Presidendi kuldseid ütlusi: Vabariigi Presidendi Toomas Hendrik Ilves’e vastus uudisteagentuurile BNS pärast Eesti Panga kevadprognoosi avalikustamist 22.IV 09

23.IV 09

President Ilves: „ … Ennekõike tuleb otsustada, kas Eesti soovib aastal 2011 võtta kasutusele euro. … Alternatiiviks on sellest eesmärgist loobuda ja tunnistada, et meie ühiskond pole praegu seesugusteks pingutusteks ja muutusteks valmis. … Juba täna tuleb aga vabaneda pettekujutelmast, et järjekordne paari miljardi krooni suurune eelarvekärbe toob Eestit euro tulekule lähemale. … “

 

Tõepoolest: ilmselt pole meie peamehed veel küllalt kompetentsed seesugusest keerukast  makroökonoomilisest  probleemist arusaamiseks ega a lahendamiseks, nagu seda on Maastrichti komplekskriteeriumite täitmine.

Nende poolt praeguseks valitud strateegia, eelarve järjestikune kärpimine, koera saba tükikaupa raiumine,  ajab ainult rahvast järjest rohkem vihale, sest eestkätt niimoodi kaskaadidena paisatakse tööjõudu meie majandusest tagasipöördumatult välja, ja seega närutatakse rahvusliku majanduse jätkusuulikkuse potentsiaali ning suurendaks kriisi laastavust.

 

Muide, tõsiasjatundjad nagu EL Komisjon, OECD ja IMF on juba ammust aega teinud vihjeid, et meie praeguse jätkusuutmatu majanduspoliitika jätkumisel pole Eestil lootust lähiaastatel seada majandust tsiviliseeritud  euroopalikule riigile väärikasse korda ei majanduslikult ega sotsiaalselt ja seega ka eurokõlblikuks.

 

Tõepoolest, euroliidu vaatevinklist peaaegu kindlasti aastal 2009 eesti majandusel jääb täitmata nt vähemalt inflatsioonikriteeriumi „pehme” komponent: hindade stabiilsus/jätkusuutlikkus.

 

Nimelt ei ole majandusteoreetiliselt hinnad stabiilsed kui:

a) esineb deflatsioon (EP järgi saabub viimane meile suure tõenäosusega oktoobris-novembris, kui EP vanas vaimus jätkab enesepettusega)

b) hinnad ei ole kindlasti stabiilsed kui nende aastane muut on tosina protsendi punkti ümbruses (nagu EP selleks aastaks kindlalt prognoosib).

 

Järelikult, on väga suur risk, et praeguse, eeskätt pelgalt eelarvekärbete poliitika jätkamine, viib eesti majanduse üha suhteliselt sügavamasse ja pikemasse kriisi – nagu President Ilves tänuväärse kodanikuvastutusega vihjab.

Kuidas ikka nende „inimteaduslike loodusseadustega” lood on?

Rein Taagepera (PM AK 18.IV 09): „Olen üks esimesi, üsna ainulaadseid, kes on kujundanud inimteaduslikke loodusseadusi. Nii nagu elektriseadused, kus on igasuguseid kõrvalmõjusid, aga läbilõikes Ohmi seadus töötab.”

Majandusteaduslikust vaatevinklist eriti institutsionaalökonoomikast, on nii igasugused valimisseadused, parlamendid, valitsusmehhanismid, maksuseadused jne institutsioonid kujundatud inimeste poolt, õieti nende inimrühmade poolt kellel on selleks antud sotsiaalsetes tingimustes oma loodetavates huvides võimu olnud (North).

Seega, taolisi inimteaduslikke ökoloogilisi värke kirjeldavad sisuliselt adekvaatselt loogilis-teoreetilised strateegilised tasakaalumudelid, formaliseeritult stohhastilised mänguteoreetilised mudelid.
Nende mudelite valgusel kvaliteetsete koordineerimisinstitutsioonide disainimise tuumprobleemiks näib momendil olevat mitte niivõrd kommunikatsioonikanalite korrastamine (nt maatrikis nXn agenti), kuivõrd nendes kanalites tarviliku ja piisava avaliku tõese teabe (mitteeksliku/mittemoonutatud/mittepiiratud) kiire ülekandmise edendamine – selleks agentidele hierarhiliste mehhanismide kujundamine.

Kas selleks tõesti saavad Ohmi seaduse sarnased seosed või muud taolised füüsikalised seadused tööd leida põhiprintsiipidena?

Makroökonoomiline tarkus raske tulema ja uhkeldamine kahanema – isegi sügavas kriisis

 17.IV09

Edmund Phelps kordab (FT 14.IV 09): „In countries operating a largely capitalist system, there does not appear to be a wide understanding among its actors and overseers of either its advantages or its hazards. Ignorance of what it can contribute has in the past led some countries to throw out the system or clip its wings. Ignor­ance of the hazards has made imprudence in markets and policy neglect all the more likely. Regaining a well-functioning capitalism will require re-education and deep reform.”

Tõepoolest, ümber- ja täiendõppimist on vaja, seda eriti siirderiikides ja tärkavturgudel, ilmselt eriti makroökonoomika alal, eriti fiskaal- ja monetaarteoorite alal. Ilmselt meie kriisi suhteliselt suurem sügavus euroliidus on eeskätt tingitud jämedatest vigadest inflatsiooni talitsemises, nt selleks jäeti täiesti kasutamata igati läbiproovitud instrument nagu makrovõlakirjad, ilmselt tugineti põhiliselt mikroökonoomilisele haridusele.

 

Kahetsusväärselt tehakse inflatsiooni käsitlemise edasi jämedaid vigu, nt ei osata tähelepanelikult lugeda Maastrichti vastavat kriteeriumit (nt Kraft PM 16.IV 09), ei mõista või ei taheta mõista selle kriteeriumi komplitseeritust (koosneb kahest alamkriteeriumist, kusjuures teine nendest on kvalitatiivne (hinnad peavad olema jätkusuutlikud/stabiilsed, seega deflatsioon ei ole kriteeriumi järgi ilmselt lubatud, nagu seda meie EP sügiseks südamerahuga prognoosib et kriteeriumi kvantitatiivset osa kokku klappida; sõnaga, kui EP ei suuda hindade stabiilsust tagada, siis peab valitsus seda ise tegema, sellest aru saama)).

 

Muide, alles üks ärksam studioosus järjekordselt päris, et miks meie ülikoolide õpikud inflatsiooniküsimustes nii võhiklikud on, et kuidas Padar saaks nende alusel üldse midagi mõistlikku otsustada eelarvekärbete osas jne. Tõepoolest, õpikute kvaliteet jääb meil aastal 2009 kahetsusväärselt kaugele maha isegi Mereste 2003 laiale publikule mõeldud Majandusleksikoni tasemest. Kõige naljakam, et nt prof Sõrg praegu, selle asemel et kohendada õpikuid hindade stabiliseerimise küsimuses oma kurbade kogemuste alal EP Nõukogu esimehena superinflatsiooni mahitamisel, selle asemel näib tegelevat nt ÄP.ee kaudu asendusetegevusena kommenteerivat meie väliskaubavahetuse järjekordset „õitsengut”

(http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=5b64b240-3464-4475-b422-5fac78597e3a&open=sec)

ja seda vist samuti äärmiselt asjatundmatult.

 

Muide, üldsegi ei ole teada, et meil toimuks mingeid tasemel uuringuid (teisese majanduskraadi rühmade tasemel) nt pidevate eelarvekärbete ratsionaalsuse ja nendest tingitud töötuse kaskaadide alal, rääkimata kriisist väljapääsu süsteemsematest käsitlustest: nt maksud/laenud/oblikatsioonid/kärped/tööhõive/jne kompleksselt.

Majandusajaloolised võrdlused on riukalised – J. Valge: meie oma ebavõrdne maailm (PM AK 11.IV 09)

13.IV 09 

 1) „Eesti ei ole abivajaja, vaid võimeline abi pakkuma.”

-   a) taevane arm: Eesti tänavusest riigieelarvest moodustab rohkem kui tosin protsenti  ELi abi ja lähemateks aastateks on seda abi meile pakutakse rohkem kui poole aastaeelarve  jagu; abi mida Lätile pakuti ei tulenenud majanduslikust võimekusest vaid välispoliitilisest strateegiast – b) ajalooliselt aga ei saa Eesti rahvas kuuluda vist kuidagi abipakkujate hulka:  väga väike ja seega ei heiduta tugevamaid röövlaastajaid (viimase okupatsiooniga kaotasime majanduslikult triljoni krooni ringis „Valge raamatu” 2005 järgi), lisaks suur etniline lõhestatus, ebaõnnestunud ülevõimendatud partokraatlik demokraatia jne.

2) „Küll aga teame, et ameeriklased tarbivad ikkagi hoopis rohkem, kui toodavad, näiteks eksportis USA 2008.aastal vaid 63 protsenti oma impordi väärtusest.”

-    a) jällegi, nendest arvudest ei tea me seda asja kohe päris kindlasti: nendest arvudest me ei tea kui palju nt ameeriklaste kapitalid välismaal tootsid, nt kui palju „tootsid” ameeriklaste kodumaiste kinnisvarade müügid välismaailmale jne.

-   b) muide, Eestis oli vähemasti tosin aastat umbes samasuguses suhtelises järgus väliskaubanduse defitsiit ja lõviosas see tasakaalustati Eesti rahvusvahelise investeerimispositsiooni taandumisega (loe kodumaise kinnisvara müügi ja pantimisega mitteresidentidele jne), seega asi pruugi sugugi olla pelgalt dollarite juurdetrükkimises, mis muidugi sobib hästi anti-globalistidele, muide majandusteoreetiliselt on globaliseerumine libatermin – adekvaatsem on regionaliseerumine.

3) „Kui arvestame natsismi ja kommunismi kuritegude ulatust ja defineerime kuriteoks ohvrite otsese hävitamise kõrval ka hoolimatuse, kas peaksime siis hakkama lugema ka neoliberalismi ohvreid?”

-  taevane arm, ohvreid ei ole rahvastele põhjustanud doktriinid vaid kuritegelikud režiimid, seda mistahes doktriine manipuleerides; muide makroökonoomiliselt tegelikkuses mingeid makro-majanduslikke doktriine puhtal kujul ei rakendata ja seega kuuluvad taolised väljendid nagu „neoliberalismi ohvrid” jne eeskätt kollase ajaleheteaduse arsenali, samuti nagu keinsism, friedmanism jne.

4) „Minu arvates on kriisi läbimise edukuse mõõtühikuks võimalikult väike Eestist lahkunud inimeste arv. Saaksime oma jõukuse ümber jagada ja käivitada suurprojektid, mis pakuvad töötuks jäänutele rakendust Eesti heaks. Meie keskmine jõukus on niigi suur, SKT arvestuses isegi kuni kümme korda suurem kui sõjaeelses Eestis.” – a) SKT arvestusega ajalooliselt tuleks küll väga ettevaatlik olla, nt SKT sisse läheb üldiselt ainult turule minev toodang, seega sõjaeelses Eestis nt taluperedes joodud piim ja söödud või ning kartul vms justkui ei peaks tänapäeva mõistes mahtuma SKT sisse, rääkimata tolle aja ja praeguste hindade/vääringute võrdlemise keerususest
- b) majandusteaduslikult jääb autori peasõnum „võimalikult väike Eestist lahkunud inimeste arv” küll ebapiisavaks kriteeriumiks: õigem oleks rääkida võimalikult väikesest majanduspotentsiaali langusest, seega eeskätt võimalikult väikesest tööhõive langusest kriisi läbimisel

 - c) asi on selles, et praegu Eestisse tekitav töötute armee (osaliselt nt eelarvekärbete tagajärjel tingitud kodumaise nõudluse vähendamisest) on rahvusliku majanduse jätkusuutlikkuse seisukohalt ohtlikum isegi kui siit lahkumine – ega neid kõiki enam tootmisse tagasi ei saa nagunii: osa nendest võib kaotada igasuguse kvalifikatsiooni lõplikult, osa „ümber spetsialiseeruda” sellel moel, et otseselt asuda täiendavalt kahjustama niigi kriisis kängunud majanduspotentsiaali kui ka kogu rahvuslikku sotsiaalkapitali kuritegelikult jne.

 

Moraal: SKP arvepidamine on eeskätt mõeldud jooksvas ajas võrdlusteks ja seda „küpsete turumajanduste” kontekstid, seega, otseselt SKT  ajaloolisteks võrdlusteks ei sobi. Tõsi, ka riikidevaheliste jooksvate võrdlustega on probleeme, sest isegi ELi piires SKT metoodikates on riikidevahelisi erinevusi (nt rootslased eelistavat töötuabirahade asemel mõningal määral maksta töötule „palka” pargis rehaga jalutamise eest ja niimoodi SKT mahu tõsta jne), muide, eurostat ei luba üldse nn PPS eurodes arvutatud GDP-de alusel dünaamikat mõõta, sest rahvatulu näidud nn ostujõu pariteedi hindades on eriti ligikaudsed mis pikemaajalistes arvutustes võivad anda absurdseid tulemusi. Seda viimast ilmselt eriti kergesti ajaloolaste sulest, sest nendel näib vist erialasepõhiselt eriti raske olevat mõista arvutustes abstraktset tõenäososlikkust, määramatust ning riski. Viimane on aga turgude analüüsis üks olulisemaid regressoreid.

Muide, majandusliku ebavõrdsuse (pealkirjast) mõõtmiseks sobivad just hästi mitmed tõenäoste jaotuskõverad.

Vassing ja häma – Kalev Kallemets: kuuldused liberalismi surmast on tugevalt liialdatud (PM arvamus 09.04.2009 00:00)

10. IV 09 

   1) “Meid, liberaale, süüdistatakse kriisis. Meie esindavat ahnust. Kas tõesti? Kas tõesti soovivad vaid liberaalid paremat elujärge, paremat haridust, turvalisemat autot ja piisavat elupinda oma perele? Ei, seda soovivad kõik inimesed. Kuid liberaalid ei poolda riigi sekkumist nende eesmärkide saavutamiseks, meie vastased aga küll.”

 - taevane arm, kuda saaks rahvas haridust ilma riigi sekkumiseta, mingist turvalisusest rääkimata; muide, auto vajab turvalist teed aga turg teed ei ehita?

         2) „Kui öeldakse, et pankurid ja laenajad jõid ennast laenudest purju nagu kogemusteta teismelised, siis tuleb küsida: kes tõi peole 30 liitrit viina, šampust ja Vana Tallinna? Kes paiskas majandusse tohututes kogustes odavat raha? Selleks olid keskpangad ja valitsused. Liberalismil pole midagi pistmist sellise poliitikaga.”

 - taevane arm, kas meie valitsusel ja selle puudlil, keskpangal, ei olegi mingit pistmist selle liberaalse poliitikaga, kas mitte suurest liberaalsusest ei jäetud meie kogemusteta kodanikud ja ahned hargmaised pankurid valitsuse korraldatud rahaillusioonipeole ilma riikliku järelvalveta?

    3) „Kuid olukord on Eestist palju hullem peaaegu kõikjal Euroopas.”

 - täielik vale, hullem on Eesti tõesti raskest olukorrast vast ainult Lätis, nt isegi Kesk-Euroopas Poolas, Sloveenias, ja Slovakkias ei ole üldse kriisi isegi mitte leebel kujul nagu paljudes Lääne-Euroopa riikides! Aga nii suurt tööstuse langust kui Eestis pole kuskil Euroliidus! Ja mida kaakaa sellise suurustlemise peale peaks ütlema teiste liikmesriikide Europarlamentide nominendid?

 4) „Eestil on Euroopa väikseim riigivõlg.”

 - kuid Eestil on Euroopa üks suuremaid välisvõlgnevusi! Ja seda eriti suure rahvusliku riskiga, sest suures osas on see kanda kaitsetutel üksikisikutel! Muide Eesti on ka üks nigelama rahvusvahelise investeerimispositsiooniga riike euroliidus (sisemajanduse toodangu suhtsuure kadumisega välismaale)

 5) „Jah, politseinike, õpetajate ja ametnike palkade ning pensionide tõus 2007 ja 2008 oli suur, kuid seda ju rahvas ja valija selgelt tahtis. Rahvas ja koalitsioonipartnerid tahtsid, et majanduskasvu viljad jõuaks avalike teenistujateni.”

 - kõrgele tõstetud inflatsiooni tõttu reaalselt ei palgad ega pensionid selle ajal kokkuvõttes ei tõusnud ja rahvas sai tegelikult ainult illusiooni tõusust; muide, inflatsiooniga sai hõlpsalt eelarvet täita ja isegi illusoorseid eelarve ülejääke planeerida! Mis sest, et just see hävitas Eesti konkurentsivõime eeskätt.

 6) „lahenduseks saavad olla vaid uue kümnendi Reaganid ja Thatcherid, kes avavad taas Hayeki ja Friedmani raamatud.”

 - kvaliteetsed lahendused on ammust ilma tõeliste asjatundjate poolt sünteesitavad järgmiste autorite raamatute alusel (kuid selleks peab olema vastav kvalifiatsioon, aasta on Nobeli preemia kohta):

2008 – Paul Krugman
2007 – Leonid Hurwicz, Eric S. Maskin, Roger B. Myerson
2006 – Edmund S. Phelps
2005 – Robert J. Aumann, Thomas C. Schelling
2004 – Finn E. Kydland, Edward C. Prescott
2003 – Robert F. Engle III, Clive W.J. Granger
2002 – Daniel Kahneman, Vernon L. Smith
2001 – George A. Akerlof, A. Michael Spence, Joseph E. Stiglitz
2000 – James J. Heckman, Daniel L. McFadden
1999 – Robert A. Mundell
1998 – Amartya Sen
1997 – Robert C. Merton, Myron S. Scholes
1996 – James A. Mirrlees, William Vickrey
1995 – Robert E. Lucas Jr.
1994 – John C. Harsanyi, John F. Nash Jr., Reinhard Selten
1993 – Robert W. Fogel, Douglass C. North
1992 – Gary S. Becker
1991 – Ronald H. Coase
1990 – Harry M. Markowitz, Merton H. Miller, William F. Sharpe
1989 – Trygve Haavelmo
1988 – Maurice Allais
1987 – Robert M. Solow
1986 – James M. Buchanan Jr.
1985 – Franco Modigliani
1984 – Richard Stone
1983 – Gerard Debreu
1982 – George J. Stigler
1981 – James Tobin
1980 – Lawrence R. Klein
1979 – Theodore W. Schultz, Sir Arthur Lewis
1978 – Herbert A. Simon
1977 – Bertil Ohlin, James E. Meade
1976 – Milton Friedman
1975 – Leonid Vitaliyevich Kantorovich, Tjalling C. Koopmans
1974 – Gunnar Myrdal, Friedrich August von Hayek
1973 – Wassily Leontief
1972 – John R. Hicks, Kenneth J. Arrow
1971 – Simon Kuznets
1970 – Paul A. Samuelson
1969 – Ragnar Frisch, Jan Tinbergen.

Moraal: et ükski kandidaat ise ei suuda kunagi korvata seda kahju mis tema valimiste-eelsed vassingud ja häma tekitada võivad rahvuslikule jätkusuutlikkusele, siis tuleb seadustada et seda kahju peab rahvale korvama kandidaadi partei kogu täies koosseisus .

Makroökonoomilise teadmuse tase näib langevat koos rahvamajandusega

 7.IV 09

• 1. Nt 7.IV 09 pressiteates Statistikaamet teatab: „Tarbijahinnaindeksi muutus oli 2009. aasta märtsis võrreldes veebruariga -0,5% ja võrreldes eelmise aasta märtsiga 2,0%, teatab Statistikaamet.”

Taevane arm:

1) mitte hinnaindeksi muutust ei olnud nimetatud protsentide võrra, vaid lihtsalt hindade muutus oli nimetatud protsentide võrra; ehk siis oleks tulnud öelda nt et „tarbijahinna indeks langes -0,5% peale” jne. Muide, ajakirjanikke on see „hinnaindeksi muutuse” ja „hindade muutuse” segaminiajamine Statistikaameti poolt samuti kapitaalselt segaseks ajanud,

2) kriisi tingimustes oleks statistikaamet pidanud juurde lisama, et kuivõrd makstud hindade langus oli tingitud tarbijate poolsest soovist ellu jääda ehk madalamakvaliteediliste kaupade ostmisest jne – nii et sellel ametkonnal võiks ka mingit makroökonoomilist teadmuse terakest olla, sest EPl ei näi seda piisavalt olevat, nt nende vastavast pressiteatest: „Majanduslanguse tingimustes peavad paljud ettevõtted hindu alandama, mistõttu on viimase viie kuu jooksul hinnatase järjest langenud.”

• - mitte ainult seda, kulla EP valveanalüütik, ostetakse ikka järjest praagimat kaupa kah rohkem, seda eriti töötute poolt.

 

• 2. Tõsi, PM 4.IV 09 avaldas suurepärase makroökonoomika esse Amaratya Sen’i sulest „Kapitalism pärast kriise”, kuid viskas selle kirjutise viited tekstist välja – teadustekstide puhul see on just see mida nimetatakse lapse pesuveega väljaviskamiseks. Muide, tsiviliseeritud riikide ajalehed seda ei teinud.

 

• 3. Rahvamajanduslikud nähtused on adekvaatselt analüüsitavad ainult ja ainult dünaamiliselt, vähemalt keskmise pikkusega perioodis: selles osas tehakse meil järjest rängemaid vigu. Kas politikaanlusest, karjerismist, šarlatanalusest jne käsitletakse täiseti vastutustundetult töötuse, inflatsiooni, eelarvepositsiooni, rahvusliku välisvõlgnevuse, sotsiaal- ja inimkapitali arendamise probleeme lühiajalises ehk ühe eelarveaasta lõikes. Nt ei pöörata mingit tähelepanu sellele, et milliseid kaotusi nt toovad tänavused eelarvekärped tööhõive vähendamise kaudu järgnevate aastate majanduspotentsiaali tasemesse; et lühiajaliselt võib lastetusmaks tõesti näida ebaõiglase karsitusena, kui pikemas perspektiivis vaadelduna näib see maks hoopiski rahvusliku inimkapitali ühe arendusinvesteeringuna.

 

• 4. Akad Bronshtein on viimase ajal järsku soovitanud Eestil siirduda Skandinaavia makroökonoomilisele mudelile (ÄP 7.IV 09). – Taevane arm, siiani akadeemik võitles koos reformiga selle eest, et kremlistidega seotud õlitransiidi firmad saaksid siit oma üüratud kasumid välja vedada ilma siia sentigi kasumimaksu või riskimaksu jätmata. Kuidas see nüüd äkki skandinaavlastega kokku sobib, kuidas sellest poliitikast tingitud meie praegune barbaarse majandusliku ebavõrdsusega sootsium sobib üldse skandinaavialikku tsiviliseeritud tulujaotusega mudelisse. Seejuures akadeemik kasutab üsna ligikaudseid rahvusvahelisi võrdlusindekseid apteekrikaalu täpsusega, justkui tõesti „täpne” teadlane.
• 5. Finantsinspektsioon pärib Rahandusministeeriumilt (PM 7.IV 09), et kas teise pensionisambaga surkimine on ikka majanduslikult läbi mõeldud, aga kas aastakümnete pika perioodiga projektide puhul ei peaks küsima, et kas see on hästi eeskätt makroökonoomiliselt läbi mõeldud?
• 6. Eriline makroökonoomiline fopaa oli muidugi loosung eurole ülemineku tingimuste kiireks täitmise aasta lõpuks, peaministri poolt. Häda on selles, et makroökonoomiliselt kiire disinflatsioon on samaaegselt majandusliku ebastabiilsuse näht – seega, sealt kaudu eurole ülemineku järjekordne välistamine.

 

Moraal:

kas ikka meil ülikoolides makroökonoomika õpetamine ja teadustöö on ikka tänapäeva tasemel ja mahus, kas ikka meie ajalehtedes on õige nimetada majandusteadlasteks lihtsaid ökonomiste, majandusdoktoriteks vene kandidaate, kas ikka ei peaks mõneski meie ülikoolis olema makroökonoomika alaseid uurimiskeskusi, kas ikka on õige, et riigikogulaste hulgas ei ole ühtegi makroökonoomika asjatundjat, et nad võtsid aasta tagasi isegi vastu seaduse, et ka EP peameestel pole vaja ligilähedastki erialalist haridust vaja  üldse omada?

Maastrichti inflatsioonikriteeriumi* täitmise võimalustest teaduslikult – mitte hämades

Maastrichti inflatsioonikriteeriumi* täitmise võimalustest teaduslikult – mitte hämades

 1.IV 09

Sissejuhatuseks

Rahandusministeeriumi nn Kevadprognoos on libaprognoos:

• 1) Mistahes prognoos on teaduslikult mõttekas ainult siis, kui see on esitatud usalduspiirides, see aga seda ei ole, nt inflatsiooniprognoosi puhul on antud ainult midagi alumise usalduspiiri taolist, ülemist ei ole üldse jne -erialane käpardlus
• 2) seda „prognoosi” tuleks teaduslikus mõttes nimetada poliitiliselt manipuleeritud Fiktsiooniks, mille eesmärgiks ilmselt on lükata edasi igasugused kriisivastased meetmed mis võiks võimuliidu püsimist ja selle vastutustundetuid dogmasid (nt töötuse tõstmisega alandada inflatsiooni) väärata
• 3) rahvusliku majanduse seisukohalt on Fiktsioon vastutustundetu, eriti selles mõttes, et selle järgi jätab valitsus nii hõive kui ka inflatsiooni rahuga edasi reguleerimatult vabalangusesse

 

Brüsselist vaadatuna

On Ida- ja Kesk-Euroopa olukord OK, sest majanduslikult lõviosa sellest moodustab Poola ja Poolas ei ole kriisi. Balti-Riigid on Poola kõrval köömes. Tõsi küll, seda mitte nn Doomino Efekti Teooria järgi, kus nendes valuuta kukkumine võib omada teatavat mõju ka nt Poola majanduslikule usaldusväärsusele, kuid see on ainult „võib omada”. Seega, Brüssel vaevalt hakkab Balti riikide pärast Maastrichti kriteeriumite usaldusväärsust solkima, eriti praeguse turbulentsi tingimustes.

 

Maastrichti inflatsioonikriteerium on komplekskriteerium

• 1) see koosneb esiteks kvantitatiivsest osisest: 1,5% + kolme parima inflatsiooniriigi keskmine. Seejuures deflatsiooniga riik kukub välja nende hulgast, sest deflatsioon on ebastabiilsuse näitaja
• 2) teiseks sisaldab kvalitatiivset osist: hindade stabiilsust/jätkusuutlikkust. Üks asi on kindel, kui Eestis on aasta lõpuks deflatsioon, või näha selle peatset saabumist, siis on asi kriteeriumi kompleksest täitmisest kaugel; kuid ka Eestis ettenähtav ligemale 10 protsendipunkti hinnalangust 2009 on ilmselt tõlgendatav hindade jätkusuutmatusena ja seega 2011 kui euroalale siirdumise aasta kukub välja
• 3) muide, Fiktsioon ekslikult väidab, nagu oleks just hindade stabiilsuse probleem olnud meil probleemiks, tegelt on selleks olnud 1,5%+ ületamine, vähemalt seda oleks pidanud rahandusministeeriumi „teoreetikud” teadma.

 

Moraal

• 1) inflatsioonikriteeriumi täitmine 2009 on väga suure riskiga lootus, väga väikse tõenäosusega sündmus: sellele viitavad ka nii EL kui ka IMF vastavad prognoosid mis annavad meile üle kolme protsendiseid inflatsiooninäite, seega 1,5%+ ületamist
• 2) arvestades, et ka nn defitsiidikriteeriumi täitmine on tohutu suure riskiga (0,1% alla normi), siis sellel baasil jätta töötus vabalangemisse koos sellega kaasneva sotsiaalse katastroofiga, selles lootuses et mitte segada Maastrichti kriteeriumite iseeneselikku täitumist, on majandusteaduslikult äärmine valitsusepoolne vastutustundetus/asjatundmatus.

———————————————————————————————— 

• The inflation criterion is formally set out in Article 1 of the Protocol on

Convergence Criteria of the Maastricht Treaty (European Union, 1992b:29-

30):

 [A] Member State has a price performance that is sustainable and an

average rate of inflation, observed over a period of one year before the

examination, that does not exceed by more than 1 1/2 percentage points

that of, at most, the three best performing Member States in terms of

price stability.