Ülo Ennuste majandusartiklid

kommentaar Eesti ja Sloveenia kapitalismitüüpide võrdluse artiklile (Lisa I)

Näib et Poola poliit-majandusliku süsteemi hõlma see masu üldse ei hakanud: kommentaar Eesti ja Sloveenia kapitalismitüüpide võrdluse artiklile (Lisa I)

29.I 10 

Nimetatud Eesti-Sloveenia poliit-majanduslike mudelitüüpide kvaliteetide muidu kena võrdlusartikli õnnetuseks sai asjaolu, et see sai ilmselt kirja pandud 2008: sellel ajal Sloveenia majanduses alles jätkus stabiilne euroühinemisjärgne tõus ja ka Eesti langus oli alles „pehmekene“, olgugi et see algas silmatorkavalt ilmutatud kujul (ekspordi langusega, Eurostati järgi) juba 2007 teisel poolel (osakriis oli Eestis juba tosina aasta jagu ilmne nt suure jooksevkonto defitsiidina). Sloveeniasse majanduslangus saabus alles 2009, ilmselt jäi SKT langus siiski alla 10%, samuti töötuse määr alla 10% ning ilmselt tänavu juba majandustõus taastub.  Eestile 2009 oli traagiline – SKT langus ca 15% ja veelgi kõrgem töötuse määr ning tänavuseks on oodata edasist langust, tööstust kuni 20% ja kerget SKT languse jätkumist.

Häda on selles et kuna majanduskriiside karmused oluliselt erinesid/erinevad Eestis ning Sloveenias, siis muidugi nende riikide majandusmudelite tüüpide kvaliteetide tõsiteaduslikust hindamisel ei saa kuidagi üle ega ümber mudelite kriisirobustsuse analüüsita.

Muide, viimases tuleb mängu võtta lisaks poliitiliselt/populistlikult mugavatele pindmistele näitajatele veel rida olulisi süvanäitajaid: majanduspotentsiaali suundumused peale kriisi (Eestis see asi pahasti), kogu välisvõlgnevuse tase (ligikaudne võrdsed, kuid Eesti oma välisvaluutas, Sloveenias enam mitte), rahvusliku netotulu (eeskätt mis jääb SKT mahust kodumaale) osakaal (Eestis ligemale kolm protsendipunkti madalam kui Sloveenias), tööjõu ja kapitali pagemine, tööviljakus (Eestis raske probleem), maksusüsteemi tasakaalustatus (Eestis täiesti paigast ära ja sellest suured rahvuslikud majanduskaotused), aga eriti muutused majanduslikus ebavõrdsuses (Eestis võrreldes Sloveeniaga olukord nutune, muide nii olulist rahvusliku majanduse seisundi nähtu tuleb usaldusväärsuse huvides mõõta mitme indeksiga, nagu seda sloveemia autorite poolt on kiiduväärselt tehtud) jne. Sõnaga, kriisi puhul tuleks lisaks arvesse võtta rida rahvusliku majanduse jätkusuutlikkust iseloomustavaid  näitajaid – ja neid selles kenas ja muidu ausas artiklis napib.

Veel pean vajalikuks lisada, et  eesti makroanalüütikutest on artiklis väga õigesti viitatud eeskätt Teet Rajasalu 2003 uurimust. Väga õigesti selle pärast, et peale Teedu lahkumist samal aastal, Eestis ei ole enam ühtegi prominentse rahvusvahelise tasemega transitsiooni/konvergentsi uurijat olemas. Pole ka meil enam sisusuliselt isegi ühtegi makroökonoomilise uurimise rühmagi kuskil ripakile jäänud (tõsi, valitsus ja keskpank meil väidavad et nemad tuginevad Estonian Economic Research Institute uurimustele – maakeeles Josing-Kuum tandem).

Ja polegi meil Eestis enam vaja mingeid makroökonoomilisi uurimisrühmi, erinevalt Sloveeniast (muide, seal on R&D kulude osakaal oluliselt suurem kui Eestis), sest meie majanduse suunamine võimkonna poolt näib meil käivat nüüd põhiliselt ideoloogilistelt ja maailmavaatelistelt populistlikelt partokraatlikelt platvormidelt – mitte kompetentsi pinnalt ja ilmselt vist varjatult eesmärgil – eeskätt võimkonna poliit-majandusliku jätkusuutlikkuse põlistamine, ei mingit riiklikul tasemel probleemi masendava massilise töötusega (mis ilmselt Sloveenias läbi ei läheks sest artiklist näib et seal ei näi ametiühingud olevat nõrgukesed), ei probleeme Põhjala mõistes barbaarse majandusliku ebavõrdsusega, ei koduperedele kaelamääritud suurte välisvaluutas võlgadega jne (vt ka Lisa II).

Väga teraselt artiklis märgitakse, et sellist kompetentsi/teadmusvaba majanduspoliitilist absurdi konsolideerib Eestis eeskätt „veneoht“, eeskätt suure venemeelse diasporaa kaudu,  mis autorite arvates veelgi suuremas vaesusriskis kui „II Eesti“. Omaltpoolt lisaksin et veel väga madala kvaliteediga rahvusliku avaliku sotsiaalmajandusliku teadmusruumi faktori koos vastava massimeediaga (vt ka Lisa II).

Ah jah et Poola: eriti on rahvusvaheliselt ja kadestamisväärselt silma paistnud poola mitmed majandusministrid – ausad makroökonoomika tippteadlased ning rahvusvaheliselt tunnustatud autorid, samuti kadestamisväärsed rahvusvaheliselt kuulsad poola makroökonoomilised uurimiskeskused. Kindlasti on ka ülalnimetatud seikadel panus, et Poola majandus, muide lõviosa nn uute liikmesriikide majandustest kokku, jääb ilmselt selles kriisis pealtvaataja rolli (majanduslangust ei toimunud), seda nii The Economisti kui ka EL Komisjoni analüüside ning prognooside põhjal, IMFist rääkimata.

Arusaadavatel põhjustel on sloveenia autorid lahti jätnud euro-ala küsimused. Kahetsusväärselt ja ebakompetentselt magati meil võimkonna ja nende keskpankuritest ning riigiülikoolide professoritest kannupoiste poolt emaha võimalus koos Sloveeniaga õigel ajal euroalasse siseneda.

Moraal

Kuigi Sloveenia ja Eesti transitsioonid näivad esmapilgul sobivate võrdlusobjektidena, on ikka olulised idiosünkraatiaid oluliselt erinevad (geograafilis-kultuurilised-etnilised-jne) ja süsteemide võrdlusprobleemid eriti keerukad ja paljutahulised: nt liberaalset majandusmudelit või valuutakomiteed saab väga erinevalt realiseerida, väga erinevate teooriate ja nende erinevate tõlgenduste, vahel täiesti karikatuursete tõlgenduste najal. Natuke naiivsena tundub autorite väide  nagu toimiksid erinevad kapitalismi mudelid rahvuslike eliitide reguleerimisel – kas ei oleks ikka õigem öelda et võimkondade kartellide suva järgi ning huvides – vastavalt nende kompetentsi ning aususe kvaliteedile.

Muide, Eestis vist ei saaks praegu ükski aus spetsialist vist ütelda, et tema teab kindlat lahendust kuidas kriisist välja pääseda, praeguse majanduspoliitika jätkumisel, aga Sloveenia näikse juba väljuvat, Poolast pole mõtet selles kontekstis rääkidagi.

 

Lisa

(I) Frane, A., Primož, K. and Matevž.T. 2009. Varieties of Capitalism in Eastern Europe (with special emphasis on Estonia and Slovenia). – Communist and Post-Communist Studies, 42, 65-81.

 Abstract

The authors proceed from the assumption that the institutional and economic efficiency of a particular country (or society) depends on its historic legacy or ‘path-dependence’, strategic interactions of the elite and the impact of the international environment. Estonia and Slovenia are both e not only economically, but also institutionally perceived as relatively successful

and prominent post-communist countries and new members of the EU. Yet they have developed completely different in some aspects even diametrically opposite regulative settings and socio-political arrangements. The main emphasis is on the connection between the dynamics and

ideological preferences of political actors and the pace of reforms as well as institutional regulations. One can argue that the political elite in Estonia encouraged the shaping of the state in a direction close to the liberal-market model, whereas Slovenia is closer to the corporatist social welfare-state model. In both cases, some dysfunctional effects are evident that represent

a new challenge to the elites and, at the same time, a test of their credibility and competence.

(II) Näiteid rahandusministri Ligi ÄP.ee „kuuma tooli“ intervjuust 26.I 10:

1) Küsija

Mida kavatsete teha selleks, et töötus väheneks?

Ligi: „Meil on ette näidata ettevõtlustoetuste ja tööturu meetmete pakett, mida võib kokku võtta summaga 3,8 mld krooni. Oleme säilitanud investeeringute taset ning kahekordistanud eurotoetuse kasutust, hoidnud eelarvekulusid suurest ülejäägist defitsiiti minemise hinnaga. Aga meie peamine vastutus on vastutustundlik rahandus ja sedakaudu usalduse tagasi toomine Eesti jaoks. Jutt, et riik loob töökohti ja saaks tõhusalt võidelda töötusega “otse” on üldtunnustatud viis valijaid petta ja rahustada, millega riigid võlgadesse ja kriisijärgsesse meetmetest loobumise vapustustesse viia. Tegelik lahendus on ettevõtluses, selle leidlikkuses ja selleks loodavas keskkonnas ning eksportturgude taastumises.”

Naljakas, et nagu juttudega igamehe ettevõtlusest – et igaüks võtaks tööle iseennast – ei saakski rahvast petta (muide, tegelt ametliku statistika järgi iga ulualuse omanik rendibki seda ise-endale ja see „rent” läheb arvestuslikult SKTsse kodumajapidamiste tuluna).

2) Valdur

1.Uuringu ja statistikafirmade andmetel on Eestis Euroopa kõige regressiivsem maksupoliitika. Seda põhjustab tarbimise ülikõrge maksustamine, mille peaideoloogiks olete. Mida regressiivsem maksupoliitika, seda vaesem on vähemkindlustatud enamus ja seda rohkem kasvab alla vaesuspiiri elavate inimeste arv. Eestis näiteks maksab pensionär suhtarvu maksud/pension järgi riigile koheselt pensioni saamisest tagasi 3 – 4 korda rohkem kui Saksamaal. Kas peate sellist olukorda õigeks ja kas on plaanis midagi ette võtta? 2. Kõikide näitajate osas (suhtarvudes) on Eestis Euroopa kõige madalamad kulutused sotsiaalkindlustusele. Kas on plaanis midagi muuta või peate seda normaalseks? Tänan!

Ligi: “Olen tuline tarbimise maksustamise toetaja siiani ja seda nii oma rohelise ilmavaate kui maksupoliitiliste printsiipide tõttu. Sama paradigmat kannavad ka OECD, IMF kui Euroopa Komisjon. Maailmal ei ole muud valikut kui läbiv tarbimise ja ressursside, mitte diskrimineeriv tulude maksustamine. See on paradoksaalselt ka majanduse konkurentsivõime element. Kuigi sotsiaalkulude % ja SKP kipuvad riigiti proportsioonis olema, ei ole see globaalses konkurentsis elujõuline suhe ning kiiremini areneb pea ilma sotsiaal- ja ökokulutusteta Hiina majandus. Aga Euroopa statistika on üllatusterohke. Võrdluses Gini koefitsiendi poolest olime 2008. aastal üsna keskel ja hakkamasaamine ilma sotsiaaltoetusteta oli väga hea. Kriis kindlasti korrigeeris pilti, aga mitte lõplikult. Probleem on ju mõjus, mida toetamine tekitab suhtumistes ja konkurentsivõimes, mitte ainult raha hulgas.“

Naljakas, et peale Ligi keegi ei tea midagi sellest et nagu oleks praeguseks olemas 2008 Gini näitude statistika ja veel naljakam, et Ligi ei vasta midagi regressiivsuse kohta vaid hoopis räägib oma rohelisest ilmavaatest. Ligi jutt konkurentsivõimest ja Gini koefitsindist ning Hiinast on kuidagi sonimist meenutav.

3) Ü Ennuste

2007-8 üllitasite RK rahanduskomisjoni esimehena lausa herakleslike pingutusega väga hea (Teie sõnad Suures Saalis) ja maailmas esmasena originaalse avansilise tulumaksu seaduse – “Tulumaksu muutmise seadus” (Presidendi poolt kinnitet 9. apr 2008) – kuidas juhtus, et see suurte intellektuaalsete kulutustega koostatud “hea seadus” tühistati RK poolt juba enne selle jõustumist ja jälle Presidendi lahkel kinnitusel?

Ligi: “Keegi ei saa mingi aja jooksul targemaks saamist takistada, kuid antud juhul sai targemaks Euroopa Kohus. Me võtsime vastu üsna kunstliku kohenduse ühele meid kaudselt puudutanud, aga mitte meie kohta käinud, kohtulahendile ettevõtluse maksustamise vallas. Ent enne meie muudatuse jõustumist saabus uus kohtupretsedent, mis oli eelmisega mõneti vastuolus, igatahes täpsustas see regulatsiooni meie kasuks meid riivanud osas. Meie seadus on OK ja me ei pea seda muutma, oli tolle lahendi kokkuvõte meile. “

Taevane arm – “me võtsime vastu kuntsliku kohenduse” – seda pulli “me” tegime Riigikogus seadusena, Presidendi kinnitusega – seejuures kulutati miljoneid selle absurdselt segase seaduse menetlemiseks, ning selle seaduse jõustumisel oleks firmadele tehtud riigieelarvest miljardeid kingitusi, eeskätt hargmaistele pankadele.

Muide selle seaduse menetlemisega risustati solgiti tohutult meie avalikku majandus-poliitilist rahvuslikku teadmusruumi: nt kui üks makro-ökognoomik püüdis seda vusserdist seaduseelnõu staadiumis avalikkuse abil väärata, siis tuli laviinidena pehmelt öeldes hukkamõistu nii presidendi kantseleist, ministeeriumitest, Riigikogust, ülikoolidest jne sest kõik nad ausalt uskusidki et tegemist ongi väga hea seadusega nagu hr Ligi väidab, mille skripttooriumites, arutamisega ja konsulteerimisega jne lugupeetavad olid ilmselt kuid veetnud.

*******************************************

Uus kommentaar sinu postitusele #530 “Kommentaar Eesti ja Sloveenia kapitalismitüüpide võrdlusartiklile”

Autor Jüri Saar:

 Pärast ligi aastast selle blogi jälgimist on jäänud mulje, et ainus, mis on “tõsiteaduslik” on see, mis langeb kokku autori isiklike maailmavaateliste eelistustega.

Ühtlasi tundub, et kui poliitik, kes paljuski enda maailmavaate tõttu on valituks osutunud, küsimustele vastab, siis peaksid vastused maailmavaateliselt steriilsed olema – isegi kui jutt käib maksudest, mis on paljuski maailmavaateline küsimus.

Aga kritiseerida on ju tegelikult lihtne, eriti kui see kriitika konstruktiivsuseni ei kipu jõudma vaid piirdub poliitikute sarjamisega. Tõsi, sarjamiseks on tihti ka põhjust, kuid sageli ei ole “tõsiteaduslik” realiseeritav poliitilistel põhjustel, millega matemaatiline majandusteadus ei pea kokku puutuma valituks saada soovi poliitik aga peab.

Mind isiklikult huvitaks lugeda iga etteheite juures ka mingit lahendust või midagi konstruktiivsemat, kuid see on ainult ühe tagasihoidliku lugeja soov. Kindlasti oleks see huvitav neile, kes on huvitatud mitmekülgsemast arusaamast võimalike majanduspoliitiliste valikute osas.

Vastus Jüri Saar’ele – rahvuslikult optimaalseid lahendusi on pakkunud meie juba aastaid väga mitmedki kompetentsed ja autoriteetsed institutsioonid – kuid meie egoistlikele partokraatidele/kröösustele need ei sobi ning meil läheb see niimoodi läbi eeskätt elektoraadi madala teadmustaseme töttu – minu väeti püüe on vähegi meie rahvusliku avaliku majandusliku teadmusruumi kvaliteeti tõsta – seda moodsa pol-öki, eeskätt ausate Nobelistide viimaste tulemustele vastavalt – ei mingit maailmavaadet muud kui eesmärgiga rahvusliku majanduse jätkusuutlikkuse tõenäsust terakenegi parandada.

jaanuar 29, 2010 - Posted by | Uncategorized

2 kommentaari »

  1. Hüva.

    Kas oleks võimalik viidata millelegi konkreetsele, sest kohe tekib küsimus sellest, kes millist institutsiooni autoriteetseks peab.

    Ja ega need memoriaalpreemia laureaatide seisukohad samuti ära vahetamiseni sarnased ole. Lihtsalt oleks abiks samale lainele saamisel.

    kommentaar kirjutas Jüri Saar | jaanuar 29, 2010 | Vasta

    • 1)ehk püüaksime edaspidi siiski ainult teema juurde jääda!
      2)tippteadlaste seisukohad loomulikult arenevad ja laienevad edasi
      3)tõsiteaduslikult on autoriteetsed need väited mis ei ole positiivselt falsifitseeritavad (Popper’i järgi)
      3)häid nõuandeid süvakriisi vältimiseks vähemalt 50 000 töötu võrra, kui oleksime kõigepealt võtnud eeskuju nt soomlastelt, või kuulda võtnud mitmeidki EL Komisjoni ja IMF memorandumeid, FT ja The Economist’i analüüse, rääkimata nt rahvusvaheliselt tunnustatud makromajanduslike teadustoimetiste varamutest saadavaid nõuandeid(mõningaist neid on tosinaid kordi minu mõlemas blogis viidatud, muide 2005 lõpus oli ÄPis võimalik veel avaldada paberil arvamus mis juhtis tähelepanu et meie euroalale minek 2007 keeratakse võimkonna poolt kindla peale käkki)

      kommentaar kirjutas Ülo Ennuste | jaanuar 30, 2010 | Vasta


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: