Ülo Ennuste majandusartiklid

Meie võimuritest friedmaniakkidel oleks tagumine aeg hakata koos keinsluslastega kokteile segama

 

(NB: 13.I 09 on selle teksti lõppu lisatud PhD Kalev Kukk arvamuskiri põhiliselt sellele tekstile)

Brutaalselt öeldes seisneb friedmanismi* tuum inflatsiooni riskide talitsemises ja keinslusel töötusriskide leevendamises.

Nüüd on meie raskes kompleksses üld-rets-flatsioonis (oluline retsessioon + oluline inflatsioon + kõrge töötus (+tööjõu laialijooksmise risk),  seega mitte enam pelgalt stagflatsioonis ega paljas retsessioonis nagu meie mõnel väheõnnetumal partneril) muidugi elementaarselt vaja ravitsemiseks tarvitada vähemalt mõlema nimetet teooria kokteili, aruka struktuuriga muidugi.

Mis momendil veelgi olulisem, näib, et meil aastavahetusel riskide kaalukausid kaldusid järsult laastava  inflatsiooni poolelt järsku rohkem veelgi olulisema töötuse poole peale  koos sellega kaasnevate komplementaarsete riskide kasvamisega**. Elementaarne, et siin tuleks arukal valitsejal tervendamiseks kiiresti friedmaniakkluselt radikaalselt otse keinsluse poole pöörduda.

Mida viimasest õpetust eeskätt leiame: töötusriskide leevendamiseks kõigepealt suurendagem kodumaist nõudlust kodumaisele majandustegevusele, seda nii avalikult/eelarveliselt kui ka erakulutustelt, rääkimata välistoetuste täielikumast ammendamisest. Seda muidugi arukalt, seega eeskätt perspektiivsete lokaalsete investeeringute täiendava nõudlusega ja vähendagem järsult kodumaise nõudluse väljavoolu nt paradiisi-saartele, seda nii turismi kui ka kapitalipagemisega***.

Seda kõike nii vastavate täiendavate mehhanismidega/maksuseadustega kui ka otsese majanduspoliitika muutmisega, eeskätt ümberjaotuse kvaliteedi tõstmisega (nt lisarahadega pensionärid ei tõtta palmisaartele, vaid lähemasse poodi).

 *Selle õpetuse meil vohavat triviaalset vulgaarset marginaalset vormi (nt regressiivse tulumaksusüsteemi elemendid) eristame „maniakk” täiendiga.

**Seoses euroliidus inflatsiooni üldise alanemisega jääb meie inflatsioon lähiaastatel siiski tõenäoliselt suhteliselt oluliselt kõrgemaks, see probleem ei kao iseenesest.

***FT 10.I 09. J. Willman: Puritans versus spendthrifts: recession’s culture war.

Lisa

Tere ja head uut aastat!
 
Huvitav lugeda, aga kui otsad lahti jäävad ei saa kuidagi targemaks. Hakatuseks friedmaniaklusest. Tunnistan ausalt, et pole ennast kunagi mingiks Friedmani jüngriks pidanud, kuigi tema “Valikuvabaduse” esimest poolt hindan väga kõrgelt. Kui Friedmani sõnum tsiviliseeritud ühiskonda tüürijatele on “tehke oma tulumaks progressseeruvaks”, siis tahaksin vähemalt Friedmani tõsistelt eeskostjatelt ja tundjatelt (ma ei pea siin sugugi silmas Mart Laari) vastust vähemalt järgmistele küsimustele:
1. Kui progresseeruv, st kui palju vaheastmeid peab olema ühes maksumäärade skaalas, et seda enam friedmaniakluseks klassifitseerida ei annaks või kui kõrge peab olema maksimaalne tsiviliseeritud tulumaksu määr? Kus on Friedman öelnud, et näiteks 8-astmeline skaala on parem kui 7-astmeline? Friedman Friedmaniks, aga vähemalt tervele mõistusele tuginedes võiks ju keegi püüda selgitada, mille poolest on näiteks 4-astmeline süsteem parem 3-astmelisest ja 3-astmeline (see oli vist üsna hiljuti Euroopas levinuim) parem 2-astmelisest? Vähemalt mitme astmeline peab olema astmeline tulumaks ja kui progresseeruv peab olema progresseeruv tulumaks, et esimest astmeliseks ja teist progresseeruvaks nimetada võiks? Eesti üksikisiku tulude maksustamisest proportsionaalsel põhimõttel ei saa minu arusaamist mööda vähemalt majandusteadlased tõsiselt rääkida, poliitikuile on see loomulikult lubatud. Mina näiteks olen seni arvanud, et Eestis on üksikisiku tulude maksustamine 2-astmeline (0%-line ja 21%-line määr), mille väljenduseks on tegelike individuaalsete maksumäärade arvu lõpmatus nagu mis tahes riigis. Kui kellelegi ei meeldi meie 21-protsendiline lagi (ja see mittenõustumine on täiesti normaalne), millele meie individuaalsed maksumäärad lähenevad, siis tuleb häda ja viletsust näha mitte ennastpetvalt 2-astmelises maksussüsteemis, vaid öelda kohe (täpsemalt valimistel antavate häältega) välja, et 21% on liiga madal lagi ja seda tuleb tõsta. Ja kui, siis kui kõrgele. Kõiki  vahepealseid, s.o individuaalseid määrasid saaks hea tahtmise juures igat moodi tuletada – kuidas härrad parasjagu soovivad -, kas lineaarsete või progresseeruvate või siis regresseeruvatena. Lisaks peaksid “kõvemini” (meie progresseeruvus pole järelikult piisavalt “kõva”) progresseeruva või siis seda vee täiendavate vaheastmetega täiustatud süsteemi apologeedid mõtlema sellelegi, mille alusel toimub erasektoris ikkagi palkade läbirääkimine. Kas bruto- (Eesti juhtum) või siis netopalkade (progresseeruvate määradega riikides) alusel? Nii kurb kui see pole, tehakse individuaalsed otsused mitte brutopalga numbrite, vaid pärast maksude mahaarvamist kättejääva netopalga suuruse järgi. Millele toetub usk, et kõrgete palkade kõrgem maksustamine ei too endaga kaasa juba niigi kõrgete brutopalganumbrite uue kasvu? Ja kui Friedman on tõepoolest väitnud, et tulumaksumäärad peavad olema veelgi progresseeruvamad kui tänases Eestis, ega siis selle pärast pea veel tõsi-friedmanlaseks hakkama. Pealegi tuleb tänases maailmas friedmanlust lausa tikutulega otsida.
2. Kõigis tänastes maailma täbanud hädades olevat süüdi friedmanluse kummardamine ja keynesluse eiramine. Et end päästa, tuleb pöörduda tagasi Keynesi enda või siis kaasaegsete uuskeyneslaste juurde. Olgu, aga nende juurde pole vaja pöörduda, vähemalt viimased 10-15 aastat on need ju ometi ruulinud täie jõuga. Mina ei tea ühtki riiki maailmas, kus oleksid riigitüüri juures friedmanistid või siis neoliberaalid. Kõige lähemal sellele on vahest tänased sotside poolt juhitavad Tshiili ja Brasiilia, olgu pealegi siis ka Eesti. Clintoni ja Bushi USA on padukeyneslik riik. Nende kahe mehe “liberalism” (nagu ka Lembit Öpiku oma, kes vähemalt nimetab end liberaaliks) on neoliberaalsetest (ma ei söandaks siin kasutada sõna “friedmanistlikest”) arusaamadest sama kaugel kui Maa Pluutost. Nende mõlema suhu sobiks ideaalselt Richard Nixoni kuulus lause: “We are all Keynesians now.” Mis sest, et esimene esindas demokraate ja teine vabariiklasi. Neist kumbki ei esindanud maailmavaadet, vaid USA globaalseid huve, mille teenistusse oli ühtmoodi võimalik rakendada nii keyneslust kui friedmanismi. Vahe on vaid selles, et keynesluse kohaselt lükatakse USA probleeme muu maailma kaela suurusjärgu võrra rängemini kui friedmanistlike kaanonite järgi. Milton Friedmani üks põhipostulaate on teadupärast olnud tugev ja iseseisev kindlate reeglite järgi toimiv keskpank. USA-st friedmanlikku keskpanka otsida on mõttetu, mis sest et seda juhtis ülipikalt end libertaarlaseks pidav Alan Greenspan. See on mees, kelle jaoks oli rahapakkumise juhtimine kunst, mitte aga reeglitepõhine ratsionaalne tegevus. Valitsus istus talle pähe kuidas tahtis, mingist toimivast finantsturgude järelevalvest keyneslikus USA-s viimase aasta sündmuste taustal vaevalt et rääkida saab. Taolise “kunsti” tagajärgi võime täna kõik näha. Tema ja ta järglaste “greenbackid” tuleb reaalse raha eest välja osta muul maailmal.
3. Keyneslus ja uued töökohad (lähen nüüd edasi keyneslusega). Paremal juhul võib keyneslike meetoditega lükata edasi ebaefektiivseks osutuvate töökohtade kadu, mitte aga luua uusi elujõulisi töökohti. Pealegi saavad seda endale lubada suure siseturuga riigid, mitte mingil juhul aga avatud majandusega väikeriigid. Sinu soovitus, et Eesti peaks hakkama keynesliku mõttemalli kohaselt toetama siseturule toetuvad töökohti, on muidugi üllas. Ainult ei maksa unustada, et viimasel 3-4 aastal on Eestis loodud pea üksnes siseturule orienteeritud töökohti, seda pealegi osalt eksportivate sektorite arvel. Ja just see pudupoodniklus on olnud meie sisemiste hädade peamine põhjus. Kuigi ma usaldan suhteliselt vähe meie ILO metoodikale toetvat tööturustatistikat, võib sealt siiski midagi välja lugeda. Kui võrrelda jaanuar-septembri kvartalikeskmisi hõivatute arve (15-74-aastaste seas, kuni 69-aastastega piirdumine ei muuda järeldusi), näeme, et hõivatute arv suurenes aastail 2005-2008 52900 võrra (võrdlusbaasina 2005 kevad kui buumi alguse aeg), sellest 34700 langeb eituse ja 5100 kinnisvaraga seotud tegevuste ning 10600 “hulgi- ja jaekaubanduse, mootorsõidukite ja kodumasinate remondi” arvele. Formaalselt suurenes ka töötlevas tööstuses keskmine töötajate arv 3900 võrra, seda aga ainult kummalise 2008. aasta 2. kvartali arvel, kui kriisist kraaksuvas tööstuses oli hõivatute arv seletamatul moel suurenenud eelmise aasta sama ajaga võrreldes ühtäkki 14400 võrra. Kui ehitajad, müüjad ja autoparandajad ei tooda siseturule, kes siis veel? Ainult et ehitajate arv tõusis Eestis vahepeal 13 protsendini hõivatute üldarvust, mis on lausa hullumeelsus. Seda võrreldes 6-7 protsendiga vanades turumajanduslikes riikides ja 8-9 protsendiga meiega võrreldavates Kesk-Euroopa riikides. Kui enda ees aus olla, tuleb öelda, et umbes 30000 inimest (nende seas ka ekspordiks töötvatest töötleva tööstuse ettevõtetest ehitusse pika krooni järele karanud) leidsid endale ehitajatena ajutise ja välisraha poolt kinni makstud töökoha. See oli nende isiklik valik. Minna nüüd ehitust kui siseturule tootvat tegevust päästma, oleks vahest küll teooria järgi keyneslik tegu, aga tegelikkuses silmad kinni hukatusse tormamise jätkamine. Ükskõik, kas seda tehakse eelarverahasid ümber jagades või siis välislaenamise jätkamisega. Õnneks ei julge veel keegi soovitada selleks emissiooni. Ikkagi, mis asjad need siseturule tootvad Eesti ettevõtted on, mille toodangut tormaksid ostma pensionärid, kes ei vii väidetavalt raha ei troopikareisidele ega osta 7-seeria BMW-sid. Olgu, aga ometi eelistavad nad Hiina riidehilpe kodusele Nikkolole. Omamaist põlevkivibensiini või siis vahepealseid Maardu televiisoreid pole kah nagu kuskilt enam võtta. Ei lähe nad ka Tallinnas Bonapartidesse või Gloriatesse lõunat sööma. Juuksuris käimisel on jälle füüsilised piirid. Täna võime üksnes kurvastusega tõdeda, kuidas meie kodused ettevõtjad võtsid tööstuses ekspordiks tootmisega teenitud kasumi välja ja tassisid selle sinisilmselt kinnivarasektorisse või jälle vahetasid lihtsamat vastupanu teed minnes lääneturu antud hetkel mis tahes küsitud hinda maksnud Venemaa vastu. Teemal “inflatsioon versus töökohad” tahaksin ma meenutada 1970. aastate Saksamaa LV liidukantsleri sotsi Helmut Schmidti klassikaks öeldud sõnu: “Parem 5 protsenti inflatsiooni kui 5 protsenti tööpuudust.” Läks aga nii, et keynesluse radadele pöördunud Saksamaa (tõsi, see algas 1967. aasta suure koalitsiooniga) sai mõlemad, nii tööpuuduse kui inflatsiooni. Hiljem on Helmut Schmidt tunnistanud, et taolise valikuga tegi ta oma elu suurima vea – keyneslus vedas alt. Igasugused “toetamised” muutuvad varem või hiljem vältimatult inflatsiooni ja jooksevkonto defitsiidi suurendajateks. Miks me arvame, et Gordon Brownilikult oma majandust toetades suudame me lõpuni vastu seista devalveerumissurvele, samas kui Inglise nael liigub juhitult allavett? (Kas teatavad paralleelid 1930. aastate algusest?)
4. Eesti SKT languses ma seni veel küll kriisi ei näeks. Nimelt on meil küll ette näidata vahepealsed ülikõrged kasvunumbrid, mille tagune tegelik majanduskasv võis olla üpris nadi. Ühekordselt sissevoolanud välisraha SKT numbriteks konverteerimisel (eratarbimisena, aga ka tarbimisena avalikus sektoris, mis toetus sissevoolanud välisraha maksustamisele käibemaksuna impordil ja välisraha poolt loodud töökohtade tulude maksustamisele) saadud kasvu mina küll ei söandaks tänaseks ja homseks mõõdupuuks võtta. See pole meie võrdlusbaas.
5. Keyneslusest ja beggar-my-neighbourgh-poliitikast. Oht ihaldatud keynesluse ülekasvamiseks beggar-my-neighbourgh poliitikaks, mille ma olen tõlkinud püga-oma-naabrit poliitikaks, on praegu ülisuur. See – olemuslikult tööpuuduse eksportimise poliitika – on realiseerunud/realiseeritud kõige klassikalisemal kujul Bushi ja Browni poliitikas, mille mõõdupuuks on dollari ja naela devalveerumine. Tegelikult toimub praegu tagasipöördumine Bretton Woodsi eelsetesse aegadesse, kui riigid püüdsid devalveerimise võidujooksus tekki üksteise pealt ära tõmmata. Täpselt samamoodi on see tagasipöördumine euro-eelsetesse aegadesse, kui arvestada, et euro kasutuselevõtu teiseks peamiseks põhjuseks (n.ö optimaalse valuutaruumi idee kõrval) oli just lõplik lahtiütlemine pidevates rahvusvääringute devalveeri(u)mises väljendunud beggar-my-neigbourgh poliitikast. Soovitaksin siinkohal lugeda Ragnar Nurkse väga head artiklit “Sise- ja rahvusvaheline tasakaal” “Akadeemia” 2004. aasta mainumbrist. Kui minu poolt majandusteaduse keelde pandud eestikeelne tõlge usaldust ei vääri, siis võib seda loomulikult ka originaalis lugeda.
6. Tsehhid on tõepoolest viimastel aastate ajanud mõistlikumat raha- ja finantspoliitikat. Õigem oleks vahest öelda, et see paistab nii välja. Miskipärast ei määrinud sealsed pangad tshehhidele lausa muidu raha pähe, miskipärast käsitleti rahamaailmas Eestit, Lätit ja Leedut erinevalt mis tahes postsotsialistlikust riigist võrdsena Rootsi või Soomega. Tööga olime endist viisi eestlased, aga tarbisime nagu soomlased. Ja seda aktsepteeris rahvusvaheline rahamaailm. Miks Eesti elanikele ja eraettevõtetele residentidest krediidiasutuste poolt antud laenude kogusumma (jäägina) suurenes 4 aastaga Eestis 36 protsendilt 117 protsendini, Tshehhis samas aga üksnes 37 protsendilt 56 protsendini? Taoliste küsimustega võiks pikalt jätkata. Söandaksin ka arvata, et tshehhide pilt on statistika järgi hetkel veel suhteliselt ilus, rõhutades just sõna “veel”. Nende kuised inflatsiooninumbrid on meie omast praegu veel madalamad (oktoobris, novembris ja detsembris vastavalt 6,6, 6,5 ja 6,3%; aasta varem samal ajal olid need vastavalt 2,2, 2,5 ja 2,8%), kuid pole välistatud, et märtsis-aprillis oleme kohad vahetanud). Nende edu inflatsiooniga oli osalt seotud ka krooni kallinemisega, mis pidurdas korraks importkaupade siseturuhindade tõusu. Samas, mis stabiilsusest räägib aga krooni kursi kukkumine euro suhtes poole aastaga ligi viiendiku võrra: 22. juuli 2007 1 € = 23,015 Tshehhi krooni, 31. detsembril 26,93 krooni. Inflatsiooni kiirenemisega korreleerub see päris hästi. Tööpuudusega oleme enam-vähem võrdsed – meie risk on siin seotud eelkõige 30000 liigse ajutise ehitajaga, nende oma “alalise” autotööstusega. Vaclav Klausi väga paljude seisukohtadega olen ma nõus, kuigi tean nende mitterealiseeritavust Euroopa Liitu kuuludes (pealegi on ta omamoodi free lancer), kuid kahjuks meenutab ta väga paljus ka Ivar Raigi käitumist.  
7. Kahjuks on asjalood nii, et mis tahes majandusteooria seletab üksnes möödunud kriise, pakkudes neile ka tagantjärele tarku lahendusi. Kuni sügiseni oli Eestiga asi suhteliselt lihtne – meie olukord oli peaaegu äravahetamiseni sarnane 1980. aastate alguse Ladina-Ameerika võlakriisi eelse ajaga ja 1990. aastate keskpaiga Aasia kriisiga. Lausa kummaline, et kogu selle taustal ei pakkunud ühelegi Eesti majandusteadlasele huvi 1990. aastate Aasia kriisi aegne kuum teema “sterilizing of capital inflow” või haukasid kõik meie majandusteadlased sellest sissevoolanud rahast oma osagi? Teoorias oleks valitsus (laiemas mõttes) pidanud sellest maksude ja pankadele rakendatava kohustusliku reservi nõude ränga tõstmisega kordi suurema osa ära võtma ja selle tallele panema, ainult et maailmas pole veel olnud ühtki rahvast, kes oleks nõustunud makse maksma ainuüksi selleks, et makromajanduslik olukord nõuab temalt osa raha ära võtmist, ilma et ta selle eest maksumaksjana midagi  vastu saaks. Vahest olnuksime me kahekesi ainsad, kes poleks läinud selle peale valitsuse tagasiastumist nõudma.
8. Novembrikuised numbrid räägivad lõpuks juba enam-vähem otseselt maailmakriisi jõudmisest Eestisse, veel 3. kvartalis käis pidu täiega edasi.        
9. Sitad mehed need eestlased. Nii võimurid kui valijad, eriti viimased, sest nende süül on võimule pääsenud sitad võimurid.
 
 
Tervitustega,
Kalev Kukk
 

jaanuar 10, 2009 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: