“Olen ise ökonomist, aga ka mina ei osanud arvata, et maailma majanduses asjad just nii lähevad”

Nii olla hiljuti lausunud Brüsselis Eesti ajakirjanikele Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas (U. Soonvald: Kallas: majanduses ei julge keegi enam ennustada. Delfi 30.V 09 11:18).

 Kahjuks pealkirjas toodud lause sisaldab mitmeid küsitavusi:

1) mis on mingiks “ökonomistiks” olemisel pistmist maailma majanduse asjadest arvamisega, viimane on majanduslikus osas makro-ökonoomikute pärusmaa ja mitmed nendest on ka praegust kriisi ette prognoosinud, seda küll ainult tippteadlaste tasemel

2) kindlasti peaks Kallas täpselt teadma, et see kriis puhkes lahti mitte mingitest ökonoomilistest põhjustest, vaid lihtlabasest korruptsioonist USA valitsus- ja pangandusringkondade vahel (see fakt tõestati nt kogu maailma silmade all ka viimasel Davos’e Foorumil BBC TV diskussioonis)

3) kindlasti peaks Kallas teadma, et maailma “majanduses” toimub teaduspõhine makro-ökonoomiline prognoosimine tavapäraselt edasi, sest muidu ei ole lihtsalt võimalik ühtegi arukat juhtimisotsust ühelgi vähegi kompetentsel valitsusel võimalik vastu võtta

4) Kallas peaks kindlasti teadma, et ka Euroopa Komisjon on hilja-aegu teinud prognoosid millede järgi Eesti olukord tuleval aastal halveneb veelgi, seda nii absoluutselt kui suhteliselt (võrreldes euroliidu keskmisega) ning ka tuleval aastal on meil väga väike tõenäosus Maastrichti kriteeriume piisavalt täita, seda kõike muidugi meie praeguse majanduspoliitika jätkumise korral.

Kokkuvõttes kerkib küsimus, et kas Kallase lausumisi ei ole äkki Delfis räigelt moonutatud või Kallas tõesti ei tea, et ta makro-ökonoomilisest prognoosimisest midagi ei tea? Äkki ei tea sedagi, et moodne tippmakroökonoomika on informatsioonitehnoloogia ajastul intellektuaalselt juba kaugel ees raketiteadusest.

Valgepaberid ja pakskassid interreegnumis

 

 

 26.V 09

ÄPee-s* oli äsja huvitav sõnum:

„Arengufond ja kaasatud majanduseksperdid koostasid nn Valge paberi, mille esitavad peagi riigikogule. Üks Valge paberi ideedest oli dividendide väiksem maksustamine, mille kohta kirjutatakse, et Eesti ettevõtjate hinnangul on Eesti täna hea riik kapitali kogumiseks, aga mitte nii hea dividendide välja võtmiseks. Ettevõtluse üldise maksustamise põhimõtete ülevaatamine ning dividenditulu väiksemale maksustamisele minek motiveeriks Arengufondi ja ekspertide** arvates välismaiseid kui ka kodumaiseid investoreid siin teenitud raha Eestisse jätma ja edasi investeerima, mis tooks majandusse vajalikku raha.”

 Vist tuleks ÄPi seda tekstis lõiku „hea riik kapitali kogumiseks,” lugeda „hea riik kokkukraabitud kapitali väljanihverdamiseks ilma makse maksmata”, sest nagu prof Varblane samas olla seletanud:

„et tekiks motiiv (erinevalt senisest maksureeglistikust, üe) mitte nii keeruliste skeemidega raha Eestist välja vedada (saaks ju lihtsamalt) ja Eestis ka kasum välja võtta ning siia makse maksta, nentis ta. … kui väga paljud firmad teenisid hästi, kaotas Eesti metsikult maksutulu, mis läks Eestist välja (praeguste reeglite järgi),”.

Näikse, et Eesti kaotas siiani tõepoolest „metsikult maksutulu” ja ilmselt kaotab selle „Valge paberi” knihviga veelgi rohkem edasi: loogiliselt võttes, seda lihtsalt sellepärast, et dividendimaksud oleks momendil liialt kõrged, vaid ikka sisuliselt selle tõttu, et firmade kasumimaksud aastaid tagasi nulliti ära ja kasumeid saab Eestist hõlpsalt välja viia. Ja seda viimast ilma siia sentigi selle pealt maksmata, sentigi, et kröösused siin kasumite kokkukraapimiseks ekspluateerivad, ilma sentigi maksmata, mitmeid rahvuslikke varasid (nt mõningad avalikud teed,  teatav julgeolek, tasuta hiidriskeerimise võimalusi (nt plahvatusohtlike ešelonide vedu läbi linnade ilma igasugu riskikindlustuseta jne)).

 Tõsi see on, et Eesti rahvuslik majandus on juba kaotanud kümneid miljardeid rahvusvahelise mõttes õiglaselt teenitud maksutulu, seda eeskätt oma-algatuslikult- kodukootult kasumimaksu nullimisega, seda suures osas kantimisega hargmaiste firmade kukrusse. Kuid, kas ikkagi siis tagatippu nüüd veel dividendimaksude langetamine ei suurenda neid kaotusi veelgi, et kas dividendide väljavõtmine tõesti Eestis kohe võiks suureneda kui eesti mingi ülisegane maks mingil määral väheneks.

 Muide, mullu kukkus rahvuslikuks õnneks mingi ime kaudu läbi Riigikogu üritus firmadele dividendide maksude leevendamisega teha miljardeid kingitus. Seda nn avansilise tulumaksu nuriseaduse läbikukkumisega: kevadel kehtestatud seadus pidi Eesti eelarvetuludest lähiaastatel välja kantima ligemale neli miljardit, seda suures osas kingitusena multinatsionaalsele fat cat seltskonnale finantsalal – õnneks seadus enne jõustumist ime kombel tühistati.

Veel on huvitav märkida, et selle „Valge paberi”  seltskond ei saada seda mitte kompetentsemale RMile, vaid Riigikogule, ja et selles seltskonnas millegi pärast TÜ ei ole üldse esindatud maksundusasjatundjatega (nt Strasberg, Lehis jne), vaid eelistatud on prof Varblane, keda võib nimetada praeguste üüratute eelarvekärbete ja seega töötuse kasvu üheks arhitektiks ja prof Lauristin, kes on majandusalal kuulus akronüümi IME autorina.

 Muide, veel, palju jutt nn „EP Rossi avaldusest: sotsiaalsüsteem on meil jätkusuutmatu ja et pensione oleks vaja kiiresti vähendada, sest kõike on vaja kärpida, sest valuutakomitee süsteemi puhul majanduse „korrektsioon” toimub töötute armeede loomisega, mitte meie regresseeruva ja seega jätkusuutmatu maksusüsteemi korrektsiooniga ja mitte mitteresidentides finants fat cat gang’i talitsemise kaudu. Muide see avaldus on täielises vastuolus IMF manitsustega: masus tuleks eeskätt toetada vähekindlustatute tulude suurendamist ja nii sisenõudluse stabiilsust.

Moraal

Juba aastaid mõtlevatele inimestele selge, et meie praegune maksusüsteem on jätkusuutmatu: 1) eeskätt see on regresseeruv (kõrgemates tuluastmetes efektiivselt madalamad maksumäärad) ja seega produtseerib majandusliku ebavõrdsuse süvenemist koos sellega kaasnevate sotsiaalsete probleemide barbaarse teravnemisega ja 2) 0-kasumimaks ärgitab siin loodud kasumite  väljavedu ilma siia sentigi tulumaksu jätmata ja seega kogu rahvatulu õõnestavalt 3) kodukootud eelarvepoliitika (millel pole mingit pistmist ei liberalismi ega friedmanismiga sest tugineb eeskätt kõrge inflatsiooni najale), teeb iga rahandusministri ja siseministri lõppude-lõpuks kindla peale lolliks – viimase selle tõttu et kuritegevus tõuseb tohutult koos majanduse langusega ning ebavõrdsusega, ja esimese selle tõttu et majandus  langeb tohutult koos eelarvekärbetega mis on vajalikud nt tegelikult negatiivse-kasumimaksu kinnimätsimiseks (mida suurem ja monopoolsem kasum seda rohkem valitsus netomaksumaksja kulul näib firmasid soosivat ja nendele soodustingimusi loovat.

Selge see, et sellistes konfliktsetes tingimustes püüavad igat masti rühmitused haarata initsiatiivi maksusüsteemi omakasule suunatud osareformimiseks, seda ka ilmselt täielikuks teadmatuses selles, et teaduspõhiselt peab maksusüsteemi reform toimuma süsteemselt ja seda harmooniliselt vastavalt rahvusvaheliste põhilisele majanduspartneritele evolutsioneerunud süsteemidega, rääkimata kooskõlast maksundusala Nobelistide töödega.  

——————————————————–

*Kadrin Karner: „Urmas Varblane: dividenditulu liigub liialt Eestist välja” (22.V 09)

** „Valge paberi koostajateks olid Arengufondi juurde koondunud ekspertid Jaan Pillesaar (Helmes), Urmas Varblane (Tartu Ülikool), Marju Lauristin (Tartu Ülikool), Raivo Vare (Eesti Koostöö Kogu), Erik Terk (TLÜ Eesti Tuleviku-uuringute Instituut), Taavi Veskimägi (Riigikogu), Siim Sikkut, Marek Tiits ja Heido Vitsur (kõik Eesti Arengufond). Ettepanekuid esitasid ja kommentaare jagasid veel ka Bo Henriksson (ABB Baltic), Vahur Kraft (Nordea Pank), Ilmar Lepik (presidendi kantselei), Andrus Treier (KredEx), Jüri Käo (NG Investeeringud), Andrus Oks ja Kitty Kubo (Eesti Arengufond) ning Daniel Vaarik.”

 

 

IMFi 18.V 09 avalduse viimasest lausest

 19.V 09

ÄPee 18. mai annab selle lause alguse kohta järgmise „loomingulise” vabatõlke:

 „Tähtis on tuvastada majanduskasvu takistavad meetmed, …”

 Tegelikult on IMFi tekstis majandusteaduseliselt öeldud hoopiski midagi muud:

“It will be important to identify measures that limit the procyclical impact on growth, …”

 Seega, IMFi mure ei näi olevat „majanduskasvu takistavate meetmete tuvastamine” – see on ju asjatundjatele kaugele näha, et mis meetmed siin majanduskasvu oluliselt takistavad – kuid oluline on identifitseerida neid meetmeid, mis aitaks piirata valitsuse majanduspoliitika pro-tsüklilisust.

Teisiti öeldes, IMF näib arvavat et Eesti praeguse poliitilise seisundi juures ei ole majanduspoliitika pro-tsüklilisuse häda täielikult võimalik kõrvaldada, seda kasvõi näiteks valimistsüklite tõttu, mis teatavasti meil praeguse poliitsüsteemi ja elektroraadi taseme puhul  nõuavad poliitikutelt võimule pääsemiseks äärmiselt räigeid populistlikke meetmeid. Küll aga võiks Eestit aidata vähemalt see, et kindlaks teha millised meetmed piiraks poliitika  poolt tsüklite takka kütmist, momendil masule vatti juurde andmist.

 Teatavasti eelarvekärped vähendavad sisenõudlust ja seega annavad majandusaktiivsuse langusele hoogu juurde, seejuures vähendades täiendavalt hõivet ning seega täiendavalt takistades tulevast võimalikku majanduskasvu otseselt.

 Järelikult oleks tõesti mõttekas IMFi nõuandel selgitada, et kuivõrd meil kärbete komplementeerimine tsiviliseeritud turumajanduse moel tulumaksude progressiivistamisega, eriti kasumimaksude taastamisega, annaks majandusele vähem kahjustavaid hoope kui pelgalt igaaastane kärpimine ja kärpimine koos „loomingulise” majandusteaduslikult asjatundmatu hämamisega ja hämamisega.

Krugman’i kood*

Üks selle võti võiks kindlasti olla: mida sügavamad kuristikud majanduspoliitika ja majandusteooria vahel seda sügavamad kriisid.

 Õieti on raamatu sõnum reedetud ka autori enda poolt raamatu viimase lause lõpus lk 191:

„ … the only important structural obstacles to world prosperity are the obsolete doctrines that clutter (risustavad, üe) the minds of men.”

 Eesti oleks võinud olla suurepäraseks näiteks sellele raamatule, kuid kuna meil tasemel majandusteadus puudub (nt pole oma ajakirjagi), siis muidugi meie näited rahvusvaheliselt kõrgemale kui massimeedia ei ulatu. Kuid tõepoolest, nt Krugman’i järgi praeguses kriisis:

 1)      mis momendil on oluliselt tingitud nõudluse langusega seotud töötuse kasvust, et siin kõige olulisem on nõudluse erakorraline ülalhoidmine ja hõive/potentsiaali säilitamine – meil muidugi toimitakse vastupidiselt – eelarvekärbetega püütakse majanduslangusele takka aidata

2)      Friedman’i teooria rajaneb eeldustel et kvaliteetse majanduse maksusüsteem on progresseeruv ja tasakaalustatud – meil on see isegi regresseeruv ja rikkad kapitalitulude saajad praktilisel üldse maksuvabad kapitalitulude osas

3)      Friedman parandas ära ühe Keynes’i vea, mis seisnes inflatsiooni talitsemise puudulikkuses – meil muidugi valitsus koos keskpangaga andsid aga inflatsioonile vatti juurde et mugavamini eelarvet täita ja näilisi ülejääke planeerida, ärgitada elanikke hargmaistelt vastutustundetutelt pankadelt rohkem laenama jne

4)      ja mis kõige olulisem, meil ebateadlikku avalikkust hakati eriti euroliidus peameeste poolt eriti massiliselt uputama risustatud pseudoteaduslike partokraatlike uhkeldavate poliitslõuganite kaskaadide sisse, populistliku poliitkapitali kogumiseks nt: meie inflatsioon käib tõusuga kaasas sest majandus on tsükliline (Krugman’i järgi, ehk moodsa tippmajandusteaduse järgi nii reaalmajandus kui ka inflatsioon on juhitavad), tööturg teeb meil paindlikku korrektsiooni (selle asemel et öelda: tööpuudus meil üüratult tõuseb), viie rikkama hulka, õnn ei peitu rahas, meie väljume kriisist esimestena ja veelgi teistest tugevamatena kui enne jne.

 

—————————————————————–

* Paul Krugman: The Return of Depression Economics and the Crisis of 2008. Norton    2009.

 

Majandusaktiivsuse langus oleks võinud  esimeses kvartalis väga kergesti veelgi räigemaks osutuda

 13.V 09

Seda kindlasti, kui nt:

 1)      kui ei oleks enne 2009 algust tühistatud nn avansilise tulumaksu seadust (seaduse jõustumisel oleks vähendanud 2009 KRT vähemalt miljardiliselt või nii seoses täiendava tulumaksukingitusega mitteresidentidele), eelnõu koostati RMi tippametnike poolt 2008 alguses ja menetleti Riigikogu rahanduskomisjoni poolt hr Ligi dirigendi kepi all

2)      kui 2008 lõpus koostatud eelarve seadussesse oleks kohe prognostiliselt vajalikud kärped sisse viidud (kehtinud poliitika jätkumise eeldusel), milliseid nüüd alles suure ja poliitiliselt aruka viivitusega tehakse (2008 lõpul eelarve tohutu kärpimine oleks kõigile juba pool aastat varem ametlikult ette teatanud rahvusliku majanduse vabalangusse suunamisest koos kaasneva majanduspotentsiaali/hõive vähendamisega ja kriisi pikendamisega jne)

3)      kui oleks reserve veelgi vähemal määral hakatud rakendama ja veelgi suurema viivitusega

4)      kui mitmedki usaldusväärsed rahvusvahelised majandusanalüütikud poleks juba aastaid tagasi hakanud meile tänuväärselt järjest kõvemini äratuskelli helistama

5)      kui me veel siiani oleks nagu üks mees jätkanud euroliidu ja edukamate liikmesriikide õpetamist,  seejuures unustamata pidevat enesekiitlemist (nt et täidame Maastrichti kriteeriumid) ning uhkustamist (väljume esimesena kriisist); seda kõike eeskätt oma suurest partokraatlikust vassimisest ning hämamisest tingitud üldrahvuslikust madalast sotsiaal-majanduslikust teadmusest ning teadmatusest, et teised midagi võivad paremini teada (siin on momendil küll veel vabandatavaid erandeid, nt europarlamenti pürgimiseks on muidugi teadmatuses valijate ees oluline euroliidu laimamine,  seega strateegiliselt igati õigustatud – igat masti trügijate poolt – alates akadeemikutest ja lõpetades viienda kolonniga).

Euroopa Komisjoni kevadprognoosist* näib et Eestil pole suurt lootust euroalale siirduda enne kolme-nelja aastat

Tõepoolest, tänavuseks Eesti eelarvedefitsiidiks on nende prognoos-hinnang 3%, seega hinnang langeb kokku Maastrichti kriteeriumiga. Kes aga nats prognooside täpsusest ning hinnangu ja selle vea õenäosustest midagi teab, see saab aru, et eelarvekriteeriumi järgi on komisjoni sõnum teiste sõnadega: eelarvedefitsiidi täitmise tõenäosus on tänavu võrdne mittetäitmise omaga ehk 50%.

Aga 2010. aasta eelarvedefitsiidiks prognoositakse komisjoni poolt hinnang 4%, mis on suurem kui euroga ühinemiseks lubatav määr. See tähendab, et 2010. aastal on eelarvekriteeriumi täitmine juba üsna lootusetu, vast kuskil 10-30%  ringis.

Öeldu alusel, juhul kui järgmise aasta alguses peaks toimuma Eesti „hindamine” euro kasutuselevõtuks 1. jaanuarist 2011 ja isegi kui 2009. aasta defitsiit jääb 3%-est t väiksemaks, ei pruugi tõenäoselt komisjon siiski Eestit euroalasse soovitada. Brüssel võib ikkagi väita, et Eesti ei suutnud täita hindade stabiilsuse kriteeriumi. Viimast on juba praegu suure tõenäosusega märgata. Nimelt on selle aasta lõpuks suure tõenäosusega oodata deflatsiooni või vähemalt hindade järsku langust, seega jätkusuutmatut seisundit.

Seega on viimasega 1. jaanuarist 2011 üleminek ikkagi auti mängitud. Ülemineku 2012 mängib tõenäoselt eestkätt maha 2010. aasta juba nimetet kõrge eelarvedefitsiidi prognoos, kuid on veel teisigi ohte varitsemas.

*Viide: http://ec.europa.eu/economy_finance/pdf/2009/springforecasts/ee_en.pdf