Ülo Ennuste majandusartiklid

On ammu juba liiga hilja lasta meie võimuritele ikka veel avalikkuses makro-ökonoomilist populismi viljeleda – viimane aeg väljamaalt neile tohtreid kutsuda

„Kas parempoolne valitsus oleks teist liiki majanduspoliitikaga suutnud Eesti erasektori hävingust päästa?”(PM 2.II lk 11) –  taevane arm, ammu on selge et ei mingit liiki meie valitsusel ei oleks makro-ökonoomilist kompetentsi olnud mingit kvaliteetsemat majanduspoliitikat sihistada ja veel vähem seda teostada. Isegi selle lihtküsimuse esitajal pole kompetentsi küsimust täie riigimeheliku vastutustundega püstitada, sest milleks ainult populistlikult rääkida „erasektorist” ja sedagi silmakirjalikult eeskätt „uusvaeste” näitel.

 Tõsi, just erasektoril on ligemale kolmandik triljonit välisvõlga veskikivina kaelas, kuid sisuliselt kisub see ikkagi kogu riigireitingu alla sest see on ju riigi peamise maksumaksja kaelas. Muide, kas ei ole ka meie rahvatulu elanikukohta langenud juba alla seda vaesuse taset kus riigi demokraatia  võib hakata kaduma minema, innovatsioonivõimest rääkimata?

 Muidugi võib ju poliitik või ajakirjanik ning tv saatejuht oma teksti/retoorikasse vägevalt pikkida intellektuaalselt nt „üldine allakäik”, „kollapsisse kukkumine”, asendusteemana „somaallaste sissevedu” (ibidem lk 2) vms, kuid omamata soliidset tõsiteaduslikku makroökonoomilist teadmusbaasi, need tegelased ei ikkagi saa kunagi mõistma saamagi meie tegeliku olukorra kogu praegust traagikat.

Nimelt rahvusliku majanduse iseseisva (sic!) jätkusuutlikkuse tõenäosus on sattunud vabalangusesse ning seda eestkätt võimkonna makro-ökonoomilisele asjatundmatusest, seda vaatamata kümnetele miljarditele eurotoetustele koos nende juurde antud kasutus-kriteeriumidega. Ei, ikkagi oli neil vaja nt inflatsioon ajada viiekordseks võrreldes Maastrichti kriteeriumiga (2008), oli vaja sellega majanduse konkurentsivõime hävitada, oli vaja teaduse ja arendustegevuse osakaalud kängistada võrreldes Lissaboni strateegiaga, oli vaja majanduslik ebavõrdsus ajada barbaarseks võrreldes Laekeni indikaatoritega, tulumaksu süsteem muuta mõttetult regresseeruvalt tasakaalustamatuks (praktilisel null-kapitalitulu maksud), hargmaistel pankadel lasta täiesti vastutustundetult siin turuhaaramiseks laiata jne.

 Muide, siirderiigi puhul oleks pidanud lisaks Maastrichtile silmas  pidama veel Washingtoni Konsensuse arvukaid kriteeriume (nt jooksevkonto defitsiit olgu alla kuue protsendi või nii (meil oli see aastaid-aastaid kordades ületatud) jne).

 Kindlasti ei ole meie rahval selles kõigest võimalik enam iseseisvalt välja pääseda (eriti arvestades nii etnilist lõhestatust, kui ka sisemaise kapitali kaalukat kuulumist välisomanikele jne) ja seega esmalt tuleks kibekiiresti Brüsselist paluda sotsiaal-majanduslikku teadmusabi. Ei oleks mõtet sealt enne seda paluda täiendavaid kümneid miljardeid toetust, sest mis nendega teha praeguse võimkonna makro-majandusliku mentaliteedi juures `a la „meie riik ise ei või ju otseselt muidugi töötute jaoks töökohti luua, seda tehku ikkagi meie eelistatud eraettevõtjad ning välisinvestorid  – taevane arm – meie ettevõtjad on enamuses ametis eeskätt koondamistega ja koos välisinvestoritega siit kapitali väljaveoga (maksustamata kujul) – kokkuvõttes rahvamajandusliku jätkusuutlikkuse potentsiaali vähendamisega.

Vt ka Lisa (mõnede inglise tipp-majandustealaste värske palvekiri)

Lisa

 The Petition

Public debate about economic policy in the UK is mesmerised by the budget deficit, with the three main political parties, the media and most commentators competing over the timing and severity of measures to reduce it. The dominant view is that the deficit must be cut quickly and that this will involve swingeing cuts in public expenditure and some increase in taxation. Yet output has fallen 6 per cent below its pre-recession peak and unemployment has risen from 5 to 8 per cent of the workforce.

 The lessons of the Great Depression and John Maynard Keynes seem to have been forgotten: when private sector spending on consumption and investment falls, public sector spending must be increased to maintain effective demand and prevent unemployment. Current policy proposals increase the danger of a double-dip recession and a new prolonged era of high unemployment, unused resources and human misery.

The key economic problems are not the size and sustainability of the budget deficit: they are our unsustainable way of life and the shortage of jobs, especially for young people. Most of the increase in the deficit stems from falling tax revenues and rising social security bills caused by the recession itself and will be reversed when the economy recovers. The government must, of course, maintain control over its finances, but it should use them to inspire public confidence in our future economic prospects. On all these counts, our best hope lies in a Green New Deal designed to promote social justice and environmental sustainability.

märts 2, 2010 - Posted by | Uncategorized

3 kommentaari »

  1. “meie ettevõtjad on enamuses ametis eeskätt koondamistega ja koos välisinvestoritega siit kapitali väljaveoga (maksustamata kujul) – kokkuvõttes rahvamajandusliku jätkusuutlikkuse potentsiaali vähendamisega.”

    Kas see on teadmuspõhine väide?

    kommentaar kirjutas Jüri Saar | märts 2, 2010 | Vasta


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: