Ülo Ennuste majandusartiklid

Saagem põhjaeurooplasteks, jäägem päriseestlasteks 1

Moodsa neutraalse evolutsioonilise poliitökonoomia seisukohalt rahvuslike majandsüsteemide siirded suunduvad, seda muidugi mittesujuvalt, korreleeruvalt rahvuslike väärtussüsteemide evolutsiooniga, mis muide on mõjustatud mitut laadi välissekkumistest.

Sama toimub ositi ka sootsiumide eelarvesüsteemide ja nende toimimisega (nt kõige värskemalt D. Miljkovic, 2008, Journal of Socio-Economics, seal ka kirjandust + vt F. Pryor viimasel aastakümnel).

Muidugi sõltub jätkusuutliku sootsiumi majandussüsteemi evolutsiooni suund oluliselt sootsiumi majanduse idiosünkraatilistest arengutest: majanduse suurusest ning tasemest, ja seega tingimisvõimest rahvusvahelises konkurentsis, seda eriti mittedemokraatlike riikidega, sootsiumi etnilis-kultuurilise heterogeensuse seisust ja lõhestatusest (majandusteoorias on vilksatanud uurimused optimaalsest immigratsioonist vms), naaberriikide idiosünkraatiatest jne.

Tõepoolest, vastavalt Põhjala rahvaste väärtussüsteemidele on nende eelarved “prisked” ja maksusüsteemid “paksud”, nagu karmidest kliimaoludest kujundatud väikeriikide väärtussüsteemidest võibki eeldada (The Economist loeb nt Soomet väikeriikide rühma). Seda suuresti erinevalt Ladina-Euroopast või anglosaksi riikidest, kus erinevad olud ja seega erinevalt evolutsioneerunud rahvuslikud väärtused on esiplaanil.

Liberalismist nii ja naa

Postsovetlike riikide siirdumisega kapitalismi turule on arengud osutunud eriti jõnksulisteks (Miljkovic). Seda vist eeskätt okupatsioonist päritud tohutu tohuvabohuga uskumustest postsovettide vassitud peades: vabaturust, liberaliseerimisest, demokraatiast, maksudest jne.

Näiteks liberaliseerimise all püüab eeskätt mõni seltskond meie ärikaid/politikaane serveerida uskumusi, nagu näiteks maksud tuleb nülgida õhukeseks ja valitsus väikseks pressida, et “nähtamatu käsi” ajab kõik turuvärgid ideaalselt korda (loe: annaks neile võimaluse vabalt rohkem rahvuslikku vara krabada).

Okupatsiooni korraldatud ajupesu võib meid kauaks veel ohustada. Praegu sekundeerib seda suunda meie majandusalal agressiivselt näiteks kohalike välispankade tohutu hukutav laenupakkumise kampaania, seda ilma vastuseisuta kas või meie keskpanga poolt.

Eelnimetatud “majandusliberalismi” uskumus on täiesti vastupidine moodsa neoliberalistliku majandusteooriaga. Vaadake maailmakuulsat J. Williamsoni “kümmet käsku” tema nn memorandumis “Washington Consensus” (1990) või et Friedmani õpetuste järgi on neoliberalism midagi vastandlikku sellisele liberalismi mõistmisele.

Üldarusaama järgi on moodne majandusliberalism rakenduslikult väga keerukas süsteem (Friedmani soovitatult sisaldab negatiivset tulumaksu madalapalgaliste toetamiseks, haridusosakuid, arvukaid finantsregulaatoreid jne), seega vastab keerukuselt moodsale majandusele (vt mullused majandusnobelistid turumehhanismide matemaatilise disainimise alal).

Seega ainult väga keerukate ning arvutute sotsiaalmajanduslike regulatsioonide/institutsioonidega on moodsat kapitalistlikku turgu võimalik transformeerida tõrgeteta toimivaks jätkusuutlikuks mittetsükliliseks süsteemiks, rääkimata, et reaalseks saaks kapitalistlikud utoopiad (Meade, 1989).

Eelnõu nörritab majandusteoreetiliselt

Eeskätt sellega, et eelarveprotsessis püütakse inflatsiooni faktori arvestamist valitsus-partokraatlikult surnuks vaikida. Aga just inflatsioon on üldise majanduslanguse puhul võtmenäitaja: majanduse reaalse jätkusuutmatuse, rahva laenuhulluse, ekspordi kängumise, majandusliku reaalse varjatud ebavõrdsuse süvendaja jne.

Praegusest Eesti riigieelarve eelnõust ei selgu, kui palju eelarve oodatavalt tõstab administratiivselt inflatsiooni või hoopiski vastupidiselt inflatsioonilisi välissurveid steriliseerib.

Edasi ei selgu, kuivõrd muudab eelarve sisu meie sootsiumi barbaarset majanduslikku ebavõrdsust, sotsiaalseid pingeid, kas euroliidu kontekst seda barbaarsust leevendab või vastupidi, viljeleb edasi russistlikku ebavõrdsust.

Ei selgu, kui palju selle eelarvega kängub Eesti rahvusvaheline investeerimispositsioon.

Eriti nörritav on kuulda, et mõni valitsusväline riigikogulaste seltskond püüab eelarve vastuvõtu menetlust, maksku mis maksab, rahvusliku majanduse veelgi jõulisema laostamise ja segastamise huvides viia pika viivituseni, isegi kuni märtsini, kasutades selleks ööistungite abi.

Järgneb, vaata II osa

 

Ülo Ennuste, majandusmatemaatika professor

Pärnu Postimees 2.10.2008

oktoober 2, 2008 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: