Ülo Ennuste majandusartiklid

Alasite ja haamrite vahel

Alasite ja haamrite vahel oleva Padar ’i toetuseks

Lõpuks ometi on rahandusminister Ivari Padar teinud riigiperemehelikult olulise ja poliitökonoomiliselt mihusa avalduse: praegu meie majanduse üheks olulisemaks probleemiks on kõrge inflatsioon (PM 10.IX). Tõsi, moodsate põhivoolu majandusteooriate alusel oleks siiski täpsem öelda: kõige olulisemaks probleemiks on desinflatsiooni (hinnatõusude pidurdamise) realiseerimine ja sellega ka majandusliku reaalse ebavõrdsuse leevendamine. 

 

Ratsionaalseks desinfleerimiseks on meie avalikus esitanud tosinaid majandusteoreetiliselt pädevaid otseseid ettepanekuid, mis suures osas oleks rahvusliku majanduse jätkusuutlikkuse seisukohalt äärmiselt efektiivsed: käibemaksumäärade alandamine (eeskätt toidukaupadele ja energiale), käibemaksumäärade erisuste radikaalne suurendamine (nt inglastel on elektrile käibemaks alla viie protsendi), defitsiidiga eelarvete koostamine (võimaldab leevendada hindade administratiivset tõstmist eelarve täitmiseks), eelarveülejääkide planeerimisest loobumist, tulumaksumäärade efektiivset tõstmist, seda eriti äriühingute kasumitele (arvestades, et praegu suuremale osale meie ettevõtete välismaistele omanikele jaotatakse dividende siin tulumaksustamata, on ilmselt ettevõtete efektiivne kasumimaksu määr praegu mingi ühekohaline arv ja kaalukuses eelarve laekumistest jne), jne.

Häda on nüüd aga selles, et meie praeguses majandusmehhanismis paljudele meie suurtele ja mõjukatele kröösustele, ettevõtjate ning ärikate (lühikese horisondiga ärimehed) gruppidele, pankuritest rääkimata (kindlasti nt lõikavad kasu ka mõttetutest „valuutavahetustest“), osutub hindade tõus olevat lausa taevamanna. Seda siis nii ka neid ringkondi esindavatele ja nende grupihuvisid kaitsvatele meie väga võimukatele võimuritele (nii seadusandlikele kui ka täidesaatvatele võimunaistele ja –meestele). Seega, niikaua kuni ei toimu majandusmehhanismi tõrgete remonte, senikaua pole mingit lootust rahvuslikku majandust laastavat inflatsioonitõusu ohjeldada ja stagflatsioonist välja tulla.

Isegi kui rahandusminieerium pühendaks 2009 eelarve põhiliselt stagflatsioonist tagasipöördumise saavutamiseks (nt vähemalt väldiks mistahes administratiivseid hindade tõstmisi ja jõustaks tulumaksude langetamise peatamise või midagi sarnast) ei pruugi see üritus ilma täiendavate institutsionaalsete disainide jõustamisteta, kehtivate majandusmehhanismide kvaliteeti parendamata õnnestuda. Iseloomulik näide on juba laekunud: mõningad meie juristid jõudsid desinformeerida publikut majandusteoreetiliselt absurdse „uudisega“, et tulumaksulangetamise peatamine on Põhiseaduse vastane, ja et riigi poolt sellest peatamisest subjektidele tekitatud kaotused on ilmselt kohtu kaudu tagasi nõutavad.

Muide, igasuguseid lihtsaid stimuleerimise nõkse leiduks, et kuidas tekkinud ummikust püüda välja pääseda. Nt kui võimurite palgad seostada keskmiste nominaalpalkade asemel hoopiski reaalpalkadega, võiks olukord muutuda kardinaalselt. Nimelt reaalpalk on selline väiksem number, mis siis järgi jääb kui nominaalpalga numbrist hinnatõusude luhvti mõnevõrra välja lasta (jagada inflatsiooniindeksiga). Võib kihla vedada, et peale taolist seostamist nii mõneski tegelases riigikogus, valitsuses jne hakkab riigimehelikult vastupandamatu huvi kerkima rahvuslikes huvides efektiivse desinfleerimise vastu. 

September 2008

september 27, 2008 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: