Ülo Ennuste majandusartiklid

Mida makro-ökonoomika meedia elevandid meist arvavad

Mida makro-ökonoomika meedia elevandid meist arvavad

The Economist äsja üsna kaalukas, vist meie sõbra E. Lukas’e sulest,  kommentaaris (http://www.economist.com/blogs/easternapproaches/2010/06/europe_view) mainis muu hulgas:

“Estonia is an economic pipsqueak. Its $17 billion GDP is less than 1% of the EU’s. On a quantitative level its membership of the euro zone does not strengthen the common currency’s credibility the way that, say an application from Sweden or Denmark would. Nor does it weaken it. If Estonia suddenly collapsed, the cost of a bail out would be tiny in comparison to the hundreds of billions of euros being spent on propping up the troubled south European countries.”

Makro-ökonoomiliselt eesti majandus tõesti on „könn/põnn”, kuigi meie sõber-kommentaator on ligi kümnekordselt Eesti SKT osakaalu ELis üle soolanud (tegelt Eurostati järgi Eesti osakaal on rohkem 0,1% kui 1% ligidal).

Ja tõepoolest, nt ainuüksi kreeka rahanduslik kokkukukkumine oleks kümneid kordi kaalukam löök ELile  kui seda oleks eesti oma (Kreekas rahvast ligemale kümme korda rohkem pluss veel see et keskelt läbi iga kreeklase kohta sisemajanduse kogutoodangut toodetakse ligi kaks korda enam kui eestlase kohta).

Muide, seda kahekordset erinevust The Economist kommentaatorid sageli siiski ei oska makro-ökonoomiliselt õigesti arvesse võtta: kahekordne üleolek rahvusliku majandustegevuse intensiivsuses võib tähendada ka kahekordselt suuremat võimekust nt välisvõlga tagasi maksta (muide ligikaudselt võime arvestada, et praegu sisemajanduslik välisvõlg kreeklase kohta ületabki kahekordselt eestlase oma).

On ka The Economistis, küll läbi lillede, olnud näpuviibutusi eesti võimkondadele – eeskätt selles osas et nad ajavat liialt oma nina püsti naabrite suhtes ja üldse kipuvad justkui liialt kehkendama oma „saavutustega“ (nt vt eriti mullu nov algusest algavaid analüüse). Tõepoolest uhkeldamise viga on võimkonnal juures ja see ei võimalda neil rahvusliku majanduse olukorra kogu traagilisust mõista (nt kasvõi et ligi 20% töötuid tähendab kaotatud kümneid miljardeid iga aasta + kümneid tuhandeid tagasipöördumatuid tööjõu kaotusi iga aastaga jne.

Tõepoolest, meie ärikamajandusliku uskumusega poliitvõimuritel, kröösustel, prominentidel ja eliitidel on tõesti ninad nii püsti, et nääte, meie oleme ainus riik maailmas kellele kriis kasu toob ja valitsuse võlg seejuures maailma madalaim, ja ei mingeid jamasid meie pankadega, tööturg välisinvestori jaoks eriti ideaalselt paindlikuks reformitud  koos euroga ja 0-kasumimaksuga jne jne. Maapeale nad tõesti kahesilmaga ei näe,  teise evolutsioon-institutsionaalseid teaduspõhiseid arvamusi tõsiselt ei loe ega kahe kõrvaga kuule, nende pooleharidusega kannupoistest rääkimata.

Peenemalt öeldes, eesti avalik sotsiaal-majanduslik teadmusstruktuur, kus prevaleerivad võimurite müüdid ja politikaanide neoliberalistliku turumajanduse karikatuurid, on praegu eriti suhtmadala kvaliteediga, seda nii euroliidu taustal, aga eriti põhjala teadmusruumi taustal. Et aga teadmusstruktuuri kvaliteet on aluseks kõigi majanduspoliitiliste otsustuste kvaliteedile, seega vähe lootust et meie suudaksime kriisist väljatulekul euroliidu keskmisegagi sammu pidada, ja konvergentsi mõttes jätkusuutlikuks saada – eriti Läänemere-Äärises – mitte enne kui meie oma teadmusstruktuuri saame tõsta teaduspõhisele põhjamaisele tasemele.

Financial Times, tõeline raskekaallane rahandus- ja majandusküsimustes, Eesti küsimustega suurt ei lange tegelema. Küll aga on briti nii euro- ja ka euroliidu-skeptiline suurleht Daily Teleraph vahel pikemalt peatunud Balti-Riikide majandustel ja seal hulgas eriti Eestil        (nt http://www.telegraph.co.uk/finance/comment/ambroseevans_pritchard/    “Debt deflation laboratory of the Baltics”). Selles kommentaaris on väga õpetlikult juhitud tähelepanu nende riikide ohtlikult suurtele välisvõlgade eksperimendile (laboratooriumile) selles mõttes et mitmedki hargmaised pangad on siin vastutustundetult kõlvatu turuhaaramise mõttes, nõrka kohalikku seadusandlust kasutades, suure riskiga laene välja jaganud, kusjuures kõik riskid on osavalt sokutatud laenajate kaela, kõige sellega kaasnevate traagiliste tagajärgedega (nt sisemajandusliku nõudluse erakordse kukkumisega).

juuni 6, 2010 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: