Ühe kommentaari allkommentaar 11.VI 09   Kommentaar: Nobeli preemia laureaatide nõuandeid Eestile   aripaev.ee 11.06.2009 11:11   Nobeli laureaatide, nagu Paul Krugmani ja Joseph Stiglitzi uurimustööd pakuvad lahendusi majanduskriisiga tegelevatele valitsustele, kirjutas Arkansase ülikooli Sam M. Waltoni nimelise majanduskolledži ettevõtlus- ja majandusuuringute keskuse kaasteadur Viktoria Riiman BBNile.   Nad on eksperdid kriiside alal, mis on toimunud Saksamaal, Venemaal, USAs ja teistes riikides. James Tobin, veel üks laureaat, oli ekspert majanduse kõikumiste alal. Kas Eesti võiks kuulda võtta ekspertide nõuandeid ja käituda praeguses kriisis targalt? Eksperdid on ühel nõul majanduse stimuleerimise vajaduses, kuid nad eristavad lühemaid ja pikemaid eesmärke. Laureaadid väidavad, et sotsiaalseid toetusi ei tohiks majanduslanguse ajal vähendada, isegi mitte lühikeseks ajaks hirmus eelarvedefitsiidi ees. Pensionite, vanemahüvitiste, laste-, õppe- ja töötutoetuste vähendamine on majandusele halb ja selle tagajärjed on sügavad ning tekitavad veelgi suuremaid raskusi (suureneb ebavõrdsus, sotsiaalne ja poliitiline ebastabiilsus, kui mainida vaid mõnda). Ja teisest küljest ei aita sotsiaalabi ainult hädasolijaid, vaid annab raha ka nende kätte, kes selle kõige tõenäolisemalt taas tarbimisse suunavad. Ka maksude tõstmine pole ekspertide soovitus, kuna see piirab majandust enam ja võib majanduslangust pikendada. Valitsus peaks kulutama raha siseriiklikult, loomaks töökohti (isegi, kui see tähendaks eelarve defitsiiti) ning kärpima administratiivkulusid, mis ei kahjusta tööhõivet, ning tegema eelarved pikemas perspektiivis kasinamaks. Kui majandus taas kosub ja tööturul tekivad uued võimalused, saab ka valitsus suuremat tulu ja eelarveülejääke. Isegi sellised Nobeli laureaadid ja vaba turu pooldajad nagu Friedrich von Hayek ja Milton Friedman uskusid, et valitsus peab mõnes valdkonnas sekkuma. Nagu sõnas Friedman: “Niisugusel valitsusel, mis tegeleb sellega, et saada jagu kõrvalmõjudest, milliseid peetakse üldiselt piisavalt tähtsaiks, õigustamaks valitsuse sekkumist, ja mis aitab kaasa eraalgatuslikule heategevusele ning aitab perekonnal kaitsta vastutusvõimetut isikut, on selgesti täita oluline roll. Klassikaline liberaal ei ole anarhist.” Täiesti vaba majanduse põhimõtete rakendamine on põhjustanud mitmeid suuri kriise Venemaal, Tšiilis ja Jaapanis, tõestades, et vaba majanduse põhimõtted alati ei tööta. Ja sotsiaalne turvavõrk on majanduse ainuke pääsetee majanduslanguse tingimustes. Kõik need nõuanded tunduvad olevat loogilised. 13. palga maksmine ja erakondade finantseerimine abivajajate arvel tundub eetiliselt vale. Miks mitte kasutada Euroopa Investeerimispanga miljardeid aastatel 2007-2013 headel eesmärkidel? Küsimus on selles, kas Eesti valitsus suudab neid nõuandeid järgida.

 

 

Allkommentaar: Kulla Viktoria

 Eestis on makromajanduslik mõtlemine nii madalal tasemel, et meie peameeste hulgas ei ole absoluutselt vist pea-aegu mitte ühtegi, kes saaks nobelistide hiilgavast humaanmõtlemisest aru et: mis on majanduse pikema-ajalised eesmärgid või majanduslik ebavõrdsus ja mis viimase viljelemine kaasa toob (nt kuritegevuse vohamise, venekultuuri jne), miks inflatsiooni tõstmisega ei peaks eelarvet täitma (konkurentsivõime kaob), miks konfiskeerivaid makse (nt eramumaa maks) ei või seadustada, miks ettevõtjad ei või kasumeid Eestist maksustamata väljamaale kantida (rahvuslikku vara varjatult varastada), miks ei või töötute armeesid organiseerida (majanduspotentsiaali hävitada), miks keskpank peaks hinnastabiilsust kindlustama, miks statistika peaks tõde avaldama, miks eesti panga tropid ei või endale kümnekordseid palkasid rahva raha eest määrata, miks ei või euroliidu partnerriikidele käkki keerata (kõlvatu maksukonkurentsiga, suhkruturu solkimisega nt jne), miks riigikogus peaks makroökonoomika asjatundjaid olema, miks majandusteaduslikke uurimiskeskusi peaks olema, kuidas on võimalik et meie võimumehed ei ole kõige targemad maailmas – see pole üldse võimalik, kõik peaks meie eeskujule järgnema, miks finantsinspektsioonis peaks asjatundjaid olema kes saaks aru mis on spekulatsioon jne, miks poliitikud ei või teadusrahasid oma taskusse toppida, miks plahvatusohtlikud venetransiidieshelonid ei või öösiti Eesti linnade vahel ristelda ………………………………………………………..

Meie seisukoht inflatsioonikriteeriumist on alati kindel

11.VI 09

 Tänases PMis on tõlge TF 10.VI 09 artiklist Eesti majanduse kohta, eriti liitumisest euroalaga. Kahjuks jääb tõlke juures märkimata artikli autor (Robert Anderson). Häda on siin selles, et ajakirjanike seisukohad üldiselt väljendavad nende mõjuasjaliste seisukohti kellega nad kõige rohkem seotud on ning seega peab autorit teadma.

 Nt Rootsi pankade huvides näib olevat et Balti-Riikides tuleb devalvatsiooni vältida, sest muidu ähvardaks neid tõsine jama baltlastelt vastutustundetult väljapaisatud laenude tagasisaamisega – maksku see vältimine ja sellega seotud tohutu töötus nendele riikidele mis maksab. Samas mitmetele mõjukatele rahvusvahelistele kröösustele näikse rohkem meeldivat et kiiresti devalveeritaks, sest siis saaks välisinvestorid uue lainena tormata Balti-Riikidesse odavalt kinnisvarasid kokku ostma et neid mõne aasta pärast kallilt pärismaalastele tagasi müüa või muud sarnast (ida-kröösustel võivad olla teised plaanid).

 Rahvusvaheliste spekulant-pakskasside üheks hääletoruks näib Bloombergi kontor olevat ja seega sealt tulevad sõnumid püüavad neid baltlastest peamehi kes devalveerimise vastu on äärmiselt lollidena näidata, eriti meeldib nendel läti viimaseid võimumehi lollitada (kremlistide susimine?) ja neid alavääristada ning mainida, et venekeelseid asjatundjaid nende hulgas pole (meenutagem mullust Bloombergi TV lavastust kus Läti rahandusministrit kujutati alkohoolikust idioodina kes sai intervjuus kokkuvõttes maha ainult ühe sisuka lausega: „noting spetilall”.

 Robert Anderson näib olevat eeskätt seotud pangandusringkondadega, seda eriti Rootsis. Seega arusaadavalt tema püüab igati promoda neid balti võimumehi kes võitlevad devalveerimise vastu ja justkui eruroalaga „kiire” liitumise poolt. Parajasti üheks selliseks lipulaevaks on Andrus Ansip, kes nädala algul Rootsis FTle antud intervjuus kindlalt rõhutas, et „Ma ei taha erandeid (eurotsooni sisenemise) reeglitele. … tahame täita kõik kriteeriumid … kui hakatakse tegema erandeid, ei ole see enam tugev eurotsoon.” (PM 11.VI 08, lk 13).

 Tore on see, et FTs on kõik AA kohta käivad artiklid üle aegade reas lagedal. Nendest näeme, et aastal 06 väitis AA FTle nende kriteeriumide kohta midagi taolist „looking closely at the inflation criterion, one could argue that there are some aspects …”. Lühidalt need aspektid olid, et inflatsioonikriteeriumi arvutamise alused tulevad kindlasti põhjalikult ümber teha et need Eesti kõrge inflatsiooni eriolukorraga sobiksid.

 Muide, tore on AA viimase intervjuu üheksanda kuupäeva versioonis FTle väide, et väike Läti ei suuda Eesti majandust kahjustada, kuna selleks pole isegi suur Rootsi suuteline olnud.