Ülo Ennuste majandusartiklid

Suurpoliitiku teooria-prioriteetidest: Mart Laar „Ajaloolise mõtteviisi nõrkusest” (Sirp 12.II 10)

 Sattununa esimesse ettejuhtuvasse haiglasse nugade alla, olla president Reigan kirurgidelt jõudnud esmalt küsida: „Loodetavasti olete kõik tublid republikaanid?”

 Samas kaliibris meie suurpoliitik, ilmselt esmakordselt juhuslikult sattunud teadusliku CC artikli referaati (V.-S. Maiste, Sirp 29. I 10) lugema võrdleva evolutsioonökonoomika ala, sekundi pealt tuvastas, et tegemist on vasakpoolse nõrga soperdisega, sest stagneerunud pool-sotsialistlikku Sloveeniat ei tohi mingil juhul majanduslikult võrrelda neoliberaalse eduka Eestiga ja selliseid artikleid* siin kasutada. Seda juba ka selle pärast et Sloveenia on alati Eestist rikkam olnud.

 Arusaadavalt on poliitikute ja majandusteoreetikute kvaliteedi kriteeriumid uurimustele erinevad:  esimesed vaatavad eeskätt seda, et kas neist saab kuidagi mingit poliitkapitali välja pigistada oma partei hiilguse jätkusuutlikkuse tõenäosuse tõstmiseks – teised seda, et saada probleemidele selgitusi teaduslikele kriteeriumitele vastavalt,  eeskätt teoreetiliselt mitte-falsifitseeritavalt.

 Seetõttu Laar oma artiklis esmalt küsib:

 „Millisel poliitilisel taustal ja milleks on Maiste poolt kasutatud artikkel kirjutatud? …”

– tõepoolest, poliitikule on kõige tähtsam eelnevalt teada „kasutatud” artikli poliitilist kallutatust: tõepoolest, mistahes tõsiteadlaste artikkel võib poliitiliselt mistahes „vales“ suunas kreenis olla, sest nemad püüavad probleeme selgitada ja seda täiseti poliitiliselt vastutustundetult, ja nii võib taevas teab mis suunda sattuda.

Edasi Laar dotseerib et miks eriti ei tohi tugeva ajaloolise mõttelaadi alusel Sloveenia ja Eesti majandusi võrrelda:

„milline oli olukord 1990. aastate alguses Sloveenias ja Eestis? … Juba kogu omaaegne Jugoslaavia oli majandusliku ja sotsiaalse arengu poolest NSV Liidust ees, eriti käib see aga Sloveenia kohta, mis kujunes  Jugoslaavia kõige jõukamaks piirkonnaks, …”

  – nagu nääte, tugeva ajaloolise loogika ning poliit- vastutustunde puhul tuleb välistada, et ka NSV Liidus oli jõukamaid piirkondi. Sest muidu siit edasi jääb ainult üks samm et jõuda ajalooliselt ekslikule järeldusele : mistahes majandussüsteemi puhul võivad poliitikud  süsteemi kuritarvitada – seda isegi neo-liberalistliku puhul – ning sellised käsitlused on tobedad.

Veelgi enam, Sloveenia arengutase olla niivõrd võrreldamatult kõrgem olnud eesti omast, et seal polnud võimalik/ratsionaalne olnud isegi Eesti eeskujul ühtlast tulumaksu jõustada:

„Janša üritas Sloveenias läbi suruda ka ühetaolist tulumaksu, kuid ei suutnud seda oma üsna kirevas koalitsioonis tekkinud eriarvamuste tõttu teha. Küll viis Janša Sloveenia eurotsooni, …”

–         siit veel selline tähelepanek et tugeva ajaloolise käsitluse puhul evolutsioonis määrav on eeskätt isiksus, mitte mingi makroteooria, vaid selle poliitiline tõlgendaja (antud juhul üks Sloveenia peaministritest).

 Veel õpetab Laar meid, et ajaloolistel põhjustel on ka Eesti ja Soome majandusvõrdlused totrad:

„Selline lähenemine ignoreerib esiteks seda, et Soomeski on omad probleemid, peamiselt aga seda, et kui Soome suutis oma vabadust kaitsta, ei saanud meie sellega hakkama ning jäime kommunismi võimu alla sattununa järgnenud aastakümnete jooksul oma arengus Soomest lootusetult maha – hinnangute kohaselt kas neli või kaheksa korda.”

– nääte, tugeva ajaloolase jaoks ka nendel on „omad probleemid” võrreldes meiega, ja eriti võrreldamatuks muutsime meie võrdlusolukorra sellega, et meie ei asunud oma vabadust 1940 kaitsma. Tõepoolest, kui me oleks seda teinud, oleks meie praeguse olukorra võrdlemine majanduslikult lihtne olnud – tõenäoselt oleks siin sama olukord olnud mis praegu Karjala-Soomes ja seega oleks ka Eesti-Sloveenia võrdlused tõesti praegu mõttetud olnud.

 Muide, siinkohal on huvitav märkida veel ühte fundamentaalset metodoloogilist erinevust mõningate ajalooteaduslike ning evolutsiooniliste poliit-ökonoomiliste käsitluste vahel: viimased kasutavad hulgaliselt „kontra-faktilisi“  prognostilisi mudeleid, kuid näib et ajaloolased üldiselt kirtsutavad sellistele lähenemistele nina ja nimetavad neid tühipaljasteks spekulatsioonideks – ainult faktid maksavad.

 Siiski jääb ainult nõustuda meie suurpoliitiku sellest kokkuvõttest pärit fataalsete kontseptsioonidega ning neid globaalselt majandusteadlastel – eriti võrdleva evolutsioonilise poliitökonoomia alal pähe õppida:

„Valitsused ja nende aetud poliitika on igal maal vägagi ise nägu. Nii nagu mõne riigikogu liikme lolluste pärast ei maksa kogu riigikogu häbiposti panna, et (ei? üe) maksa mõne valitsuse edukuse ja teise ebaedu pärast kogu maale kas ülipositiivset või ülinegatiivset kuvandit anda. … Elu ei ole must-valge,  meie kõigiga võib juhtuda nii head kui halba. ….“

Muide, selle must-valge lähenemise vältimise hoitust võiksid artikli autorid küll arvestada: evolutsioonilised uurimused nõuavad lisaks pealisindikaatorite ka majanduste fundamentaalsete näitajate analüüse nagu: majanduspotentsiaalide jätkusuutlikkused, kodumaise ja välismaise kapitali osakaalud, kogu välisvõlgnevused, kapitalide ja tööjõu sisse ja väljavoolud, teadus ja rakendustööde osakaalud ning majandusliku ebavõrdsuse nähtuste suundumused väga mitmete kriteeriumite alusel.

* Frane, A., Primo, K. and Matev. T. 2009. Varieties of capitalism in Eastern Europe (with special emphasis on Estonia and Slovenia). – Communist and Post-Communist Studies 42, 65-81.

 Abstract

The authors proceed from the assumption that the institutional and economic efficiency of

a particular country (or society) depends on its historic legacy or ‘path-dependence’, strategic

interactions of the elite and the impact of the international environment. Estonia and Slovenia

are both e not only economically, but also institutionally e perceived as relatively successful

and prominent post-communist countries and new members of the EU. Yet they have developed

completely different e in some aspects even diametrically opposite e regulative settings and

socio-political arrangements. The main emphasis is on the connection between the dynamics and

ideological preferences of political actors and the pace of reforms as well as institutional

regulations. One can argue that the political elite in Estonia encouraged the shaping of the state in a direction close to the liberal-market model, whereas Slovenia is closer to the corporatist social welfare-state model. In both cases, some dysfunctional effects are evident that represent a new challenge to the elites and, at the same time, a test of their credibility and competence.

veebruar 19, 2010 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: