Eesti pärast edu: jätkuvalt langevast majandusest tõuseb ainult ambitsioone*

KOMMENTEERITUD ettepanekud äsjaselt konvetentsilt TTÜ-s (ettepanekud  ÄP 26.XI 09 formuleeringus)

 

• Sõnastada selgelt Eesti ambitsioonid riigina. – (kas à la “oleme parimad”?)

 

• Tuua riigi strateegilise arengu juhtimine peaministri pädevusse, mis koondaks ühe eesmärgi teenistusse ka isepäiste vasallriikidena käituvad omavalitsused. – (kui olid eelmises mummukeses ”ambitsioonid”, siis kuidas siis nüüd selles mummukeses on “ühe eesmärgi” sisse asi taandatud, ja kui nii, kas see üks mõistlik ambitsioon ei peaks siiski olema nt: 1)“Eestis tööd kõigile” sest 100 000 töötut tähendab aastas kümnete ja kümnete miljardite kaotust, edu pöördumatut kaotust, või  2) vähemasti võiks selleks üheks eesmärgiks olla “Eestist kapitalide väljalekke peatamine”, sest seda lekib samuti välja kümnetes miljardites (nt ainuüksi inimkapitali on juba kümnetes miljardites pagenud, aga alates teisest kvartalitest lisandus sellele (NB!) otseinvesteeringute pagemine, mille netoväljavool ületas miljardeid ainuüksi selles kvartalis, või 3) “tohutust välisvõlast ning välisinvesteeringutest mõistlikes piires vabanemine”, sest see koorem kurnab praegu rahvuslikku majandust igal aastal kümnetes miljardites, või  vähemalt 4) Eestis suhteliselt suure majandusliku ebavõrdsuse põhjamaine tsiviliseeritud leevendamine ja seega sotsiaalkapitali haihtumise talitsemine jne)

 

• JOKK-suhtumisele peab lisanduma MOKK ehk moraalselt on kõik korras. – (miks JOKK ei võiks sisaldada MOKKi?)

 

•  Sünkroniseerida valimised, et lõpeks vaibumatu valimiskampaania ja sellest johtuv otsustamatus. – (väga õige: tõeline ambitsioon – esmakordselt maailmas ka kõik ennetähtaegsed ning erakorralised valimised sünkroonselt)

 

• Sotsiaalne innovatsioon, et Eesti oleks elukeskkonnana meeldiv – noortele magnet, mitte neid maailma pillutav tsentrifuug. – (jälle väga õige: kõik avalikkuses lubatud – ei mingeid viisasid, vene keel riigikeeleks, nõukaaja samavääristamine euroliiduga au sisse, maksuseadused ja välislepingud rahvahääletusele (eriti 0-tulumaksud), iga pooleharidusega ärikas või parteilaagri jünger võib hakata keskpanka või mingit rahvuslikku rahanduskomisjoni juhtima,  marihuaanast – punastest laternatest – sõjaväekohustusest vms rääkimata  – kõik see sotsiaalne innovatsioon au sisse – kõik meeldivad magnetid käiku ilma mingite kohustusteta)

 

•  Võitlus õigusliku ja poliitilise nihilismiga. – (kas on mõeldud mingit innovatsioonilist võitlust, näiteks terroristide vastu nagu “öised vahtkonnad” või nii?)

 

• Eesti võiks riiki kujundada nagu lego – ministriportfellid vastavalt vajadusele – praegu võiks olla tööturu minister. – (väga õige – kogu maailma evolutsioon-  ja institutsionaalökonoomika ning majandussüsteemide disainimise varamu ja muu taoline makroökonoomiline matemaatiline jama/jura koos meie vastavate munapeadega veega alla!,  muide, konverentsile asupaika pakkunud asutus likvideeriski äsja ära Eesti viimase üldmajandusteoreetilise ajakirja TUTWPE ning vastava teaduskeskuse, nii et konverentsi pildile ei jääks mitte ühtegi kohalikku priileivasööjat).

 __________________________________________________

* Kehtiva majandussüsteemi ja poliitika jätkumisel (see märkus ei ole originaalne vaid euroliidu prognostikas laialt kasutusel ka Eesti kohta).

PMi viimased majandusüllitised: eeskätt rahvusliku avaliku sotsiaal-majandusliku teadmusruumi risustamine

 A. Täna (25.XI 09) nt:

 

1)     „Eesti välisvõlg – 3,8 protsenti sisemajanduse kogutoodangust 2008.aastal – on üks väiksemaid maailmas.” (lk 13 esimene veerg neljas lõik)

 

– Eesti Panga statistika (lõik 5) järgi Eesti koguvälisvõlg  2008 lõpuks oli üle 115 protsendi (muidugi vassija võib pugeda ettekäände taha, et „liberaalmajandusteadlasena” tema sõna „valitsus” ei kasuta).

 

    2) Korduvalt rõhutatakse (lk 12) laiduväärsetena „meie ülevõimendatud           sotsiaalpoliitilisi rõhuasetusi ja välispoliitilist kallutatust” –  isegi meie ametliku statistika järgi sotsiaalpoliitikaga on vastupidiselt meil asi täbar (nt majanduslik ebavõrdsus suur, tõrjutute osakaal kõrge, pensionid erakordselt magalad jne) ja Eurostati järgi eriti täbar; välispoliitilise kallutatuse osas tahaks eeskätt teada, et keda autor ikkagi mõtleb „meie” ja „teie“ all.

 

B. Eile (24.XI 09) nt:

 

1)     „Lugeja kirja” rubriigist lugesime: „FICE peab oluliseks (Eesti Valitsusele, üe) järgmisi teemasid: … *mõistlik suhtlus Venemaaga …”.

-         märkimisväärne on siin, et PM pidas mõistlikuks avaldada mingite välismaalastest investorite rühmituse välispoliitika-alase surveavalduse,  kusjuures selles vaikides tuuakse sisse eeldus et nagu Eesti Valitsuse suhtlus Venemaaga oleks nagu Eesti poolselt „ebamõistlik” („meie” FICE eesotsas on Pädaste Mõisa direktor ja kaasomanik Martin Breuer, lugejakirja autor).

 

2)     Arvamusrubriigis üllitati kirjanik Mutilt soovitus Valitsusele „kiiret” eurole üleminekut et poliitkapitali koguda rahva suurte ohvrite toel – taevane arm, „kiire” reaalse ülemineku aeg, mis maha magati, on juba aastaid möödunud ja nii et mingit poliitkapitali trahvi ei tulnud maksta.

3)     Samas lastakse kirjanikul filosofeerida selle üle et „Meil on selleks maagiliseks piiriks (töötute arv, millest alates Valitsus peaks hakkama justkui midagi ette võtma, üe) nähtavasti sada tuhat.” – nii Friedman’i kui ka Keynes’i järgi see maagiline piir näikse teadmuspõhiselt siiski olevat oma kolm korda madalamal positsioonil. Muide, kirjanikule: 100 000 töötut on mitte üks, vaid kaks Tartu linna täit rahvast, sest jutt on tööjõulistest; ja mida veelgi olulisem filosofeerida, oleks see, et seoses 100 000 töötu organiseerimise majanduspoliitikaga, jääb kümneid ja kümneid miljardeid rahvatulu tootmata.

Millal meil majandustõusu tuuled puhuma võiks hakata?

 15.XI 09

Meil ei ole omal selle üle vaja pikemalt pead murdma hakata, sest arvukad usaldusväärsed kompetentsed välisallikad on selles küsimuses kõige olulisemad sõlmed juba lahti arutanud:

 A)   IMFi viimases memos meie kohta on otsesõnaliselt märgitud eeskätt kahte kõige olulisemat kammitsat – 1) väga suur kohu välisvõlg koormana kaelas (ca 280 miljardit) ja 2) lisaks ebakvaliteetne regresseeruv maksusüsteem mis jätkuvalt kängutab eelarvepositsiooni ning 0-kasumiaksu näol ka rahvusvaheliselt kõlvatu (välisinvesteeringute konkurentsis) – mis seega vähendab rahvusvaheliselt Eesti partnerluskapitali.

B)   EL Komisjoni sügisprognoosist leiame – 1) Eesti on üks väheseid liikmesriike kus ka veel 2010 ei suudeta juhtida/reguleerida majandust nii, et  selleks ajaks juba suhtkõvasti (teiste liikmesriikidega võrreldes) langenud  reaalmajanduspotentsiaal saaks efektiivselt ära kasutatud  ja 2) Eesti kuulub murettekitavate „rentnikriikide” rühma, kus netorahvatulu jääb oluliselt väiksemaks (ca 80%) sisemajanduse kogutoodangust,  tingitud eeskätt ilmselt väga nigelast rahvusvahelisest investeerimispositsioonist, sest suured välisvõlad nii finantsiliselt (laenud, portfelliinvesteeringud) kui ka reaalselt (väis-otseinvesteeringud, milliseid võib tinglikult lugeda sisemajanduse püsilaenudeks) jne. Netorahvatulu (Eestis tänavu oodatavalt ca 168 miljardit kr, veaga +/-5%) on see mis jääb rahvuslikuks lõpptarbimiseks ning netoinvesteerimiseks – seega on olulisem näitaja kui SKT (ca 210 miljardit või nii vist mõnevõrra väiksema veaga).

C)   Eurostatist leiame kinnitust eeskätt just viimasele hädale ehk ahtrale netorahvatulule, kuid ka meie majanduslikku jätkusuutlikkust kammitsevaid muid asjaolusid leiame sealt – 1) suhtmadal teadus- ja arendustegevuse osakaal, eriti põhjanaabritega võrreldes 2) kõrge liiklusohvrite arv 3) eriti madal energiakasutuse efektiivsus 4) tööviljakuse langus 5) kõrge töötus 6) kõrge majanduslik ebavõrdsus ja sotsiaalne tõrjutuse –  ja seda eriti kõige väetimate arvel – seega madal sotsiaalkapitali tase jne.

D)   The Economist selle kuu algul tuli aga välja sellise vihjega, et eesti võimuritel on nina püsti ajamise häda küljes ja seda eriti naabrite arvel. Tõepoolest uhkeldamise viga on juures ja see ei võimalda neil oma olukorra kogu traagilisust mõista (nt kasvõi et 100 000 töötut tähendab kaotatud kümneid miljardeid iga aasta + kümneid tuhandeid tagasipöördumatuid tööjõu kaotusi iga aastaga).

Õigus The Economistil on, meie ärikamajandusliku uskumusega võimuritel, prominentidel ja eliitidel on tõesti ninad nii püsti, et nääte, meie oleme ainus riik maailmas kellele kriis kasu toob ja valitsuse võlg seejuures maailma madalaim, ja ei mingeid jamasid meie pankadega, tööturg välisinvestori jaoks eriti ideaalselt paindlikuks reformitud  koos 0-kasumimaksuga jne jne. Maapeale nad tõesti kahesilmaga ei näe,  teise teaduspõhiseid arvamusi tõsiselt ei loe ega kahe kõrvaga kuule, nende pooleharidusega kannupoistest rääkimata.

Peenemalt öeldes, eesti avalik sotsiaal-majanduslik teadmusstruktuur, kus prevaleerivad võimurite müüdid ja politikaanide neoliberalistliku turumajanduse karikatuurid, on praegu eriti suhtmadala kvaliteediga, seda nii euroliidu taustal, aga eriti põhjala teadmusruumi taustal. Et aga teadmusstruktuuri kvaliteet on aluseks kõigi majanduspoliitiliste otsustuste kvaliteedile, seega vähe lootust et meie suudaksime kriisist väljatulekul euroliidu keskmisegagi sammu pidada, ja konvergentsi mõttes jätkusuutlikuks saada – eriti Läänemere äärises – mitte enne kui meie oma teadmusstruktuuri saame viia teaduspõhisele põhjamaisele tasemele.

Komisjoni sügisprognoosist

Mis on rahandusvoliniku sügisprognoosis poliit-ökonoomiliselt olulist

 4.XI 09

Segavalt ebaoluline näikse kõigepealt see, et nagu oleks Eesti majanduskasv  2011  volinik Almunia arvates edukam kui teistel liikmesriikidel. Siinkohal ei tohiks prognoosi lugejad ja ära unustada matemaatika trikke mis seotud kasvutempodega: mida väiksem jagaja (madala tase) seda kõrgem kasvutempo. Nt kui meie madala taseme juures 4% sisemajandustulu juurdekasvu tähendab ligikaudu ainult pooltuhat krooni elaniku kohta kuus, siis ülelahe kõrge taseme juures 4% tähendaks soomlase kohta ligemale poolteisttuhat krooni juurdekasvu kuus – kumb on siis edukam? Mittepoliitiliselt oleks õigem kasvutempode võrdlemiseks arvutus teha kõigile liikmesriikidele euroliidu keskmise majandustaseme alusel ja siis ei oleks Eesti mingi balti jälle särav täht või midagi taolist.

 

Ebaoluline on selle prognoosi kontekstis ka meie 2011 euro-alale pääsemise küsimus, sest see on endiselt jäetud selles prognoosis diplomaatiliselt täiesti ebamääraseks „kulli-kirja” viskamise taoliseks probleemiks. Tõenäosusteoreetiliselt on nii, et kui eelarvedefitsiidi kriteerium on 3,0% ja defitsiidi prognoos 2009 on Almunial samuti pandud 3,0% peale, siis sellega on diplomaatiliselt öeldud et asi on noatera peal, ning kuna järgmise aasta prognoos on pandud 3,2%, siis juba diplomaatiliselt on veel vihjatud, et kuhu poole liisk langetatakse – kuid see on asjatundjatele juba ammu selge, sest küsitavusi on lisaks meil veel vähemalt kahe alamkriteeriumi täitmisega nagunii (hinnastabiilsus ja pikaajaline intress).

 

Mis on aga väga oluline on see, et Almunia arvates selle aasta lõpus meil järsk langus kestab edasi, ja vähem järsemalt veel pool aastat, seega kümneid tuhandeid töötuid tuleb veel juurde – see on oluline, sest meie administratsioon näib seda mitte ikka veel arvestavat. Igal juhul Almunia järgi meie hõive langeb edasi veel tuleval aasta majanduspotentsiaali kaasa tõmmates ning aastaks 2011 saavutame euroliidus väga „kõrge“ koha nii töötuse taseme kui ka hõive kumulatiivse languse osas – see on traagiliselt oluline praegu iga kärpe tegemisel silmas pidamiseks ja iga laenuvõimaluse hülgamisel (nt riiklikud obligatsioonid) .

 

Väga oluline on ka see, et Almunia arvates Eesti jääb korralikult teenindama oma suurt välisvõlga (2008 oli GDP ja GNI vahe 15 miljardit (tinglikult kõigi neto-välislaenude teenindamine) ja see summa prognoosi järgi tõuseb veelgi), seega muidugi muutudes majanduse kiirele taastamisele järjest suuremaks takistuseks (Soomel see summa on praktiliselt null, sest nendel on neto välisvõlgnevus praktiliselt null, aga meil näib see olevat üle 100% SKPst – Almunia muidugi teab et kui suur see on aga diplomaatiliselt kasutab võimalust vait olla).

 

Mis kõige olulisem on see, et ilmselt juba 2010 toimub Komisjoni selle prognoosi järgi Eestis intelligentne ja kompetentne majandus-poliitiline kannapööre: valitsuskulude osakaal sisemajandustulus tõuseb ligemale kümne protsendipunkti võrra, seda kriisieelsega võrreldes: see on muidugi võimalik ainult kasumimaksu taastamisega ja tulumaksu üldise tugeva progressiivistamisega.

Seega leevendub oluliselt meie igavene jama pensionite maksmisega ja tervishoiu ning hariduse ülevalpidamisega jne tsiviliseeritud moel. Sõnaga, Eesti astub tsiviliseeritud tulujaotusega euroliidu alale kus juba ees Sloveenia, Tsehhi, Poola jne, kas seda kas koos või ilma eurota – pole oluline  - Almunia arvates ilmselt – peaassi et majanduspoliitika kogu liidus oleks enam-vähem ratsionaalne ja tsiviliseeritud.