Ülo Ennuste majandusartiklid

Eesti majanduse nutu-naerukrampidest

Ammuilmast käiatav väide, et majandusteadlased on suhteliselt õnnetu teadusharu esindajad, on üdini ekslik väide R. Pikkani majandusmüüte purustavas essees (PM 28. IX 06, R. Pikkani: Kas Eesti tõmbleb surmakrampides?).

Ilmselt vähemekslik oleks väita, et ükski teadusharu ei ole rohkem ega vähem õnnetum. Küll leidub igas teadusharus õnnetuid esindajaid, nt neid kes kasutavad antud harule mittesobivaid uurimisvõtteid. Nt ammuilma on teda, et majanduse seletamiseks ei sobi determinatiivsed ehk mittetõenäosuslikud käsitlused, samuti nagu kvantfüüsikaski. Majandusprotsessid on sellised, et nede mingitki kasu andev lahtimõtestamine on ainult siis võimalik, kui nendes peituvat suurt määramatust arvestatakse, seda kohe päris täppisteaduslikult. 

Pikkani teebki nimetatud määramatuse printsiibile tuginevas uurimissuunas ühe terase märkuse, kuid ainult ühe lõppjäreldusena: „Kus asub Eesti majanduskasvu tegelik piir, teab ehk üksnes kõikvõimas majandusjumal, kes oma suurt eksperimenti kusagilt pilve pealt jälgib.“ Väga õige, inimesed ei suuda endale lubada majanduse täpset tegelikku jumallikku mõistmist-mõõtmist, meie osaks jääb igavesti vaegteabe ning tõenäosustega arvutamine. Muide, väga targasti suur Greenspan oma väga pikaajalise tippkarjääri lõpupoole kasutas ainult stiili: nt „inflatsiooniliste survete alanemise ootuste tõenäosus näib peatselt hakkavat vähenema“ vms. Seega mitte triviaalseid ületäpsustatud väiteid, et nt „inflatsioon tuleval nädalal ei lange“. 

Eelöeldust tulenevalt tuleks meil nimetatud essee puhul eriti ära märkida, et seega tõelise majandusteaduse jaoks ei eksisteeri „müüte“ selles mõttes nagu Pikkani neid käsitleb: minevikust pärinevad täiesti ilma igasuguse tõepõhjata ekslikud ja ratsionaalselt põhjendamata väited. Tõsiteoreetiliselt on tänapäeval majandusprotsesside kohta asjatundjate poolt esitavad väited-hüpoteesid-stsenaariumid-teooriad käsitletavad kui erineva tõepäraga konstruktsioonid, erineva ekslikkuse tõenäosusega, aga mitte kunagi täiesti absurdsed müüdid. Seejuures nende realiseerumise tõenäosused olukordade muutumisega muutuvad. 

Kuid kahjuks, kogu tekstist näib, et autor püüab pelgalt vanu „müüte“ asenda uutega, aga mitte selgitada erinevate stsenaariumite teoks saamise võimalusi-võimatusi. 

Üks uutest müütidest kõlab järgmiselt: „Ehk kui toodame asju, mille hinnakasv on rahvusvahelistel turgudel eurodes mõõdetuna ligemale kümme protsenti, kuid tarbime asju, mille hinnakasv on viis protsenti, siis saame erilise vaevata suurendada oma kulutusi toodangu mahtu viie protsendi võrra suurendamata. See on võit, mida SKP ei mõõda, kuid just see protsess toimibki.“ 

Seega, suure tõenäosusega, igiliikuri müüt panganduses ikkagi eksisteerib. 

Muide, keegi terane kommija küsis, kas Pikkani arvamuse pealkiri ei peaks olema „Eesti majandus naerukrampides?“. Aga kas ka viimasedki krambidki ei või vahel fataalselt lõppeda? 

Muide, nalja saab mujalgi. Nt äsja ühe Financial Timesi nupukese järgi on Kreeka esitamas eurostatile oma uudselt arvutatud SKT näitu, mis olevat veerandi võrra kõrgem senisest. Eeskätt olla uude näitu sisse arvutatud ka vanima elukutse poolt Kreeka pinnal loodud lisandväärtus. Vaatame, kuidas sellele pilvepiirilt reageeritakse. 

Avaldatud Postimees 2.10.2006 ja Päevaleht 2.10.2006

Vaata ka: PM 28. IX 06, R. Pikkani: Kas Eesti tõmbleb surmakrampides?

oktoober 2, 2006 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: