Ülo Ennuste majandusartiklid

20 levinud poliitluulu majanduse reguleerimispoliitikas (luulud 6-10)

jätkub…

VI. Nagu oleks meil vaja tõsta hinnad kiiresti euroliidu keskmisele tasemele. Hoopis vastupidi. Portugalis on hinnad tunduvalt madalamad euroliidu keskmisest, samal ajal on nad meist tunduvalt rikkamad. Nimelt lihttööpõhisel majandusel on hindade madalal hoidmine paratamatu ekspordi ja turismi edendamiseks. On ju Portugal teadusmahutustelt niisama viletsal järjel nagu meie. Muide, iga soomlase kohta tuleb teadusinvesteeringuid vähemalt kümme korda rohkem kui meil.

 

VII. Nagu Eestis praegu elanikkonna hulgas tulujaotuse ebavõrdsus enam ei suureneks. Poliitiliselt kasulik manipulatsioon. Ametlike statistiliste poliitnäitude järgi võib see õige olla, kuid mittepoliitiliselt-teadmuspõhiselt ja sisuliselt on tegemist eksitava valega.

Häda on selles, et kõrge kodumaine inflatsioon lööb vähemkindlustatuid kõige kõvemini, sest just nendes peamistes kuluartiklites on hindade tõusud kõige kõrgemad (kartul, küttepuud, ravimid, üür). Rikkurile, kes teeb lõviosa oma ostudest stabiilses eurotsoonis, on inflatsioon mitu korda madalam. Seega, reaaltarbimisel ebavõrdsus kõrge inflatsiooni puhul ilmselt suureneb.

 

VIII. Nagu nn ostujõu pariteedi alusel ümberarvutatud sisemajanduste kogutulukuse (SKT elaniku kohta) näitudega saaks riikide elanike tulutasemeid hästi võrrelda. Poliitiliselt kasulik eksiarvamus. Esiteks, riigis toodetud kogutulu ei pruugi jääda riiki, väljavool sõltub oluliselt näiteks välisinvesteeringute kaalukusest.

Teiseks, kodumaale jäävat osa võidakse osaliselt kasutada inimeste elatustaseme osas mõttetult (mõnda teise riiki jõujaama ehitamiseks). Kolmandaks, riikide SKTde arvutusmeetodid on erinevad, kusjuures rikkamate riikide puhul kipuvad kõrgemad näitajad tulema. Näiteks rootslased püüavad töötu abiraha maksmise asemel mitmesuguste palgaliste “asendustööde” korraldamisega tööturu tõrkeid leevendada.

Portugallased jälle suvatsevad palju väljas söömas käia. Erinevalt kodus söögi valmistamisest läheb restoranis tehtud töö palgana SKT sisse jne. Riikides, kus on palju kalleid eramuid, lähevad SKTsse suured imaginaarsed rendid, mida eramu omanik justkui üürnikuna maksab iseendale. Peale selle, näiteks Vene transiit andvat küll meie SKT mahule paar protsendikest juurde, kuid millised tohutud riskiohud (ešelonide õhkulendamise võimalus linnade südametes, Kremli poliitilised surved, Vene kapitali sissetung koos sellele kapitalile omase räige korruptsioonihaisu impordiga), sellega koos langeb siinkandis mõnevõrra rahva heaolu.

Ja lõpuks, ostujõu pariteedi valuuta konstruktsioon on eeskätt välja mõeldud riikide majanduste lokaalse deflatsiooni arvutuste tarbeks, st lokaalsete miljöö- ja kvaliteedipreemiate elimineerimiseks, et jääks puhtmajanduslikku võimekust paremini iseloomustav näit, mis ei sisalda seda asjaolu, et seal riigis on ilusad järved või kaunid lossid vms. Kes ei usu, võiks vaadata imaginaarse PPSi valuuta valemit, selles on ainult kauba hind, kuid palkasid pole, seega isikute ostujõuga riigiti ei ole selle nn pariteedi valuutal mingitki pistmist.

 

IX. Nagu kõrge inflatsiooni määraks kõrge kasvutempo ja vastupidi. Valitsusele+keskpangale kasulik mugav topeltvale. Inflatsioon on kompleksnähtus, mis sõltub paljudest mõjuritest – nagu kasvutempogi. Isegi Eestil on olnud periood, kui kõrge kasvutempoga ei kaasnenud kõrget inflatsiooni. Näiteks Hiinas on juba aastaid kõrge kasvutempo koos madala inflatsiooniga, olgugi et seal on valitsusel palju suuremad võimalused hindu tõsta kui meil.

 

X. Nagu Eesti oleks mingi eriti suurte majandusvabaduste ja liberaalsusega riik. Statistiline illusioon. Asi on selles, et mitmesuguste rahvusvaheliste organisatsioonide majandusvabaduse ja liberaalsuse indeksid sisaldavad väliskaubavahetuse kaalukust ja tilluriigil on see näit loomulikult kordades suurem kui normaalse suurusega riigil (Eesti majandus on üks tuhandik ELi 27 majandusest, The Economisti jaoks on isegi Soome liiga väike usaldusväärseteks võrdlusteks kas või Inglismaaga).

Reeglina ei sisalda majandusvabaduse indeksid riikide vahetuskursi süsteeme. Meie valuutakomitee on üks konservatiivsemaid, mis tugevalt ohjab riigi majandusliku paindlikkusega vusserdamise võimalusi. Kuid seda liberaalsuse näitajad ei arvesta, ei normeeri elanike arvuga (sellise normeerimisteguri arvutamiseks on rahvusvaheliselt tuntud Taagepera valem).

Inimene, kes vähegi jagab, ei hakka kunagi riike rangelt järjestama niisuguste näitude alusel, vaid piirdub ainul grupeerimisega.

 

 

Ülo Ennuste, majandusteadlane, GDNi (Global Development Networki – globaalarenguvõrgustiku) uuringupartner

Pärnu Postimees 21.02.2007

veebruar 21, 2007 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: