Märkusi mõningatele Kalev Vilgats’i ökonoomikalistele värsketele väidetele PPM 25.VII 09

 

1)    „ökonomist Prakash Loungani aga nimetas Roubinit prohvetiks, ja kuigi Roubini on alles 410. kohal eluajal tsiteerimiste poolest, hääletas Prospect Magazine ta tänavu jaanuaris oma maailma 100 suurima elava intellektuaali nimekirjas teisele kohale (nr 1 oli USA kindral ja toonane vägede juhataja Iraagis David Petraeus).” –

 

Nende tsiteeritavuse indeksite usaldusväärsusega on nii nagu teistegi taoliste indeksite ja nende järjestamisega: esiteks võib „Rubini’t” lugeda ka teatavaks institutsiooniks sest näib et tema taga on terve instituut, teiseks võib eriti tsiteeritavaks saada ka väga ekslike/väärate väidete avalikustamisel (nt Lenin)

2) „Briti The Economist kirjutas, et Roubini võib pidada ennast ainsaks, kes nägi majanduses süngust lähenemas.” –

 

Täpselt sama võib väita nt Paul Kugman’i kohta ja veel vähemalt tosina rahvusvaheliselt väga tuntud majandusanalüütiku kohta. Üldiselt väited, et keegi ei suutnud saabunud monetaar- ja fiskaaljamasid ette näha on võimurite-politikaanide poolt välja mõeldud ja asjatundmatud

 

3)    „Miks ameeriklased vaatavad W (majandustaseme joone) poole? Newsweeki selgitus on, et USA föderaalreserv (sisuliselt riigipank) trükib raha juurde kiiremini kui kunagi varem. Selle tulemusena võib tõusta …” –

 

Nii või teisiti on moodsate majandusteooriate alusel majanduse areng reguleeritav korrapäratu/jõnksuline protsess ja mitte mingi korrapärane tsükliline, seega igal juhul on mõttekam rääkida Wst kui Vst või List või Ust, või siis tuleks viimaste juurde lisada, et need tähekujud on jõnksulised ja seega võib iga tubli mõtleja nende taga näha mingit Wed. Tsüklilisust väidavad võimurid et õigustada mittemidagitegemist – tõus tuleb vabaturul ise nagunii

 

4)    „Nüüd tekibki küsimus, kuidas me tavakodanikena ja Eesti riigina sellise väljavaate valguses lähiajal tegutseme.”–

 

See küsimus on küll uus „avastus”: ajakirjanduses (sh ka PPMis) on kordades ja kordades mõtlevate asjatundjate poolt aastaid ja aastaid korratud peaasjalikult umbes järgmisi teese:

 

a)    praeguse majanduspoliitilise süsteemi jätkumisel ei ole mõtet midagi teha, sest kõik keeratakse käkki nagunii – seega mülkast väljarabelemiseks esmalt peab teostuma majandussüsteemi (eeskätt maksusüsteemi) teaduspõhine transitsioon (kolmas), praeguselt barbaarselt isetegevuslikult venetüübiliselt, tsiviliseeritud põhjamaisele tüübile

 

b)    et meie kõige fataalsemad valusamad probleemid on vabalanguses hõive, töötuse rekordiline tõus ja sellega seotud majandusliku ebavõrdsuse ja kuritegevus kasv, siis esimeste struktuuripoliitikalise sammudena tuleb teostada hõive laustõstmine

 

c)     seda kasvõi nt negatiivse tulumaksusüsteemi (räigelt progresseeruva, madalapalgalistele juurdemaksmisega) tulumaksusüsteemi jõustamisemisega koos 0-kasumimaksu tühistamisega või veel lisaks millegi taolisega kombineerimisega

 

 

d)    muide, loota, et mingi administratsioon suudab vastutustundeliselt sügiseks välja mõelda, et milliste tootmisarude arendamiseks/ettevõtete eelisarendamiseks tuleb rahvuslikult maksumaksja raha ametnike poolt hakata lahkelt välja jagama – see on majandusteoreetiliselt kindel tee veelgi sügavamasse kriisi ja rohkematesse pankrottidesse – tugeva valitsuse ülesanne turumajanduse juhtimisel ja soodsa majanduskliima loomisel on eeskätt monopolide ohjamine ja kõigile võrdsete konkurentsitingimuste loomine, puukfirmade likvideerimine, kapitali väljavoolu tõkestamine, ja tõesti ebaõnnestunult hätta sattunute abistamine kõigile ja selleks rahvale tasuta hariduse (ka makroökonoomilisega) ning tervishoiu kindlustamine koos tsiviliseeritud pensionisüsteemiga.

Anti- paniköör  parimas vormis: Andres Arrak „August välja …” PM 20.VII 09

Lp majanduslektori usaldusväärsus on üsna suur: nt lausekatkes „Tänavu märtsis ootamatult surnud USA majandustsüklite uurija Victor Zaronowitz …” on ainult kaks faktiviga: VZ suri 26 veebruaril ja arvestades VZ aastate pikkust GULAGis vaevlemist ei peaks 89sena lahkumine ootamatu olema.

 Arrak’u väitel on VZ on tõestanud, et „sügavatele langustele on peaaegu alati järgnenud järsk tõus.” – kuid siin jääb ebaselgeks, et kas Eesti masu on juba küllalt sügavaks tehtud,  et me saaksime rahumeeli oodata kohe-kohe  järsku tõusu, sest korraks Arrak vihjab et me oleme pelgalt „porilombis”? Kas ei peaks veel rahumeeli ilma korrigeerimata langus edasist süvenemist ootama jääma, koos sellega kaasnevate heade omadustega nagu töötuse korrektsiooni suurem efektiivsus ning raha ja tööjõu kõvem” loksutamine homsetesse harudesse”?

 Majanduslektori enda avastus, et samal perioodil kui Eesti SKT kasvas 28,1%,  suutis Euroopa tervikuna kasvada ainult 16,1% – on märkimisväärne selle tõttu, et panikööridel pannakes suu järjekordselt kinni sellise jama jutuga, et  kuna Eesti SKT  tase elaniku kohta oli sama perioodi alguses oma kolm korda või nii  madalam, et siis absoluutselt (kroonides) jäi Eesti kasv ikkagi kolmandiku jagu või nii maha kogu Euroopa omast, vaatamata meie kõrgemale protsendile.

Arrak’u väide „ongi oluline koos, rõhutan, koos august välja tulla.” – tekitab aga küsimuse,  et kuidas saab august koos välja tulla kui sinna üldse koos sisse ei mindud?

Veel  jätab meie vapper ansipist oma võrdlustes märkimata et Eesti majanduskaalukus võrreldes EU või USaga on promillike, seega meie naturaalne avatus ongi kümneid kordi kõrgem kui nendel,  et mõlemast riigist saab tosinaid eesti mahuga piirkondi leida, kus majanduskasvu on olnud meie omast kordades kõrgemad vaatamata nende täiesti absurdsele sotsialistlikule progresseeruvale tulumaksusüsteemile, ja mis veelgi olulisem, meie tillususe juures majandustsükliline komponent upub täielikult igasugu šokkide sisse, eeskätt ootamatute majanduspoliitiliste salto mortalede sisse Toompealt.  

 

Napoleoni kompleks –ökonoomikaline lumpenlus – majanduspoliitiline teadmuspimedus: Mart Laar „Vabadus – parim lahendus” PM 18.VII 09

 „Eestis (sic!) ei lähtunud ma (sic!) majandusreforme ellu viies mingitest tähtsatest (sic!) teooriatest, küll aga tervest mõistusest (sic!).” -

1)     tõsiteaduslikud uuringud nii Eestis kui ka mujal toimunud transitsioonilise turumajandusevolutsiooni kohta (nt Lavigne 1999, Ennuste 2001 ja 2007, Kornai 2008 jne) ei ole tuvastanud et keegi „ma” oleks üksi kuskil mingeid märkimisväärseid kompleksseid majandusreforme ainuisikuliselt ellu viinud. Liialt ökoloogilised on need protsessid olnud. Tõsi küll, Eesti moodustas sellest laviinist promillikese ja siin võib tõesti suurem kiusatus tekkida arvamuseks et ma tegin kõik selle ise kuigi kogu Kesk- ja Ida-Euroopas toimus see lumepalli mudeli järgi mis algas tõenäoselt Poolast ja Walesa  Solidarnosciga (nt Lavigne märgib veel Kolodko ja Kornai nime eeskätt) – edasi levis transitsioon juba inertsiaalselt ja standartselt, Eestis oluliselt Ida-Saksa, Ungari ja Tsehhoslovakkia eeskujul ja oluliselt välis-eestlaste poolsel nõustamisel.

2)     kuidas saab „terve mõistus” (mitte- napoleonlik) mitte lähtuda „tähtsatest” teooriatest, eriti evolutsioonilistest, niivõrd komplekssete probleemide lahendamisel nagu sootsiumi arengut suunavate reformide jõustamine? Kas tõesti kodukootud kaasasündinud tarkusest piisab, kas isegi narratiivsest geniaalsest piisab? Kas ei ole mitte uuritud, et isegi terve mõistusega võib kriitilistes majandusolukordades aju mängida vingerpusse kui mõistus ei ole varustatud teadusega? Ja kas selline teaduslumpenlik suhtumine meie ühe juhtiva parteijuhi poolt ei ole viinud taoliste seikadeni, et võimurite makroökonoomika nõunikekeks sobivad pooleharidusega, et EP Nõukogus ja Juhatuses pole vaja erialast monetaarset teise astme kraadi, et meie ülikoolides sisuliselt puudub makroökonoomiline teadustegevus (nt rühmad eelarve ja maksusüsteemi uurimiseks), et nt juba päevade kaupa on ÄPis avalikkusele üleval komm (16.07.09 20:14) mis selgesõnaliselt õhutab meie majandusprofessoreid kiiremini teise ilma saatma, eeskätt TTÜs?

 ”On viimane aeg tunnistada, et niisama pöidlaid veeretades sellest (suurtest majanduspoliitilistest möödalaskmistest, üe) välja ei tulda. …  Rahvusvaheliste investorite huvi taastamiseks tuleb neid kaasata erastamise kaudu …  ” –

 1)     siin on autori teoreetiline asjatundmatus ilmne: eesti esmane probleem on uute töökohtade loomine, kuid eesti firmade erastamine välismaalastele ei loo siia uusi töökohti: lihtsalt rahvuslik omand kanditakse välisomandiks koos erastavate firmade kasumite maksustamata väljakantimisega ja seega siiarahvale jääva rahvusliku kogutulu kängutamisega (KRT=SKT – omanditulu välismaale – … )

2)     ja kuidas saab rahvusvaheliste investorite huvi taastada kui neile on ammu selge, et ainuüksi meie regressiivne barbaarselt ebavõrdsustav maksusüsteem on rahvuslikult jätkusuutmatu, et see ei suuda üleval hoida tsiviliseeritud tugevat nähtavat kätt mis suudaks rahvast tasuta harida ja ravida ja väetimaid toetada ja ebavõrdsuse kasvust tingitud kuritegevuse kasvu talitseda (eriti arvestades etnilist lõhestatust), sõnaga – perspektiivitu ääremaa.

3)     mis veelgi tähtsam, mõtlevad asjatundjad on ammu juba aru saanud (kes pole päris vaimupimedad) et kasvõi ainult null-kasumimaks tingib siit fataalse kasumite maksustamata kujul väljakantimise, vähendades nii  eelarvelisi laekumisi ning kantides ka investeeringud välja – mis on rahvusliku majanduse jätkusuutmatuse kindel märk – et enne vähemalt maksusüsteemi tsiviliseerimiseta ei tasu siiapoole üldse kiigata, et friedmanismist (inflatsiooni talitsemine, tugev valitsus jne) pole siin õhkagi – ja et nüüd, kesk suhteliselt eriti sügavat kriisi ikka edasi ohkida ja puhkida et “viimane aeg on lõpetada pöidlakeerutamine” on uskumatu vastutamatuse “vabaduse ” ning majandusteoreetilise barbaarsuse ilming, et ammu oleks pidanud IMFi (ergutada sisetabimist, vähendada käibemakse jne) ja Krugman’i (võtta eeskuju Põhjalast, eriti maksude osas, suurendada eelarvelaekumisi jne) kuulda võtma ning vastavaid majandustegevuse elavdamispakkeid käivitama.

4)     muide, Soomes on sohi vältimiseks keelatud tütarfirmadel osta välismaiste emafirmade aktsiaid, tsehhid aga on suutnud nii korraldada, et hargmaiste pankade poolt antud laenud ei ole oluliselt välisvaluutas mis teeb pangad ettevaatkikuks, ja et mõlematel riikidel on majanduslik ebavõrdsus oluliselt väiksem kui Eestis, neto-välisvõlgnevusest ning töötusest rääkimata.

Tõearmastus

Paavst Benedictus XVI eelmise nädala ringkiri “Caritas in Veritate” (http://www.vatican.va/holy_father/benedict_xvi/encyclicals/documents/hf_ben-xvi_enc_20090629_caritas-in-veritate_en.html)  on leidnud juba laialt tõlgendusi. Meil nt Philippe Jourdan “Inimene majanduse ja ühiskonna keskmes” (PM 14.VII 09). Mitmed ameeriklased on selles näinud aga President Obama majanduspoliitika toetamist (nt WSJ 9.VII 09).

Majandusteoreetiliselt aga väärib märkimist, et tegemist on vähemalt ühest aspektist väga moodsa lähenemisega. Nimelt ülemöödunud aasta Nobeli majanduspreemia läks majandusmehhanismide disaini teooria alale, alale millest tänaseks on kujunenud üks matemaatiliselt keerukamaid ja intellektuaalselt väljakutsuvamaid majandusteooriaid.

Selles teoorias üheks põhiliseks probleemiks on tõerääkimise stimuleerimine, privaatse informatsiooni kvaliteetne avalikustamine turumajandusliku koostöö edendamiseks, ühiskondlikes huvides, selleks parimate mehhanismide disainimine.

On tõestatud, et tõerääkimise mehhanismides on sobiv kasutada muu hulgas ka majandustoimijate moraalile koputamist: seega on sootsiumis turu eduka tegutsemise üheks eelduseks kultuuritaseme olemasolu, kus toimijatel on piisav moraalne ressurss olemas. Ja viimasega on selge, et lõikumised tõerääkimise ning majanduse eduka koordineerimise ja religiooni vahel on ilmsed.

Muide, on ka täheldatud, et küsitluste puhul pelgalt Piibli nähtavalolek tõstab oluliselt vastuste usaldusväärsust – ka selline on see animal spirit. Seega, Paavstilt väärt ringkiri, eriti arvestades, just kriisi tingimustes on tõde eriti sage võimurite suust kaduma ning seega olukorda veelgi närusemaks keerama.

Statistikud jätkavad prügi silma ajamist: PM 8.VII 09 „Vaesus Eestis ja Euroopas on suhteline”

 Taevane arm, meie statistika „värskeimate” andmetena esitatakse/kasutatakse kriisieelseid andmeid, mis on olulises osas olnud publikule Eurostati kaudu kättesaadavad juba vähemalt aastakese jagu.

 Kokkuvõtlikult öeldakse „et 2007. aasta oli Eestile hea aasta. Ebavõrdsus vähenes … kuid suhtelised vaesuse määrad on Eestis püsivalt ELi  keskmisest kõrgemad.”

 - taevane arm:

 1) kuidas sai ebavõrdsus 2007 sisuliselt väheneda kui meie enda rahvusliku statistika alusel sellel aastal vaesemates detsiilides sissetulekud suurenesid mõnisada krooni kuus leibkonnaliikme kohta ning samal ajal rikkamatel üle tuhande krooni?

2) ja miks nii tagasihoidlikult nimetada, et „Eesti vaesuse määrad ELi „keskmisest” kõrgemad” kui Eesti näib kuuluvat vaesuse määrade järgi ELis viie-kuue kõige kõrgemate määradega rühma?

See on küll statistikutel arvamuses õigesti öeldud, et „Lähiaastatel … pigem satuvad inimesed … suuremasse vaesusesse.” Kuid seda statistikat meile lähematel lähiaastatel muidugi näha ei anta.

PS: vabandan, et seda siin kirjutan, kuid PMis seda pole võimalik õigele kohale kleepida.