on omajagu süüd ka euroliidu  enfant terrible Prahal: ei ole ilus seal nendel rahvale odavamalt õlut müüa kui tallinna hinnad, see lõhnab kõlvatu konkurentsi järgi otseselt, odavamast karulist rääkimata, seejuures kaks korda kõrgemat palka maksta, mitte lubada hargmaiste pankadel rahvale välisvääringus laene anda jne.

 

 

Budapest on ka kahtlane ja kerglane institutsioon ammu juba, sovetiaegu juba oli. Praegu nemad avalikult afišeerivad ja vigisevad kohe The Economistis nt täna, et nendele on hädasti väljast finantstoetuspakendit vaja, sest nendel olla kogu välisvõlg olevat üüratult suur – 100% GDPst. Taevane arm, selle jutuga nad raskendavad meie olukorda rohkem kui lätlased, süvendavad meie kriisi velgi, seda eeskätt meie riigiusaldusväärsuse langetamisega välisinvestori silmis. Meie kogu välisvõlg on 120% SKTst  ja seejuures meie ei vigise midagi, meie anname hädas lätlastele veel omalt poolt laenu juurde, meie kasutame loominguliselt hoopis teist delikaatsemat indikaatorit välisvõlgnevuse küsimustes – valitsuse võlgnevus  (olgu see siis sise-  või välisvõlg) – see on meil üks maailma madalaimaid tõesti, tsiviliseeritud maailmas muidugi.

3. III 09 

 Meie kriisitohtrilt litsentsi ega vanusepiiranguid ei nõuta

 Mõni aeg tagasi oli BBCs tippasjalik arutelu finantskriisiga globaalase võitlemise võtete küsimustes. Üks seik sellest.

Saatejuht: „Nobelist Stiglitz väidab et … .”

Rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert viivitamatult sekkub: „Joseph on oma nobeeli igati ära teeninud, kuid mitte finantsalal.”

Seega Stiglitz oli mängust väljas, sest tema tipppädevus paikneb eeskätt mujal.

 Kuid meil nt ÄP 2. III 09: … “Euroopa Liidus on riigid kriisist kannatada saanud erinevalt ja ei ole võimalik tõmmata joont uute ja vanade liikmesriikide vahele. Osa vanadest on praegu märksa suuremate probleemide küüsis kui osa uutest liikmesriikidest, vastandamine ei ole kohane,” ütles Ansip. …

 Võib arvata, et eelöeldut Andrus Ansip dotseeris nädalavahetusel ka EL Nõukogule.

 Kuna meie peaminister ei ole majandusteadlane, siis nõuab tema poolt tehtud majandusavastus teatavat verifitseerimist-sertifitseerimist-litsenseerimist: a) vanadest kõige suuremate probleemide küüsis on ilmselt Iirimaa, EL Komisjoni jaanuariprognoosi järgi  seal majandustegevuse langus selles kriisis on 7 % ringis, ja uutest loomulikult kõige väiksemate probleemide küüsis on loomulikult Eesti, küll vastavalt majanduslangusega 7,1%, kuid samas ikka alles möödunud aastal tegi meie majandus välismaale ainuüksi otseinvesteeringuid tosina miljardi jagu – toetas välismaailma ikka nii töökohtade loomisega kui ka palmisaarte kaunistamisega jne b) aga sisemaised kogutoodangud elaniku kohta aastas kriisi lõpuks langevad selle prognoosi alusel iirlastel tasemele üle 0,5 miljoni krooni ning eestlastel alla 0,2 miljonit krooni.

Majandusteadlase jaoks on viimaste arvude alusel ikka päris dilemma, et kumb riik on selles kriisi suuremate probleemide küüsis, kas uus või vana. Eriti kui mõelda, et Iirimaa majandusaktiivsuse tase jääb peale kriisi ikka kindlasti kõrgemale piirist mis tingiks riigist töökäte lauspagemist või kapitali olulist väljavoolu, ning Eestis olid juba enne kriisi need jätkusuutlikkuse vaegused ilmselt olemas. Muide Bloomberg.com, ÄPi lemmik, on siiski leidnud ühe ülikooli lõetava (iirlaste kulul) noorsaksa, kes räuskab emigreerumise plaanidest, ilmselt taipamata, et mujal on palgad oluliselt madalamad (vastupidiselt meie olukorrale).

 Kriisitohtrite vanuse/staaži  piirangute kohta niipalju, et rahvuslike makroökonoomiliste probleemide/poliitikate koha pealt ei tohiks tsiviliseeritud riikide standardites enne keegi sõna võtta kui ei ole vähemalt tosinat aastat otsest erialast kogemust, lihtsalt rahvuslikel tasemetel on probleemid äärmiselt komplitseeritud, siin ei aita seaduste spetsiaalselt ümbertegemine et nt aastaga teha mehaanikainsenerist keskpanganduse tippspetsialist vms. Ta jääb ikka arvama et mehaanik teab paremini.

Lihtsalt mõistusest rauamõtlemise determinatiivseid armastatud kompaktseid mudeleid ei suuda keegi kiiresti peast välja viusata ja asendada neid indeterminatiivsete ökoloogilistega (laias mõttes). Nt ühel sellisel juhul üks vastne keskpankur teatas, et majanduse mootoriks on kõrge inflatsioon (põhikirja järgi on keskpanga põhiülesanne inflatsiooni hoidmine 2% läheduses).

Seega, nt majandusdoktorandid peaks makropoliitika koha pealt veel täiesti kuss jääma, samuti nt ka politoloogia professorid kes alles ehk aastake-paar tagasi hakkasid rahvusliku majanduse, nt maksusüsteemide probleemide, vastu huvi tundma (kahjuks nt 2. III  09 “Pealinnas” teeb üks selline õpetlane ettepaneku kasumimaksu taastamiseks jne, seejuures teadmata/viitamata olulist, et President Ilves vihjas samuti kasumimaksu ümbervaatamise vajadust oma 24. II 09 kõnes; samas lehenumbris mahitakse akadeemiku (meie maksumaksja leival) heietusi, ettepaneku Eestil asuda sihistuma vene mudeli asemel skandinaavia mudelile, ise ilmselt olles juba mitukümmend aastat tagasi ära unustanud, et 60 aastat tagasi ta lahkus teadusest poliitikasse ning sellest ajast tänaseni tulihingeliselt võidelnud eesti majanduse läbivenestamise lipu all jne).

Seega, kes tegelased kes alles praktiseerivad või on kaua  praktikast väljas, need tuleb makropoliitiast eemal hoida. Seda eriti masimeedias.

Samas tuleb rahvuslikes huvides eriti karta patoloogilisi staazikaid makrotasemel manipuleerijaid (nt Simm (lollitas kõiki tosin aastat, äpid (just täna moonutab OECD ühe uurimuse tulemusi kriisi tohderdamiseks), pealinnad, igas kaliibris reiljaniaanid + eriti mõnigaid partokraate-plutokraate, mõningaid okupatsioonipildikasti tegelasi , kelle  järgi tuleb välja nt et meil okupatsoonis selliseid tõestatud tõsiasju nagu genotsiiti ega triljonilisi majanduskaotusi ja vastavate rahvuslikul tasemel viktimisatsioonide jätkumist siiani erti polnudki ega olegi jne).

 Muide, mullu peaminister Merkel kutsus kriis asjus valitsust nõustama just 75-aastase ameeriklase, kes just värskelt oli tuna-tunamullu saanud Nobeli majanduspreemia (erinevalt Friedman’ist  ja edasiarendavalt viis Phelps oma teooriasse töötuse näitaja asemele sisse tööhõive, oluline moment eriti meile, sest töötuse mõiste on väga mitmeti tõlgendatav ja näit raskesti mõõdetav, mida muide meil juba mingid liidud egoistlikuks omakasuks manipuleerivad).

 Õnneks meil pole vaja valitsusele mingeid majandusteoreetilisi nõustajaid sisse osta, nemad ise käivad Londonis professoritele ja Brüsselis teadlastele jne dotseerimas, isegi meie ajakirjanikud käivad volinik Almunia seisukohti ja teadmisi korrigeerimas, nemad oma eritarkuses teavad kuidas majandus-  ja rahaliitudes peavad värgid käima –  ikka iga liiduliikme populistlikke erihuve esiplaanile seades ning solidaarselt.

Mis on majandusteoreetiliselt süüdi meie sotsiaal-majandusliku kriisi erilises jätkuvas räiguses

 2. III 09

Elementaarne: totaalne avaliku teadmuse käpardlik ähmastamine, seda nii meie peameeste kui ka nende jüngrite poolt.

Alustame kõige värskemast „informatsioonist” ja laskume ka ühe vanema seigani

 

• 1) Tänane FT väidab*, et EL-i Nõukogu eile tõotas spetsiaalselt ida-liikmesriike kriisist väljapääsemiseks eriliselt abistada. Samas meie ÄP püüab seda tõotust igati ähmastada**. Käpardlikkus peitub selles, et ÄP ei varja, et tõik mis meie peaministrile on vastukarva, et see tuleb ÄP-is ära vassida.
• 2) Tänane PM toob välja hoopis erilise järjekordse vassingu, Sandor Liive: „Minu meelest tasuks kaaluda tulumaksumäära vähendamist, ja et riigi tulud ei saaks kahjustatud, siis tuleks ettevõtete tulumaks taastada. Praegu maksustatakse ettevõtlustulu siis, kui dividende välja võetakse, ning jääb petlik mulje, et kui dividende ei võta, siis justkui ei maksagi tulumaksu, aga nii kui tulu liigutad, siis maksad.”

Taevane arm, kas ei Liive ega PM ei tea, et esimene peamees, kes julges avalikkusele sellest vihjata oli President Ilves iseseisvuspäeva kõnes, et ettevõtte 0-tulumaks tuleb ümber vaadata. Kuid kohe on vaja hakata Presidendi, muide seekord majandusteoreeliselt absoluutselt põhjendatud ettepanekut kriisiga võitlemiseks, ja poliitiliselt äärmiselt julget väidet, oli vaja kakata PM-is ähmastama ning antud selle autori kaudu diskrediteerima. A la, et see on „petlik mulje” et nagu kasumimaksu polekski, nagu Liive ise ei olekski pingutanud nagu jaks võtab, et maksustamata kasumeid kiiresti Eestist välja sokutada nn otseinvesteeringute maski all ja nii ikka kriisi süvendada, töötust tõsta, vastavalt eelnenud eelarvekärbete ideoloogiale – mida rohkem töötuid seda parem?

 3) Muide, kui jätame isegi kõrvale eelarvekärbete poolt tekitavad oodatavad täiendavad majanduskaotused (versus eelarve laiendamine nt kasumite maksude taastamisega, või versus IMF ja EL-i Komisjoni poolt soovitatud strateegiapaketele jne), sotsiaalsetest rääkimata, siis tohutut kahju riigi usaldusväärsusele tõi ainuüksi see et kuidas kärbete planeerimise protseduur oli korraldatud – täiesti otsusteooria vastaselt. Tõepoolest, nt kaasatud kolmele õpetlasele (mitte segi ajada teadlastega) oli antud ainult mõned loetud tunnid aega antud hiidtabelite (täiesti absurdsete kuni kümnekohalise arvudega) analüüsimiseks, ja seda paljaste kätega, mitte oma laboratooriumides, oma käepäraseid kolbe ja lakmuspabereid kasutades, alternatiive arvestades jne.

Seega tingimustes, et igal juhul saaks nendest hiljem teha patuoinad, et oleks lõpuks võimalik avalikkusele konkreetselt näidata, et kes tegelikud süüdlased on Eesti erakordselt laiemas teravamas ning püsivamas kriisis.

_____________________________________________________________

* EU summit pledges aid for eastern states

By Tony Barber in Brussels

Published: March 1 2009 17:29 | Last updated: March 2 2009 07:21

European Union governments vowed on Sunday to conquer the financial crisis and recession gripping their economies by extending help to beleaguered eastern European states on a country-by-country basis and respecting the rules of the single European market. …

**Ida-Euroopa ei saa kriisis erikohtlemist

Sirje Rank
Sirje.Rank@aripaev.ee

02.03.2009 00:00
… Ka Eesti peaminister Andrus Ansip jäi leeri, mis leidis, et Ida-Euroopa ei vaja erakorralist abi. “Euroopa Liidus on riigid kriisist kannatada saanud erinevalt ja ei ole võimalik tõmmata joont uute ja vanade liikmesriikide vahele. Osa vanadest on praegu märksa suuremate probleemide küüsis kui osa uutest liikmesriikidest, vastandamine ei ole kohane,” ütles Ansip. …