Ülo Ennuste majandusartiklid

Agathopiast – riigipiruka ideaalse kapitalistliku jaotamise utoopilise mudeli kiituseks

Kapitalismis on palju hädasid. Legendaarne raudbetooni professor Heinrich Laul juba stalinistliku üldise vaimupimeduse ajal TPI studioosuste keskel tavatses teravmeelitseda: kapitalismil poleks viga midagi kui proletariaati poleks. Muide arvutuslükatit ta nimetas „mõõgaks”.

Tänapäeval mõned vängemad kapitalimehed tõdevad, et kergem on mõni miljard rahva tagant endale kokku kraapide kui et miljon puuduskannatajatele jagada, nii et lumpeni probleem kapitalismi siiani jäänud.

Seda viimast probleemi näikse meie viimaste aastate riigieelarvete lambanahkade vahelt järjest rohkem paistvat. Nt Riigikogu Majanduskomisjoni esimees U. Klaas (reformierakond, mag võrukeste ristiusu alal) kirjutab ÄPis 22.IX eelarve teemadel utopistlikult “Puusalt ei tohi tulistada”, et eelarve laekumise saab kvaliteetselt täis iga kell, kuid selle laialijaotamine on raske, kui mitte öelda turbulentne. Riigikogulase kristlik filosoofia ei haara selle probleemi, kapitalismi tõelise Gordioni sõlme – lahti tegemisel isegi mitte enam mõõka, vaid tulirelva järgi: tõsta matuste käibemaksu, tõsta raamatute käibemaksu, vähendada hambaravi toetusi.

Kahjuks näib tuli olevat suunatud vales suunas: nt samal ajal kui Tallinki väikeaktsionäride aremee vaesub, kaotab miljardeid, samal ajal utoopilisel moel, suuraktsionäridest on järsku imepäraselt saanud miljardärid. Ja meie statistika on jäänud üllatavalt kidakeelseks ning aeglaseks kui juttu tuleb majanduslikust ebavõrdsust. Meie majanduspoliitika ikka veel kinni möödunud sajandite laissez faire ning „nähtamatu käe” müütides, mis praeguseks on meil kujunenud doktriiniks: buumi korral kröösused riigile oma kasumite pealt ei maksa, kuid depressiooni puhul väikemaksumaksjad peavad olema miljardäridega solidaarsed ning nende maksude abil peab meie valitsus neid käendama.

Kuid siiski, järsku on ajad tsiviliseeritud majandustes muutunud, järsku on selgunud, et valitsused ei tohi olla kõhnad, seda eriti mitte pädevuse mõttes, et vastutustundelised kompetentsed valitsused saavad kapitalistlikku majandust efektiivselt juhtida ja seega kapitalismi varjukülgi leevendada. Vaadake nt kuidas arenenud majanduste valitsused on asunud äripankasid käendama, globaalset vist juba 30 triljoni krooni ulatuses.

Muide, ka meil oleks teatava kompetentsuse ja vastutustunde puhul valitsusel eelarve laekumise mõningase tõstmisega paari kuldkuuliga, paari suletõmbega, kerge hakkama saad, matemaatikat igatahes pole vaja üle liitmise tunda (E. Nestori postulaat ühes viimases Keskpäevatunnis). Rääkimata et Brüssel annab väljast kohe oma tosina jagu miljardeid tagastamatut toetust eelarvesse, saadi nt vist nt paari suletõmbega sisemiselt ligemale paar miljardit lisa äkki juurde ettevõtete avansiliste kasumimaksude seaduse (sisuliselt järelmaksu libaseaduse) jõustamise tühistamisega. Ja selles suunas on oleks tegevusruumi veel palju, juba on massimeedias julgetud vigiseda, et nääte, et rootsi pangad viivad siit krabatud miljardeid kasumeid välja Eesti Riigile sentigi tulumaksu maksmata jne. Jutt mis kröösustele küll sugugi ei meeldi, nende arust tuleks meie rahval väliskapitaliste kasumite maksustamata jätmisega edasi moosida (Keskpäevatund 1.XI) ja muide, isegi ettevõtja Kilk on jõudnud arusaamani, et rahvuslikult majandust laastav kõrge inflatsioon, mis pankadele meeldib, on praeguse majanduspoliitika puhul ikkagi „meie sõber” (PM 24.IX).

Aga eelarve ideaalse laialijaotamise utoopia juures peab tõesti ettevaatlik olema, siin tõesti peab põlvelt tulistamisega kvaliteetselt haavleid suunama, kohe päris snaiperit oleks tarvis. Seejuures, isegi vist jagamistehtest peab midagi taipama, aga jagamistehe on juba Kuradist (nulliga jagamist ei ole olemas, mida kõrgem majandustase, seda madalamad sellega jagamisel osutuvad kasvutempod jne). Moodsa poliitökonoomia järgi peaks muidugi lisaks jagamisele nn tingimisteooriat tundma, mis põhineb matemaatilisel mänguteoorial, seega utoopia sellist taset meil on oodata.

Seda riigipiruka jaotamise keerukust ei tingi meil mitte ainult selle nimetet proletariaadi/palgaliste olemasolu. Näib, et siin on meil veel veskikivina kaelas nt viiendad kolonnid tülinaks (ainuüksi infosõja polügooni tarbeks on vaja neile mõne soomukitäie jagu välja käia, palju on kulunud vist ka traditsiooniliselt nende spioonide elujärje ülalpidamisele). Siin näib vist veel meie partokraatidel olevat taolised probleemid: on küll rahva hulgas palju abivajavaid kroonilisi ravimitarbijad, kuid kes võivad samal ajal olla äkki taevas teab mis erakonnast või kelle elektoraat, seega peab nende toetamisel väga ettevaatlik olema, ning tuleb vaadata et mitte mingil juhul mõningaid omasid (ettevõtjad, ärikad, pankurid, juristid jne) ei juhtu abi jaotamisel rikošetiga riivama.

Rääkimata utoopilise integratsiooni turgutamiseks vajalikest põhjatutest nõudmistest (muide, mõningate regressiooniga tõestatud empiiriliste teooriate järgi etniliselt tugevalt lõhestatud sootsium jõudmine heaolult kunagi esimese viie hulka on puhas utoopia, ja küllaldase immigrantide kontsentratsiooni ja naabruse puhul lõhestatus aina süveneb, hoolimata mistahes kulutustes integreerimiseks). Lisaks, selles võrrandis on üheks tundmatute rühmaks keerukad Riigikogu palgad jne.

Muide, ega see sootsiumipiruka ideaalse suuruse ning õiglase sotsiaalse jaotamise probleem nüüd majandustippteoorias päris värske ka enam ei ole. Teatavasti sellel alal filosofeerivate juured viivad sajandeid tagasi Püha Ignatiuse juurde Antiochis, itaalia ristiusu teoreetik ja reformija ja selle kohta seitse kirja kirjutanud, utoopilise manitsustega et ebauskumisi ei tohi kirikusse lasta (nt seda ideoloogiat et Kristusel tegelikult kannatusi ei olnud). Heideti Roomas kiskjate ette.

Kuid, eriti kaugele on mitmedki majandusteoreetikud jõudnud kapitalistliku sootsiumi tulu õiglase jaotamise alal viimastel aastakümnetel eriti, seda just nobelistlikud vaimusuurused, nt optimaalsete maksumehhanismide ja institutsioonide matemaatilise disainimise alal (vt nt mulluseid majandusnobeliste). Tõsi küll, nende tõsitöid on raske ilma majandusmatemaatikadoktori ettevalmistuseta mõigata.
Kuid nad on ka selle peale mõtelnud. Nt James E. Meade (Nobelist 1977) on 1989. aastal publitseerinud populaarse kapitalistliku majandusutoopia pealkirjaga “Agathopia”, seda siis natuke hiljem peale meie IME programmi.

Selles Meade maalib ühte olematut unistuslikku sotsiaal-kapitalistlikku sootsiumi, kus palgalisi polegi, proletariaati polegi, on ainult kapitalistid, kõik on kapitalistid, palka keegi ei saa. Selle agatoopia teooria järigi kõik saavad hoopiski sotsiaaldividende (Mereste “Majandusleksikon” 2003), seega kõik elanikud on tegelikult kapitalistid.

Nt seal riigikogulastel kah palka poleks, nad saaks dividendidena ainult mingid tuhandikud promillid toodetud rahvatulust või midagi taolist. Ja kui rahvatulu kasv osutub negatiivseks, nagu tõenäoselt meil tänavu ning tuleval aastal, siis nende tulud riigiaktsiatest vähenevad, seda nii nominaalselt, eriti aga kõrge inflatsiooni tõttu reaalselt – elementaarne. On selge, et siis nad hakkavad ka kohe mõikama, et mis see abstraktne mõiste “inflatsioon” sisuliselt tähendab ja neil kohe tõuseb tohutu huvi rahvusliku majanduse tsiviliseerimiseks inflatsiooni ohjeldama hakata, mis sest et nt vähemasti panganduse lobistid sellele vastu on, et nad ei saa enam nii suuri hiidkasumeid rootsi pensionäridele saata (nagu öeldud juba: sealjuures muide siin sentigi kasumimakse maksmata, vastavalt kehtivale seadusele, kuid ega maksnud siin tulumakse ka kremilstide kagebeežnikute hiidõlitransiidi firmad, lisaks kogu nende moosimine siin raudteedega ja sadamatega käis põhiliselt ikka palgasaajate tulumaksude kulul).

Ka ei ole Agathopia riigi elanikel probleemi nende kaela peal olevate pensionäridega, et kas neile maksta pensioni halastusest või mitte, või vähendada inflatsiooniga reaalselt seda piskutki mis nad parajasti saavad (umbes neli-viis korda vähem euroliidu keskmisest) ja veelgi rohkem selle rahanatukese ostujõudu mis neil on õnnestunud talletada. Selge, et ka pensionärid on sotsiaalsed aktsionärid – rahvuslike varade loojad aktsionärid ja peremehed ning samuti õiglased dividendide saajad jne.

Muidugi, ega alati kõik utoopiad ei ole head, ja neid reaalses maailmas ei saa vahel üldse mitte kunagi kasutada. Nt nn „viie esimese” hulka jõudmise populism või et „õnn ei ole rahas” demagoogia, samuti „palgad neljakordseks”, „majandus on tsükliline”, „valitsus ei saa inflatsiooni vastu midagi teha” – need utoopiad on meie majandusele palju kahju teinud. Tõsi küll, partokraatliku poliitika imaginaarses sfääris need on olnud lausa taevamannaks.

Või siis veel ühest filosoofilisest libautoopiast. Nimelt „TEA ENTSÜKLOPEEDIA” esileheküljel akadeemik Peeter Tulviste utoopiliselt kirjutab: “ja lugejal pole vaja … ärrituda asjade surnuksvaikimise või vassimise peale.”
Mida aga sealt lugeja ei leia on nt surnuksvaikitud “agatoopia”, ometigi oli käsikiri neile esitatud. Nörritatult näib lugejale, et see täheruum on hoopiski täidetud ootamatult kahe marksistliku kremlimeelse irredentistliku NSVLi aegse akadeemiku, Abalkin ja Aganbegjan, suure sotsialistliku supikatla politikaani olematute tõsiteadusaavutuste kiitmisega. Vist selleks et mõningatest partokraatlikest kaalutlustest lähtudes lugejat aegsasti ette valmistad eriti suurejoonelisele IME poliitprogrammi artiklile (poliitiline väärtus oli sellel programmil oluline, kuid majandusteoreetiline väärtus puudub, seega Aganbegjan’i panuse rõhutamine IME programmi majandusteadlasena on ilmselt kurjast), seda asenduseks moodsale matemaatilisele majandusteooriale, kompetentse valitsuse poolt juhitava majanduse teooriale, asenduseks ka moodsatele laialt mõtlevatele majandusutoopiatele.

Muide, moodne majandusmatemaatika võimaldab poliitökonoomilisi mõtteid süvendada laiemalt kui arvatakse, sest ka matemaatikal on, vist juba kolmandast sajandist pärit, oma imeline utoopia, ruutjuur miinus ühest, mis reaalsuses ei eksisteeri ja vist ei sa kunagi eksisteerima. Kuid mida poliit-ökonoomias on siiski vahel mugav kasutada küll, nt kasvõi majandusnäitude vektorite üksteisega jagamiseks.

november 2, 2008 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: