Ülo Ennuste majandusartiklid

Makro-ökonoomika on riukaline

16.I 09

Tõepoolest, nt suure tõenäosusega kõik mikroökonoomika, eriti äriökonoomika ja erapoolikute poliit- rehkenduste  alusel tehtud/tehtavad rahvamajanduslikud otsustused on osutunud/osutuvad üldiselt puru- väärateks. Sõnaga, mitte igal „analüütikul” ei ole litsentsi rahvusliku majanduse küsimustes oma arvamust avalikustada.

Asi on selles, et makroökonoomikas on olulised sellised indikaatorid nagu riigiriskid, eeskätt poliitilised, aga ka administratsiooni kompetents ja usaldatavus, rahva kergeusklikkus, avalikkuse teadmuse kvaliteet vms; riigi konkurentsivõime; sotsiaalkapital (seda ka etniliste rühmade omavahelise  koostöövõimena), sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus, rahvusliku majanduse potentsiaal, jätkusuutlikkus, stabiilsus, inflatsioon jne. Osa nendest on abstraktsed ja seega laiale publikule/valijatele  võõrad.

Veelgi olulisem, et adekvaatne pikaajaline käsitlus nõuab nimetet indikaatorite dünaamika arvestamist: nt poliitsüsteemi parajasti langeva usaldusväärsuse puhul iga väiksemgi  kompromiteeriv/ebapädevuse  pirukas võib tuua kaasa veelgi usaldusväärsuse languse järsema languse. Ning vastupidine võib kehtida, nt majandustõusu korral ei pruugi valitsuse apsud eriti valitsuse usaldatavust vähendada ei sisemajanduslikult ega ka välisturgudel.

Põhiliselt tekib vastuolu turu ökonoomika ja avaliku majanduse-planeerimise vahel sellega, et turutoimijate horisondid on arusaadavalt lühemad, nagu öeldakse, nad on müoopilised. Seega nende vaateväljast jääb suures osas välja rahvusliku majanduse jätkusuutlikkus, hariduse/teaduse arendamine, tervishoiusüsteemi kvaliteet, majanduslik ebavõrdsus, väisvõlgnevus, rahvuslike reaalvarade kantimine mitteresidentidel, etnilise lõhestumise süvenemine jne.

Parajasti on meil paradokse palju avalikkuse ringlemas, mis tulenevad kirjeldatud makro-mikro duaalsusest:

  • 1) Nt mõtlevate makro-ökonoomikute ( eeskätt nad ei klammerdu mingite vananenud teooriate triviaalsete vulgaarsete versioonide külge) üks osaretsept tervendusmenüüs oleks: võimalikul püüda tõsta pensione (nt B. Brittan, FT 16.I 09). Sellega saaks lüüa kohe mitu kärbest korraga: a) sisenõudluse suurendamisega vähendada toodangu järsku langust ja töötuse järsku tõusu b) riik saaks nende käest laenu võtta võlakirjade alusel c) väheneks räige majanduslik ebavõrdsus. Seega täiseti vastupidine seisukoht meie domineerivate poliitikute ning kröösuste ja panganduse „teoreetikutele”.
  • 2) Pronksimäruli mikro-ökonoomiliste kaotuste hinnangud on üldiselt saja miljardi ringis – makrohinnangud aga ilmselt ulatuvad kümnetesse miljarditesse (nt 2009 eelarve alusel hinnang kujuneks järgmiseks: eelarve nominaalne maht 100 miljardit, kuid efektiivne maht, arvestades eeskätt poliitilist suurt ebakindlust ning kõrget inflatsiooni, oleks see oodatavalt vähemalt 10 miljardi võrra väiksem, seega eelarve tegelik oodatav „jõukus” oleks alla 90 miljardi.
  • 3) Veelgi hullem, äsja lõppenud kohtuotsusega selle pronksimäruli korraldamises kaasaaitajate üle, selle kohtuotsusega kaasneva rahvamajanduslikku kahju suuruseks võib makro-majandlikult suure tõenäosusega hinnata miljardeid. Nimelt riigi poliitilise usaldusväärsuse languse faasis selline asi, et „sõbraliku” naaberriigi keelseid ja meelseid konstitutsioonivastseid ja rahvuslikke varasid rüüstavaid märatsejaid ei suuda riik isegi korrale kutsuda, see vähendab riigi majanduslikku usaldusväärsust lausa järsult koos sellega kaasnevate rahvamajanduslike indikaatorite näitude langusega ning vastavate kaotustega.
  • 4) Eriti naljaks on see, kuidas kõrgemalt püütakse rahvale pähe määrida, et inflatsiooni on vaja suure püksirihma pingutusega vähendada ainul eurokriteeriumi pärast. Taevane arm, selline makro-ökonoomiliselt asjatundmatu vassimine vähendab valitsuse usaldatavust väga oluliselt. Teaduspõhiselt juba tänavu euroliidus ei ole liikmesriik konkurentsivõimeline kui inflatsioon ületab riigis 3% ja tuleval aastal nähtavasti 2% või nii. Eurole üleminek on meile praeguses olukorras marginaalne probleem, oluline on ekspordi langust kiiresti talitseda.

 

Moraal: Kogumikus „Valge raamat” (2005) PhD Kalev Kukk hindab viimase okupatsiooni poolt Eestile tekitatud majanduskaotust. Ta teeb seda teaduspõhiselt, makroökonoomika alusel – kahjuhinnang on triljoni krooni lähedal (2004-5 hindades).

Mikroökonoomilised vastavad hinnangud nii meilt kui mujalt annavad tulemuseks vähemalt  kümme korda väiksemad summad: mikroökonomistid hindavad küll hiigla suure täpsusega, et mis mõne silla hävitamine kahju tõi, kuid nt seda, millised tohutud kulutused aastaks 1940 oli eesti rahvas teinud usaldusväärse rahasüsteemi rajamiseks,  ja kui suured rahvuslikud kaotused selle hävitamisega kaasnesid, see jääb mikrovaatest välja.

jaanuar 16, 2009 - Posted by | Uncategorized

3 kommentaari »

  1. Huvitav, kumb sündmus oleks rohkem vähendanud aprillimäruli esinemise tõenäosust:

    1. Peaminister A oleks olnud neil päevil koduarestis (ja pronksmees oleks jäänud kolimata).

    2. Sirõk ja Co (kokku neli tegelast) oleksid olnud neil päevil koduarestis.

    kommentaar kirjutas Madis | jaanuar 16, 2009 | Vasta

  2. […] « Eelmine | […]

    Pingback-viide kirjutas Ülo Ennuste majandusartiklid | jaanuar 17, 2009 | Vasta

  3. […] « Eelmine | […]

    Pingback-viide kirjutas Massimärulite tõenäosuse prognoosimise üks algoritm « Ülo Ennuste majandusartiklid | jaanuar 17, 2009 | Vasta


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: