The Economist (29.X 09) – Eesti ikka edasi Balti säravaim täht

30.X 09 

Selle The Economisti nupukese järgi tõesti säravat Eestit praegu kõige tõsisemalt  varjutav plekk näikse olevat ainult upsakus, seda küll vähemasti (at least) balti naabrite silmis. Seda, et „vähemasti”, seda on neil õigesti öeldud küll: sest kohe ilmusid neti-versioonis artikli sappa mitmed venepärased kremlihaisulised küberrünnaku taolised kommid (vähemalt kaks on nendest juba kustutatud) mis eestlased maatasa teevad/tegid.

 

Nt à la: esiteks, eriline originaalülbus olevat Eestit käsitleda kui midagi Venemaast eraldiolevat; teiseks, eestlased hävitavat oma vähemust juba 20 aastat sellega et ei võimaldavat vähemusel rahvastevahelise suhtlemise kasulikke keeli, nagu inglise ja hiina, õppida ja selle asemel sunnivad peale eesti absurdset keelt; kolmandaks, nad ei anna 100 000-dele elanikule ei kodakondsust ega Ida-Virumaal ka õiget arstiabi (kõik raha neelab korruptsioon); kui truualamlikud ex-sovjetid nad muud midagi ei oskavat teha kui endid ainult lasta reklaamida jne jne. Kõik taoline, isegi valitud faktidega pikitud, jutt võib isegi Economis.com läänelugejale sügavat muljet avaldada.

 

Muide, selles viimases reklaami asjas ongi vist The Economist selles nupus üle piiri läinud: reklaamib nüüd koos IMFiga Eesti üleminekut euro-alale 2011 kui midagi pea-aegu kindlat ja läheb seega vastuollu The Economisti enda statsionaarse põhi statistikaga, mille järgi vähemasti tänavu on Eesti erinevused järsu majanduslanguse osas mitteolulised võrreldes Leedu ja ka Lätiga: seda nii SKT, tööstuse ning hõive järsus languses kui ka hindade suures ebastabiilsuses. Kindlasti on selles seltskonnas Leedu hoopiski säravam täht oma oluliselt väiksema välisvõla osas, muide Leedu kolmanda kvartali statistika juba ammu avaldatud nagu Hiinalgi.

 

Muide, seda Eesti suurt võlgnevuse värki on nüüd juba isegi IMF märganud oma 26. okt memos, samuti nagu vajadust eesti tulumaksusüsteem viia vastavusse arenenud riikidega (ilmselt tuleb likvideerida ebavõrdsust süvendav regressiivsus ning eeskätt eelarvet laastav 0-kasumimaks). Aga need probleemide sellese nuppu ei näinud sobivad olnud.

 

Ettevaatust keskpanga majandusprognoosiga: rahvusliku majanduse jätkusuutlikkuse taastamiseks on kõigepealt vaja hakata tõtt teadma

22.X 09 

Seda viimast väidet vist ei ole vist mõtlevale inimesele üldiselt vaja tõestada, kuid kroonuprognoosijatele nähtavasti siiski.

Teatavasti prognoosi tõde seisneb eeskätt selles, et prognoosis  sisalduvad ka selle usaldusväärsuse näitajad, nt usalduspiirid või muud värki taolised statistilised karakteristikud.  Kui eelmistes EP prognoosides olid vähemasti mõned õhkõrnadki usalduskoridorid vähemasti taustmaterjalides kuskil, siis nüüd täitsa kroonulikult enam ei mitte midagi ja kõik arvud täitsa kindlad, seega prognostika seisukohalt täiesti eksitavad.

Nt: 2009 eelarve puudujäägiks on prognoositud 3,0%, seega täpselt see mida poliitiliselt vaja ehk Maastrichti kriteeriumi karvapealt täitmine. Kahjuks mõtlevale inimesele on selline prognoos mõttetu, sest on teada võimalikud väga suured tegeliku elu riskid et tegelikult see puudujääk võib, valitsuse „kõikidele pingutustele“ vaatamata, realiseeruda ikkagi nt 3,2 protsendina. Aga kui suure tõenäosusega niimoodi? See on antud juhul oluline sisuline küsimus, alles sellele vastates on võimalik mõistuspäraselt otsustada, et nt kas minna sellel aastal veel mingitele kärbetele ja seega täiendavalt tuhandete töötute produtseerimisele –rahvusliku reaalse jätkusuutmatuse riski tõstmisele.

Ülikriitilised ei ole meil mitte ainult hõive probleemid vaid samuti ülisuureks kujunenud rahvusliku välisvõlaga seotud rahvuslikud mured. Mõtlev lugeja oleks EP sellest prognoosist lootnud rohkemat  leida just selle kohta, istub ju just keskpank nende andmete otsas. Asjata lootus, ainult kitsilt nt et 2009 kujunevat koguvõlg SKT palju kõrgemaks ühe arvuga ja kõik. Taevane arm, isegi lätlased näitavad veel lisaks, et kui suur on nende neto-välisvõlg, mis muide on majandusteaduslikult palju olulisem näitaja jätkusuutlikkuse riskide mõttes.

Kahjuks ka esitatud prognoositabelist paistavad kaugele välja „läbipaistmatused“ – pehmelt öeldes: nt 2009 majanduslanguse ja hõive vähenemise ning tööviljakuse languse andmed on praeguste kirjete kohaselt ebaselgelt vastuolus. Viimase näitude alusel näib, et justkui majanduslangus peaks olema üle 20%, mitte alla 15%. Seda kahtlust suurendab veelgi asjaolu, et prognoosile on lisatud vigases terminoloogias üks primitiivne mudel potentsiaalse SKT arvutamiseks, see on poolesajanditagune esma-kursuste  tahvlimudel, kuhu muide ka andmed on sisse pandud prof Laestvõetu järgi.

Muide, EPs  on juba ammu palgal üks välisprofessor kes uurib Maastrichti inflatsioonikriteeriumi nn teist komponenti ehk hindade stabiilsuse/jätkusuutlikkuse nõuet. Majandusteaduslikust vaatevinklist Eesti seda nõuet tänavu kuidagi ei täida, selle täitmine tehti valitsuse ning keskpanga poolt võimatuks inflatsiooni vastutustundetu tõstmisega 2008 üle 10 protsendi, ja nüüd muidugi ei taha sellest keegi enam rääkida. Kui nimetet professorilt midagi küsida, siis vastuseks on „sorry“- panga siseinfo.

Siiski, tänuväärselt Jürgen Ligi blogist leiame, et just selle nn hinnastabiilsuse puudulikkuse pärast leedulased võeti Brüsseli poolt paari aasta eest  „halastamatult“ euro-rajalt maha. Aga mis meist selle konksu taga hakkab saama, sellest igal juhul ei leia EP prognoosist küll terakestki tõtt.

Majandusteaduse taandamine: Jüri Sepp „Majandusteaduse maandamine“ PM 17.X 09

Näib et lugupeetava professori see üllitis on kohati justkui sattunud mõnele varasema konspekti taustale, mil küberneetika ja matemaatiline majandusteadus olid võimuritel veel suuremad sõimusõnad kui praegu, sest sisaldas „abstraktset“ matemaatikat, vihatud tõenäosusteooriast rääkimata.

Nt JS sellest tekstist leiame tuttavlikult: „Kuni 20. sajandi 70. aastateni ei huvitanud õieti kedagi, mis läheb maksma turumehhanismi kasutamine. Täieliku informatsiooni ja mobiilsuse eeldused tegid majandusest omamoodi ideaalse gaasi, milles puuduvad igasugused hõõrdejõud ja energiakaod.“

Taevane arm, alustage selle lause lahtiarutamist tagant peale. Kas siis 70. aastateni olid kõik majandusteadlased täiesti mõtlemisvõimetud ja ei taibanud midagi vaegteabe rangest matemaatilisest modelleerimisest kasvõi klassikalise tõenäosusteooria abil. Ei olnud nii, nt: isegi „mittematemaatik“ Keynes juba 20. aastatel avaldas monograafia tõenäosusteooria alal, ikka selleks et mittetäieliku teabe mõjusid majandusmehhanismides arvesse võtta; aga nt 30. aastatel meie teadusfilosoof A. Koort enne okupatsiooni Loomingus kirjutas taolist: Laplace’i Deemon ei saa üldse tulevikku planeerima hakata, sest ta ei saa kunagi täpselt teadma olevikku – seda kvantmehhaanikast pärit määramatuse printsiibi alusel (selle artikli viitamine okupatsiooni ajal oli rangelt keelatud). Neljakümnendatest alates olid juba stohhastilised matemaatilised mängu teooriad arenemas ja  sealt edasi määramatuslikud majanduslikud tasakaalumudelid (eeskätt J. Harsanyi) ja nende alusel arenesid narratiivselt  interpreeditud komplitseeritud ja adekvaatsed täiendavad majandusteooriad, seda eriti mehhanismide/institutsioonide alal ja eeskätt „mittemaapealsete“ matemaatiliste mänguteooriate baasil (Nobel 2007). Viimased oskavad formaliseeritult ning abstraktselt arvestada institutsioonide disainimisel nii homo sapiens’i  ratsionaalsuse ja moraali erinevaid piiratusi, animaalsust, egoistlikku strateegilisust, vassimist ja hämamist, koalitsioone, korruptsioone, lobimist jne.

Seejuures pole keegi püüdnud lahendada neid probleeme nii nagu siit loeme, et „et kuidas väiksemate kuludega transaktsioone teha“, vaid kuidas institutsioone (organisatsioone) ja koordinatsioone kogu sootsiumi huvides kõige efektiivsemalt korraldada, ilma tsükliteta, ilma kriisideta – seejuures turumajanduse vaieldamatut innovatiivsust kõige tõrkevabamalt rakendada ja selleks vastavalt vajalikke arvukaid regulatsioone rakendada. Seda nii, et turumajandusele omaselt majanduslik ebavõrdsus liialt ning kapitalismi hävitavalt ei süveneks ning siiski ebavõrdsus jääks turumajanduslikult piisavalt stimuleerivaks (keinsluse põhiprobleem).

Ja nii nagu Teadus areneb – liigutakse edasi eelkäijate tulemustel – nii on ka varasemate, eeskätt majandusmatemaatiliste tulemustele toetuuvate narratiivide abil lisaks tuletatud uudseid Nobeli tasemel institutsionaalteoreetilisi kontseptsioone – nagu seda kindlasti O. Williamson on saavutanud, nagu seda on saavutanud ka R. Coase, narratiivselt eelkõige aga silmapaistvamalt D. North (kes muide sai Nobeli siiski 2003).

Kahjuks E. Ostrom’i puhul on ka vastuarvamusi. Vt nt FT.com 17.X 09 „The Travesty of Commons“:

“The Nobel committee praises Ms Ostrom for discovering that better results are obtained when “the right of users to self-organise is clearly recognised by outside authorities” – but this is a hint that it is harder to do without outside rule-making than first meets the eye. As Ms Ostrom’s theories gain more attention from the public, people will figure out whether hers is a conceptual breakthrough or just a more sensitive application of the old tools of privatisation and regulation.”

 12.X 09

Ka tänavune Nobeli majanduspreemia anti jälle õigesti, seda kahele USA teadlasele Elinor Ostrom’ile ja Oliver E. Willamson’ile

Tõsi, mullune laureaat meeldis meediale rohkem, sest siis oli tegemist ikkagi küllaltki vastuolulise teadlasega – ühelt poolt Obama aktiivse poliitilise toetajaga, praeguse kriisi kolumnistiga – kuid teiselt poolt on Paul Krugman väga kõrgetasemelise majandusmatemaatilise/erapooletu rahvusvahelise kaubandusteooria pikaajaline viljeleja olnud.

Kuid tänavusel väljakuulutamisel juba üks pressiesindaja jõudis preemiate komiteele protesti avaldada – meil on praegu tõsine kriis aga teie annate preemiat ei tea kellele või mille eest.

Selle tobeduse peale ei osatud kohe midagi kõrgelt õpete komisjonist kosta, sest nt Oliver Williamson’i 1985 aasta paks hõbedane monograafia kapitalismi majandusinstitutsioonidest on Läänes lausa Piibli kõrval majandusprofessoril riiulis.

Mida see siis jutlustab: et kvaliteetse kapitalismi efektiivse vabaturu jätkusuutlikkuse aluseks on tohutu keerukas ja kvaliteetne turumajanduslike institutsioonide (seaduste, reeglite, tavade, mehhanismide, instrumentide jne) kompleksne ja harmooniline süsteem. Eriti aktuaalne praegu, sest kriisist õppust võtnud arenenud riigid on kiiruga juba asunud majandusregulatsioone täiustama ja laiendama – kuni valitsuse otseste interventsioonideni turutõrgete vastu.

Küll oskas üks komitee liige Elinor Ostrom’i  tulemusi huvitavalt illustreerida: et vaadake Mongooliat satelliidilt – kõik roheline – ümber aga Hiina ja Venemaa kollased, see on tõestus ebaõige riikliku ja õige ühistulise majandusjuhtimise erinevusest ja efektiivsusest.

Põhiseaduse mõtte järgi sõnavabadus ei laiene rahvamajanduslike probleemide kallal avalikule võhiklikule vusserdamisele

Seda sisuliselt eriti rahvamajandusliku süvakriisi tingimustes, nagu süvakriisis haigegi puhul tsiviliseeritult (mitte-politikaanselt) tavaks. Selge, et raske kriisi puhul ainult kompetentsed konsiiliumid omavad litsentsi probleeme käsitleda ning avalikkust informeerida. Rahvamajanduse puhul on seega avalikkuses sekkujatel/arvamusavaldajatel tarvilik vähemalt teise astme teaduskraad või vastav tase ja seda täpselt makro-ökonoomika vastaval erialal, nt maksusüsteemide alal (Põhiseaduse järgi maksuseadused otseselt ei kuulu referendumite alla, seega ka mitte avalikule asjatundmatule arutelule, vabandan,  kuid ärgem unustagem, et rahvuslikult optimaalsete maksuseaduste väljaarvutamise alal on välja antud Nobeli preemia).

Igasugune isetegevuslik erapoolik profaanne hämamine, vassimine, moonutamine, agiteerimine, soolapuhumine, silmamoonutamine, panikeerimine,  lakeerimine jne on kriis tingimustes eriti avalikku teadmust saastavad ning mürgitavad ja olukorda raskendavad.

Seega igasugused litsentseerimata nurgatagused kodukootud õpetlased, parteide suuvoodrid ja kannupoisid, massimeediate stuudiod, omaarust tarkade klubid (sest mõni seal seltskonnas on nt geograafiat õppinud) jne – kui neil oleks raasukegi eetikat – peaks hoidma oma suukesed rahvamajandusliku kriisi koha pealt kinni – olgugi et massimeediast pappi jookseb neile vassimise eest nagu muda.

Nääte isegi: nüüd järsku mõnedele meie nurgatagustele iseseisvatele politikaan-ökonomistidele tuleb meelde, et me peaksime midagi järgi tegema soomlastele, mingis pisiasjas muidugi. Taevane arm, kui me seda siiani ei ole teinud, neid vahel isegi iseseisvuseta ullikesteks tembeldanud, tuhandeid kordi olulisemates värkides, kuidas siis me saame neid matkida kasvõi pisiküsimustes. Nt, seda et soome firmadel on kõrged kasumimaksud, selle kohapealt on meie igas kaliibris ja värvis politikaanidel suud siiani vett täis, olgugi et just see aitas rahvuslikult neil seal oluliselt leevendada kriisis võlaraskustesse sattunute olukorda, luua tsiviliseeritud pensionisüsteemi, hoida rahvuslikku kapitali välja voolamast ja seega arendada rahvuslikku ülikoolindust ning teadust, seega kõrgtehnoloogilist tootmist jne.