Märkusi mõningatele Kalev Vilgats’i ökonoomikalistele värsketele väidetele PPM 25.VII 09

 

1)    „ökonomist Prakash Loungani aga nimetas Roubinit prohvetiks, ja kuigi Roubini on alles 410. kohal eluajal tsiteerimiste poolest, hääletas Prospect Magazine ta tänavu jaanuaris oma maailma 100 suurima elava intellektuaali nimekirjas teisele kohale (nr 1 oli USA kindral ja toonane vägede juhataja Iraagis David Petraeus).” –

 

Nende tsiteeritavuse indeksite usaldusväärsusega on nii nagu teistegi taoliste indeksite ja nende järjestamisega: esiteks võib „Rubini’t” lugeda ka teatavaks institutsiooniks sest näib et tema taga on terve instituut, teiseks võib eriti tsiteeritavaks saada ka väga ekslike/väärate väidete avalikustamisel (nt Lenin)

2) „Briti The Economist kirjutas, et Roubini võib pidada ennast ainsaks, kes nägi majanduses süngust lähenemas.” –

 

Täpselt sama võib väita nt Paul Kugman’i kohta ja veel vähemalt tosina rahvusvaheliselt väga tuntud majandusanalüütiku kohta. Üldiselt väited, et keegi ei suutnud saabunud monetaar- ja fiskaaljamasid ette näha on võimurite-politikaanide poolt välja mõeldud ja asjatundmatud

 

3)    „Miks ameeriklased vaatavad W (majandustaseme joone) poole? Newsweeki selgitus on, et USA föderaalreserv (sisuliselt riigipank) trükib raha juurde kiiremini kui kunagi varem. Selle tulemusena võib tõusta …” –

 

Nii või teisiti on moodsate majandusteooriate alusel majanduse areng reguleeritav korrapäratu/jõnksuline protsess ja mitte mingi korrapärane tsükliline, seega igal juhul on mõttekam rääkida Wst kui Vst või List või Ust, või siis tuleks viimaste juurde lisada, et need tähekujud on jõnksulised ja seega võib iga tubli mõtleja nende taga näha mingit Wed. Tsüklilisust väidavad võimurid et õigustada mittemidagitegemist – tõus tuleb vabaturul ise nagunii

 

4)    „Nüüd tekibki küsimus, kuidas me tavakodanikena ja Eesti riigina sellise väljavaate valguses lähiajal tegutseme.”–

 

See küsimus on küll uus „avastus”: ajakirjanduses (sh ka PPMis) on kordades ja kordades mõtlevate asjatundjate poolt aastaid ja aastaid korratud peaasjalikult umbes järgmisi teese:

 

a)    praeguse majanduspoliitilise süsteemi jätkumisel ei ole mõtet midagi teha, sest kõik keeratakse käkki nagunii – seega mülkast väljarabelemiseks esmalt peab teostuma majandussüsteemi (eeskätt maksusüsteemi) teaduspõhine transitsioon (kolmas), praeguselt barbaarselt isetegevuslikult venetüübiliselt, tsiviliseeritud põhjamaisele tüübile

 

b)    et meie kõige fataalsemad valusamad probleemid on vabalanguses hõive, töötuse rekordiline tõus ja sellega seotud majandusliku ebavõrdsuse ja kuritegevus kasv, siis esimeste struktuuripoliitikalise sammudena tuleb teostada hõive laustõstmine

 

c)     seda kasvõi nt negatiivse tulumaksusüsteemi (räigelt progresseeruva, madalapalgalistele juurdemaksmisega) tulumaksusüsteemi jõustamisemisega koos 0-kasumimaksu tühistamisega või veel lisaks millegi taolisega kombineerimisega

 

 

d)    muide, loota, et mingi administratsioon suudab vastutustundeliselt sügiseks välja mõelda, et milliste tootmisarude arendamiseks/ettevõtete eelisarendamiseks tuleb rahvuslikult maksumaksja raha ametnike poolt hakata lahkelt välja jagama – see on majandusteoreetiliselt kindel tee veelgi sügavamasse kriisi ja rohkematesse pankrottidesse – tugeva valitsuse ülesanne turumajanduse juhtimisel ja soodsa majanduskliima loomisel on eeskätt monopolide ohjamine ja kõigile võrdsete konkurentsitingimuste loomine, puukfirmade likvideerimine, kapitali väljavoolu tõkestamine, ja tõesti ebaõnnestunult hätta sattunute abistamine kõigile ja selleks rahvale tasuta hariduse (ka makroökonoomilisega) ning tervishoiu kindlustamine koos tsiviliseeritud pensionisüsteemiga.

Anti- paniköör  parimas vormis: Andres Arrak „August välja …” PM 20.VII 09

Lp majanduslektori usaldusväärsus on üsna suur: nt lausekatkes „Tänavu märtsis ootamatult surnud USA majandustsüklite uurija Victor Zaronowitz …” on ainult kaks faktiviga: VZ suri 26 veebruaril ja arvestades VZ aastate pikkust GULAGis vaevlemist ei peaks 89sena lahkumine ootamatu olema.

 Arrak’u väitel on VZ on tõestanud, et „sügavatele langustele on peaaegu alati järgnenud järsk tõus.” – kuid siin jääb ebaselgeks, et kas Eesti masu on juba küllalt sügavaks tehtud,  et me saaksime rahumeeli oodata kohe-kohe  järsku tõusu, sest korraks Arrak vihjab et me oleme pelgalt „porilombis”? Kas ei peaks veel rahumeeli ilma korrigeerimata langus edasist süvenemist ootama jääma, koos sellega kaasnevate heade omadustega nagu töötuse korrektsiooni suurem efektiivsus ning raha ja tööjõu kõvem” loksutamine homsetesse harudesse”?

 Majanduslektori enda avastus, et samal perioodil kui Eesti SKT kasvas 28,1%,  suutis Euroopa tervikuna kasvada ainult 16,1% – on märkimisväärne selle tõttu, et panikööridel pannakes suu järjekordselt kinni sellise jama jutuga, et  kuna Eesti SKT  tase elaniku kohta oli sama perioodi alguses oma kolm korda või nii  madalam, et siis absoluutselt (kroonides) jäi Eesti kasv ikkagi kolmandiku jagu või nii maha kogu Euroopa omast, vaatamata meie kõrgemale protsendile.

Arrak’u väide „ongi oluline koos, rõhutan, koos august välja tulla.” – tekitab aga küsimuse,  et kuidas saab august koos välja tulla kui sinna üldse koos sisse ei mindud?

Veel  jätab meie vapper ansipist oma võrdlustes märkimata et Eesti majanduskaalukus võrreldes EU või USaga on promillike, seega meie naturaalne avatus ongi kümneid kordi kõrgem kui nendel,  et mõlemast riigist saab tosinaid eesti mahuga piirkondi leida, kus majanduskasvu on olnud meie omast kordades kõrgemad vaatamata nende täiesti absurdsele sotsialistlikule progresseeruvale tulumaksusüsteemile, ja mis veelgi olulisem, meie tillususe juures majandustsükliline komponent upub täielikult igasugu šokkide sisse, eeskätt ootamatute majanduspoliitiliste salto mortalede sisse Toompealt.  

 

Napoleoni kompleks –ökonoomikaline lumpenlus – majanduspoliitiline teadmuspimedus: Mart Laar „Vabadus – parim lahendus” PM 18.VII 09

 „Eestis (sic!) ei lähtunud ma (sic!) majandusreforme ellu viies mingitest tähtsatest (sic!) teooriatest, küll aga tervest mõistusest (sic!).” -

1)     tõsiteaduslikud uuringud nii Eestis kui ka mujal toimunud transitsioonilise turumajandusevolutsiooni kohta (nt Lavigne 1999, Ennuste 2001 ja 2007, Kornai 2008 jne) ei ole tuvastanud et keegi „ma” oleks üksi kuskil mingeid märkimisväärseid kompleksseid majandusreforme ainuisikuliselt ellu viinud. Liialt ökoloogilised on need protsessid olnud. Tõsi küll, Eesti moodustas sellest laviinist promillikese ja siin võib tõesti suurem kiusatus tekkida arvamuseks et ma tegin kõik selle ise kuigi kogu Kesk- ja Ida-Euroopas toimus see lumepalli mudeli järgi mis algas tõenäoselt Poolast ja Walesa  Solidarnosciga (nt Lavigne märgib veel Kolodko ja Kornai nime eeskätt) – edasi levis transitsioon juba inertsiaalselt ja standartselt, Eestis oluliselt Ida-Saksa, Ungari ja Tsehhoslovakkia eeskujul ja oluliselt välis-eestlaste poolsel nõustamisel.

2)     kuidas saab „terve mõistus” (mitte- napoleonlik) mitte lähtuda „tähtsatest” teooriatest, eriti evolutsioonilistest, niivõrd komplekssete probleemide lahendamisel nagu sootsiumi arengut suunavate reformide jõustamine? Kas tõesti kodukootud kaasasündinud tarkusest piisab, kas isegi narratiivsest geniaalsest piisab? Kas ei ole mitte uuritud, et isegi terve mõistusega võib kriitilistes majandusolukordades aju mängida vingerpusse kui mõistus ei ole varustatud teadusega? Ja kas selline teaduslumpenlik suhtumine meie ühe juhtiva parteijuhi poolt ei ole viinud taoliste seikadeni, et võimurite makroökonoomika nõunikekeks sobivad pooleharidusega, et EP Nõukogus ja Juhatuses pole vaja erialast monetaarset teise astme kraadi, et meie ülikoolides sisuliselt puudub makroökonoomiline teadustegevus (nt rühmad eelarve ja maksusüsteemi uurimiseks), et nt juba päevade kaupa on ÄPis avalikkusele üleval komm (16.07.09 20:14) mis selgesõnaliselt õhutab meie majandusprofessoreid kiiremini teise ilma saatma, eeskätt TTÜs?

 ”On viimane aeg tunnistada, et niisama pöidlaid veeretades sellest (suurtest majanduspoliitilistest möödalaskmistest, üe) välja ei tulda. …  Rahvusvaheliste investorite huvi taastamiseks tuleb neid kaasata erastamise kaudu …  ” –

 1)     siin on autori teoreetiline asjatundmatus ilmne: eesti esmane probleem on uute töökohtade loomine, kuid eesti firmade erastamine välismaalastele ei loo siia uusi töökohti: lihtsalt rahvuslik omand kanditakse välisomandiks koos erastavate firmade kasumite maksustamata väljakantimisega ja seega siiarahvale jääva rahvusliku kogutulu kängutamisega (KRT=SKT – omanditulu välismaale – … )

2)     ja kuidas saab rahvusvaheliste investorite huvi taastada kui neile on ammu selge, et ainuüksi meie regressiivne barbaarselt ebavõrdsustav maksusüsteem on rahvuslikult jätkusuutmatu, et see ei suuda üleval hoida tsiviliseeritud tugevat nähtavat kätt mis suudaks rahvast tasuta harida ja ravida ja väetimaid toetada ja ebavõrdsuse kasvust tingitud kuritegevuse kasvu talitseda (eriti arvestades etnilist lõhestatust), sõnaga – perspektiivitu ääremaa.

3)     mis veelgi tähtsam, mõtlevad asjatundjad on ammu juba aru saanud (kes pole päris vaimupimedad) et kasvõi ainult null-kasumimaks tingib siit fataalse kasumite maksustamata kujul väljakantimise, vähendades nii  eelarvelisi laekumisi ning kantides ka investeeringud välja – mis on rahvusliku majanduse jätkusuutmatuse kindel märk – et enne vähemalt maksusüsteemi tsiviliseerimiseta ei tasu siiapoole üldse kiigata, et friedmanismist (inflatsiooni talitsemine, tugev valitsus jne) pole siin õhkagi – ja et nüüd, kesk suhteliselt eriti sügavat kriisi ikka edasi ohkida ja puhkida et “viimane aeg on lõpetada pöidlakeerutamine” on uskumatu vastutamatuse “vabaduse ” ning majandusteoreetilise barbaarsuse ilming, et ammu oleks pidanud IMFi (ergutada sisetabimist, vähendada käibemakse jne) ja Krugman’i (võtta eeskuju Põhjalast, eriti maksude osas, suurendada eelarvelaekumisi jne) kuulda võtma ning vastavaid majandustegevuse elavdamispakkeid käivitama.

4)     muide, Soomes on sohi vältimiseks keelatud tütarfirmadel osta välismaiste emafirmade aktsiaid, tsehhid aga on suutnud nii korraldada, et hargmaiste pankade poolt antud laenud ei ole oluliselt välisvaluutas mis teeb pangad ettevaatkikuks, ja et mõlematel riikidel on majanduslik ebavõrdsus oluliselt väiksem kui Eestis, neto-välisvõlgnevusest ning töötusest rääkimata.

Tõearmastus

Paavst Benedictus XVI eelmise nädala ringkiri “Caritas in Veritate” (http://www.vatican.va/holy_father/benedict_xvi/encyclicals/documents/hf_ben-xvi_enc_20090629_caritas-in-veritate_en.html)  on leidnud juba laialt tõlgendusi. Meil nt Philippe Jourdan “Inimene majanduse ja ühiskonna keskmes” (PM 14.VII 09). Mitmed ameeriklased on selles näinud aga President Obama majanduspoliitika toetamist (nt WSJ 9.VII 09).

Majandusteoreetiliselt aga väärib märkimist, et tegemist on vähemalt ühest aspektist väga moodsa lähenemisega. Nimelt ülemöödunud aasta Nobeli majanduspreemia läks majandusmehhanismide disaini teooria alale, alale millest tänaseks on kujunenud üks matemaatiliselt keerukamaid ja intellektuaalselt väljakutsuvamaid majandusteooriaid.

Selles teoorias üheks põhiliseks probleemiks on tõerääkimise stimuleerimine, privaatse informatsiooni kvaliteetne avalikustamine turumajandusliku koostöö edendamiseks, ühiskondlikes huvides, selleks parimate mehhanismide disainimine.

On tõestatud, et tõerääkimise mehhanismides on sobiv kasutada muu hulgas ka majandustoimijate moraalile koputamist: seega on sootsiumis turu eduka tegutsemise üheks eelduseks kultuuritaseme olemasolu, kus toimijatel on piisav moraalne ressurss olemas. Ja viimasega on selge, et lõikumised tõerääkimise ning majanduse eduka koordineerimise ja religiooni vahel on ilmsed.

Muide, on ka täheldatud, et küsitluste puhul pelgalt Piibli nähtavalolek tõstab oluliselt vastuste usaldusväärsust – ka selline on see animal spirit. Seega, Paavstilt väärt ringkiri, eriti arvestades, just kriisi tingimustes on tõde eriti sage võimurite suust kaduma ning seega olukorda veelgi närusemaks keerama.

Statistikud jätkavad prügi silma ajamist: PM 8.VII 09 „Vaesus Eestis ja Euroopas on suhteline”

 Taevane arm, meie statistika „värskeimate” andmetena esitatakse/kasutatakse kriisieelseid andmeid, mis on olulises osas olnud publikule Eurostati kaudu kättesaadavad juba vähemalt aastakese jagu.

 Kokkuvõtlikult öeldakse „et 2007. aasta oli Eestile hea aasta. Ebavõrdsus vähenes … kuid suhtelised vaesuse määrad on Eestis püsivalt ELi  keskmisest kõrgemad.”

 - taevane arm:

 1) kuidas sai ebavõrdsus 2007 sisuliselt väheneda kui meie enda rahvusliku statistika alusel sellel aastal vaesemates detsiilides sissetulekud suurenesid mõnisada krooni kuus leibkonnaliikme kohta ning samal ajal rikkamatel üle tuhande krooni?

2) ja miks nii tagasihoidlikult nimetada, et „Eesti vaesuse määrad ELi „keskmisest” kõrgemad” kui Eesti näib kuuluvat vaesuse määrade järgi ELis viie-kuue kõige kõrgemate määradega rühma?

See on küll statistikutel arvamuses õigesti öeldud, et „Lähiaastatel … pigem satuvad inimesed … suuremasse vaesusesse.” Kuid seda statistikat meile lähematel lähiaastatel muidugi näha ei anta.

PS: vabandan, et seda siin kirjutan, kuid PMis seda pole võimalik õigele kohale kleepida.

Valitsuse uusi moodsaid makroökonoomilisi teoreeme:  pressikonverentsilt 25.VI 09

 Ansipi Põhi-Teoreem:

Eesti masu ei ole sügavam Rootsi omast.

Tõestus:

 mõlemad riigid on võrdselt langenud tagasi 2005 tasemele, võrdne langemine teatavasti välistab sügavuste igasugused erinevused.

Lemma:

Need on Eesti eduusku eksitavad padupessimistid kes väidavad et Eesti kriis on enamikest riikidest sügavam (kasvõi Võiduparaadi kõne tekstis).

Märkus:  see et Eesti kogu välisvõlg on kriisi jooksul suurenenud 0,15 triljonit krooni, see ei tule rahvusvahelistes võrdlustes arvesse, sest meie ei pea jällegi nt nagu rootslased oma pankasid käendama.

 

Ligi Teoreem:

Soome valitsuse poliitika käibemaksude alandamisega kriisi leevendada on müoopiline ja ekslik.

Tõestus:

nad ei saa aru et moodne konkurentsivõitlus ei käi käibemaksude langetamise ja hindade alandamise abil, vaid hoopis hindade ja käibemaksu ning töötuse tõstmise abil, sest käibemaksu tõstmine võimaldab tulumakse langetada ja kasumimakse nullida ja nii välisinvestoritele anda meeldiv  krabamise võimalus, eriti madalapalgaliste abi.

 

Märkus: Soome peaministri Vanahaneni hiljutine üleskutse FTs Brüsselile, et mõningate liikmesriikide kõlvatuid maksukonkurentsi võtteid, millega nad  endi eelarveid ja tööjõudu seljatavad, tuleb hakata ohjama – see ei tulene raudselt meie 0-kasumimaksu näitest, nagu meie eduusku nurjavad padupessimistid püüavad väita.

Lünklikult Eesti mõningatest majanduspositsioonidest ning mõningatest  rakurssidest nähtuna: 2009qI kohta seniks avaldatud ametliku statistika alusel

 Muidugi, kõige olulisemate makrosüvanäitajate kohta ilmuvad ametlikud statistikad alles aastate pärast, nt majandusliku ebavõrdsuse olukorrast on viimased statistikad juba saanud paari aasta vanusteks, ja mis toimub praegustel murrangulistel kvartalitel jääb sellel alal spekulatsioonide tallermaale (nt kas Eesti on juba jõudnud ebavõrdsuse osas venebarbaarsuse tasemele järele jne); samuti pole siiani EP ilmutanud nt esimese kvartali mitmete oluliste makrofinantsnäitude seisu jne.

 Iseenesestmõistetavalt annavad administratiivsed statistikad mitmetel aladel andmeid valikulistest rakurssidest: nt töötust kas registreerituse või tegelikkuse vaatluse alusel jne. Rahvamajanduslikke makroökonoomilisi näitajaid aga antakse kas jooksevhindades, püsivhindades, „poliithindades” (nt nn PPS hindades, mis leevendavad riikidevahelisi majanduserinevusi jne) – kuid sisuliseks analüüsiks on tihti tarvis veel neid kõiki korrigeerida et näiteks arvestada, et fikseeritud valuutakurssidest on tingitud turumoonutusi – see aga nõuaks palju aega ja palju jõudu.

 Kuid üht-teist on esimese kvartali kohta siiski juba ametlikult avaldatud. Nt äsja on esimese kvartali kohta ilmunud Eurostatis  EU27 kohta majandustegevuse alal liikmesriikide lõikes üks GDP tabel: http://epp.eurostat.ec.europa.eu/tgm/table.do?tab=table&init=1&language=en&pcode=teina010&plugin=1

 Sellest leiame rõõmustavalt, et jooksvates hindades on Eesti majandustegevuse kaalukus endiselt üle ühe promilli kogu euroliidu majandustegevusest, seda vaatamata asjaolule et meie majanduslangus on keskmisest sügavam. Ja edasi rõõmustavalt, et Eestis elaniku kohta sisemajanduslik kogutoodang oli jooksvates hindades esimeses kvartalis endiselt ainult ligikaudu 2½ korda madalam EU27 keskmisest.

 Kuid, see tabel on koostatut kehtivate valuutakursside alusel, siin on meie puhul häda see, et viimaste aastate kõrge inflatsiooni tõttu peetakse praegust krooni kurssi ülehinnatuks. Kui püüda teha hinnanguid Eesti kohta tasakaaluturu hindades/kurssides, siis tuleks Eesti taset ilmselt 15-25% madalamana näidata, ja siis muidugi oleme suure tõenäosusega alla ühe promilli piiri, ning sellises sisuliselt adekvaatsemas arvestuses ei vastaks meie SKT tänavusele üsna tõenäoselt oodatavale väärtusele – 200 miljardile kroonile või natuke rohkem – mitte enam eurostatis 13-14 miljardit eurot, vaid nt 10-11 miljardit eurot või nii. Ning seega ei oleks inimese kohta meie majandustegevus enam ainult 2½ korda madalam, vaid juba umbes 3 korda madalam.

 Muide, selle tabeli kasutamisel peab väga ettevaatlikuks jääma ja hoiduma kiusatusest hakata liikmesriike järjestama. Nimelt on Eurostat korduvalt manitsenud, et kuna GDP statistikad on ligikaudsed (riigiti nt metoodikad erinevad jne), siis tuleks piirduda ainult riikide rühmitustega. Seega, et Eesti on Lätist parem ei tohi öelda, vaid võib ainult nt öelda, et Eesti, Läti ja Leedu kuuluvad euroliidu kõige madalama majandustegevusega liikmesriikide rühma, või midagi sarnast.

 

 

 

EP on jõudnud esimese kvartali kohta avaldada statistikaid eeskätt Eesti

rahvusvahelise investeerimispositsiooni ja maksebilansi alal: http://www.eestipank.info/dynamic/itp1/itp_report_1j.jsp?reference=543&className=EPSTAT1&lang=et ja http://www.eestipank.info/dynamic/itp1/itp_report_1a.jsp?reference=541&className=EPSTAT1&lang=et

 

Mis Eesti maksebilansi positsiooni muutumisse puutub, siis esimene kvartal oli ilmselt pöördeline: pöördumine seniselt miinuspositsioonilt plussi suunas, seda eeskätt impordi olulisema vähenemise tõttu. Sisuline positiivsus seisneb selles, et enam ei ole nt jooksevkonto puudujääki tasakaalustamiseks täiendavaid välisvõlgu kaela võtta (mis meil rahvusvahelises võrdluses on juba niigi rekordilised ja mis esimese kvartalis mõni protsent vähenesid), rahvuslikke kinnisvarasid mitteresidentidele müüa või midagi taolist. Varjuküljeks on siin muidugi see, et ka eksport on oluliselt langenud (osaliselt kõrge inflatsiooni tõttu) koos sellega kaasneva hõive tohutu vähenemisega ning majanduspotentsiaali kängumisega (viimane pärsib uut tõusu).

 

Eesti rahvusvahelise investeerimispositsiooni tabelist aga ei saa veel mingeid otsustavaid muute välja lugeda, samuti nagu inflatsioonistatistikast. Seda eriti selle tõttu, et nende näitajate saatust määravad suures osas poliitilised otsused: eeskätt nt maksuseaduste muudatused. Nt alles Riigikogu poolt vastu võetud käibemaksu tõstmise seadus võib väga kergesti esimese kvartali inflatsioonilanguse tagasi stagflatsioon pöörata ja nt võimalikult eesootav kasumimaksustamise taastamine võib oluliselt muuta nii siit kapitali väljavedu kui ka otseinvesteeringuid Eestisse, seega rahvusvahelise investeerimispositsiooni kängumise ümber pöörata?

 

Veelkord vabandused fragmentaarsuse eest.

Lisaks kolm alam-mõtlemiskohta Enn Soosaar’e arvamusele  

(„Kolm mõtlemiskohta” PM 15.VI 09 lk 12)

 Arvamuses on selline lõik:

 „Selle asemel et inimesi kainusele manitseda, loopisid poliitikud hagu tulle. Meenutage riigikogu viimaste valimiste eelseid pöörased lubadusi palku ja pensione mitmekordistada. Või 2007. ja 2008. aasta riigieelarveid. See, mida valitsus ja riigikogu kärbivad praegu ähvarduste ja hala saatel, ei ole midagi muud kui valitsuse ja riigikogu viimaste eelarvete vastutustundetud ülepaisutused.”

              

Kas ei leidu selleski lõigus alam-mõttekohti:

 1)      Kas inimesi kasinusele manitseda ei ole eeskätt kiriku  ja kirjanike asi? Kas poliitikute ja valitsuse (koos nn keskpangaga) asi ei peaks olema rahva kasinuse kindlustamine rangete riiklike finants regulatsioonidega. Nt Eestis lubada ainult kroonipõhiseid laene välja jagada. Nt oleks selline regulatsioon tunduvalt vähendanud rootsi pankade täiesti vastutustundetut laenude väljajagamist Eestis  ning sellest tulenenud laristamist ja sellest omakorda tulenenud kriisi erakordset räigust Eestis.

2)      Kas ikka saab tõsikindlalt väita, et viimastel aastatel eelarved olid Valitsuse ja Riigikogu poolt vastutustundetult ülepaisutatud? Kuidas see sai võimalik olla, kui samal ajal meie eelarve osakaal rahvatulus oli ikkagi oma tosina protsendipunki jagu madalam kui meie tsiviliseeritud naabritel (paarikümne miljardi võrra või nii)? Kuidas sai eelarve olla ülepaisutatud kui samas meie pensionäride vaesusrisk on üks kõrgemaid ja teadusinvesteeringud ühed madalamad kogu ELis?

3)      Kas me koos lugupeetud Soosaarega ei peaks lõpuks loobuma oravalikust spin doctor  pimesikumängust ja ausameelselt tunnistama et ükski eripärane „õhuke riik” (nt 0-kasumimaksudega) ei suuda kindlustada efektiivse sotsiaalse turumajanduse rajamist ja arengut, seda eriti etniliselt lõhestatud rahvakese puhul!

Ühe kommentaari allkommentaar 11.VI 09   Kommentaar: Nobeli preemia laureaatide nõuandeid Eestile   aripaev.ee 11.06.2009 11:11   Nobeli laureaatide, nagu Paul Krugmani ja Joseph Stiglitzi uurimustööd pakuvad lahendusi majanduskriisiga tegelevatele valitsustele, kirjutas Arkansase ülikooli Sam M. Waltoni nimelise majanduskolledži ettevõtlus- ja majandusuuringute keskuse kaasteadur Viktoria Riiman BBNile.   Nad on eksperdid kriiside alal, mis on toimunud Saksamaal, Venemaal, USAs ja teistes riikides. James Tobin, veel üks laureaat, oli ekspert majanduse kõikumiste alal. Kas Eesti võiks kuulda võtta ekspertide nõuandeid ja käituda praeguses kriisis targalt? Eksperdid on ühel nõul majanduse stimuleerimise vajaduses, kuid nad eristavad lühemaid ja pikemaid eesmärke. Laureaadid väidavad, et sotsiaalseid toetusi ei tohiks majanduslanguse ajal vähendada, isegi mitte lühikeseks ajaks hirmus eelarvedefitsiidi ees. Pensionite, vanemahüvitiste, laste-, õppe- ja töötutoetuste vähendamine on majandusele halb ja selle tagajärjed on sügavad ning tekitavad veelgi suuremaid raskusi (suureneb ebavõrdsus, sotsiaalne ja poliitiline ebastabiilsus, kui mainida vaid mõnda). Ja teisest küljest ei aita sotsiaalabi ainult hädasolijaid, vaid annab raha ka nende kätte, kes selle kõige tõenäolisemalt taas tarbimisse suunavad. Ka maksude tõstmine pole ekspertide soovitus, kuna see piirab majandust enam ja võib majanduslangust pikendada. Valitsus peaks kulutama raha siseriiklikult, loomaks töökohti (isegi, kui see tähendaks eelarve defitsiiti) ning kärpima administratiivkulusid, mis ei kahjusta tööhõivet, ning tegema eelarved pikemas perspektiivis kasinamaks. Kui majandus taas kosub ja tööturul tekivad uued võimalused, saab ka valitsus suuremat tulu ja eelarveülejääke. Isegi sellised Nobeli laureaadid ja vaba turu pooldajad nagu Friedrich von Hayek ja Milton Friedman uskusid, et valitsus peab mõnes valdkonnas sekkuma. Nagu sõnas Friedman: “Niisugusel valitsusel, mis tegeleb sellega, et saada jagu kõrvalmõjudest, milliseid peetakse üldiselt piisavalt tähtsaiks, õigustamaks valitsuse sekkumist, ja mis aitab kaasa eraalgatuslikule heategevusele ning aitab perekonnal kaitsta vastutusvõimetut isikut, on selgesti täita oluline roll. Klassikaline liberaal ei ole anarhist.” Täiesti vaba majanduse põhimõtete rakendamine on põhjustanud mitmeid suuri kriise Venemaal, Tšiilis ja Jaapanis, tõestades, et vaba majanduse põhimõtted alati ei tööta. Ja sotsiaalne turvavõrk on majanduse ainuke pääsetee majanduslanguse tingimustes. Kõik need nõuanded tunduvad olevat loogilised. 13. palga maksmine ja erakondade finantseerimine abivajajate arvel tundub eetiliselt vale. Miks mitte kasutada Euroopa Investeerimispanga miljardeid aastatel 2007-2013 headel eesmärkidel? Küsimus on selles, kas Eesti valitsus suudab neid nõuandeid järgida.

 

 

Allkommentaar: Kulla Viktoria

 Eestis on makromajanduslik mõtlemine nii madalal tasemel, et meie peameeste hulgas ei ole absoluutselt vist pea-aegu mitte ühtegi, kes saaks nobelistide hiilgavast humaanmõtlemisest aru et: mis on majanduse pikema-ajalised eesmärgid või majanduslik ebavõrdsus ja mis viimase viljelemine kaasa toob (nt kuritegevuse vohamise, venekultuuri jne), miks inflatsiooni tõstmisega ei peaks eelarvet täitma (konkurentsivõime kaob), miks konfiskeerivaid makse (nt eramumaa maks) ei või seadustada, miks ettevõtjad ei või kasumeid Eestist maksustamata väljamaale kantida (rahvuslikku vara varjatult varastada), miks ei või töötute armeesid organiseerida (majanduspotentsiaali hävitada), miks keskpank peaks hinnastabiilsust kindlustama, miks statistika peaks tõde avaldama, miks eesti panga tropid ei või endale kümnekordseid palkasid rahva raha eest määrata, miks ei või euroliidu partnerriikidele käkki keerata (kõlvatu maksukonkurentsiga, suhkruturu solkimisega nt jne), miks riigikogus peaks makroökonoomika asjatundjaid olema, miks majandusteaduslikke uurimiskeskusi peaks olema, kuidas on võimalik et meie võimumehed ei ole kõige targemad maailmas – see pole üldse võimalik, kõik peaks meie eeskujule järgnema, miks finantsinspektsioonis peaks asjatundjaid olema kes saaks aru mis on spekulatsioon jne, miks poliitikud ei või teadusrahasid oma taskusse toppida, miks plahvatusohtlikud venetransiidieshelonid ei või öösiti Eesti linnade vahel ristelda ………………………………………………………..

Meie seisukoht inflatsioonikriteeriumist on alati kindel

11.VI 09

 Tänases PMis on tõlge TF 10.VI 09 artiklist Eesti majanduse kohta, eriti liitumisest euroalaga. Kahjuks jääb tõlke juures märkimata artikli autor (Robert Anderson). Häda on siin selles, et ajakirjanike seisukohad üldiselt väljendavad nende mõjuasjaliste seisukohti kellega nad kõige rohkem seotud on ning seega peab autorit teadma.

 Nt Rootsi pankade huvides näib olevat et Balti-Riikides tuleb devalvatsiooni vältida, sest muidu ähvardaks neid tõsine jama baltlastelt vastutustundetult väljapaisatud laenude tagasisaamisega – maksku see vältimine ja sellega seotud tohutu töötus nendele riikidele mis maksab. Samas mitmetele mõjukatele rahvusvahelistele kröösustele näikse rohkem meeldivat et kiiresti devalveeritaks, sest siis saaks välisinvestorid uue lainena tormata Balti-Riikidesse odavalt kinnisvarasid kokku ostma et neid mõne aasta pärast kallilt pärismaalastele tagasi müüa või muud sarnast (ida-kröösustel võivad olla teised plaanid).

 Rahvusvaheliste spekulant-pakskasside üheks hääletoruks näib Bloombergi kontor olevat ja seega sealt tulevad sõnumid püüavad neid baltlastest peamehi kes devalveerimise vastu on äärmiselt lollidena näidata, eriti meeldib nendel läti viimaseid võimumehi lollitada (kremlistide susimine?) ja neid alavääristada ning mainida, et venekeelseid asjatundjaid nende hulgas pole (meenutagem mullust Bloombergi TV lavastust kus Läti rahandusministrit kujutati alkohoolikust idioodina kes sai intervjuus kokkuvõttes maha ainult ühe sisuka lausega: „noting spetilall”.

 Robert Anderson näib olevat eeskätt seotud pangandusringkondadega, seda eriti Rootsis. Seega arusaadavalt tema püüab igati promoda neid balti võimumehi kes võitlevad devalveerimise vastu ja justkui eruroalaga „kiire” liitumise poolt. Parajasti üheks selliseks lipulaevaks on Andrus Ansip, kes nädala algul Rootsis FTle antud intervjuus kindlalt rõhutas, et „Ma ei taha erandeid (eurotsooni sisenemise) reeglitele. … tahame täita kõik kriteeriumid … kui hakatakse tegema erandeid, ei ole see enam tugev eurotsoon.” (PM 11.VI 08, lk 13).

 Tore on see, et FTs on kõik AA kohta käivad artiklid üle aegade reas lagedal. Nendest näeme, et aastal 06 väitis AA FTle nende kriteeriumide kohta midagi taolist „looking closely at the inflation criterion, one could argue that there are some aspects …”. Lühidalt need aspektid olid, et inflatsioonikriteeriumi arvutamise alused tulevad kindlasti põhjalikult ümber teha et need Eesti kõrge inflatsiooni eriolukorraga sobiksid.

 Muide, tore on AA viimase intervjuu üheksanda kuupäeva versioonis FTle väide, et väike Läti ei suuda Eesti majandust kahjustada, kuna selleks pole isegi suur Rootsi suuteline olnud.