Ülo Ennuste majandusartiklid

Sada aastat määramatust

Märtsis sada aastat tagasi šokeeris Albert Einstein maailma põhjapaneva teooriaga universumist. Selle teooria täppisvundamendiks kujunes kvantmehhaanika, mis võimaldavat eriti täpselt matemaatiliselt modelleerida subatomaarseid protsesse.

Einsteini teooria on osutunud prognostiliselt äärmiselt efektiivseks ning terve sajandi vastu pannud eksperimentaatorkriitikute rünnakutele. Kuid siiani on Einsteini teooria imago ikkagi väga vilets, sest see teooria põhineb mugavate lihtsate määratuste asemel määramatustel ning kergesti mõistetavate tulemuste asemel produtseerib kontraintuitiivsusi. Näiteks selle teooria võrranditest tulenevat, et aatomi, elektroni, footoni millegi taolise puhul ei ole võimalik selle asukohta täpselt määratleda. Mis veelgi hullem, need võivat korraga liikuda erinevates suundades ja korraga asuda mitmes kohas.

Viimase nähtuse intuitiivseks mõistmiseks olevat vaja kujutleda vähemalt mitme paralleelse kosmose olemasolu. Kuna aga sellist olemasolu praktika ei kinnita, siis laia publiku ja ka füüsikute poolt üldiselt on teooriale osaks saanud muidugi kahtlustused ja veidraks pidamine. Esikahtleja selle teooria täiuslikkuses oli Einstein ise.

Füüsikute hulgas pahandatavat aga eriti selle üle, et nüüdseks on domineerivaks saanud nn Nils Bohri soovitus, et kui aru ei saa, siis tuleb suud pidades arvutada.

Muide, suud pidada ja määramatusi arvutada ei meeldiks ka paljudele sotsiaalteadlastele, poliitökonoomidest rääkimata. Nimelt tahavad nii valitsejad kui ka lai publik, et teooriate tulemused oleks kiiresti ja lihtsalt omaksvõetavad ning neid seega mobiliseerivad. Ometi näib just teoreetiline poliitökonoomia arenevat vastupidises suunas – järjest rohkem tuginetakse samadele printsiipidele nagu kvantmehhaanika: määramatuste ning tavapraktikas otseselt mittemõõdetavate nähtuste kaasamine.

Näiteks on asutud arvesse võtma ebaratsionaalsust, toimijate (ka ülemuste) võimalikku taipamatust ja piiratud õppimisvõimet nii maailma asjadest kui oma ülesannetest aru saamisel ning ka nende omakasupüüdlikku salakavalust.

Enam ei kardeta arvutustes kinnitada paralleelsete mittenähtavate «mikrokosmoste» olemasolu, arvesse võtta igasugu salaliitude sepitsusi ning praktikas otseselt mittemõõdetavaid mõjureid, nagu näiteks sotsiaalkapital, sotsiaalne sidusus, toimija usaldusväärsus ja toimija enda respektitunde määr vms. Arusaadavalt viib moodne poliitökonoomia üha enam tulemusteni, mis on vähe vastuvõetavad lihtsatele otsestele majandususkumustele.

Näiteks väidetele, et euromajandus areneb edukamalt USA omast, et üle 65-aastaste osakaalu suurenemine ning sotsiaaltoetuste suurendamine on majandusarengule kasulik, et hiinlaste sissevedu ja tulumaksu alandamine võib olla kahjulik, et ilma alusteaduse arendamiseta ei leita Nokiat, et elanikkonna suur kihistumine on demokraatias reformide ebaküpsuse näitajaks vms.

Postimees 7.3.2005

märts 7, 2005 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: