Sine ira et studio

 Sine ira et studio: Riigijuhtide Eesti sünnipäevakõnedest poliit-ökonoomika dimensioonides

Kui poliittehnoloogia koordinaadil olid ilmselt saavutet väga head ja head tasemed (sellise sündmuse standardites ja vähemalt subjektiivses spektris) – siis makroökonoomika dimensioonis ja objektiivselt olid sõnumid kahetsusväärselt hägustavad ning teadmusvildakad rahvusliku majanduse jätkusuutmatuse poole kohe mõlemas pidukõnes.

Tõepoolest – võtame näiteks maksuküsimused millede riivamine on poliitiliselt ilmselt tähelepanuväärne populistlik saavutus aga see toimus tõsiteaduslikult mõeldes ikkagi väga ähmaselt ja hägusloogiliselt nt:

„Maksukoorem on valik. Valija valik. Nüüd aga tuleks küsida endalt, oma vanematelt, oma naabrilt, kas ollakse valmis ise kõrgemaid makse maksma, koos kõige sellega, mida selline otsus endas kätkeb.

Mina ei saa ette kirjutada, milline on õigem valik. Veelkord, see on valija valik. Seni aga ütlen, et ärgem süüdistagem riiki, et tal puudub võluvits, millega rahuldada kõikide soove olemasolevate vahenditega.“

Taevane arm – kas eetilised riigijuhid ei peaks siiski juhtima valijate tähelepanu sellele et mis ohte kätkeb endas majanduspoliitika kus riik jätab nt kasumid maksustamata: nt EP statistikas mullu voolas Eestist bruto välja ca 3,5 miljardit eurot „investeeringuid“ (üle poole eelarve mahust, kordades rohkem euroliidu toetustest ning mis veelgi tähtsam on see et mida näidatakse GDP statistikas investeeringutena ei puugi üldse olla kodumaine investeering) ja seda suures osas maksustamata.

Ja mis veelgi naljakam väide on see kurb seik et see olevatki justkui  teadlikult ja objektiivselt „valija valik“ (makroökonoomiliselt on see 0-valik poliittehnoloogiliselt manipuleeritud dis-funktsionaalne väärvalik et kasumite produtseerimisega seotud mitmed avalikud kulutused kanditakse töövõtjate kanda ning majanduslikku ebavõrdsust veelgi varjatumalt suurendades sest nii saab tulusid varjata jaotamata kasumi sisse).

Muidugi on mikrotasemel väga armas soovitada ka vanematelt küsida et kas nad sooviksid maksutõusu. Kuid isamaaline riigimees peaks teadma et PSi järgi selgesõnaliselt maksuküsimused ei käi referendumi alla ning seega mõtte järgi ei peaks neid ka valimisplatvormides esitama (tõepoolest vastava kvalifikatsiooniga makroökonoomika spetsialist nende küsimuste alal võib meie elektoraadist sõrmedel kokku arvata). Aga mis puutub vanematesse siis nendel on niigi kaelas suhteliselt väga kõrge efektiivne konfiskeeriv inflatsioonimaks sest nt mullu nii toit kui küte tõusid kordades üle ametliku inflatsiooni ning see kõrgem efektiivne inflatsioon sööb ka nende hoiuseid.

See on muidugi õigesti öeldud et ei ole Presidendi asi öelda et missugune on optimaalne maksusüsteem (see on asjakohaste tippteadlaste instituutide esoteeriline asi) kuid seda peaks siiski ütlema et millised maksusüsteemid oleks PSiga räiges õiguslikus riives: nt vara konfiskeerivad maksud nagu maamaks ja inflatsioonimaks (inflatsioon üle hoiuse intressi), maksud mis suurendavad majanduslikku ebavõrdsust ehk regresseeruvad jne. Mis veelgi olulisem on et pidukõnes oleks sobilik olnud vihjata et kui maalilised ja kaunilt rohelised on inglise maastikud ja pargid sest isegi Raudne Leedi ei suutnud maamaksu jõustada ja pilti slummistada.

Või:

„Kui rahvas leiab, et hoopis maksude tõstmine aitab Eesti probleeme lahendada, siis annab ta selleks Riigikogu valimise kaudu mandaadi. Ja seda valikut tuleb poliitikutel austada ja järgida. Praegusel valitsusel eelkirjeldatud sammude astumiseks rahva mandaati ei ole.“

Taevane arm – kriis andis automaatselt valitsusele selle mandaadi PS järgi ja valitsus seda ka korduvalt kasutas. Kahjuks küll ilmselt asjatundmatult: liigsed kärped kodumaise nõudluse anomaalse vähendamisega, ülepeakaela inflatsiooniga liialdamine (mida millegipärast reitingagentuurid ei märka) nt käibemaksude tõstmisega.

Kahetsusväärsed on jällegi ka mitmed äpardvihjed liikmesriikidega võrdlemisel nt:

„Lõuna-Euroopa poole vaadates näeme, kuidas sotsiaalkulutuste katmine laenurahaga ja võlgade maksmise edasilükkamine järgnevatele põlvkondadele lõpeb krahhiga.

Aga need, kes laenasid raha, et meeldida valijaile ja saada tagasi valituks, kes meeldimiseks kehtestasid 13. ja 14. kuupalga või viisid pensioniea peaaegu alla keskea, oli väga populaarsed valitsused. Sellise populaarsuse nimel ei saa riiki hukatusse juhtida.“

Juba sellest tekstist on selgemalt selge et laenuraha ei kasutatud sotsiaalkulutusteks sest Kreekas majanduslik ebavõrdsus on barbaarselt kõrge isegi ametlike näitude järgi ja mingist valitsuse populaarsusest ei saa üldsegi siis rääkida ei Lõuna ega Põhja poole vaadates.

Ametlikult on küll meie ebavõrdsus leebem kuid reaalselt võib selles kahelda sest nt meie rikkad saavad meil osa oma tulusid maksustamatult ametlikult peita jaotamata kasumitesse, nende efektiivne inflatsioon on madalam vaeste omast ja need asjaolud ametlikes indeksites ei peegeldu. Muide FT järgi Kreekas nõutavat parlamendiliikmete tagasi astumist kes tegelevad suurte summade saatmisega välismaale.

Või:

„2012. aastal ma ei ütleks, et kui see on kriis, siis ainult sellises kriisis ma elada tahaksingi. Sellises kriisis nagu praegu ei tahaks keegi meist elada – kui oleks paremat valida. Paraku ei saa me välistada, et üleeuroopaline või isegi üleilmne majanduskriis võib osutuda sügavamaks ja kestvamaks kui seni üleelatu. Me ei saa välistada, et erakorralisest kriisist võib saada tavaline seisund. Normaalsus on alati suhteline.

Võib-olla mõistavad paljud alles nüüd, kui hea oli elada 2007. aastal. Just tol ajal esitasin hiljem parafraseerimist leidnud mõtte kriisist. Ma ei saanud kuidagi kriisiks nimetada olukorda, mida iseloomustas 7,5-protsendine majanduskasv ja peaaegu olematu tööpuudus.“

Eesti kõrgete majanduskasvu tempodega tuleks vastutustundlikul riigijuhil eriti rahvusvahelistes võrdlustes madalat profiili hoida: põhiliselt tulenevad need jagatise matemaatilisest veidrusest et suhteliselt madala majandusaktiivsuse juures tempo osutub illusoorselt kõrgeks (nt meie 7,5% on absoluutarvestuses võrdne soomlaste 2%-ga või nii). Ja muide juba siis oli inflatsioon kordades kõrgem normaalsest kuulutades peatset langust konkurentsivõime vähenemise tõttu ning eurole ülemineku viibimist aastateks üle optimaalse aja.

Ning just 2007 teisest poolest hakkas Eesti GDP pc (kodumaine kogutoodang elaniku kohta) tase rohkem ja rohkem maha jääma euroliidu keskmisest (ja seda meie valitsuse nn konvergentsi-programmide dokumentide põhjal ja seda isegi poliitpopulistlikus PPS valuuta-arvestuses mis  tõstab perifeeriariikide taset ja madaldab tuumikriikide taset) ning see mahajäämus on muutunud praeguseks trendiks ning seda vaatamata olulistele ELi grantidele – seega üheks ilmseks jätkusuutmatuse tunnuseks praeguse majanduspoliitika  jätkumisel.

Muide ka Eesti GDP pc maht pole kvaliteedilt hästi võrreldav riikidega kus pikemal perioodil on inflatsioon olnud talitsetud piirides sest lõpuks ikka kõrgemat inflalufti imbub sisse;  ja kus riikides GDP struktuur on kvaliteetne (tootmise struktuurilt: kõrgtehnoloogiline toodang versus nt transiiditeenindamine ning nt “resisaatjate toodang”; või tulude poolelt nt õpetajate ja arstide ning inseneride/teadlaste palgad versus poliitikute, müügimeeste palgad ning spekulantide sissetulekud ning rääkimata nt hargmaiste arvevabrikute kasumitest mis tõstavad küll GDP mahtu kuid nagu põhk ja sõklad sest kanditakse siit välja jne). Vähem populistlikult tuleks võrdlustes GDP asemel opereerida kodumaiselt kasutatava NNI (rahvuslik puhastulu) näitudega (nt meie NNI  ja GDP suhe 0,8 aga soome oma 0,9).

Jätkusuutlikuse mõttes ei ole ka töötus mingi trumpnäit (nt nad on läinud Iirimaale kalkuneid kitkuma vms) vaid olulisem on hõive stabiilsus (nt masus hõive Saksamaal ei langenud meil aga ei ole lähi- tulevikuski näha masueelsel tasemele tagasijõudmist).

Makroökonoomiliselt tõepäraselt kõlas üldine väide et kriisi peamiseks põhjuseks oli/on äpardlik rahanduspoliitika. Siia tahaks vaid üksikasjastavalt lisada et eeskätt ebakvaliteetne tulumaksupoliitika mis nt viisa Kreeka barbaarsesse ebavõrdsusesse ning tegi pangandustegelased vastutustundetult jälkrikkaks, rahaturgudel tehingumaksude puudumine mis tingib liigselt turgude kõigutamist, panganduses vastustundetu “innovatsioonitoodete” kasutuselevõtt, tööjõumaksude ning inflatsioonimaksudega liialdamine selleks et kompenseerida eeskätt tulude/kasumite/luksuse vaegmaksustamist – teadagi milliste kihtide ja klikede huvides.

Makroökonoomiliselt kerge näha et meil anomaalselt sügava kriisi oluliste regressorite hulka kuulusid makroökonoomiline hägus-vaegteadmus kõrgemate asjaliste hulgas ning tohutu hämamine valimisplatvormides ja peale seda eriti à la et ei valitsus ega EP ei saa mitte midagi teha inflatsiooni talitsemiseks (ometi Maastrichti kriteeriumide järgi see on elementaarne tegevus), et EP on kõik mis võimalik teinud hargmaiste pankade turuhaaramise poliitikate tsiviliseerimiseks, et riik ei tohi võlakirju emiteerida (parem jätta viletsmajandus lastelastele päranduseks) jne.

Kas mitte ka nendest küsimustest ei peaks asjatundmisel riigijuhid igal võimalusel kõnelema – ja ikka teaduslikust makroteoreetilisest vaatevinklist ning autoriteete osundades ja seda isegi riigi sünnipäeva tipppeokõnede formaadis ja mitte niivõrd sellest et kuivõrd häma väsitab – eriti arvestades et neid kõnesid arutatakse peamiselt järgnevatel argipäevadel.

Küsitavus

Kas sellest ei või duaalne makrokoordinatsiooni jama tulla?

Iseseseisvuspäeva eel Eesti Pank avaldas mulluse viimase kuu maksebilansi kiirhinnangu:  http://statistika.eestipank.ee/?lng=et#listMenu/818/treeMenu/MAKSEBIL_JA_INVPOS/145/300

Kuigi EP võib seda muuta annab see võimaluse makroökonoomika skolaaridel asuda hindama nt mullu kodumaisest majandusest (mitte segi ajada Eesti kogumajandusega=kodumaine kogumajandus+eksternaalne rahvuslik majandus) ka 2011 investeeringute väljavoolu paušaalselt.

Arusaadavalt on niivõrd keerukast esialgsest esoteerilisest tabelist mistahes agregaatide moodustamine suuresti  subjektiivne (hindaja makroökonoomikas piiratud teadmuse raamides nt) – kuid selle hoiatuse raames näib et suure tõenäosusega 2011 Eesti kodumaisest kogumajandusest voolas investeeringute nimetuse all välja bruto ca 3,5(+/-0,05) miljardit eurot (kusjuures vea hinnang ei sisalda autori võimalikke arvutusvigu ning ratsionaaluslünki ega vaegteoreetilisust).

Seega: a) investeeringute brutoväljavool oli üle poole eelarvest ja üle kolme korra ELi grantidest – selge et selline negatiivne makroanomaalia põhjustab nii meie kodumaisele kui ka rahvuslikule majandusele nii majandus-potentsiaali kui ka majandusliku jätkusuutlikkuse arengu suboptimaalsuse (tuleb arvestada et meie GDP koosseisus näidatud investeeringud lähevad osaliselt välismaale töökohti looma vähendades siin palkade tõstmist ning seega hõive langust jne). Ning mis samuti oluline – euroliidu kontekstis ilmselt negatiivse divergentsi trendi (sigma konvergentsi mõistes), nt

 http://ec.europa.eu/economy_finance/articles/eu_economic_situation/pdf/2012/2012-02-23-interim-forecast_en.pdf

prognoosi kohaselt  tänavu Poolas GDP pc juurdekasv reaalset on tõenäoliset 70 eurot  suurem kui Eestis.

b) makroökonoomika studioosused ilmselt tõdevad et tõenäoselt suures osas taoline anomaalia on suures osas põhjustatud mitmetest ebakvaliteetsest finantsinnovatsioonidest – eeskätt mehhanismist tingnimega „0-kasumimaks“. Ja et peatselt „Euroopa Semestri“ mehhanismis taoline disfunktsionaalne äpardmehhanism ja selle tagajärjed kuuluvad peatselt tõenäoselt trahvitavate nähtuste hulka (nagu meil juhtus mako-suhkrutahviga) mis veelgi võib lisaks suurendada finantside väljavoolu.

Lisa

Lisa

Intellektuaalvara (IV) varguse mõiste on Karistusseaduses (2002) defineeritud hägusloogiliselt ning seega soodustab intellektuaalvara vastast kuritegevust

Tõepoolest vt nt:

13. peatükk VARAVASTASED SÜÜTEOD 

1. jagu Süüteod omandi vastu 

1. jaotis Asja ebaseaduslik omastamine 

§ 199.  Vargus

(1) Võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil –
karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

(IV  ek teos ei pruugi olla vallasasi (ainulf aineline/kehaline objekt on asi/ese) – seega (1) alla/hulka IV  otseselt ei kuulu ehk kuuluvuse määr võib olla enamasti 0, üe)

…
3) teo objektiks on suure teadusliku, kultuuri- või ajalooväärtusega ese;

(ilmselt IV kuulub enamasti 3) alla ja seda subjektiivse kuuluvuse määraga 0 kuni 1, seega häguse (ingl fuzzy) määraga sest “suure” väärtusega teoste hulk on ilmselt hägus hulk (vt nt Ü.Kaasik “Matematika leksikon” 1992). Muide erinevalt objektiivses loogikas kuuluvus on selge (ingl crisp) ja nt vargus fikseeritakse kui nt objekti hind ületab keskmist päevapalka, üe)
…
karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
[RT I 2008, 33, 199 - jõust. 28.07.2008]

…

Jääb sulgudes olevatele tekstimärkustele selgitavalt juurde lisada et

 a) kuuluvuse määra subjektiivsus tuleneb 3)-s oleva indikaatoriga „suure“: kui on suur siis kuuluvuse määr on ilmselt 1 ja kui ei ole suur siis langeb, ning see kas suur või mitte on ilmselt objektiivselt mitte-mõõdetav ning seega subjektiivne

 

b) teadusloogikas Popper’i järgi on taoline subjektiivne kuuluvusmäär mitte-falsifitseeritav ja seega kogu taoline käsitlus on mõttetu

 

c) nt subjekt omastab maali või helindi (varastades nt  autorluse) või filmi koopia jne või muu taolise objekti –  kuid kui kohtuväitluses nt selgub et omastatud objektile ei omistata ekspertide poolt „suurt“ kultuuriväärtust  -  siis seega § 199 alusel on isegi vähese kvalifikatsiooniga advokaadil kahtlustav subjekt võimalik vabastada nimetet  varguskahtlustusest – vastuolus nt rahvusvaheliste autoriõigustega ja teiste regulatsioonidega ning nt ka lokaalsetele objektiivsetele eetilistele põhivoolu seisukohtadele.

Ühe kirjutise loogikast

Visand 19.II 12

Ühe kirjutise loogikast: „Ekspert riigikogus: me ei vaja ACTAt, vaid autoriõiguse reformi“ (Postimees.ee 17.02.2012 18:05) P. Mõtsküla, autoriõiguse asjatundja)

Kirjutise ühest lõigust loeme:

„Lubage mul tuua üks näide. Karistusseadustiku § 222 näeb teose reprodutseerimise eest levitamise eesmärgil ilma teose autori või tema õiguste valdaja loata ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.

Autoriõiguse seaduse §de 6 ja 7 kohaselt tekib autoriõigus teosele selle loomisega, kusjuures teose eesmärk, väärtus, konkreetne väljendusvorm ega fikseerimise viis ei saa olla aluseks autoriõiguse mittetunnustamisele.

Ma palun nüüd käega märku anda kõigil neil, kes on saanud iga nende poolt edasi saadetud e-kirja autorilt loa tema teose reprodutseerimiseks levitamise eesmärgil. (ühtki kätt ei tõusnud)

Absurdne? Minu arvates samuti.“

Selle lõigu loogika kohta niipaljukest:

A)    Eksperdi käsitluses näib e-kiri kuuluvat „teoste hulka“ – seda et nt puhtalt mehhaanilise vaimse/informatsioonilise tegevuse produkti lugeda loomingute hulka – selle formaliseerimiseks peame kasutama mitteklassikalist hägusloogikat (ingl fuzzy) mis sisaldab nn kuuluvusmäära mõistet (teadusloogika seisukohalt Popper’i järgi taoline määr on mõttetu – see on suuresti subjektiivne mõiste ja seega võimaldab genereerida subjektiivselt soovitavaid väiteid (selge et maksuameti poolt saadetud e-kiri kuulub taieste hulka pea-aegu 0-määraga kuid formaalselt on kõik korras ja mingit absurdi pole – kuigi tekitab seadusaugu teoste varastamiseks)

B)    Lõigust näib et karistusseadustikus (2002) „vargus“ on samuti subjektiivsust sisaldav omapärane hägusloogiline mõiste sest a) ei ole rakendatav kõikide varade kohta (ainult vallasasjad kusjuures ainult ainelised asjad ja seega mitte nt heliteose kohta omapäraselt: “199 – sätestab et vargus ainult siis kui  3) teo objektiks on suure teadusliku, kultuuri- või ajalooväärtusega ese –  kui kui pole suurt väärtust siis võib varastada) ning b) näib et meil loomingulise eseme kohta rakendub varastamise mõiste ainult siis kui sellel on suur kunstiline väärtus (subjektiivne) on kuidagi hägusalt tuvastatud.

Kuigi nii on formaalselt kõik korras on praegune karistusseadustik ilmselt vääralt riives rahvusvaheliselt tunnustatud autoriõiguste seadustega ning mis veelgi hullem – näib andvat soodustavaid vihjeid vähema väärtusega intellektuaalse vara varastamiseks.

PS:

Näib et ratsionaalne/klassikaline/objektiive/teaduslik  loogika ja seadusandlus ning karistusseadustik eriti  on kergesti konflikti sattuvad: nt Kurt Gödel’ile  kolmekümnendatel USA kodakondsuse omistamise käigus ta tõestas asjatundlikule kohtunikule et USA Konstitutsioon on vigane klassikalise loogika seisukohalt ja võib riigi viia nt fašismi; nii ka näib et meie (2002) karistusseadustik samuti ja seda ka meie okupatsiooniaegsed mitmedki seadused nt : auto ei olnud varastatav vaid ainult ära-aetav; õhukeste seintega Imanta heliloojate majas olla okupatsiooni ajal olnud pidevalt riiud kaine mõistuse alusel et kes kelle tagant helindeid varastanud (läbi seina kuuldudule registreeris enda autorluse) ja ei nimetanud seda tegevust juriidiliselt hägustavalt omastamiseks.

On väidetud et Stalin’ismi omapärane loogika mis viis genotsiidini on formaalselt vastuoludeta modelleeritav hägusloogika abil (sisaldab subjektiivsust) ning seega ei maksa unustada et meil pool sajandit õpetati ainult Stalin’istlikku õigusteadust (väidetavalt mitteratsionaalset ehk ei õpetatud juristidele sisuliselt mitte midagi) ja seega täiesti mõistetav et nt veel meie (2002) seaduse sätete järgi tulenevad siiani sellised sisuliselt absurdsed mõttekäigud nagu Riigikoogus olla hiljuti kõlanud:

„Teiseks näitavat lepinguga (ACTA, üe)  liitumine seda, et me ei toeta intellektuaalomandi vargust ja võltsingutega kauplemist. Karistusseadustiku § 199 kohaselt on vargus võõra vallasasja (sic! mitte vara/omandi, üe) äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil.

TsÜS §st 49 võime lugeda, et asi on kehaline ese. Kuna varastada saab ainult asju, intellektuaalomand aga pole asi (saab ikka asi kah olla, üe), vaid kehatu õiguste kogum (ehk vara/omand, üe) ei ole selle varastamine juba põhimõtteliselt võimalik.“

Jääb lisada et hägusloogika järgi on Eestis põhimõtteliselt võimalik      vähesema väärtusega intellektuaalomandit ainult omastada (nii et kes varastamisest räägib on kiviaegne)  ja osta – ning põhimõtteliselt mitte varastada.

Ning ostmisel õiglase hinna määramise põhimõtete väljatöötamiseks on mõned meie Markx’istlikud poliitökonoomid (kah ratsionaalset majandusteadust meil pool sajandit ei õpetatud ja väidetalt praegugi seda tehakse meil vist pooles ulatuses) juba  oma abi pakkunud vist kohe kogu globaliseeruva kaubanduse ulatuses – ning loodame et mõned meie juristid panevad samas mastaabis õla alla ning paika ka selle et intellektuaalomandi varastamine on globaalselt absurd kuna see ei ole paragraaf 199 järgi põhimõtteliselt võimalik.

Makro-sõpradele

Kirjake makro-sõpradele 14.II 12

Avades Eurostati näeme ülal-vasemal “Populaarsemad näitajad” – see on hea et kohe näeb mis asjameestele kõige rohkem huvi pakub: eeskätt illusoorsed enesepetlikud näidud mis moonutatud kas lakeeriva PPS valuutaga (nagu GDP(*) pc PPS valuutas – valuutas mida keegi reaalselt ei kasuta ja mis euro-ala liikmes-riikide võrdlemiseks teoreetiliselt eriti küsitav kuna algselt võeti kasutusele valuutakursside õgvendamiseks) või mõõdetud erinevate mõõdupuudega (nagu GDP kasvutempod mis sisuliselt pole riigiti võrreldavad sest arvutatud erinevate tasemete pealt ja nt mitte EL27 või EL17 keskmiste tasemete alusel; naljaks on ka see et ikka veel 15.II 12 Eurostat ei suuda Eesti GDP kvartaalseid kasvutemposid esitada teiste liikmes-riikidega võrreldaval kujul – http://epp.eurostat.ec.europa.eu/cache/ITY_PUBLIC/2-15022012-AP/EN/2-15022012-AP-EN.PDF ).

Kuid vasakult ülanurgast leiame hiljem rubriigi “Jätkusuutlikkuse näidud” – sealt  PPSi ei leia küll aga selliseid karme värke nagu “reaalne” GDP pc,  suhe NNI/GDP, mitmeid ja mitmeid erinevaid vaesuse näitajaid jne (muide ka Eurostati selles rubriigis on lünki – nt puuduvad makro- finantsvood ning -finantsvarade olemid ja ka vastavad inimlapitali ning FDI näidud.

Muideks meie ametlikust statistikast sellist selgepiirilist jätkusuutlikkuse kohta kriitilisi ohumärke koondavat rubriiki mis rahvusliku majanduspotentsiaali kujundamise aluseid ning seega ka liikmesriikide konvergentsi faktoreid statistiliselt mõõdab – ei leia.

Informatsiooniline häda on nüüd eeskätt praeguseks meil euroliidu kontekstis selles et liidu projitseeringutes kuni 2020 on nt üheks prioriteediks liikmes-riikide konvergents ja selle jälgimine ja seda eriti peatselt ESMi raames. Nii ka meie valitsuse vastavas mullluse prognoosis (http://ec.europa.eu/europe2020/pdf/nrp/nrp_estonia_en.pdf  – National Reform Programme “ESTONIA 2020” (approved by the Government on 28 April 2011)  on Joonis 1. millelt näeme Eesti majandus on juba mitmeid aastataid EL27 GDP pc PPS keskmise suhtes negatiivses divergentsis (kolgastumas (sõnast kolgas))  ja seda vaatamata olulistele ELi grantidele (ligi viiendik eelarvest).

Kuid see kahetsusväärne seik on nimetet dokumendis jäänud kahesilma vahele ning ilmselt osaliselt ka selle tõttu et meie statistika mitmetes väga olulistes makroarengu küsimustes on euroliidu kontekstis puudulik. Iseenesest mõistetavalt puuduvad sellest prognoosist kahetsusväärselt taolised näitajad nagu rahvuslikud finants-vood ning   -varad, FDI ja muude investeeringute vood ja olemid, inimkapitali vood ja seisundid, samuti nagu puuduvad vatavate maksureformide graafikud jne. Kuid need puudused johtuvad ilmselt eeskätt koostajate makroteaduslikust vaegusest – kallutausest mikroökonoomile käsitluse ning ajast ja arust ära laisser faire, laisser passer liberaal-füsiokraatliku ideoloogia poole – mis sugugi enam euroliidu paradigmadega ega ESM ja ES vaimuga kokku ei käi.

Igatahes nt “Euroopa Semestri” mehhanismis tuleb meil taoliste vasuoksuste nähtudega palju jama (nt võidakse grante kärpida nt väite alusel et kasumeid voolab Eestist maksustamata rohkem välja kui Brüssel jõuab grante sisse pumbata vm, muide ilmselt juba kärbitakse Raadi muuseumi näitel, vist) – millised jamad täpsemalt ja millistel põhjustel  (vt nt mõnevõrra laiemalt http://uloennuste.wordpress.com/2012/02/07/draft-7-ii-12-please-comment-another-memo/) – sõnaga taolist arutelu oleks pidanud juba aastaid tagasi Riik hakkanud pidama (vt nt http://uloennuste.wordpress.com/2009/09/23/memo-23-ix-09/ ) aga seda pole miskiks peetud. Karta on et lähiaastatel oodavad meid seetõttu ees taolised apsud nagu oli eurole optimaalse üleminekuaja 2007 mahamagamine ja sellest osaliselt tingituna rekordsügavusega masu suurte makrokaotustega (eeskätt hõive langus ja tööjõu väljaränne ning kasumite väljavool  maksustamata kujul jne) või nt hiiglaslik suhkrutrahv sest et lokaalselt ei pandud spekulantidele Komisjoni poolt määrutatud kaubanduspiiranguid.

Veelgi kahetsusväärsem et pidevalt leiab Riik asjatundmatult kolmandajärgulisi populistlikke asendusteemasid  rahvuslikult ülioluliste ESM ja ES protsesside arutamise asemele nagu nt nii ACTA mille autelu püütakse pikaks venitada tulevate aastate peale nagu sambagi puhul – kui ka lõpmatud kemplemised mistahes avaliku kunstirajatise püstitamise ümber – rääkimata töötukassa sentide krabamisest – samas kui nt miljardites tulevaste grantide saamise küsimuste lahendamised jäetakse viimatise sekundi peale ja sedagi alles siis parajasti nt valimistest ärganud eliidile kes ei pruugi moodsas makros üldse kõd käed ollagi (**).

Kahetsusväärne seegi et siiani ei suudeta korraldada Eesti GDP kasutempode näitude korrektset esitamist Eurostatile nii et need oleks seal võrreldaval kujul teiste liikmes-riikidega (mitte ** indikaatoriga). Muide viimane asjaolu võib võib rahvusvaheliselt veelgi laiemalt mõjutada Eesti edu kallutatud mõistmist (nt http://www.whitehouse.gov/sites/default/files/docs/erp_2012_complete.pdf annab tänavuseks Eesti GDP juurdekasvus ilmselt liialtatult 4%).

***************************************************************

(*) SKT ja SKP jne võisid omal ajal sobida sest vist käis kumu jutt et vene sõprade keeles “kodumaine kogutoodang” või “rahvuslik kogutulu” ei kõla hästi ja nii oleks nendega raske äri teha – kuid nüüd oleks vist viimane aeg tsiviliseeritud riikide terminoloogiale tagasi pöörduda ja seda eriti euroliidulistes diskussioonides ja teaduslikes tekstides kasutada arusaamatuste vältimisek  ingl akronüüme nt IMF v. RVF?, ECB v. EKP, GNI v. KRT, NNI v. (e.k puudub), GDP v. SKT/SKP, IPO v. …  jne.

(**)Nt ACTA puhul meie intellektuaalide crème de la crème Mihhail Lotman (http://www.lotman.ee/1/post/2012/02/actast.html):

 ”Ma ei tea, mida tähendab „objektiivne“ või „õiglane“ hind, ehkki olen marksistlikku poliitökonoomiat omal ajal põhjalikult tudeerinud.”

- taevane arm – marksism ja “hind” – kommunismis saab kõike ju tasuta ja enne seda sotsialismis on õiglane hind tööväärtuse lihttundide alusel ja seda ka loomingu puhul (kapitalide (ka intellektuaalse) ega õpingute kulud ei lähe hinna arvestusse) – elementaarne.
Kuid kapitalistlikus turumajanduses on optimaalsed nn tasakaaluhinnad (muidugi optimeerimismudel peab adekvaatselt suur olema ja arvestama ka neid olulisi eksternaalsuseid mida turg ei arvesta).

Kõige lihtsustatuma mudeli alusel on tasakaluhinnad arvutatavad kui Lagrange’i (1736-1813) kordajad ja viimatistes optimumteooriate suurtes Bayeslikes mudelites on aluseks nn duaallahendid (vt nt Arrow-Debreu’ mudelit poole sajandi tagant kuid juba siis määramatuse arvestamisega) – elementaarne.