Ülo Ennuste majandusartiklid

Avalikustamiskõlblusest praeguses Eesti Vabariigis

Teoreetiliselt saab tõestada ning empiiriliselt kinnitada, et sootsiumi (kooskonna) avaliku teadustamise kvaliteet on oluline sootsiumi mis tahes avaliku tegevusala edendamisel. 

Preluudium

Kvaliteetne, mittestrateegiline teadustamine hõlmab eeskätt toimijate individuaalse teabe avalikustamise piisavust, tõepärasust ja selgust, vältides väärteabe levitamist, egoistlikku lobimist ja eksitamist/moonutamist. Seega vähendab määramatust ja negentroopiat.

Sootsiumi avalikud tegevusalad on nii reaalsed (majandus, tehnika jne) kui imaginaarsed (poliitika, kultuur, teadus jne).

Võimalik on tõestada, et avaliku informeerimise kvaliteeti saab tõsta sotsiaalse stimuleerimise/reguleerimise mehhanismide (seadused, normid, eetika jne) optimaalse kavandamisega.

Seejuures reaalsete protsessidega seostuva kommunikatsiooni puhul töötavad paremini eeskätt reaalsed stiimulid, nt rahalised; imaginaarses valdkonnas aga moraalsed, nt toimijate avaliku reputatsiooni tõstmine või langetamine publiku hulgas, poolt või vastu hääletamine jne.

Arusaadav, et nt poliitikule avaldab avalikus tegevuses rohkem mõju suurem poolt hääletamine kui 30 taalrit, samuti nagu tema usaldusväärsuse ja respekteeritavuse upitamine või õõnestamine.

Mesoluudium

Esitatud väited on sotsiaalselt tohutult olulised ja väga kahetsusväärsed ning suurekaotuselised on sootsiumile kirjaoskamatus avaliku sotsiaalse teabe alal, avaliku otsustamise alal, seda eriti oluliste toimijate hulgas (parteid, fraktsioonid, massimeedia, arvamusliidrid, parlamentaarid tipp-poliitikud, akadeemikud, tippajakirjanikud jne).

Näiteks Postimehe juhtkolumnist (30.04.) kirjutab väga ekslikult, et tuleks rahaliselt trahvida erakondi, kes väidavad, et kodualuse maa konfiskeerimine on paha, või seda, et meie majandus läheb praegu tagurpidi. Taevane arm, mõlemad väited on absoluutselt õiged ja nende avalikustamine on rahvuslikes huvides kohustuslik, suu kinni hoidmine oleks rahvuslik reetmine.

Tõepoolest: 1. Mittetululise omandi maksustamist nimetatakse roomavaks konfiskeerimiseks ja selline tegevus käib otse risti vastu põhiseaduse vaimuga ja paragrahv 32ga – selline tegevus on väga paha, lausa kuritegu.

2. Meie majandus läheb praeguse majanduspoliitika tagajärjel kõvasti tagurpidi, see on rahvusvaheliste asjatundjate hulgas üldine seisukoht ja selle mahavaikimine meie avalikkuses on kuritegu (muidugi ei koosne meie majandus ainult kasvutempost, mis praegu veel hingitseb, vaid momendil on ääretult kahjulik see, et valitsus püüab laastava inflatsiooni abil edasi võimul püsida).

Postluudium

Seega, trahvida oleks tõesti vaja, aga neid, kes väärinfot levitavad, et eramumaa maks on õigustatud ressursimaks või midagi taolist või et majanduslangus ongi rahvale heategu valitsuse poolt laristamise vastu; et laastav hindade tõstmine viib meid kohe rikaste hulka ja et hargmaised pangad inflatsiooni kiidavad, näitab samuti meie majanduse jõulisust (tõepoolest, mida suuemad hinnatõusud, seda rohkem hargmaiste pankade kasumeid voolab üle piiri); et Eesti Pank peab hakkama avalikkuse eest oma andmeid varjama, et paniköörid neid andmeid ei saaks kasutada (182 SE).

Politikaanprofessor Tallinna ülikoolist väitvat Eesti Päevalehe kohaselt, et majanduslik ebavõrdsus meil praegu leevenduvat – samal aja ametlik statistika võttis just vaevaks teatada, et 2007 Gini indeks tõusis.

Trahvida tuleb avaliku teabe solkijaid politikaane eeskätt moraalselt ja majandustegelinskeid rahaliselt. Kuid selleks on vaja vastavat seadus, mis arvestaks meie partokraatliku demokraatia eripärasid. Lootust, et praegune seadusandja seda mõista tahaks, kahjuks muidugi pole. Seda enam avalikustagem neid probleeme, korduvalt ja laialt.

Tõesti, politikaanid võivad vastu puigelda, et küll valijad poliitikud paika panevad ja küll turg ärikaid trahvib, küll vaba massimeedia paneb õigluse kõikjal jalule. Kahjuks partokraatlikus demokraatias see nii lihtsalt ei toimi (seda eriti räige etnilise lõhestatuse ja vastava välismanipuleerimise puntras).

Partokraatiad suudavad laia publiku valimisteks karistamatult ära lollitada ja ajakirjandust vastavalt manipuleerida, nii et lai publik ei ole suuteline enam suurt midagi jagama ja otsustama, kellegi poolt lõpuks vabalt häälema (näiteks võidusamba otsustamise vastane kahetsusväärne epopöa; president Pätsi laimamine dokumentide avaliku võltsimise abil; viimaste presidendivalimiste manipuleerimise katse; euroliidu referendumi põhjalaskmise katse; suhkrutrahvide kaelatõmbamine rahvale ja suhkruspekulantide poputamine koos varastatud miljonitega; eurotsooniga liitumise käkki keeramine jne).

Samuti on tärkav turg kergesti manipuleeritav, näiteks trahvis börs Tallinki räige vaegavalikustamise eest ainult tühise summaga, selle vaegtrahvi tagajärjeks on osaliselt see, et tuhanded lihtaktsionärid kaotavad oma pikaajalised säästud, miljardeid. Riigikogulased võtsid vastu äsja ülisegase seaduse 181SE võimuerakonna mundriau kaitsmiseks, seaduse, mis kirjutab lähematel aastatel rahvuslikust eelarvest korstnasse neli miljardit laekumisi (40 sammast), turg on sellest seadusest muidugi vaikselt vaimustuses, bürokraadid poevad nahast välja selle seaduse õigustamiseks ja ajakirjandus teeb nägu, et nemad ei taipa seekord midagi.

Ometi võiks teada, et see, mis firmadele kingiti, tuleb lihtinimesest maksumaksjal kinni maksta, seda nii kõrgemate hindade kui hoiuste ostujõu kaotustega.

Post hoc, ergo propter hoc

Häda on selles, et meie majandus on nüüdseks informatsioonilises lõksus. Vigased populistlikult valijatele välja pakutud ja üleskiidetud majanduspoliitikad, mis lasti käiku euroliitumise ootuses või pärast seda, “töötasid” näiliselt väga hästi, sest euroliitumine kindlustas nendele poliitikatele vaatamata meil kindla tõusu.

Seega pole kindlaid tõendeid, et kas või firmade tulumaksu pseudokaotamisest mingit kasu tõusis. Lõksu on mindud tüüpilise loogikaveaga: ajalise järgnevuse samastamine põhjuslikkusega.

See loogikaviga on aga üks levinumaid poliitmugavuse valvevalesid ja seega pole ime, et see “loogika” võib võimuritel kujuneda uskumuseks. Näiteks et NSVL lagunes pärast seda, kui Savisaar tuli võimule, järelikult … Või Ida-Euroopa põllumajandus hakkas taandarenema pärast Laari võimuletulekut, järelikult …

Valitseva parteikehandi majanduspoliitika dilemma

See kahvel on järgmine: kas jätkata siiani poliitilist edu toonud aegunud majandusloitsu ja riskida majanduskrahhiga või loobuda sellest lihtsameelsest majandusmantrast ja riskida oma särava poliitnäo ning domineerimise kaotusega?

Tõepoolest, siiani valimisedu toonud majandusloitsu peamine sisu on tulumaksude alandamine ja õhem riik. Kuid rahvusliku majandusedu seisukohalt on juba selle majandusstrateegiaga praeguseks üleliia mindud. Tulumaksude osakaalu alandamisega on mindud üle optimumi ja käru veereb vabalt kuristiku poole. Vabalt, sest juhtimine on õhuke.

Miks on suund kuristikku?

Põhjused: 1) Otseste maksude alandamine nõuab kaubamaksude tõstmist, turuhindade moonutamist, viimast eeskätt eelarve tasakaalustamiseks.

2) Inflatsiooni tõus toob kaasa konkurentsi languse, hoiustamise ja hoiuste kaotamise, majandusliku ebavõrdsuse räigemaks muutumise, mittepõhjamaise üldise sotsiaalse veneliku barbaarsuse viljelemise.

Kahjuks ise nad aru ei saa või teevad sellise näo, et mis toimub. Näiteks usuvad, et nemad ei saa teha midagi muud kui lasta inflatsioonil tõusta; et inflatsioon ongi see, mis viib meid kiiresti “viieime” riikide hulka; et inflatsiooni vähendamise nõue on Brüsseli nöök; et meil eksport ei lange; et meil majanduslik ebavõrdsus ei tõuse; et meie oleme justkui juba Portugalist ees jne.

Näete isegi: kahjuks tehti äsja firmadele, eeskätt hargmaistele pankadele järgmine uus miljarditesse ulatuv maksukingitus nn tulumaksuseaduse paranduse (182 SE) varjus, et reformipoliitikute nägu ka raskes olukorra säiliks. Kuid langusfaasis oleks tulnud megakingituse tegemisel arvestada absoluutselt eelarvekitsendusega.

Kahjuks ei arvestatud, et see kingitus lööb eelarve veel sügavamale auku, seda koos kogu majandusega. Või lähtuti illusioonilisest väärteabest, et inflatsioon kohe-kohe langeb iseenesest, et eksport kohe-kohe elavneb jne. Tegelikult tuleb nüüd selle eelarveaugu täitmiseks valitsusel endal hakata inflatsiooni järjekordselt juurde kruvima.

Selle seadusparanduse läbisurumise ettekäändeks toodi nn ema-tütre eurodirektiiv. Kuid seadusparandus on nii segaselt kokku pandud, et tõenäoselt ikkagi seda direktiivi ei rahulda. Sel juhul on järjekordselt mõningad miljardid korstnasse lastud.

Moraal

Mida teha, vist jälle rahvuslik eliit (omal kulul muidugi) koos eminentse rahvusvahelise sotsiaalteadlaskonnaga (meil see seisus vastaval tasemel puudub nagu õhukesel riigi ikka) peaks kartmatult aitama nii meie parteidel, valitsusel kui riigikogulastel vabaneda räigest sotsiaalmajanduslikust poliitvaletamisest, võhiklikkusest ja ekslikust populistlikust võimupüüdlusest. Viimastest ainult isikliku suurema pirukaraasu nimel.

Seda kõike tuleks püüelda valimisseaduste vastavate teaduspõhiste reformidega, majandusreformide teaduspõhise jätkamisega (näiteks kehtestada tugevamaastmeline, arenenud demokraatias standardne tulumaks, jõustada firmadele tsiviliseeritud tulumaks jne).

Seda ka vastavate sotsiaalsete komplementaarsete valitsusväliste legaalsete mehhanismide disainimisega kambakraatiate kohitsemiseks, semukapitalismi kammitsemiseks, kulukatest integratsiooni unenägudest loobumiseks, jordaanlaste keskel oma maksumaksjate alttõmbamise kavatsuste unustamiseks jne.

Ülo Ennuste, majandusmatemaatika professor

Pärnu Postimees 13.05.2008

mai 13, 2008 - Posted by | Uncategorized |

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: