Ülo Ennuste majandusartiklid

Eesti peab edumudelilt nihkuma heaolumudelile

Jah, tõsi ta on, et senine “Eesti edumudel on end ammendanud”. Just sellise tõdemusega alustas Taavi Veskimägi 29. mail Postimehes oma artiklit “Eesti tulevik on ettevõtlikes inimestes”.

Tõepoolest, olles nüüd juba teist aastat euroliidu taustal, paistab ammendumine järjest paremini ja laiemalt silma.

Eesti edumudeli ammendumise näited

Rahva majanduslik kihistumine püsib ametliku statistika järgi silmatorkavalt ja ebameeldivalt kõrge, kui see isegi tegelikult hiilivalt ei tõuse. Eesti krooni ostujõud langeb vähemkindlustatutele ebameeldivalt kiiresti, seega sööb hoiuseid ja kogu majanduse usaldusväärsus ning riigi konkurentsivõime langeb.

Usaldusväärsemale ja madalainflatsioonilisele rahasüsteemile üleminek luhtus. Valitsuse praeguse tegevusetuse jätkudes on kroon ilmselt libisemas devalvatsiooni poole, mis seega hävitaks niigi kasinat rahvuslikku kapitali.

Teaduse rahastamine on allpool igasugust mõistlikku piiri ja kõrgemate akadeemiliste kraadide omandamine on kängunud. Järjest elavneb nii ajude kui oskuskäte väljavool ja tööviljakus on madal. Loomulik iive ei tõuse.

Majanduspoliitiline eetika näib langevat, sest isegi kõrgharidusega on asutud äritsema. Endiste okupantide riismed kasutavad olukorda ja näitavad muskleid üha avalikumalt, et etnilist lõhestatust ohtlikult õhutada.

Majanduslik mõtlemine on kõdunenud sellisele tasemele, et isegi majandusteadlaste hulgas lauldakse kooris hosiannat laastavale inflatsioonile ehk majanduse ebastabiilsuse põhinäitajale. Ei mõisteta, et üleminekumajanduses, eriti rahasüsteemi üleminekus ei määra kõrge kasvutempo kõrget inflatsiooni. Ei mõisteta, et majanduse ametlikult kõrge kasvumäära näit arvutuslikult tuleneb eeskätt meie siiani madalast majandustasemest. Ei mõisteta, et majanduskasvu ei saa määrida leiva peale.

Väike valitsus ei näi ka olevat vahel suuteline asjatundlikult ammendama euroliidu poolt tulenevaid eemusi ja steriliseerima inflatsioonilisi surveid.

Hoiustamine on muutunud mõttetuks

Meie senist turumajanduslikku edumudelit saab kokkusurutult kirjeldada järgmiste märksõnadega: lame ja langev tulumaks, krooni fikseeritud kurss, vähene ümberjaotus, väike valitsus, oluliselt toetumine välisinvesteeringutele ja -abile, populistlikult hämavad majanduspoliitikad. See on üsna tüüpiline postsovetliku üleminekumajanduse mudeli tüüp.

Taavi Veskimäe väitel olla meil selle mudeli üks lühiajaline saavutus olnud “suhteliselt madal, kolmeprotsendiline inflatsioon”. Olgu pealegi kolmeprotsendiline, kuid see ei ole tegelik inflatsioon, vaid ainult ametlik tarbimishinna tõusu määr, mis on osanäitaja. Teatavasti ei sisalda see ametlik “inflatsiooni näit” meie tarbijakorvis mitut olulist kulutust, näiteks elamispinna ostu, mis viimasel ajal olevat tõusnud vaat et kolmkümmend protsenti.

Liiatigi öelda, et kolm protsenti on suhteliselt madal, on eksitav, sest see on ikkagi kaks korda kõrgem kas või Poolast või euroala stabilisatsiooni kriteeriumist, rääkimata Põhjala riikidest.

Seega, meie väikse valitsusega mudel pole siiski edukalt hakkama saanud sellise olulise asjaga nagu inflatsiooniliste survete steriliseerimine, isegi mitte ametliku statistilise näitaja raames. Koos sellest tuleneda võivate kõigi traagiliste tagajärgedega.

Muide, Maastrichti inflatsioonikriteerium näib “juhuslikult” täpselt kokku langevat põhimõttega, et hoiuste intressid seda ületaksid. Seega, et ei toimuks rahvuslike hoiuste laastamist.

Praegune tegelik inflatsioon, mida “meie mees tänavalt” tajub, ütleb talle, et pikaajaline hoiustamine, isegi mingi olulise eesmärgi nimel, nagu seda on järeltulijate koolitamine, on sellises olukorras lootusetu, sest pikaajalise hoiuse ostujõud sulaks nagu lumepall huugavas inflatsioonis.

Siit päevakohane küsimus valitsusele: kui valitsus lükkas eurole ülemineku aasta võrra edasi ja jätkab laastava inflatsiooni poliitikat, kuidas ta kavatseb sellega hoiustajatele tekitatavaid miljardilisi kaotusi kompenseerida?

Kas ei ole eelöeldust nüüd poliitikutele selge, et meie lühiajaliselt eduka majandusmudeli tüübi muutmist pikaajaliselt edukaks pole just mõttekas alustada sellistest asjadest nagu turu laiendamine kogu kõrgharidusele. Vähemalt mitte sellel moel, et hakata pikkajaliselt peale suruma igale lapsukesele hariduskaukakese kaasa panekut ehk poliitikute populistlikus terminoloogias nimeliste haridussambakeste püstitamist.

Eeskujuks Skandinaavia heaolumudel

Sellised populistlikud trikid kukuvad meil armetult läbi veel sellegi tõttu, et teadmuspõhisemate majandusmudelite reformijate ja rahvagi jaoks on kohe ligidalt eeskuju võtmiseks üks siinses kliimas äraproovitult eduka mudeli tüüp – Skandinaavia heaolu mudel.

Eesti jaoks sellist tüüpi elegantse mudeli sepistamine peaks suunda võtma umbes järgmisele koordinaadistikule: tulumaksusüsteem ei ole langev ega liialt lame, rahasüsteem on pikaajaliselt usaldusväärne ja majanduskasv eeskätt stabiilne, valitsused ajavad eelkõige rahvusliku kapitali akumulatsiooni poliitikaid (nt ka eraisikud vabastatakse investeeringumaksudest), toimib Põhjala riikidele omane ümberjaotuse mehhanism, hinnataseme tõus ei peleta maad spetsialistidest tühjaks, majanduse juhtimine on teadmus- ja aususpärane.

Ülo Ennuste, majandusteadlane

Pärnu Postimees 22.07.2006

juuli 22, 2006 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: