Ülo Ennuste majandusartiklid

Inflatsiooni prognoosimisest ja prognoosi mõistmisest

Moodsa poliit-ökonoomia järgi on majandus juhitav juhuslikkuseline/vapustuslik dünaamiline süsteem. Juhtimiseks (ka käpardlikuks ning patrokraatlikuks) on moodsal majandusel arvukaid mehhanisme ja institutsioone (mis võivad samuti osutuda äpardlikeks, just nagu äsaja juhtus: finantsregulatsioonid krediteerimise alal sisaldasid lõtke ääretute lolluste efektiivseks realiseerimiseks).

Juhtimise juures demokraatias on üheks oluliseks mõjuriks poliitilised tsüklid ja poliitikale vastavad strateegiad. Seega võib makromajandusliku juhtimise strateegiaks olla pro/kontra tsükliline lähenemine ning mõlemal juhul kas optimaalne või sub-optimaalne või absurdne. Absurdsete all tuleks mõista eeskätt mittejätkusuutlikke poliitikaid, olgu need siis kas pro- või kontra-tsüklilised.

 

Eelöeldu laieneb ka inflatsiooni juhtimisele: inflatsioon on moodsa majandusteooria järgi kohustuslikult valitsuse poolt koos keskpangaga sihistatav/planeeritav, olles sama-aegselt nii juhtimishoob kui ka eesmärk.

Seega tuleb administratiivseid inflatsiooni prognoose tõlgendada kui strateegiliselt normatiivseid, ning selliseid saavad usaldusväärselt teha ja avalikustada ainult valitsuse siseinfi omajad. Kõrvaltvaatajad saavad teha ainult deskriptiivseid strateegilisi prognoose a la: sellise valitsuse sellise tõenäose poliitika puhul ja arvatavalt oodatavate šokkide puhul inflatsioon tõenäoselt kulgeb edaspidi nii-või-naa-suguses koridoris/lehvikus.

Arusaadavalt on prognoosivate agentide lähteandmed erinevad, nende eesmärgid erinevad ning ka analüüsi mudelid erinevad, seega ka lahendused erinevad, kuid kõige olulisem – nede strateegiad (andmete moonutamise määrad) prognooside avalikustamisel on erinevad. Kuid rahvuslikult vastutustundelisele ning pädevale valitsusele peaks nendest paljud siiski huvi pakkuma. Seejuures, kas rahvuslikult vastutustundeline valitsus peaks avalikustamise rakendama null-moonutamist (tõerääkimist) või mitte, see on siiani äärmiselt poleemiline küsimus moodsas majandusteoorias.

Täiuslikumad moodsad prognoosimudelid on arvutuslikud suuremõõtmelised kvantifitseeritud dünaamilise stohhastilise tasakaalu mudelid, kus tasakaal leitakse arvukate heterogeensete agentide sünkroonsetes interaktsioonides, loomulikult peab agentide hulka kuuluma hindu moonutavate maksude kavandajad.

Kuid, ka rusikameetodid võivad olla kohati informeerivad, nt aegridade analüüs, eksperthinnangud jne. Muide, taoliste erinevate analüüside agregeerimisel on moodne kasutada iteratiivselt Bayes’i (1702-61) printsiipi.

Selge, et mistahes inflatsiooni prognoos võib olla sepistatud publiku õnge tõmbamiseks: nt kinnitamaks et inflatsioon langeb iseenesest (kuigi tegelikult ei lange, nt on täheldatud stagflatsiooni esinemisi jne).

Milleks seda vaja oleks, aga selleks nt et sellega nt vältida radikaalset inflatsiooni ohjamist ja sellega viivitada eurole kasutuselevõttu ning sellega võita eelnevalt vastavalt vassitud mõistusega publiku hääli järgneva poliittsükli/valimiste puhuks, kõrge inflatsiooni najal täita eelarvet, varjatult kantida hoiuseid vestelt rikkamatele vms.

Poliitiliselt on võimuritele ilmselt eelistatavad pro-tsüklilised inflatsioonipoliitikad, mis võimaldavad luua kergeusklikele rahaillusioone, suurendada illusoorselt eelarve laekumisi (mitte reaalselt) ja niimoodi võita poliitkapitali.

Kuid, kui need pro-tsüklilised strateegiad on asjatundmatult disainitud, ekssessidega, siis võivad need viia krahhini/devalvatsioonini ja mitte automaatselt järgmisele majandustõusule.

Muide, samahästi võivad äpardlikud kontra-tsüklilised strateegiad viia jätkusuutmatusele.

Igal juhul tuleb meeles pidada, et kõrge/laastava inflatsioonipoliitikaga  tingitud majanduslangusega seotud kaotused võivad suures osas jääda kaotuseks igaveseks, sest et järgnev tõus ei pruugi neid täies ulatuse korvata enam kunagi. Nt meil okupatsiooniga seotud majanduskaotus, mis inflatsiooni arvestades, päädib praeguseks paari triljoni kroonini, et seda ei korva enam niipea miski, et see jääb meile nagu mingi püsipuue põlvkondadeks.

Nii, et peab olema väga ettevaatlik nii majanduspoliitikate kui ka majandusinstitutsioonide disainiga, probleemid on äärmiselt komplitseeritud, seda eriti transitsioonis. Eriti hoolega tuleb testida innovaatilisi fiskaal-mehhanisme nagu „avansilised tulumaksud“ või „null-kasumimaksud“ jne. Täpselt nagu uusi ravimeid tuleb neidki testida, ning seejuures  arenenud riikides  evolutsiooniliselt kujunenud süsteeme mitte ära unustades.

Sepptember 2008

september 27, 2008 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: