Ülo Ennuste majandusartiklid

IRLi prognostika teooria on küsitav

Isamaa ja Res Publica Liidu liige Taavi Veskimägi kuulutab juba mitu kuud, et “traditsioonilised” prognoosimismeetodid ja lineaarne ekstrapoleerimine enam ei tööta, et “majanduse prognoosimine varasematele kogemustele tuginedes muutub kasutuks”. Ühesõnaga, põhjus, miks meie viimaste aastate administratiivsed majandusprognoosid on räigelt puusse pannud, on eeskätt puhtmetoodikalised vaegteadmised. 

Miks teised ei eksi?

On muidugi arusaadav, et mis tahes masti poliitikule sobib selles kontekstis afišeerida ainult vaegkompetentsist pärinevaid eksimusi ning sellega publiku tähelepanu kõrvale juhtida ametlike prognooside partokraatlikust manipuleerimisest.

Kui Eesti majanduse ametlike prognooside rängad möödapanekud oleksid tingitud ainult prognostika teooria mannetusest, kuidas siis seletada seda, et välismaal poliitiliselt ja äriliselt vähesõltuvates institutsioonides tehtud prognoosid (eriti nt The Economist Inglismaal, SEBi analüütikud Rootsis, Danske Banki analüütikud Taanis jne) Eesti majanduse kohta selliseid räigeid puusse panekuid ei tähelda, nagu on omane meie administratsiooni prognoosidele ja tublidele sõltuvatele konjunktuuranalüütikutele.

Kerge on näha, et välismaal tehtavates prognoosides ei lähtuta ilmselgetest lokaalselt poliitiliselt moonutatud pseudopostulaatidest. Näiteks aasta tagasi keeras rahandusministeerium 2008. aasta prognoosi käkki, rakendades kuulekalt peaministri vääreeldust “2007 sügiseks transiit taastub”.

Siia on huvitav lisada, et rahandusministeeriumi äsjases prognoosis langeb mitu tulemust juba kokku The Economisti väheekslike näitudega.

Või teine näide, Eesti Pangal õnnestus 2006. aasta inflatsiooni prognoos ja seega eurole üleminek järgnevas jaanuaris käkki keerata olulise vääreeldusega “nafta hind aastal 2006 langeb endisele tasemele”, samal ajal oli neil kasutada kas või Soome Panga vastupidine prognoos. Jne.

Sirgjooneline majandus

Veskimäele tuleb järjekordselt meelde tuletada, et makromajanduslikke prognoose ei tee asjatundjad ammugi enam mitte sirgete tõmbamisega, vaid dünaamiliste tasakaalumudelitega, st mitte ainult mahtude, vaid ka tasakaaluhindade (inflatsiooni) sünkroonse seostatud prognoosimisega.

Häda on selles, et neidki komplitseeritud mudeleid annab poliitiliselt vussida, näiteks jäetakse meil poliitiline tabuteema – inflatsiooni käsitlemine – välja, samuti primitiivse maksupoliitika mehhanismid ja mõjud. Neid trikke kasutavad Eesti Pank ja rahandusministeerium, Eesti Panga ühes viimases uurimuses ei arvestata üldse, et tulumaksu tõstmisel eelarvelaekumised suurenevad ja seega eelarve täitmiseks ei ole vaja minna inflatsiooni tõstmisele, ravimite ja raamatute hindade tõstmisele jne.

Veel näib, et rahandusministeeriumis kevadel disainitud ebaõnnestunud seaduse firmade tulumaksude üleviimisest avansilisele süsteemile olid koostanud majandusteoreetilise kompetentsita juristid. Selle seaduse jõustamisega jaanuaris oleks firmade omanikele antud 3-4 miljardit krooni tulumaksukingitust, seda riigieelarve tulude vähenemise arvelt.

Seega, mudelites poliitiliste tabuteemade elimineerimisega piirdutakse meil pelgalt tootmisfunktsioonide kasutamisega. Need näevad pärast logaritmimist tõepoolest välja lineaarsetena.

Kolmandaks, kui “majanduse prognoosimine varasematele kogemustele tuginedes muutub kasutuks”, muutub kogu teadmistepõhine majandus samuti kasutuks, sest teadmine põhineb just varasematel kogemustel. Kui kogemustele nii innovatiivselt läheneda, on muidugi õigem rajada prognoosid irratsionaalsele poliithämale.

Kuid kas lugupeetud makropoliitteoreetik ise, peaminister in spe (Veskimägi ainuke majandusteoreetiliselt mittekaheldav lause 3. septembri Postimehes näib esmapilgul olevat järgmine: “Minu kõige suurem etteheide peaminister Ansipile on absoluutne initsiatiivitus”), kas Veskimägi valiks endale säärase innovatiivse piloodi, kes “ei tugine varasematele kogemustele”?

Kuigi Eesti Panga geeniused ja meie rahandusministeeriumi tippanalüütikud kordavad peaministri mantrat “majandus on tsükliline”, seejuures ei varusta nad varjatult ei oma tasakaalumudeleid ega tootmisfunktsioone oluliste tsüklilisuse karakteristikutega, rohkem ikka katastroofi omadustega, seda eriti majanduse jätkusuutlikkuse mõttes. Ja õigesti teevad, sest neid regulaarseid tsükleid tillusiirdemajandustel pole keegi tõsiteaduslikult täheldanud, isegi regulaarseid poliittsükleid ilmselt mitte. Vist pole ka päikeseplekkidel regulaarseid tsükleid täheldatud, ometi pidavat need majandust mõjutama.

Hiljuti on Sloveenias tehtud uurimus suure tasakaalumudeliga, mis meie võimupoliitika aspektist tõdeb äärmiselt ebameeldivalt: proportsionaalse tulumaksusüsteemi rakendamine muudaks Sloveenia majanduse jätkusuutmatuks (uurimus Veskimägile edastatud). Selge siis, et meie administratiivsed prognoosijad ei taha kuuldagi alternatiivsete maksusüsteemide kirjeldamisest mudelites.

Peale nimetet Sloveenia uurimuse võiks soovitada algajatele majanduslanguse teoreetikutele doktori tasemel süsteemseks hakatuseks veel John Cornwalli “The Theory of Economic Breakdown. An Institutional-Analytical Approach”, Basil Blackwell XIV+256 (1990).

Ülo Ennuste, majandusmatemaatika professor

september 10, 2008 - Posted by | Uncategorized |

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: