The Economist 17.XII 09 saadab sesoonseid majanduspoliitika soovitusi

Kõigepealt ja eriti silmatorkavalt lühinupus “Maailma GDP” on järgmist Balti-Riikide olukorrast:

“But some of the world’s most troubled economies are in eastern Europe. The three Baltic countries—Estonia, Latvia and Lithuania—suffered the biggest falls in GDP.”

Muide, need riigid kuuluvad ka tuleval aastal 52-he riigi hulgas viie tõenäose langeja rühma, nii väidab vastav prognoositabel. Teatavasti The Economist’i prognoosid on kaugelt usaldusväärsemad kui Josing-Kuum firma omad, vaatamata sellele, et EP võtab neid viidata aga mitte The Economist’i (tõsi küll, ingliskeelsetes viidetes kasutades “Estonian Institute of Economic Research” pseudonüümi).

Pikemas artiklis Ida-Euroopa kohta “Tähtede poole vaadates” on meie tähelepanuväärsed eeskätt järgmised avaldused:

a) “The virtuous circle of low labour costs, foreign investment and export-led growth is outdated too. The region has lost some of its competitiveness. And it should not aim to stay only as a low-cost provider of goods and services for the rich west.”                                       

Seda väidet ei saa Eesti andmetel kuidagi väärata, eriti kui arvestada eesti otseinvesteeringud välismaale ületavad juba pool aastat rängalt siia sissevoolavaid otseinvesteeringud ning seda, et eesti ekspordi mõningane edu rahvusliku tulu osakaalus on suuresti näiv ning tingitud viimase ligemale 20%- lises languses viimase kahe aasta jooksul.

b) “Any presents from the new European Commission are likely to be ill-chosen and disappointing.”

Ilmselt on mõeldud uue Komisjoni “kingitusi” uueks aastaks, mis kõlab üsna süngelt, eriti kui mõelda et uus Komisjon hakkab peatselt meie eurovalmidust vaagima, seda ka majanduse jätkusuutlikkuse aspektist. Kuid meil on vaevalt uue Komisjoni kohta nii palju siseinfot kui nt Edward Lucas’el.

c) “The ex-communist countries need to show that their brainpower, creativity and innovation deserve a place at the top table. A big asset is that people in the region are used to radical change in a way that the old, tired countries of western Europe can hardly imagine.”

See on tõesti ilusasti soovitatud, kui kas mitte utoopiliselt: tuleval aastal saab meil paratamatult tipp-probleemiks hoopiski olema tohutu töötuse kasvu talitsemine (vaatamata sellele, et eelarves on tulevaks aastaks sajad miljonid koondamistasusid  juba planeeritud), kapitali väljavoolu pidurdamine, asjatundjate pagemise pidurdamine, vaesusesse sattuvate kodumajapidamiste päästmine, kuritegevuse kasvu pärssimine jne.

d) “Some politicians have put national interest above their own short-term popularity.”

Oleks võinud ilusti välja öelda, et poola poliitikud, see selgub kontekstist, sest Poola on ainuke Ida-Euroopa riik mis kriisi on vältinud, seejuures moodustades järjest suurema lõviosa kogu selle regiooni majandusest.

Jõulueelseid värskeid poliit-majanduslikke hüpoteese: kommenteeritud sine ira et studio

1. Eesti Pank: „Sisemajanduse välisvahendite kaasatus kahaneb koos majanduse lõpptarbimise kahanemisega” (eeskätt A. Saarniit vt nt EP 16.XII 09 pressiteadet) -          

kommentaar: kahju et Uno Mereste on lahkunud, tema legendaarne naeratus oleks seda kuuldes veelgi legendaarsemaks saanud – eriti lugedes: „Eesti oli netovälislaenuandja: finantskontol jätkus kapitali netoväljavool.

Välismajandustegevuse ülejääki ei suudetud (sic! – üe) täiel määral kohapeal investeerida (sic! – üe) ning kapitali netoväljavool jätkus

ka III kvartalis – seekord üsna arvestatavas mahus ehk ligi 10 miljardi krooni ulatuses. Kapitali netoväljavool toimus nii otse-, portfelli- kui ka muude investeeringutena.” (EP kommentaar III kv maksebilansile).

1. Makro-majandusteooria: „Eestist välismaale tehtud         otseinvesteeringute aastane hävimismäär oli ligemale kaks korda kõrgem kui välismaalt Eestisse tehtutel” (kerge näha kui vaadata EP 3.kv 09 Eesti rahvusvaheline investeerimispositsioon ja maksebilanss). –                            

ilmselt tõmmatakse väljamaal eesti taikuune rohkem haneks  kui välismaalasi Eestis: mis on ka mänguteoreetiliselt tõestatav, sest eestlaste tingimisjõud on nt Venemaal nullilähedane (vt nt ka BBC „Hard Talk“ 15.XII 09).

1. Mikro-majandusteooria: „Otseinvesteeringud Eestist välismaale suurenevad seda rohkem, mida rohkem need seal hävivad ning välismaised otseinvesteeringud Eestisse vähenevad sedavõrd, kuivõrd need siin hävivad, seda masu tingimustes.” – teoreetiliselt seletatav: a) Eesti 0-kasumimaksuga võimaldab kasumit maksustamata kantida välismaistesse partnerfirmadesse kus masu väiksem (Soomest taoline kantimine on ebaseaduslik) ja b) masu tingimustes investeeringud Eestisse kaotavad rohkem kui 0-kasumimaks võitu annab.
2. Riigikogu: „Riigikogulaste palgatõstmine nende endi poolt ja palga euro-põhistamine on rahvuslikult õiglane sest a) kõigil on õiglaselt võrdsed võimalused hakata riigikogulaseks (Tõniste TVs) ja b) sest kui eurotsooni pääs ebaõnnestub siis riigikogulased ise korvavad seda eetilise poliitvastutusega” – tõepoolest nii, a) isegi Taagepera on detsembris EPLis väitnud, et valimisüsteemi muutmine ei muudaks eesti rahvale mitte midagi, seega see, et tegelikult meil kilkide juhid (parteide ja kröösuste poliitlaagrite/leeride peamehed) panevad riigikogulased paika, et see ei muudaks rahvusliku idiosünkraatia tõttu midagi – seega kinniste nimekirjade süsteemi tuleb lugeda õiglaseks ja igamehe võimalusi riigikogu leivale ja seebile pääsemiseks võrdseteks, ning  b) et kuna eurotsooni pääsemine on kaheldav (Maastrichti inflatsiooni kriteeriumist on meil praeguseks hindade jätkusuutlikkuse nõue* täitmata (kuna meil praegu langevad hinnad (isegi ainult paberi peal, on põhimõtteliselt jätkusuutmatud), siis riigikogulaste käitumine palkade euroga sidumisel näitab nende kõrget eetilist poliitvastutuse võtmise moraali (vms Linde TVs).
3. „Vabariigi Kodanikud”: „Okupatsiooniaeg pani aluse eesti demokraatia, teaduse, kultuuri, teatri, majanduspoliitika jne jne tõusmisele maailma tippudesse (J. Allik) ja seega on täiesti mõttetu meil hakata, ainult Presidendi valgustamiseks, okupatsiooni käsilaste, kes praegu nagu üks mees oma suuri teadmisi rakendavad turumajanduses edenemiseks ja keskmisest poolteist korda kõrgema pensi vastuvõtmiseks), hakata nende kollaboristide helge mineviku kallal susima (saates tedrekuke idiosünkraatiaga asjalise soovitus).” –

praktika olevat tõe/hüpoteeside kriteerium ja selle järgi see hüpotees sulatõsi a) kohe ei tule ette, et kuskil riigis praegu kultuur nii kõrge et uut kommerts entsüklopeediat suisa „Britannica” kaliibris koostatakse ja b) et seda tehakse kõrge poliitilise delikaatsuskultuuriga et nt Hendrik Allik on tituleeritud teda justkui „Eesti poliitik ja riigitegelane” (tegelikult riiklik kuritegelane, küüditaja jne) ja kus nt märksõna „agatoopia” (Mereste 2003 järgi ideaalse kapitalismi üks mudel) visati prügikasti ja asendati artikliga „Aganbegjan” portreega kui IME vaimne isakene (tegelt padukommunistlik vene akadeemik, Eesti eraldumise vastasena oli Gorba paremaks käeks, kuid tema kaudu toimetus sai vaimse „isakese“ võttega kohe esimeses köite alguses juhtida lugeja venekremlimeelsuse ja meie kommunistliku nomenklatuuri austamise suunas). Selliseid asju urgitseda on tõeste väiklane ning las jääb ka uurimata kuidas nt Mereste suutis lõpuks siiski saavutada selliseid intellektuaalseid tulemusi, nt nagu kaasaegsel maailmatasemel „Majandusleksikon” 1000+ lk, vaatamata sellele, et kagebeeznikud esitasid tema vastu mitmeid süüdistusi, välismaale pääsu takistasid, välismaisele kirjandusele ligipääsust rääkimata vms.”

1. Vaieldamatult Jõulukuu majanduspoliitiline anonüümne tippkomm:

 „ PM(11.12.2009 11:57) Euroopa Liit ei ole meie üle laipade minekus kuidagi süüdi. Laipu tekitame meie ise, tahtlikult (isiklikust ahnusest) või lihtsalt saamatusest.
Ma pole kindel, et meie majandus suudab pikas perspektiivis olla fikseeritud kursiga konkurentsivõimeline. Me taastasime osa oma konkurentsivõimest palkade 20 – 40% vähenemisega (kuidas kusagil). Majanduse struktuuris ei ole jätkuvalt olulisi muutusi toimunud. Arvestades, et täna peaks juba sellesse investeerima, siis tõenäoliselt ei ole meil võimalik 10 aasta pärast (kui tehnoloogia areng on palgakulu eelise ära söönud) palku jätkuvalt 20 – 30% võrra alandada, et konkurentsis püsida. Ehk senise elulaadi juures Eurotsooniga liituda oleks lihtsalt enesetapp (täpselt samasugune nagu Euro ühepoolne kasutuselevõtt). On pigem ilmne, et tegelikult tuleb üle minna ujuvale kursile (ja varakad on ennast ammu devalveerimise vastu kaitsnud, ainukesed, kes vahele jäävad on laenuorjad, minu kaastunne, kuid me lihtsalt ei saa hakkama).
Selles suhtes on meie ettevõtjad (eriti need suured vastutustundetud ja neile ei peaks neid miljoneid maksuvabade skeemidega kätte jätma). Lõpetaks selle uusfeodalismi ära ja maksustaks kõik eraisikute tulud, mis ületavad 7 kordset keskmist aastateenistust 50% (ma ei ole originaalne, seda teevad inglased alates 2010. aastast), + rakendame mõnd euroopalikku üksikisiku astmelist maksuskeemi.
Lisaks sellele, tuleks seda raha, mida me rikastel ei ole ära korjanud kasutada Eesti majanduses. Järelikult maksustatakse kõik investeeringud, mis ei ole tehtud Eestisse 20% ja kõik niisugustelt investeeringutelt saadud tulud 35%. Siin on põhjust ka riigil sekkuda kui investoritele välismaal külma tehakse. Muidu on see lihtsalt avaliku raha raiskamine lollustele.
Mees küsis eespool, et miks ei voola raha Eestist välja? Voolab küll ja hullumeelse kiirusega. Me oleme (või olime) elaniku kohta suurimad väljapoole riiki investeerijad Ida-Euroopas. Raha liigub sinna, kus pakutakse kõrgemat tootlust. Meiegi kinnisvaraärikad läksid viimast otsima Balkanilt ja endistest vabariikidest. Pakuti ulmelist tulunormi, kuid enamasti saadi lihtsalt kaapi. Oleks võinud sellest rahast vähemalt osa maksudega päästa.”

-         siin jääb ainult täpsustada, et kuna eesti majandus-masu on praeguseks ca kaks korda räigem euroliidu keskmisest, siiski praegu palju üle 50 000 töötu ohvri ei saa otseselt/hüpoteetiliselt omistada valitsuse/keskpanga praegusele asjatundmatule majanduspoliitikale, koos  2007 eurole õigeaegse ohvriteta ülemineku käkki-keeramisega  – kuid ka selle arvu täiendavate töötavate inimeste toel, oleks saanud nt pensione vähemat poole võrra tõsta ja seega sisemajanduse nõudluse stabiilsema hoida – langust tõenäoselt poole võrra vähendada.

********************************************

* The inflation criterion is formally set out in Article 1 of the Protocol is

Convergence Criteria of the Maastricht Treaty (European Union, 1992b: 29 –

30):

[A] Member State has a price performance that is sustainable and an

average rate of inflation, observed over a period of one year before the

examination, that does not exceed by more than 1 1 / 2 percentage points

that of, at most, the three best performing Member States in terms of

price stability.

PS: Google võimaldab taolist teksti tõlkida sekundi murdosaga.

PS: selge, et taolist kriteeriumi (sustainability+inflation, ehk teine osis kõva valemina ja kalibreeritult ning esimene osis pehmelt narratiivelt ning kalibreerimata) saab mitut moodi tõlgendada vastavalt suvale ja et Rehn’i tulevane tõlgendus võib osutuda diametraalselt erinevaks senisest Almunia’ omast. Muide 2006 lasti Leedu põhja jätkusuutlikkuse justkui mittetäitmise pärast.

Õpetlane kes tegi poliit-ökonoomiast teaduse: Paul Anthony Samuelson  - 15. V 1932 – 13 XII 2009

*************************************************************

Ajal kui Samuelson hakkas oma dissertatsiooni majandusanalüüsi alustest kirjutama, neljakümnendate lõpus, oli tehnikateadustes matemaatiline optimeerimine juba laialt levinud (nt Kantorovitsh vist juba kolmekümnendate lõpus kasutas lineaaroptimeerimist Leningradi vineerivabrikus) . Samuelson hakkas seda printsiipi süstemaatiliselt rakendama kogu majandusteadusele: alt-ülesse ja tänasest-homsesse ning tootmisest jaotamiseni ja kokkuhoiust investeeringuteni jne. Seejuures täiendades optimumprintsiipi omapoolselt suurtele aktiivsetele süsteemidele omase toimijate koordineerimise printsiibiga. Ta sai 1970 teisena Nobeli preemia majandusteaduse alal. Tema õpik on üks tuntumaid.

Ühes oma viimastes ülemaailmsetes suurloengutes 1980 ta ütles, et tema unistuseks jääb – panna segamajandus (vt terminit nt Mereste 2003) paremini tööle ja samas veel:

„Meie ei pea mitte sootsiumi pirukat kärpima ja rikkuma selle paisumist oma sahmerdamisega selle piruka jaotamise ümber.”

Teiste sõnadega: võimu pärast mahkerdades te ei tohi mitte kainet makroökonoomilist mõtlemist kaotada ja seda eeskätt oma võimu päästmiseks töötuse fabritseerimise teele pöördumisega ning seega majandusarengu ohverdamise hinnaga omale poliitkapitali krabama.

 Ü. Ennuste, FT 14. XII 09 andmetel

10.12.2009

Sir. Teie 10.XII 09 EPL “Uus Eesti lugu: heade uudisteta?” on väga hea, arvestades Teie pikaajalist kiindumust ja eemalolekut, kuid kahjuks – kogu respekti juures – küsimärk pealkirja lõpus on siiski enam kui küsitav.
Mõned nädalad tagasi The Economist avaldas kirjutise “Jätkusuutmatu Hispaania” mis leidis ka kommenteerijate hulgas laialdast ja toetavat tähelepanu. Täie arusaamise juures et Hispaania ja Eesti ei ole otseselt võrreldavad, on neil siiski momendil, selles “õpetlikus” kriisis ühisjooni:
a) Viimases memorandumis Eesti kohta IMF vihjas Eesti väga suurele välisvõla koormale (150% GDPst) mis saavat piduriks sellest “õpetlikust” kriisist väljumisele”. Kahjuks selles võlgnevuse värgis ja selle sünnis on Eestil suur sarnasus Hispaaniaga, eriti ühises hulluses ehitamise vastu. Igatahes see rekordvõlgnevus muudab eesti praeguse majanduspoliitika ühe peasamba – eeskätt mistahes mastist välisinvestorite igat moodi iga hinnaga Eestisse tagasimeelitamise ja sellega kaasnevalt vähemalt kaudse välisvõlgnevuse koorma edasise suurendamise ning dividendide väljavoolu edasise võimendamise, seega rahvatu niigi tagasihoidliku osakaalu edasise vähendamise GDPst koos sellega kaasnevate kurbade rahvuslike tagajärgedega.
b) Moodne põhivoolu poliitökonoomia väidab, et etniline killustatus võib olla majandustõusule oluliseks takistuseks. Selge, et killustatusel võib olla mitmeid kujusid, kuid näib et ka siin on nii Hispaanial kui ka Eestil sarnaseid probleeme. Igatahes näib küsitavana et kas Eesti peaks veel välisspetsialiste sisse meelitama – samas kui kodumaine inimkapital kipub pagema ning sisuliselt on meil juba veerandi jagu või nii immigrante olemas vähemalt keeleliselt.
c) Töötuselt on Eesti ja Hispaania kindlalt samas kõige armetumas euroliidu sabarühmas ja näib et kummaski riigis ei taipa valitsused selle traagilise probleemiga mitte midagi ise peale hakata – jätkusuutmatus irvitab siin mõlemale riigile nii aknast kui uksest sisse, vähemalt selle majanduspoliitika jätkumisel. Kahjuks ka euroliidu makroökonoomilist kompetentsi ei suvatseta Brüsseli poolt populistlike valitsuste majanduspoliitikate kvaliteetide vastavaks korrigeerimiseks piisavalt jõustada, näib et Maastrichti kriteeriumid on kriisi puhul ebaadekvaatsed, neid tuleks vastavalt laiendada ja täpsustada kuid Brüssel ei taha sellest kuuldagi.
d) Mida The Economist veel Hispaania kohta pole kirjutanud, kuid Eesti kohta küll on see, et suur häda on siin meid tabanud võimurite ning taikuunide arutu populistliku hooplemisega Eesti väidetavast üleilmsest edust, ning naabritele ülevalt alla vaatamisega ning nende paika panemisega. See on õudne tõesti, sest Teie ajakirja suurepärase iga nädalase prognoositabeli järgi on momendil Eesti kindlat kõige armetumate majanduste rühmas koos Venezuela, Läti ja Leeduga, ning seda viiekümne riigi hulgas. Kahjuks on selle hooplemisega massimeedia puudellikult ja ebakompetentselt kaasa läinud ning praeguseks kahetsusväärselt on rahvuslik avalik sotsiaalmajanduslik teadmusruum niivõrd risustatud ja mürgitatud et selle pinnalt pole üldse mõeldavgi mingite jätkusuutlikkuse tõenäosust suurendavate poliitikate kavandamine ja jõustamine. Seda eriti majandusliku ebavõrdsuse tsiviliseeritud põhjamaiseks leevendamiseks nt kasvõi tulumaksusüsteemi sisulise regressiivsuse vähendamise abil, kodumaiste kapitalide väljavoolu talitsemiseks jne. Ja mis kõige tähtsam – The Economist’i lugemis- ning mõistmislanguse pidurdamiseks

Eesti pärast edu: jätkuvalt langevast majandusest tõuseb ainult ambitsioone*

KOMMENTEERITUD ettepanekud äsjaselt konvetentsilt TTÜ-s (ettepanekud  ÄP 26.XI 09 formuleeringus)

• Sõnastada selgelt Eesti ambitsioonid riigina. – (kas à la “oleme parimad”?)

• Tuua riigi strateegilise arengu juhtimine peaministri pädevusse, mis koondaks ühe eesmärgi teenistusse ka isepäiste vasallriikidena käituvad omavalitsused. – (kui olid eelmises mummukeses ”ambitsioonid”, siis kuidas siis nüüd selles mummukeses on “ühe eesmärgi” sisse asi taandatud, ja kui nii, kas see üks mõistlik ambitsioon ei peaks siiski olema nt: 1)“Eestis tööd kõigile” sest 100 000 töötut tähendab aastas kümnete ja kümnete miljardite kaotust, edu pöördumatut kaotust, või  2) vähemasti võiks selleks üheks eesmärgiks olla “Eestist kapitalide väljalekke peatamine”, sest seda lekib samuti välja kümnetes miljardites (nt ainuüksi inimkapitali on juba kümnetes miljardites pagenud, aga alates teisest kvartalitest lisandus sellele (NB!) otseinvesteeringute pagemine, mille netoväljavool ületas miljardeid ainuüksi selles kvartalis, või 3) “tohutust välisvõlast ning välisinvesteeringutest mõistlikes piires vabanemine”, sest see koorem kurnab praegu rahvuslikku majandust igal aastal kümnetes miljardites, või  vähemalt 4) Eestis suhteliselt suure majandusliku ebavõrdsuse põhjamaine tsiviliseeritud leevendamine ja seega sotsiaalkapitali haihtumise talitsemine jne)

• JOKK-suhtumisele peab lisanduma MOKK ehk moraalselt on kõik korras. – (miks JOKK ei võiks sisaldada MOKKi?)

•  Sünkroniseerida valimised, et lõpeks vaibumatu valimiskampaania ja sellest johtuv otsustamatus. – (väga õige: tõeline ambitsioon – esmakordselt maailmas ka kõik ennetähtaegsed ning erakorralised valimised sünkroonselt)

• Sotsiaalne innovatsioon, et Eesti oleks elukeskkonnana meeldiv – noortele magnet, mitte neid maailma pillutav tsentrifuug. – (jälle väga õige: kõik avalikkuses lubatud – ei mingeid viisasid, vene keel riigikeeleks, nõukaaja samavääristamine euroliiduga au sisse, maksuseadused ja välislepingud rahvahääletusele (eriti 0-tulumaksud), iga pooleharidusega ärikas või parteilaagri jünger võib hakata keskpanka või mingit rahvuslikku rahanduskomisjoni juhtima,  marihuaanast – punastest laternatest – sõjaväekohustusest vms rääkimata  – kõik see sotsiaalne innovatsioon au sisse – kõik meeldivad magnetid käiku ilma mingite kohustusteta)

•  Võitlus õigusliku ja poliitilise nihilismiga. – (kas on mõeldud mingit innovatsioonilist võitlust, näiteks terroristide vastu nagu “öised vahtkonnad” või nii?)

• Eesti võiks riiki kujundada nagu lego – ministriportfellid vastavalt vajadusele – praegu võiks olla tööturu minister. – (väga õige – kogu maailma evolutsioon-  ja institutsionaalökonoomika ning majandussüsteemide disainimise varamu ja muu taoline makroökonoomiline matemaatiline jama/jura koos meie vastavate munapeadega veega alla!,  muide, konverentsile asupaika pakkunud asutus likvideeriski äsja ära Eesti viimase üldmajandusteoreetilise ajakirja TUTWPE ning vastava teaduskeskuse, nii et konverentsi pildile ei jääks mitte ühtegi kohalikku priileivasööjat).

 __________________________________________________

* Kehtiva majandussüsteemi ja poliitika jätkumisel (see märkus ei ole originaalne vaid euroliidu prognostikas laialt kasutusel ka Eesti kohta).

PMi viimased majandusüllitised: eeskätt rahvusliku avaliku sotsiaal-majandusliku teadmusruumi risustamine

 A. Täna (25.XI 09) nt:

1)     „Eesti välisvõlg – 3,8 protsenti sisemajanduse kogutoodangust 2008.aastal – on üks väiksemaid maailmas.” (lk 13 esimene veerg neljas lõik)

– Eesti Panga statistika (lõik 5) järgi Eesti koguvälisvõlg  2008 lõpuks oli üle 115 protsendi (muidugi vassija võib pugeda ettekäände taha, et „liberaalmajandusteadlasena” tema sõna „valitsus” ei kasuta).

    2) Korduvalt rõhutatakse (lk 12) laiduväärsetena „meie ülevõimendatud           sotsiaalpoliitilisi rõhuasetusi ja välispoliitilist kallutatust” –  isegi meie ametliku statistika järgi sotsiaalpoliitikaga on vastupidiselt meil asi täbar (nt majanduslik ebavõrdsus suur, tõrjutute osakaal kõrge, pensionid erakordselt magalad jne) ja Eurostati järgi eriti täbar; välispoliitilise kallutatuse osas tahaks eeskätt teada, et keda autor ikkagi mõtleb „meie” ja „teie“ all.

B. Eile (24.XI 09) nt:

1)     „Lugeja kirja” rubriigist lugesime: „FICE peab oluliseks (Eesti Valitsusele, üe) järgmisi teemasid: … *mõistlik suhtlus Venemaaga …”.

-         märkimisväärne on siin, et PM pidas mõistlikuks avaldada mingite välismaalastest investorite rühmituse välispoliitika-alase surveavalduse,  kusjuures selles vaikides tuuakse sisse eeldus et nagu Eesti Valitsuse suhtlus Venemaaga oleks nagu Eesti poolselt „ebamõistlik” („meie” FICE eesotsas on Pädaste Mõisa direktor ja kaasomanik Martin Breuer, lugejakirja autor).

2)     Arvamusrubriigis üllitati kirjanik Mutilt soovitus Valitsusele „kiiret” eurole üleminekut et poliitkapitali koguda rahva suurte ohvrite toel – taevane arm, „kiire” reaalse ülemineku aeg, mis maha magati, on juba aastaid möödunud ja nii et mingit poliitkapitali trahvi ei tulnud maksta.

3)     Samas lastakse kirjanikul filosofeerida selle üle et „Meil on selleks maagiliseks piiriks (töötute arv, millest alates Valitsus peaks hakkama justkui midagi ette võtma, üe) nähtavasti sada tuhat.” – nii Friedman’i kui ka Keynes’i järgi see maagiline piir näikse teadmuspõhiselt siiski olevat oma kolm korda madalamal positsioonil. Muide, kirjanikule: 100 000 töötut on mitte üks, vaid kaks Tartu linna täit rahvast, sest jutt on tööjõulistest; ja mida veelgi olulisem filosofeerida, oleks see, et seoses 100 000 töötu organiseerimise majanduspoliitikaga, jääb kümneid ja kümneid miljardeid rahvatulu tootmata.

Millal meil majandustõusu tuuled puhuma võiks hakata?

 15.XI 09

Meil ei ole omal selle üle vaja pikemalt pead murdma hakata, sest arvukad usaldusväärsed kompetentsed välisallikad on selles küsimuses kõige olulisemad sõlmed juba lahti arutanud:

 A)   IMFi viimases memos meie kohta on otsesõnaliselt märgitud eeskätt kahte kõige olulisemat kammitsat – 1) väga suur kohu välisvõlg koormana kaelas (ca 280 miljardit) ja 2) lisaks ebakvaliteetne regresseeruv maksusüsteem mis jätkuvalt kängutab eelarvepositsiooni ning 0-kasumiaksu näol ka rahvusvaheliselt kõlvatu (välisinvesteeringute konkurentsis) – mis seega vähendab rahvusvaheliselt Eesti partnerluskapitali.

B)   EL Komisjoni sügisprognoosist leiame – 1) Eesti on üks väheseid liikmesriike kus ka veel 2010 ei suudeta juhtida/reguleerida majandust nii, et  selleks ajaks juba suhtkõvasti (teiste liikmesriikidega võrreldes) langenud  reaalmajanduspotentsiaal saaks efektiivselt ära kasutatud  ja 2) Eesti kuulub murettekitavate „rentnikriikide” rühma, kus netorahvatulu jääb oluliselt väiksemaks (ca 80%) sisemajanduse kogutoodangust,  tingitud eeskätt ilmselt väga nigelast rahvusvahelisest investeerimispositsioonist, sest suured välisvõlad nii finantsiliselt (laenud, portfelliinvesteeringud) kui ka reaalselt (väis-otseinvesteeringud, milliseid võib tinglikult lugeda sisemajanduse püsilaenudeks) jne. Netorahvatulu (Eestis tänavu oodatavalt ca 168 miljardit kr, veaga +/-5%) on see mis jääb rahvuslikuks lõpptarbimiseks ning netoinvesteerimiseks – seega on olulisem näitaja kui SKT (ca 210 miljardit või nii vist mõnevõrra väiksema veaga).

C)   Eurostatist leiame kinnitust eeskätt just viimasele hädale ehk ahtrale netorahvatulule, kuid ka meie majanduslikku jätkusuutlikkust kammitsevaid muid asjaolusid leiame sealt – 1) suhtmadal teadus- ja arendustegevuse osakaal, eriti põhjanaabritega võrreldes 2) kõrge liiklusohvrite arv 3) eriti madal energiakasutuse efektiivsus 4) tööviljakuse langus 5) kõrge töötus 6) kõrge majanduslik ebavõrdsus ja sotsiaalne tõrjutuse –  ja seda eriti kõige väetimate arvel – seega madal sotsiaalkapitali tase jne.

D)   The Economist selle kuu algul tuli aga välja sellise vihjega, et eesti võimuritel on nina püsti ajamise häda küljes ja seda eriti naabrite arvel. Tõepoolest uhkeldamise viga on juures ja see ei võimalda neil oma olukorra kogu traagilisust mõista (nt kasvõi et 100 000 töötut tähendab kaotatud kümneid miljardeid iga aasta + kümneid tuhandeid tagasipöördumatuid tööjõu kaotusi iga aastaga).

Õigus The Economistil on, meie ärikamajandusliku uskumusega võimuritel, prominentidel ja eliitidel on tõesti ninad nii püsti, et nääte, meie oleme ainus riik maailmas kellele kriis kasu toob ja valitsuse võlg seejuures maailma madalaim, ja ei mingeid jamasid meie pankadega, tööturg välisinvestori jaoks eriti ideaalselt paindlikuks reformitud  koos 0-kasumimaksuga jne jne. Maapeale nad tõesti kahesilmaga ei näe,  teise teaduspõhiseid arvamusi tõsiselt ei loe ega kahe kõrvaga kuule, nende pooleharidusega kannupoistest rääkimata.

Peenemalt öeldes, eesti avalik sotsiaal-majanduslik teadmusstruktuur, kus prevaleerivad võimurite müüdid ja politikaanide neoliberalistliku turumajanduse karikatuurid, on praegu eriti suhtmadala kvaliteediga, seda nii euroliidu taustal, aga eriti põhjala teadmusruumi taustal. Et aga teadmusstruktuuri kvaliteet on aluseks kõigi majanduspoliitiliste otsustuste kvaliteedile, seega vähe lootust et meie suudaksime kriisist väljatulekul euroliidu keskmisegagi sammu pidada, ja konvergentsi mõttes jätkusuutlikuks saada – eriti Läänemere äärises – mitte enne kui meie oma teadmusstruktuuri saame viia teaduspõhisele põhjamaisele tasemele.

Mis on rahandusvoliniku sügisprognoosis poliit-ökonoomiliselt olulist

 4.XI 09

Segavalt ebaoluline näikse kõigepealt see, et nagu oleks Eesti majanduskasv  2011  volinik Almunia arvates edukam kui teistel liikmesriikidel. Siinkohal ei tohiks prognoosi lugejad ja ära unustada matemaatika trikke mis seotud kasvutempodega: mida väiksem jagaja (madala tase) seda kõrgem kasvutempo. Nt kui meie madala taseme juures 4% sisemajandustulu juurdekasvu tähendab ligikaudu ainult pooltuhat krooni elaniku kohta kuus, siis ülelahe kõrge taseme juures 4% tähendaks soomlase kohta ligemale poolteisttuhat krooni juurdekasvu kuus – kumb on siis edukam? Mittepoliitiliselt oleks õigem kasvutempode võrdlemiseks arvutus teha kõigile liikmesriikidele euroliidu keskmise majandustaseme alusel ja siis ei oleks Eesti mingi balti jälle särav täht või midagi taolist.

Ebaoluline on selle prognoosi kontekstis ka meie 2011 euro-alale pääsemise küsimus, sest see on endiselt jäetud selles prognoosis diplomaatiliselt täiesti ebamääraseks „kulli-kirja” viskamise taoliseks probleemiks. Tõenäosusteoreetiliselt on nii, et kui eelarvedefitsiidi kriteerium on 3,0% ja defitsiidi prognoos 2009 on Almunial samuti pandud 3,0% peale, siis sellega on diplomaatiliselt öeldud et asi on noatera peal, ning kuna järgmise aasta prognoos on pandud 3,2%, siis juba diplomaatiliselt on veel vihjatud, et kuhu poole liisk langetatakse – kuid see on asjatundjatele juba ammu selge, sest küsitavusi on lisaks meil veel vähemalt kahe alamkriteeriumi täitmisega nagunii (hinnastabiilsus ja pikaajaline intress).

Mis on aga väga oluline on see, et Almunia arvates selle aasta lõpus meil järsk langus kestab edasi, ja vähem järsemalt veel pool aastat, seega kümneid tuhandeid töötuid tuleb veel juurde – see on oluline, sest meie administratsioon näib seda mitte ikka veel arvestavat. Igal juhul Almunia järgi meie hõive langeb edasi veel tuleval aasta majanduspotentsiaali kaasa tõmmates ning aastaks 2011 saavutame euroliidus väga „kõrge“ koha nii töötuse taseme kui ka hõive kumulatiivse languse osas – see on traagiliselt oluline praegu iga kärpe tegemisel silmas pidamiseks ja iga laenuvõimaluse hülgamisel (nt riiklikud obligatsioonid) .

Väga oluline on ka see, et Almunia arvates Eesti jääb korralikult teenindama oma suurt välisvõlga (2008 oli GDP ja GNI vahe 15 miljardit (tinglikult kõigi neto-välislaenude teenindamine) ja see summa prognoosi järgi tõuseb veelgi), seega muidugi muutudes majanduse kiirele taastamisele järjest suuremaks takistuseks (Soomel see summa on praktiliselt null, sest nendel on neto välisvõlgnevus praktiliselt null, aga meil näib see olevat üle 100% SKPst – Almunia muidugi teab et kui suur see on aga diplomaatiliselt kasutab võimalust vait olla).

Mis kõige olulisem on see, et ilmselt juba 2010 toimub Komisjoni selle prognoosi järgi Eestis intelligentne ja kompetentne majandus-poliitiline kannapööre: valitsuskulude osakaal sisemajandustulus tõuseb ligemale kümne protsendipunkti võrra, seda kriisieelsega võrreldes: see on muidugi võimalik ainult kasumimaksu taastamisega ja tulumaksu üldise tugeva progressiivistamisega.

Seega leevendub oluliselt meie igavene jama pensionite maksmisega ja tervishoiu ning hariduse ülevalpidamisega jne tsiviliseeritud moel. Sõnaga, Eesti astub tsiviliseeritud tulujaotusega euroliidu alale kus juba ees Sloveenia, Tsehhi, Poola jne, kas seda kas koos või ilma eurota – pole oluline  - Almunia arvates ilmselt – peaassi et majanduspoliitika kogu liidus oleks enam-vähem ratsionaalne ja tsiviliseeritud.

The Economist (29.X 09) – Eesti ikka edasi Balti säravaim täht

30.X 09 

Selle The Economisti nupukese järgi tõesti säravat Eestit praegu kõige tõsisemalt  varjutav plekk näikse olevat ainult upsakus, seda küll vähemasti (at least) balti naabrite silmis. Seda, et „vähemasti”, seda on neil õigesti öeldud küll: sest kohe ilmusid neti-versioonis artikli sappa mitmed venepärased kremlihaisulised küberrünnaku taolised kommid (vähemalt kaks on nendest juba kustutatud) mis eestlased maatasa teevad/tegid.

Nt à la: esiteks, eriline originaalülbus olevat Eestit käsitleda kui midagi Venemaast eraldiolevat; teiseks, eestlased hävitavat oma vähemust juba 20 aastat sellega et ei võimaldavat vähemusel rahvastevahelise suhtlemise kasulikke keeli, nagu inglise ja hiina, õppida ja selle asemel sunnivad peale eesti absurdset keelt; kolmandaks, nad ei anna 100 000-dele elanikule ei kodakondsust ega Ida-Virumaal ka õiget arstiabi (kõik raha neelab korruptsioon); kui truualamlikud ex-sovjetid nad muud midagi ei oskavat teha kui endid ainult lasta reklaamida jne jne. Kõik taoline, isegi valitud faktidega pikitud, jutt võib isegi Economis.com läänelugejale sügavat muljet avaldada.

Muide, selles viimases reklaami asjas ongi vist The Economist selles nupus üle piiri läinud: reklaamib nüüd koos IMFiga Eesti üleminekut euro-alale 2011 kui midagi pea-aegu kindlat ja läheb seega vastuollu The Economisti enda statsionaarse põhi statistikaga, mille järgi vähemasti tänavu on Eesti erinevused järsu majanduslanguse osas mitteolulised võrreldes Leedu ja ka Lätiga: seda nii SKT, tööstuse ning hõive järsus languses kui ka hindade suures ebastabiilsuses. Kindlasti on selles seltskonnas Leedu hoopiski säravam täht oma oluliselt väiksema välisvõla osas, muide Leedu kolmanda kvartali statistika juba ammu avaldatud nagu Hiinalgi.

Muide, seda Eesti suurt võlgnevuse värki on nüüd juba isegi IMF märganud oma 26. okt memos, samuti nagu vajadust eesti tulumaksusüsteem viia vastavusse arenenud riikidega (ilmselt tuleb likvideerida ebavõrdsust süvendav regressiivsus ning eeskätt eelarvet laastav 0-kasumimaks). Aga need probleemide sellese nuppu ei näinud sobivad olnud.

Ettevaatust keskpanga majandusprognoosiga: rahvusliku majanduse jätkusuutlikkuse taastamiseks on kõigepealt vaja hakata tõtt teadma

22.X 09 

Seda viimast väidet vist ei ole vist mõtlevale inimesele üldiselt vaja tõestada, kuid kroonuprognoosijatele nähtavasti siiski.

Teatavasti prognoosi tõde seisneb eeskätt selles, et prognoosis  sisalduvad ka selle usaldusväärsuse näitajad, nt usalduspiirid või muud värki taolised statistilised karakteristikud.  Kui eelmistes EP prognoosides olid vähemasti mõned õhkõrnadki usalduskoridorid vähemasti taustmaterjalides kuskil, siis nüüd täitsa kroonulikult enam ei mitte midagi ja kõik arvud täitsa kindlad, seega prognostika seisukohalt täiesti eksitavad.

Nt: 2009 eelarve puudujäägiks on prognoositud 3,0%, seega täpselt see mida poliitiliselt vaja ehk Maastrichti kriteeriumi karvapealt täitmine. Kahjuks mõtlevale inimesele on selline prognoos mõttetu, sest on teada võimalikud väga suured tegeliku elu riskid et tegelikult see puudujääk võib, valitsuse „kõikidele pingutustele“ vaatamata, realiseeruda ikkagi nt 3,2 protsendina. Aga kui suure tõenäosusega niimoodi? See on antud juhul oluline sisuline küsimus, alles sellele vastates on võimalik mõistuspäraselt otsustada, et nt kas minna sellel aastal veel mingitele kärbetele ja seega täiendavalt tuhandete töötute produtseerimisele –rahvusliku reaalse jätkusuutmatuse riski tõstmisele.

Ülikriitilised ei ole meil mitte ainult hõive probleemid vaid samuti ülisuureks kujunenud rahvusliku välisvõlaga seotud rahvuslikud mured. Mõtlev lugeja oleks EP sellest prognoosist lootnud rohkemat  leida just selle kohta, istub ju just keskpank nende andmete otsas. Asjata lootus, ainult kitsilt nt et 2009 kujunevat koguvõlg SKT palju kõrgemaks ühe arvuga ja kõik. Taevane arm, isegi lätlased näitavad veel lisaks, et kui suur on nende neto-välisvõlg, mis muide on majandusteaduslikult palju olulisem näitaja jätkusuutlikkuse riskide mõttes.

Kahjuks ka esitatud prognoositabelist paistavad kaugele välja „läbipaistmatused“ – pehmelt öeldes: nt 2009 majanduslanguse ja hõive vähenemise ning tööviljakuse languse andmed on praeguste kirjete kohaselt ebaselgelt vastuolus. Viimase näitude alusel näib, et justkui majanduslangus peaks olema üle 20%, mitte alla 15%. Seda kahtlust suurendab veelgi asjaolu, et prognoosile on lisatud vigases terminoloogias üks primitiivne mudel potentsiaalse SKT arvutamiseks, see on poolesajanditagune esma-kursuste  tahvlimudel, kuhu muide ka andmed on sisse pandud prof Laestvõetu järgi.

Muide, EPs  on juba ammu palgal üks välisprofessor kes uurib Maastrichti inflatsioonikriteeriumi nn teist komponenti ehk hindade stabiilsuse/jätkusuutlikkuse nõuet. Majandusteaduslikust vaatevinklist Eesti seda nõuet tänavu kuidagi ei täida, selle täitmine tehti valitsuse ning keskpanga poolt võimatuks inflatsiooni vastutustundetu tõstmisega 2008 üle 10 protsendi, ja nüüd muidugi ei taha sellest keegi enam rääkida. Kui nimetet professorilt midagi küsida, siis vastuseks on „sorry“- panga siseinfo.

Siiski, tänuväärselt Jürgen Ligi blogist leiame, et just selle nn hinnastabiilsuse puudulikkuse pärast leedulased võeti Brüsseli poolt paari aasta eest  „halastamatult“ euro-rajalt maha. Aga mis meist selle konksu taga hakkab saama, sellest igal juhul ei leia EP prognoosist küll terakestki tõtt.