Ülo Ennuste majandusartiklid

20 levinud poliitluulu majanduse reguleerimispoliitikas (luulud 1-5)

Riigikogu valimiste eel avaldab Pärnu Postimees majandusteadlase Ülo Ennuste ülevaate levinumatest poliitluuludest Eesti majanduses, mis kajastuvad ka erakondade valimiseelsetes lubadustes.

 

I. Nagu suurematest palga- ja pensioninumbritest saaks rohkem söönuks. Ei saa. Detsembri 2006 seisuga oli meil ametlikult eluaseme inflatsioon umbes 15 protsenti ja odavamal toidul viis protsenti. Seega võib öelda, et pensionäri tarbijakorv kallines ametlikult vähemalt kümnendiku võrra. Mis tähendab enam-vähem niisama palju, kui pension aastaga tõusis, järelikult reaalselt pensionäri tarbimiskorvi maht aastaga ei suurenenud.

Heakene küll, võidakse vastu öelda, kui pensionärid jäävad samale tarbimistasemele ja teised grupid võidavad, ei ole midagi hullu. On ikka küll, sest gruppide majanduslik ebavõrdsus suureneb ja sootsiumi heaolu väheneb.

Peaminister lubab mõne aastaga pensionid kahekordistada, aga unustab seejuures lisamata, kas edaspidi jääb pensioni ostujõud vähemalt samaks, mis praegu, või kui kõvasti ta nende mõne aasta jooksul hindu suvatseb tõstma hakata (riiklikust hinnatõstmisest allpool).

Eelöeldu oli ametliku statistilise hinnatõusu kohta. Samal ajal jaanuaris Postimehes ja Äripäevas tehtud küsitlused näitasid, et rahvas hindab subjektiivselt tegelikku hinnatõusu oma kaks-kolm korda kõrgemaks ametlikust statistilisest näidust. Seega on meil selles küsimuses kaks ilmselt moonutatud pilti: ühelt poolt ametlik statistiline, mis on teatavasti rahvusvaheliselt tuntud kui kergesti poliitiliselt manipuleeritav, teiselt poolt subjektiivselt kergesti moonutatav.

 

II. Nagu majanduse kõrgeid ametlikke statistilisi kasvutemposid saaks leivale määrida. Ei saa, sest ametlik arvutusvalem on eeskätt poliitiline, teaduslikult väheusaldusväärne.

Näiteks praegu on Aserbaidžaanis majanduskasvu tempo globaalselt rekordkõrge, kaks korda meie oma, aga see ei tulene elutaseme paranemisest, hoopis vastupidi. Ilmselt sellest, et majandust on tabanud Hollandi haigus.

See on olukord, kui mingit potentsiaalset loodusressurssi hakatakse riigis järsku suure hooga kasutusele võtma, tõttavad kohe kohale suured välisfirmad ja ajavad hinnad siseturul kõrgeks, kõrged hinnad langetavad oluliselt eksporti ja seega läheb elu oluliselt kehvemaks.

Haigus omandab seda raskema kuju, mida vähem valitsusel+keskpangal on tolku sissevoolavat kapitali/rahapakkumist steriliseerida ehk selle hinnatõstmise survet ohjata.

Kui vaadata Eesti Panga statistikast meie rahapakkumise mahu tohutut kasvu, on selge, et inflatsioonilisi pingeid steriliseerimata on asjatu loota mingit stabiilset majandusarengut.

Teieks tuleneb ametlikult kõrge kasvutempo Aserbaidžaanis arvutusliku illusioonina sellest, et senine majandustase on seal globaalselt rekordmadal. Seega on ametlik kasvutempo eeskätt poliitnäitaja ja ainult eriti madala taseme riikide poliitikutele mugav leiva peale määrida.

III. Nagu pelgalt “efektiivne” tulumaksusüsteem määraks riigi majandusliku edukuse. Ei midagi sellist. Pigem vastupidi, sest pikemaajaliselt võib nn efektiivne tulumaksusüsteem viia selleni, et elanike tulujaotus muutub rahvale talumatult ebavõrdseks/ebaõiglaseks koos sellest tulenevate ränkade sotsiaalmajanduslike tagajärgedega (eeskätt streigid jne).

Eurostati varamutest võib leida analüüse, mis eelöeldut kinnitavad. Nii leidub euroliidus vähemalt paarkümmend Eestiga enam-vähem võrreldava suurusega regiooni, mis meiega võrreldes on märgatavalt edukamad, seejuures need regioonid paiknevad vägagi erinevate maksusüsteemidega riikides.

Muide, eks meiegi majanduse peamised trepiastmed on siiani ikkagi olnud Vene vägede väljaviimise fakt ja sellega riigi rahvusvahelise usaldusväärsuse tõus, euroliiduga liitumine ja lootused kiiresti pääseda madala inflatsiooniga stabiilsesse eurotsooni.

Ilmselt ongi tohutud euroliidu toetused meie majanduse püstiseismise ime taga seisnud, kandes turjal meie vapustavalt suurt väliskaubavahetuse defitsiiti.

IV. Nagu inflatsioon oleks tõusnud naftahinna tõusust. Ei midagi niisugust. Muidugi tekitas naftahinna tõus inflatsioonilisi surveid, kuid eurotsooni riigid suutsid need surved steriliseerida ja mingit märgatavat naftainflatsiooni tõusu nendes riikides ei olnud.

Soome kaasa arvatud, ometi on soomlastel isegi palju õlikütet, meie statistika oma inflatsiooniarvutustes eitab kangelaslikult kodumajapidamistes kütteõli kasutamist.

V. Nagu meil ei peaks sooja ega külma olema sellest, kas pääseme eurotsooni. Vale. Peaminister just hiljuti teatas täie poliitilise vastutusvõime juures, et Keskerakonna valimisplatvormi teostumine toob paratamatult kaasa krooni devalveerimise, seega devalveerimise tõenäosus on ähvardavalt suur, enam-vähem niisama suur, kui oli rahvahääletusel euroliitumise käkkikeeramise võimalus.

Muide, devalveerimine tähendaks eeskätt kõigi rahvuslike hoiustajate fondide ostujõu järsku kukkumist. Et meie tublidel poliitikutel jääksid euro käkki keeramiseks käed lühikeseks, selleks kuluks eurovihmavari meile marjaks ära.

Järgneb…

 

Ülo Ennuste, majandusteadlane, GDNi (Global Development Networki – globaalarenguvõrgustiku) uuringupartner

Pärnu Postimees 20.02.2007

veebruar 20, 2007 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: