Ülo Ennuste majandusartiklid

Oh peatu, hetk

Oh peatu hetk, anna meie suurmehele natukenegi mahti mitte pidevalt ülenurga lasta – 

ÄP 31.X 08, Taavi Veskimägi, riigikogu liige (euroliidu ja majanduskomisjoni liige + Riigikogu viie paralamendirühma liige), endine rahandusminister ja praegune nõunik, IRL juhatuse liige, endine RES PUBLIKA laekur, jahiseltsi liige, TTÜ doktorant:

 

    „AEG JOOKSEB! EESTI VAJAB KIIRESTI TERVIKLIKKU REFORMIPAKETTI“

 

Poliitilise kapitali kogumise ning masside mobiliseerimise mõttes võib see isegi suurepärane artikkel olla, kuid oma doktoritöö in spe paksendamise lõigukesena seda artiklit küll ei soovitaks toimekale autorile kasutada.

 

Nimelt teadustöös ei tohi sisaldada kiiruga pilla-palla lipp-lipile lapp-lapile kokku loobitud lõike, ehk peenemalt öeldes, ei tohiks esineda mõttetuid, mittefalsifitseeritavaid lauseid (Karl Popper’i järgi), ning ka ei tohi sisaldada positiivselt falsifitseeritavaid hüpoteese.

 

Näiteks näib teaduslikult mõttetuna, õigemini ka kogu kirjutist mõttetuks tegevavana, juba esimene lause:

 

„Eesti riik ei määra mängureegleid majanduses, ometi saame ka meie üht-teist teha, suurendamaks inimeste võimalusi heaolule.“

 

Kuidas selle asjaga loogiliselt ikka on, et keegi meie riigis justkui saab midagi inimeste heaoluks teha, aga meie riik ise ei määra majanduse „mängureeglites“ mitte midagi? Mitte ei saa falsimfitseerimise mõttes aru, kas nimetet „mängureeglite“ puhul on autori poolt rahvuslikku majandust modelleeritud kui kasiinot?

 

Kui nii, siis 1) kuidas see lause kongrueerub moodsa majandusteooriaga mis selgelt väidab, et majandus on juhitav protsess (viimast nt kinnitavad valitsuste käendused äripankadele jne, ning tsiviliseeritud riikide parempoolsete tipp-poliitikute viimase aja väited, et nad ei ole kohe mitte kunagi võtnud tõsiselt seda laissez faire värki 2) kui meie riik tõesti ei saaks midagi teha, siis miks siis vaja mingit reformipaketti ja veel kiiresti?

 

Majandusteoreetiliselt oleks juba ammu pidanud meie riik/valitsus kibe-kiiresti pidanud hakkama inflatsiooni ohjeldama, selleks eeskätt vastavaid kompetentseid tulumaksu reforme jõustama jne – kuid sellekohapealt on kõigi poliitikute suud meil vett täis.

 

Majandusteoreetiliselt on meil muidugi vaja ka süsteemset majandusreformi, olgu pealegi „reformipaketti“, kuid seda ei saa tõesti kiiresti teha, sest 1) puudub vastav kohalik kompents (nt alles installeeriti  meil kodukootult tohutu higi ja vaevaga euroliidu üks „parim“ seadus „avansilise tulumaksu“ jõustamiseks, mis tänaseks on juba Riigikogu prügikastis, enne jõudis sinna kui Vabariigi Presidendi kinnitusel tint jõudis ära kuivada) 2) süsteemse reformi pikaajaliseks eesmärgiks peaks kõigepealt olema meie barbaarse majandusliku ebavõrdsuse leevendamine ja majanduse suunamine tsiviliseeritud Põhjamaisele heaolumajandusele.

 

Tõepoolest, praeguseks on meil kujundatud lp autori osalusel isegi ebavõrdsuse süvendamise ideoloogia: buumi ajal meie kröösused riiki ei toeta/kasumimakse ei maksa, aga surutise korral riik/väikemaksumaksja peab miljardäridega solidaarne olema ja neid käendama.

 

Edu autoorile edasiõpinguteks ning kõige rahmeldamise juures ka selle märkamiseks et „aeg jookseb“ tõesti, ning ka selle järgimiseks et laissez faire ei ole enam ammu in, ei majandusteoorias (2008 Nobel oli majndusmehhanismide alat) ega ka poliitikas. Või siis valida doktoreerimise asemel mõni teine žanr, nt „mängud tähtedega“.

november 1, 2008 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: