Ülo Ennuste majandusartiklid

Päevakohast tipp-poliitökonoomiat nii meilt kui mujaltki

Rahvuslikes huvides on õigem alustada mujalt, sest eks neil ole pikk turumajanduslik kogemus ja teoreetilist kompetentsi leidub sealpool arvatust rohkem. 

Mujalt

Federal Reserve’ist (USA keskpank – toim) on kuulda, et majandustaanduses asutakse põhiliselt keskenduma inflatsiooni sihistamisele, majanduskasvu probleemid jäetakse ajutiselt tagaplaanile.

Cambridge’i ülikooli professoritelt on kuulda, et avaliku sektori eelarvedefitsiit ei olegi per se “paha”, eriti kui on tegemist riigipoolse kompetentse majandusreguleerimisega. Seda nähtust tuleb käsitleda mitmes mõõtmes.

Tõepoolest, see osa eelarvest, mis jääb defitsiidi alla, selle võrra jääb mitu maksu madalamaks/tõstmata või, mis veelgi olulisem, selle võrra kaob vajadus valitsusel inflatsiooni tõsta.

Professorid ei jäta hoiatamast, et “paha” defitsiiti annab kokku keerata, näiteks kui maksude langetamise või maksulaekumiste vähendamisega keeratakse vint üle ja seda langust võimendatakse riigi kulutuste kärpimisega, mis omakorda vähendab laekumist (nagu meil).

Kokkuvõtteks. Reeglina on mujal tähelepanu keskmes inflatsioon. Reegli erandina käsitleb üks põhjanaabrist auprofessor Eesti majandusraskusi meie kõrget inflatsiooni afišeerimata. Vastupidiselt selle professori seisukohtadele on elu Eestis pärast Vene transiidi plahvatusohtlike ešelonide kindlustuseta logisemist läbi öiste linnade mitu korda kvaliteetsemaks muutunud. Tema arvates on raskused tingitud eeskätt meie poliitikute hoolimatusest. No mis sa teed, kui meie poliitikutest hoolitakse mujal nii kõvasti rohkem, et neil pole aega koduses majanduses ümbergi vaadata.

Meilt

Akadeemiast oli eetri kaudu kuulda uut teooriat, et meie rahva viimane jõukuse tõusu jõnks tulenenud Rootsi pankade heldetest laenudest. Nii majandusteoreetiliselt kui rahvatarkuselt on selles väites uudne see, et võlad teevad kedagi justkui jõukamaks.

Päikese plekkide alusel saavat öelda – seda küll mitte üheselt –, et nende laenude tagasisaamist Rootsi pangad nagunii ei näe, seega on väide õige, kuigi mitte üheselt.

Tegelikult näivad meie valitsus, keskpank ja rahandusministeerium siiski arvavat, et kõrge inflatsioon oli siiski see, mis rahva rahaillusiooniga rikkaks tegi, ja võidu toonud kurssi tuleb jätkata lõpuni, saagu rahvast, mis saab, küll nad väljamaal ikka tööd leiavad.

Alma mater’ist on kuulda, et meil on statistiliselt läbi aegade töökätest puudu olnud, eriti neljakümnendatel ja seitsmekümnendatel, ja alati on tulnud abikäsi sisse tuua. Siin tuleks lisada, et neljakümnendate esimesel poolel kaotas Eesti veerandi elanikkonnast (vt “Valge raamat”).

Samal ajal on kuulda, et seal üks maailmakuulus poliitprofessor on avastanud: meil pole inflatsiooniga mingit probleemi, tegelikult on meil ainult süsteemi krahh.

Täpsemalt tulumaksusüsteemi krahh. See on tingitud tema meelest sellest, et § 15 tehti nii ümber, et jaanuarist väljamakstavate kapitalitulude pealt tuleb ettevõttel hakata endal tulumaksu maksma ja seda vähemalt aasta pärast ehk partokraatia keeles avansiliselt ja tulusaaja ise ei pea enam maksma.

Tuleb märkida, et tegelikult ei peaks see terminoloogiline segadus midagi hullu tähendama. Kuid igaks juhuks, seoses terminoloogilistest apsudest/uuendustest tingitud ebamugavustega kinkis riigikogu ettevõtetele riigieelarvest järgmiseks aastaks kaks miljardit krooni maksupuhkust (kahekümne võidusamba jagu).

Riigikogust kuulukse, et “riiklik vastupanu tsüklilisusele on laastav” (sic! Jürgen Ligi kolmapäevases Äripäevas). Tähendagu see mida tahes, kuid lohutuseks võib teadmispõhiselt öelda, et moodsa poliitökonoomia järgi on majandus reguleeritav ja seega regulaarseid tsükleid enam ei oma, küll ainult katkevaid faase.

Samas on väide, et “riigi eelarvepoliitika süvenevaid riske on rahvastiku vananemine”.

Seda on lohutav kuulda, sest järelikult kõrge inflatsioon ei olegi siin nii süvenevalt ohtlik nagu mujal tsiviliseeritud majandusega riikides.

Ja mis risk saab vananemine olla liberaalselt tõstetava vaba inflatsiooniga riigi tingimustes? Kui tõuseb inflatsioon, tõuseb automaatselt eelarve ja inflatsioon tõuseb, kui palgad tõusevad ja ravimite käibemaksud saavad õigeaegselt tõstetud.

Kui palgad tõusevad, kerkivad sotsiaalmaksud kindlasti kiiremini kui vananemine, rääkimata sellest, et äkki tõstetakse tööviljakustki.

Statistikaamet esitas äsja uuendusena mitte publiku oodatud 2007. aasta majandusliku ebavõrdsuse näidud, vaid 2006. aasta omad.

Uuendusena lisati Eurostati eeskujul, et 6,5protsendiline erinevus jääb vea piiridesse ja seega ei tähenda midagi.

Õigem oli tõesti esitada 2006. aastat, sest see on täpsem, 2007 oli inflatsioon arvestatavalt kõrgem ja see lööb vähekindlustatuid rohkem kui rikkaid, seda aga statistika arvesse võtta ei oska.

Kokkuvõtteks. Meil püütakse kangekaelselt rahvuslikult laastava kõrge inflatsiooni probleemi ees pea liiva pista: eelarvedefitsiit on pelgalt inflatsiooni tõstmise küsimus.

Ilmselt on hinnatõusud nii mõningatele mõjukatele kröösustele kui võimuritele kasulikud, seega kasulikud klakeerivatele konjunktuurianalüütikutele ja ajakirjanikele.

Seega, kes inflatsioonist ehk valusaimast põhiprobleemist räägib, on pahatahtlik paniköör. See võib tõsi olla, sest inflatsiooni asjatundmatu ohjamisega võib hoopis õli tulle valada.

Ülo Ennuste, majandusmatemaatika professor

Avaldatud: Pärnu Postimees 25.07.2008

juuli 25, 2008 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: