Ülo Ennuste majandusartiklid

Kirjavahetust Kaleviga 14-15.XI 08

Asja number: 08-06015
14.11.2008

Lugupeetud professor Ülo Ennuste
Tunnistan ausalt, et ei tea, mida peaminister peaks selle kirjaga peale hakkama (vt Lisa, üe). Päris kindlasti on ta paljude, kui mitte isegi enamiku seal esitatud seisukohtadega nõus, kuid seal on neidki, mille mõistmine eeldab igapäevast kõrgemat teaduspilotaaži viljelevate ajakirjade pidevat lugemist. Päris kindlasti ei saa peaminister olla see mees, kes asub kokku kirjutama riigieelarve seletuskirja. Pealegi, nagu Sa ise oled alati kirjutanud ja öelnud, pole olemas üht majandusteooriat, vaid on teooriad. Ükski soovitus ega ettepanek ei saa juba kas või seetõttu olla universaalne ja ettetagatuna ainuõige. Uus võib olla küll popp, ent mitte mingil juhul ei saa see olla kohustuslik kõigile. Kindlasti on Sinu kiri etteheide meie Rahandusministeeriumile, kus ka minu arvates lähevad asjad kiirelt allamäge. Need, kellel oli mingi teoreetiline ettekujutus riigi rahaasjadest – see ei pruugi aga Sinu ja minu omaga alati kattuda -, lahkuvad sealt üksteise järel. Teisalt, kus on need ülikoolid, kes on valmistanud ette neid noori doktoreid, kes suudaksid midagigi teha. Majandusteadlastel on suu lihtsalt vett täis. Ma usun, et süüdlasi selles, miks näiteks Tartu Ülikool valmistab kümne ajaloodoktori kohta ette ühe majandusdoktori, tuleks vahest hakata ikkagi ülikoolide endi seinte vahelt otsima.
Ma olen igati nõus kõige sellega, mida Sa oled öelnud inflatsiooni kohta ja ka sellega, et Eesti Pank ei püüdnudki ära kasutada neid võimalusi, mis tal olid kas või sümboolselt olemas inflatsiooni ohjamiseks. Kõige tipuks kavatseb nüüd Riigikogu oma ja kõrgemate riigiametnike palku juba otseselt inflatsiooniga siduda, st neid siis inflatsioonikindlaks muuta. Inflatsiooni esimeseks ohvriks on kahjuks langenud meie töötlev tööstus.
Pangandusest ja finantsturgudest. Olles kuulnud aeg-ajalt mõnd meie tipp-pankurit, pean ma jumalat tänama, et Eesti panganduse asju on aetud väljaspool Eestit. Vastasel korral oleks meie vältimatult politiseerunud pangandus juba ammu uppis. Mäletan väga hästi selle tänavapoliitiku ihalusi oma erakonnapanga järele, kes täna jutustab rahvuslike pankade taasloomisest. Muide, Saksamaal on kõige suuremas hädas just „rahvuslikud” pangad, st Landesbankid ja KfW. Olen veendunud ka selles, et praegune arenenud riikide valitsuste ja keskpankade finantssüsteemide päästmisele suunatud poliitika suunab selle realiseerumise korral maailma pikaajalisse ja sügavasse stagflatsiooni. Olematu virtuaalse raha materialiseerimine ei saa muud moodi lõppeda kui kestva ja kõrge inflatsiooniga. Jänkide 0,2-triljoniline erapanganduse interventsioneerimine pole midagi muud kui tühjade dollarite trükkimine, mille muu maailma peab hiljem päris raha eest välja ostma. Tegelikult on see vaesema maailma hingetuks jooksmise poliitika (omalaadne crowding out), mille esimesed ohvrid on Brasiilia, Mehhiko ja India. Olen järjest rohkem veendunud, et kapitali rahvusvahelist liikumist tuleb mingil moel aeglustada (mitte aga administratiivselt piirata), vahest on siin midagi võtta Tobini kunagistest ideedest.
Põhjala või mõni mudel? Ma ei söanda küll nõustuda nende arvamustega, et mingi väidetav Põhjala riigimudel oma riigi suure käega võib tuua kiiresti õnne meie õuele. Ma pole sugugi kindel, kas Soome täna kunagi 70. aastate lõpus valitud teed naljalt kordaks, pealegi oli taoliste valikute tegemise aegu tegemist veel suuresti kogukondliku ühiskonnaga, millest praeguseks on isegi Põhjamaades väga vähe järele jäänud. Lisaks lähtusid tollased kaalutlused eelkõige kiiresti vääraks osutunud eeldusest, et iga järgmine põlvkond on suurem kui eelmine, mistõttu järgmistel põlvedel ei teki raskusi oma esivanemate võlgade tagasimaksmisega. Samas tuleb just eestkosteriigi idees, mis debiologiseerib inimese ja nivelleerib ühiskonna ning mille sünonüümiks võiks rahanduse poole pealt olla nn paks riik (seda vastandina poliitikute poolt spekuleeritavale õhukesele riigile), otsida põhjust sündimuse pidevale langusele läänelikus maailmas. Skandinaaviamaad oma kogukondliku pärandiga on ses suhtes olnud Euroopas veel suureks erandiks, ainult ei kui kauaks veel? Muide, esmaspäeval tegid soomlased mulle suure üllatusena selgeks, et Soome on vananemise kiiruselt tõusnud Euroopas teiseks riigiks.
Päris kindlasti ei saa me tänast Soomet või Rootsit endale hetkeetaloniks valida, sest ühiskonna rikkus määrab ka valiku võimalused. Meie võrdlused peaksid suunduma nende 80. aastate keskpaika, mitte aga otsima õigustusi või õpetusi nende aastast 2008. Muide, oma SKT-ga ühe elaniku kohta oleme me praegu Saksamaa 1978. aastas ja keskmise palgaga 1974. aastas. Tegin ka mõne aasta eest võrdlevad arvutused Euroopa riikide nö netomaksukoormuse kohta (laekunud maksud miinus intressimaksed), mille järgi oli Eesti täiesti keskmine riik Euroopas ega jäänud eriti palju maha näiteks Saksamaast. Ka mina pole oma erakonna tulumaksumäära alandamise idee fänn, kuid seda hoopis teistel põhjustel, mitte neil, mida minu erakonnakaaslased esitavad selle kaitseks. Samas peame täna olema ülimalt tänulikud taolistele vahepealsetele maksumäärade alandamisele, sest ilma selleta oleks hiljutine riigipidu olnud veelgi mõõdutundetum, kui see tegelikult oli. Ratsionaalselt ja kõrgekvaliteedilisest kulutamisest vähemalt demokraatlikus ühiskonnas rääkida ei saa, sest ratsionaalsuse ja kvaliteedi all mõistab igaüks ise asja. Majandusteadlastele valijad hääli ei anna ja eks see ole ka põhjus, miks seekordses Riigikogu koosseisus pole enam ühtki isegi formaalset majandusteadlast. Küsimus polnud minu jaoks ka mitte enam ühiskonna maksukoormuses, mis oli juba niigi madal, vaid selles, et ühekordsete kulude ülespumpamise järel pole võimalik vajaduse korral taas alla tulla, sest need, nagu palgadki, pole allapoole elastsed. Numbrite keeles: 2005. aastal suurenesid avalike eelarvete tulud ja kulud vastavalt 15,4 ja 14,8 protsenti, 2006. aastal vastavalt 22,2 ja 16,4 protsenti ning 2007. aastal vastavalt18,5 ja 19,9 protsenti.
Mis puutub liberalismi, siis sellel mingit ühtset definitsiooni pole ja ka Eesti valitsusi ei saa mingil juhul isegi kahtlustada mingis ortodoksses liberalismis, kui siis vahest Laari esimest valitsust, mille kohta Lauristin mäletatavasti ütles, et võib-olla saab Eesti kunagi hiljem, so pärast Laari tõesti parempoolse valitsuse.
Muide, mina kuulun nende hulka, kes ei hinda kaudsete maksude mõju inflatsioonile kuigi kõrgelt. Kui oleks tegemist ühe ja ühetaolise käibemaksuga, siis küll, kui on aga tegemist erinevate ja selektiivselt kaupu hõlmavate maksudega, siis heal juhul äärmiselt lühiajaliselt ja sedagi statistiliselt, kuivõrd mõõtmiste aluseks oleva kaubakorvi struktuur on suhteliselt konservatiivne. Minu silmis eiravad kõik aktsiiside inflatsiooniga sidujad, seda ka Rahandusministeerium ja Eesti Pank, sellist asja nagu nõudluse ja hinnaelastsuse olemasolu. Tõsi, viimaste eelduseks on tasakaalustatud rahaturg, millest me viimasel paaril aastal rääkida ei saanud. Kordan taas oma Eesti ja Sloveenia eurovõimalusi aastal 2007 võrrelnud näidet: kui 2 otsustava aasta, so aastail 2005 ja 2006 suurenes rahapakkumine (minu jaoks on see kõige agregeeritum mõõdupuu) M2 Sloveenias 16 protsenti, siis Eestis 82 protsenti. Esimene likvideeris likviidsuse, teine suples juurdevoolavas rahas. Tarbimismaksudega mängimine oleks sellistes oludes üksnes suurendanud müüjate kasumeid ja sedamööda ka ebavõrdsust. Minu nagu Friedmani ja Nurkse jaoks on inflatsioon alati ja kõikjal monetaarne nähtus, viimane esitas selle teesi muide kümmekond aastat enne Friedmani.
Kindlasti ei saa praegusest valitsusest mingit transiidipoputajat. Samas ei saa ma nõustuda väitega, et hoiustamine väheneb, vastupidi, tingituna intresside tõusust on tähtajaliste hoiuste väärtus viimase aastaga kasvanud vist 40 protsenti. Ei näe ma ka mingit imerelva ettevõtete kasumi maksustamises selle tekke hetkel (olemuslikult poleks see ju midagi muud kui käibe veelkordne maksustamine). Pealegi on meie maksusüsteem niigi erakordselt ettevõttekeskne: tööandja maksude osatähtsuse suuruselt maksulaekumistes on Eesti Euroopa Liidus Tšehhi järel teisel kohal. Meie maksude struktuur on lausa karjuvalt vastandlik Taani (Põhjamaa!) omale, viimasest ei julgeks aga kui tahes paksu riiki ihkavad poliitikud isegi mõelda ega ammugi juba Eestile eeskujuks seada: vähemalt formaalselt on Eesti maksusüsteem asetatud ettevõtete õlule, Taani oma seevastu üksikisiku õlule. Maksude kogulaekumistest moodustavad töövõtja maksud Eestis 18,7 protsenti ja Taanis 51,8 protsenti, tööandja maksude osas on olukord vastupidine – Eestis 36,8 protsenti ja Taanis 8,7 protsenti (2006). Taani majandusmudel on kummalisel kombel palju isikukesksem kui seda ise end liberaalseiks ühiskondadeks pidavate riikide oma.
Rägo õpetusest pole eelarve numbrite esitamisel kahjuks mingit kasu, mis sest et isegi miljardilise täpsusega esitatud numbrid on tulude poolel sageli enam kui kahtlased. Kulude poolel on neil raamatupidamislik limiitväärtus ja ei midagi muud. Lollilt paistab see välja, aga mis parata.
Parimate soovidega

Kalev Kukk
peaministri nõunik
15.XI 08

Tere Kalev,

Väga tänulik väga huvitava vastuse eest, kuid mõne seiga kohta paluks rohkem kuulda:

1) hoiused, kuidas meil nendega ikka laiemalt on, eriti neto mõttes: nt EP statistikas on tabel
„finantsvarad”, sealt kahtlaselt paistab et hoiused on tõesti suurenenud, kuid veelgi rohkem on võlad sünkroonselt suurenenud ja praeguseks on ka kodumajapidamised punases?

2) kuidas ikka on selle ettevõtete maksustamise asjaga seoses kapitalitulude maksustamisega, mõned kuud tagasi oli eurostatis tabel mille järgi Eestis kapitalimaksude osakaal on kõige väiksem ja Iirimaal kõige suurem?

3) kas „monetaarne nähtus” siiski ei sõltu ka finantsilistest ning fiskaalsetest?

4) kuidas tõlkida majandusteooria keelde meie käibepoliitmõisted nagu liberaalne või parempoolne või konservatiivne: majandusteoreetiliselt on tegemist ainult väga mitmesuguste väga mitmemõõtmeliste segasüsteemidega, milledes parameetrid on praktiliselt pidevalt muutuvad (nt maksumäärad ja koormused jne)?

5) teades kuivõrd keerukas on identifitseerida institutsionaalsete struktuuride ja mehhanismide seoseid (nt maksusüsteemide puhul), kas sellel juhul on adekvaatne reformimisel lähtuda abstraktsetest konstruktiivsetest kaalutlustest ja mitte evolutsioonilistest analüüsidest: nt lähedaste Skandinaaviamaade poolt katsete-vigade teedmööda jõutud teadmusest?

Tänuga, üe

Lisa

Jean-Claude Trichet (FT 12.XI 08 20:11) väiteid/nõuandeid transformeerides Eesti majandusele

Seda tehes tuleb silmas meie eripärasid, eeskätt, et Eesti ja Läti on ilmselt tänavust alates ainsad olulise stagflatsiooni küüsis olijad nii ELis ja laiemaltki (vt The Economist jooksvat prognoositabelit), samal ajal ka nähtavasti ühes dramaatilisemas transformatsiooni-dilemmas (kas sihistus barbaarsele või tsiviliseeritud turutüübile) ning samal ajal olles ELi mõistes ühes kõige räigemas etnilises lõhestatuses.

Seda viimast asjaolu ei tohi eriti aprillimäruli valguses ära unustada, kohalikult tõlgendades Trichet postulaate nii üldiste majandusraskuste põhjuste kui ka nendest väljapääsuvõimaluste kohta. Nopime nendest välja järgmised:

1) riskide alahindamine nii tegevuspoliitikates kui ka reformide disainides
2) liialt lühiajalistes ja jätkusuutmatutes lähenemistes
3) liialt ähmastatud avalikus ühisteavitamises
4) liialdases finants-majanduslikus võngutatavuses (pro-cyclicality).

Vaatleme neid parandamist vajavaid hädasid kolmes rakursis:

1) reformid
2) makro-ökonoomilised poliitikad
3) finantsregulatsioonid.

On kerge näha, et mitmete reformide disainimise puhul riskide arvestamine on jäänud täiesti asjatundmatuks ja need lüngad ja mõrad tulevad kõrvaldada, nt: kasumimaksude kaotamine (riskid: konfrontatsioon euroliidu kooperatiivse süsteemiga, tõstab inflatsiooni, soodustab ettevõtluskapitali kantimist spekulatiivseks ning välismaale, vähendab eelarvetulusid ja suurendab majanduslikku ebavõrdsust ja vähendab solidaarsust mis etnilise konfrontatsiooni korral eriti plahvatusohtlik jne), mitteresidentidest oluliste otseinvesteerijate vabastamine dividendide tulumaksust (riskid: kohalikud investorid emigreeruvad, eelarvelaekumisi on vaja olulisemalt katta inflatsiooni tõstmisega nii käibemaksude kui ka aktsiiside tõstmise abil, vähendab rahvuslikku solidaarsuskapitali jne), liialdane tulumaksude alandamine ja liialdane hindu moonutavate maksude rakendamine jne.

Makro-ökonoomilised poliitikad on eriti viimastel aastael liialt võngutuspõhised ja pärikõigutuslikud seoses poliit-ähmade valimistsüklitega (riskid: seoses tsükliliste lõhedega tekitatavad võimaluskaotused lähevad rahvuslikult igaveseks kaduma, nt hiljutine SKT suur kasvulõhe kaasnes tohutult suurema rahvusliku välislaenukoormuse kasvuga), liialt konkurentsile suunatud (kooperatiivsust välistav), liialt hetkekasumitele suunatud (puudulik innovatsioon, konkurentsivõimetu ekspordi kängumine, vastutustundetu maksumaksja kulul kõrbes õliutmise miraaž jne).

Finantsregulatsioon ja selle poliitika äärmiselt ebakompetentne-impotentne, peamiselt seisneb vastutustundetutes väidetes, et meie ei saa midagi teha (riskid: sellise ideoloogia puhul võidakse panna neid institutsioone juhtima kvalifitseerimata/vastutustundetud parteisõdurid jne). Samas on kerge näha, et poliittahte korral oleks euro juba käigus olnud, et kõlvatut üleliigset rahapakkumise kaskaadi rootslaste poolt oleks saanud steriliseerida jne. Jne.

november 17, 2008 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: