Ülo Ennuste majandusartiklid

Missugune pealinn võiks olla kõige rohkem süüdi meie süvadepressioonis

 6. III 09

Ühelt poolt näikse, et kindlasti eeskätt Dublin: nemad seal lasksid alles, referendumiga kohe, põhja Lissaboni Lepingu. See tegu kindlasti euroliidusisest solidaarsust rahvaste vahel oluliselt vähendas ja seega praegust kogu euroliidu kriisi nii majandus- kui ka sotsiaalalal tervikuna süvendas, meie sissearvatud koos pronksimäruliga.

Nii nt üldistas äsja ka rahvusvaheliselt nendes probleemides kuulus professor M. Ellman:

 

 „However, the enlargements have been largely the result of the decisions of political elites and do not have general popular support, neither in the EU 15 nor in the new member states. The rejection of the EU constitution by voters in France and the Netherlands, and of the Lisbon treaty by voters in Ireland, showed that clearly for the old members. In the new members public opinion surveys have shown considerable nostalgia for the ‘good old days’ and only limited support for EU membership.”

 

Kuid, teiselt poolt, nagu Ellman’gi vihjab, eks ole iirlased sellega ka jälle meie euroskeptikuid kõvasti toetanud, rääkimata sellest, et peaaegu nad oleks meid euroliiduga liitumisest (omade ärimeeste nutsukestega meie euroskeptikutele) päästnud, ja küllap nad ikka aitasid meid euroalale sattumisest välja pääseda mõned aastad tagasi küll. Tõepoolest, euroalal on ju elu palju kallim nagu meile üks iiri poeet siia ajalehte kirjutas, maksud kõrgemad ja astmelised, milleks ühel vaserahval lasta sellist häda endale kaela võtta.

Teiselt poolt lisaks, et kui praegu meie tuhandeid kalkunikitkujaid jne seal ei oleks ja meie juba praegu euroala riik oleks, siis need kalkunikitkujad oleks siin praegu töötute kirjas ning meie töötusabirahad eelarvest oleks juba jaanuaris otsa saanud, nüüd vist pidasid need veebruari keskpaigani vastu, alles siis hakati vaikselt „pühasid riigi reserve” kasutama.

 

Moskva kindlasti meie hädade erakordses teravuses süüdi ei ole. Sest kuidas muidu Riigikogu majanduskomisjoni esimees ise, magister õigeusu alal, ise poleks soovitanud, et meil tuleks maksusüsteemi reformimise asjus momendil eeskätt kiigata „suure naaberriigi Venemaa” poole, seal šnitti võtta (PM 5. III 09, lk 12). Tõsi küll, üks meie punaminevikuga pärisakadeemik majandusalal, soovitas viimases „Tallinn” lehes diametraalselt vastupidist – ikka Skandinaavia mudeli poole, see „vot mejele koroshoo”, nagu ta tavatseb ütelda.

 

Kindlasti ei ole Brüssel süüdi, sest nagu eelnimetatud majanduskomisjoni esimehe enda jutust samas PMis selgub, meie Brüsseliga ei arvesta, meie nt püüame oma 0-kasumimaksuga edasi euroliidu konkurentsis partneritele käkki keerata, maksku see meie eelarvest kasvõi kümneid miljardeid. Meie keerame brüsseli ajusid nii nagu meie tahame, meil seal kõva reformimeeskond.

Edasi ta ütleb, et nemad riigikogus reformivad majandust nii nagu õpik kirjutab (ei tea küll millise astme oma).

Seega, kui midagi peakski kunagi meil viltu minema, siis õpikud on süüdi. Aga kus meil sedalaadi süvaõpikuid peamiselt kirjutatakse – ikka ühes euroliidu teaduspealinnas – Tartus (Reiljan, Raju, Sõrg (autor eriti euroalaga kiire liitumise alal), Arrak kah sealt juurtega, Varblane ja keegi veel (just viimased olid teadusnõustajad viimaste järskude eelarvekärbete alal ja seega töötuse järsema tõstmise alal, mitte sisenõudluse  säilitamise alal)).

 

Muidugi on omajagu süüd ka euroliidu  enfant terrible Prahal: ei ole ilus seal nendel rahvale odavamalt õlut müüa kui tallinna hinnad, see lõhnab kõlvatu konkurentsi järgi otseselt, odavamast karulist rääkimata, seejuures kaks korda kõrgemat palka maksta, mitte lubada hargmaiste pankadel rahvale välisvääringus laene anda jne.

 

 

Budapest on ka kahtlane ja kerglane institutsioon ammu juba, sovetiaegu juba oli. Praegu nemad avalikult afišeerivad ja vigisevad kohe The Economistis nt täna, et nendele on hädasti väljast finantstoetuspakendit vaja, sest nendel olla kogu välisvõlg olevat üüratult suur – 100% GDPst. Taevane arm, selle jutuga nad raskendavad meie olukorda rohkem kui lätlased, süvendavad meie kriisi velgi, seda eeskätt meie riigiusaldusväärsuse langetamisega välisinvestori silmis. Meie kogu välisvõlg on 120% SKTst  ja seejuures meie ei vigise midagi, meie anname hädas lätlastele veel omalt poolt laenu juurde, meie kasutame loominguliselt hoopis teist delikaatsemat indikaatorit välisvõlgnevuse küsimustes – valitsuse võlgnevus  (olgu see siis sise-  või välisvõlg) – see on meil üks maailma madalaimaid tõesti, tsiviliseeritud maailmas muidugi.

märts 6, 2009 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: