Ülo Ennuste majandusartiklid

Kodumaa-tulust ja taamalt

 Äsja olevat toimunud EL Komisjoni korraldusel konverents “GDP and Beyond”.  Volinik Rehn lisas sellele õpetliku lõppsõna, mis on avaldatud (vt Lisa A). Sellest jääb eeskätt kõlama kolm makro-ökonoomilist agregaat-indikaatorit kui kõige olulisemat liikmesriikide võrdluste aspektist: kogu kodumaa-majanduse tulu (teaduskeelena KKT on vast GDP sobivaim vaste) ja sellest taamal eeskätt makromajanduslik stabiilsus/jätkusuutlikkus ning nende sünteesina elukvaliteet/heaolu. Selge et tihedalt nende kõrval on olulised veel makro-majanduse sellised reaalnäitajaid nagu nt: kogurahvatulu ja eriti puhasrahvatulu, kasutatav puhasrahvatulu (viimsele on lisatud välismaised netosiirded), aga samuti olulised rahvusliku majanduse ebavõrduse ning vaesusriski probleemid, rääkimata hõive ja investeeringute dünaamikast ning kapitalide väljavoolust  jne.

Kahjuks on Rehn’i selles testis mõnevõrra tagasihoidlikuks jäänud aga moodsa heterodokse majandusteooria, eriti selle institutsionaalse ja evolutsionaalse haru seisukohalt mittereaalne ehk imaginaarne ehk informatsiooniline koordineeriv komplement-dimensioon: majandusmehhanismide ja majanduspoliitikate ehk majandussüsteemide ehk majandusmudelite kvaliteetide dünaamika võrdluse ning koordineerimise efektiivsuse probleemid.

 Õnneks viimastest probleemidest andis ÄP-le kokkusurutud linnulennulise ülevaate Rehn’i kolleeg prof Mario Monti (vt lühidalt Lisa B, kuid põhjalikumalt Komisjoni raporteid). Monti’ tekstidest jääb eeskätt kõlama et Brüsselil on kavas kindlasti hakata laialdasemalt  ja rangemalt koordineerima nt liikmesriikide maksusüsteeme, eriti aladel kus ebakvaliteetsed vaegteadmuspõhised mudelid võivad tekitada liikmesriikide vahel kõlvatut konkurentsi või otseselt kahjustada liimesriikide endi heaolu/jätkusuutlikkust. Selle tagant ja sugugi mitte taamalt on näha et jutt on sihistatud sinna et nt eesti praegune majandusmudel on eeskätt kogu liidu vaatevinklist ebakvaliteetne, tasakaalust väljas, ebaeetiline ning lisaks kõigele otseselt kisub alla eesti majanduse enda makro- indikaatoreid – nt ka maariski ja vaesusriski omi (vt Lisa C). Muide just äsja oli FT’s väga õpetlik teadmuspõhine epistel John Kay’ poolt maksusüsteemi reguleerimiseks:

“You and your colleagues should focus not on what might be inside a crystal ball, but on answering the question: “What is the level of taxation that is needed to support current and future expenditure plans on a sustainable basis?” This approach is the best means of incorporating into the public accounts factors such as the rising cost of past off-balance sheet financing, the consequences of past pension commitments and the impact of deteriorating future demography. Such an analysis would help to distinguish the structural element in the current deficit from the cyclical element attributable to the recession and countercyclical policies. The calculations required are ones that your office can undertake in a detached and objective manner.”  jääb vaid lisada et meie ei tohi seejuures ära unustada et erinevalt inglastest kuulume euro-alale koos vastavatele koordineeringutele allumisega (nt kasvõi inflatsioonimaksude piirangutega).

Heakene küll, kuid majandusteoreetikud seisavad nüüd juba väga tugevalt silmitsi selle probleemiga et liikmesriikidevahelised makro-ökonoomilised võrdlused muutuvad tohutult kompleksemaks: et skalaaride asemel tuleb maatrikstabelitega tegeleda nt: http://uloennuste.wordpress.com/2010/09/15/selected-estonian-key-heterodox-macro-economic-retrospectiveprospective-indicators-sept-2010/.  

 Ja ega vist enam muidu välja ei mängi kui ei võta tõsiselt igapäeva arsenali nt Mereste “efektiivsusväljade maatriksteooriad” mida ta laialdaselt arendas ja publitseeris üheksakümnendate algul (vt nt Mereste “Majandusleksikon” 2003), või isegi kompleksarvude teooriat oleks mõnedes küsimustes mugav kasutada nt: http://uloennuste.wordpress.com/2009/02/05/majanduspoliitika-kvaliteedi-kompleksprognoosi-analuusi-naide-visand-4-ii-09/.

NB: muide näib et meie võimkond ja järelikult ka press suhtub järjekordselt üldiselt üleolevalt nii volinik Rehn’i üritustesse euroliidu koordinatsiooni kvaliteeti tõsta kui ka prof Monti’ vastavatesse teoreetilistesse kontseptsioonidesse, nagu moodsatesse majandusteooriatesse üldse ning matemaatilistesse eriti: see ajendas eeskätt allolevaid Lisasid kleepima  ja mõningaid taamalt viiteid lisama.

 

Lisa A:

Olli Rehn

European Commissioner for Economic and Monetary Policy

Concluding remarks at the Conference “Economic Growth for Better Quality of Life in Europe”

 Conference on Economic Growth for Better Quality of Life in Europe

Brussels, 14 September 2010

Ladies and Gentlemen,

Thank you for inviting me to make some concluding comments at the end of this important conference on economic growth and quality of life.

I would like to start with a link with our current policy efforts, especially the Europe 2020 Strategy, and the ongoing work on the statistical front such as defined in the “GDP and Beyond” Communication.

Quality of life is one of those concepts that trigger lively debates when you aim at reaching a precise definition of the subject. However, it reflects the important notion that well-being goes well beyond mere income and material consumption, and hence beyond economic growth.

You may recall that the report “Our Common Future” by the Brundtland Commission, presented in 1987, was very influential in launching the concept sustainable development: it called for such economic advance that provides us human beings with a high quality of life and social justice, while not compromising the ability of future generations to meet their own needs. As a proud owner of a first edition of the report, I still subscribe to this goal, both in principle and in practice.

Of course, we have moved on in the past 23 years. As explained in the Stiglitz report last year, there is now a broad consensus on what constitute the essential dimensions of quality of life: they include sound standards in education, health, the environment and social inclusion.

I want to stress that Community policy has always aimed for much more than just economic growth and GDP. Its point of departure has been a broad concept of welfare, i.e. sustainable development, which is composed of an economic, environmental and social pillar. It is true that this should be reinforced and become more visible. Both the Europe 2020 Strategy and the “GDP and Beyond” Communication demonstrate this ambition. They build on the wide consensus that GDP is an incomplete and thus insufficient measure of social progress.

Nevertheless, economic growth matters. We are acutely aware of this basic truth today as we recover from a very deep economic recession: economic growth is still an essential pre-condition for well-being. Growth brings more jobs and more prosperity, which directly and indirectly improve people’s lives. It also brings more public resources which can finance policies aimed at enhancing the quality of life.

Of course, from the well-being perspective, the quality and sustainability of economic growth matter at least as much as its quantity. As outlined in the Europe 2020 Communication, growth has to be “smart, inclusive and sustainable”. ‘Smart’ by being knowledge-based and providing a high value-added. ‘Inclusive’ by giving all citizens a stake and keeping the society together. ‘Sustainable’ by providing economic stability and ensuring sound public finances. Such sustainable growth should of course not jeopardise the needs of future generations.

Therefore, the Europe 2020 strategy has formulated key policy objectives, or so-called “headline targets”, which the EU as a whole and Member States individually are committed to achieve by 2020.

As agreed with the Member States, four of the five headline targets are directly related to key quality of life aspects: (1) on employment, raising the employment rate to 75 per cent for men and women aged 20-64 years, (2) on education, reducing school drop-out rates to less than 10 % and increasing the share of 30-34 years old with tertiary education to 40 %, (3) on social inclusion, lifting at least 20 million people out of risk of poverty, and (4) on abatement of climate change by reducing carbon emissions and increasing the share of renewable energy. Also the fifth target on research and innovation is closely linked to the quality of life.

Member States need to translate these five inter-related targets into their own National Reform Programme, which should set out a coherent set of national targets and corresponding policies.

In June, the European Council agreed on the main outline of the strategy, its objectives and these headline targets.

Making the strategy operational is a challenging balancing act. We must balance the need for restoring macroeconomic stability and sound public finances with the need to support smart, sustainable and inclusive growth. These aims are not contradictory, but complementary.

At the current juncture, it is essential to proceed quickly so as to consolidate the current economic recovery and alleviate the present high unemployment and the social ills associated with it.

These urgencies make a strong case for frontloading some growth-enhancing elements of the Europe 2020 strategy as a coordinated EU-level initiative. The 30 September ECOFIN Council will discuss how to best advance structural reforms at a high level of ambition already in the draft reform programmes to be submitted by mid-November. The aim must be to increase our average growth rate by 1/3 to around 2 per cent, which could create 10 million new jobs over the coming decade.

By frontloading Europe 2020, we want to identify common reforms for an early adoption to lift both productivity growth and our economies capacity to create jobs. The concrete benefits of structural reforms in the product and labour markets, the innovation system and the public sector will take time to materialize. Nevertheless, enhanced confidence in our societies’ capacity to address the key economic challenges can contribute to better material and subjective well-being even in the short run.

It is widely recognised that sound and timely statistics are essential for making the Strategy a success. This implies a better use of all the available statistics, and developing new statistics and concise indicators. The Commission’s “GDP and Beyond” Communication has taken up this challenge. The Eurostat actions under this agenda include much work on social indicators.

As regards developing new quality-of-life statistics, I am glad to note that the work is already fully under way, as testified by the recent publication of Eurostat’s feasibility study on well-being indicators. In line with the conclusions of the Stiglitz report, the work addresses the many dimensions of well-being; it combines various objective and subjective measures; and it tries to deepen our understanding of the relations between the various quality-of-life and well-being dimensions.

I welcome this study as a substantial step forward. But it appears that much more work lies ahead for both policy-makers and the statistical community. While there are many thorny issues to be solved, in my view the most challenging one is how best to aggregate the information of the various sub-indicators that are needed to capture many dimension of well-being and the quality of life. Given the progress that has been made, I’m sure we can find good alternatives to choose from here, too.

While we obviously need to develop our knowledge further, we also need to start exploiting now all that is already available today since it strengthens the basis for policy development. There is no contradiction between the two objectives.

Therefore, I am pleased to see that so much work on quality-of-life statistics takes account of our current policy concerns and needs. I hope that the launch of the Europe 2020 Strategy and the conference today will give a further boost to this important work, and I hope that policy makers all over the EU will make good use of the results.

Lisa B: Intervjuu prof  Mario Monti’ga

  Äripäev Online
http://www.aripaev.ee

Euroopa ühisturg vajab maksukoostööd

Sirje Rank
Sirje.Rank [ ät ] aripaev.ee

20.09.2010 00:00

Eestile, mis on sedavõrd sõltuv väliskaubandusest, on Euroopa suur ühisturg eluliselt tähtis, kuid et see ühisruum pead tõstvas protektsionismis ei laguneks, tuleb kõigil riikidel teha järeleandmisi.

 

Uutelt liikmesriikidelt võib see nõuda Euroopa tasemel suuremat koostöövalmidust maksupoliitikas, ütles reedel Tallinnas Mario Monti, endine Euroopa siseturu- ja maksuvolinik ning teisel ametiajal konkurentsivolinik, kes on koostanud Euroopa Komisjoni presidendi Jose Manuel Barroso palvel ühisturu seisust põhjaliku analüüsi.

Toimiv siseturg on oluline eeldus ka Euroopa rahaliidu edukaks toimeks.

Selgitage palun seda maksude koordineerimise ettepanekut.

Maksukonkurentsil on plussid ja miinused. Maksubaaside mobiilsus on erinev – kapital liigub vabamalt soodsama maksutasemega riiki kui tööjõud. Tagajärg on, et keskmine maksutase kapitalile on alanenud, tööjõumaksud aga tõusnud – töökohtade loomise seisukohalt ei ole see hea.

Minu ettepanek, mida näib toetavat ka maksuvolinik Algirdas Šemeta, on eelolevaid muutusi maksusüsteemis Euroopa tasandil eelnevalt koordineerida – vaja on vähendada tööjõumakse, muuta maksusüsteemid keskkonnasõbralikumaks, vähendada defitsiite. See – ma rõhutan – ei tähenda maksude harmoniseerimist, konkurentsi välistamist ega vetost loobumist.

Paljudel riikidel ei ole enam eelarveruumi, mis võimaldaks pakkuda agressiivset maksukonkurentsi. IMF soovitas Lätil – seda võib laiendada kõigile Baltimaadele – olla ettevaatlik maksude kasutamisel konkurentsirelvana. Üha enam pööratakse tähelepanu inimkapitali arengule, teadus- ja arendustegevusele, mis samuti vajavad riiklikke vahendeid.

Lisaks kasvab Prantsusmaal ja Saksamaal vastuseis ELi eelarvest riikide toetamisele, mis kasutavad struktuurifonde ülimadalate ettevõtlusmaksude hoidmiseks, mis meelitavad firmasid tootmist üle kolima. Nüüd, kus populism on paljudes riikides kahjuks jõudu kogumas, ei peaks taolisi argumente neile n-ö ette söötma.

Selline järeleandmine võiks tuua olulise muutuse Saksamaa ja Prantsusmaa suhtumises, kus on süvenenud väsimus piiriülese koostöö ning kriisi kiiluvees ka vabaturu suhtes. Mäletatavasti lahjendati teenuste direktiivi just nende riikide pealekäimisel.

Maksukoostöö võimaldaks aga nende riikide valitsustel öelda, et meie seisukohti on kuulda võetud, ja Euroopal ühisturu arendamisega edasi liikuda – just teenuste turu ja ka Eestile olulise digitaalse ühisturu osas.

Muidugi, kui minna Suurbritanniasse, Iirimaale, Eestisse või Slovakkiasse ja rääkida maksude koordineerimisest, pannakse uks kohe kinni. Kui aga öelda, et olete kõik ühisturust suured kasu saajad, kas te ei eelistaks näha selle edasiarengut, ehkki tingimused ei pruugi täielikult meeldida, siis ma ei usu, et uks kinni pannakse.

Pean sellist pakettlähenemist, kus kõigil tuleb järeleandmisi teha, väga oluliseks.

Euroopat vedanud Saksa-Prantsuse mootor tõrgub?

Vajame uusi poliitilisi mootoreid. Näen suuri võimalusi uutele liikmesriikidele, eriti Poolale. Miks ei võiks Poola kasutada oma kaalu ükskord ka laiemalt Euroopa ja mitte üksi oma riigi kitsaste huvide kaitseks ja osaleda vabaturu taaskäivitamisel.

Usun, et nii “vana” kui ka uus ja anglosaksi Euroopa liiguvad Põhjala mudeli suunas, kus võrdselt suur roll on nii turu paindlikkusel kui ka sotsiaalsel kaitsel. Seda mitte individuaalsete töökohtade kaitsmise kaudu, vaid töötaja kaitsmise kaudu ajal, mil ta tööta on. Maksud on küll kõrged, kuid saadud tulu kasutatakse mõistlikult inimkapitali arendamiseks ning panustamiseks teadus- ja arendustegevusse ja haridusse.

Millised maksud koordineerimist vajaksid?

Suurim on see vajadus käibemaksu ja aktsiiside puhul, neil on siseturu toimimisele kõige otsesem mõju. Teises äärmuses on üksikisiku tulumaks – see on iga riigi oma asi. Sinna vahele jäävad kapital ja firmad, millele koostöö võiks keskenduda.

Mida arvate ühtlasest maksumäärast?

Mulle tundub, et kriisi järel on sotsiaalne ebavõrdsus ja suured lõhed sissetulekutes kerkinud üha enam poliitilisele areenile, kus neist viimased 20 aastat ei räägitud.

Kui valitsus leiab, et riigi asi on tulu ümber jaotada, kuid soovitakse säilitada ühtlane maksumäär, tuleb leida muid teid. Tihti on see kaasa toonud poliitilised eelistused ja toetused, mille tulemuseks on ressursside ebaefektiivne jaotus.

Astmeline maksusüsteem tooks tõenäoliselt vähem moonutusi, kuna otsest sekkumist on vähem. Aga ma rõhutan, sellel ei ole mingit pistmist koordineerimisega ELi tasemel.

Mis kindlustaks Eestil euroalal edu?

Eesti alustab healt positsioonilt – teil pole varem liitunud riikide “turuväsimust” nagu Saksamaal ega traditsiooni, mis turu toimimise vastu üldse huvi ei tunne nagu Kreekas. Olite kommunistlik riik – see on süstinud teisse vastumürgi süsteemide suhtes, mis püüavad turgu alla suruda.

Loodan, et Eestist saab rahaliidus riik, mis häälekalt nõuab ühtse rahapoliitika kõrvale ka reaalset majanduslikku lõimumist. Vajame rohkem turumajandust ja Euroopa ühisturu integratsiooni. Eriti vajalik on see euroala liikmesriikidele.

tasub teada

  • Vajadus ühisturu järele on kriisijärgses Euroopas suurem kui kunagi varem – üksi digitaalse ühisturu loomine, mis on ka Eesti prioriteet, võiks ELi SKPd suurendada 4%.
  • Kõige visamalt jõustavad ühisturu reegleid euroala riigid – kõige paindlikumad turud on rahaliidust väljas.
  • Maksuvolinikuna käivitas Mario Monti ELis esimese maksude koordineerimise töögrupi, millel valmis 1997. a tagasihoidlik, kuid oluline maksupakett, milles olid alged nii hilisemaks hoiuste intresside maksustamise direktiiviks kui ka kahjuliku maksukonkurentsi piiramiseks.
  •  

Lisa C: Eesti praeguse majandusmehhanismi peamisi tõrkeid

 a) liigselt hindu moonutavad ja Eesti toodangu konkurentsi hävitavad maksud ning kõrge inflatsioon on praeguse eesti-mudeli ning poliitika suur ebakompetentsuse häda, seda eeskätt just lokaalselt, oleks häda ka kogu euroliidu siseturule kui eesti väliskaubavahetusel oleks kübetki kaalu kogu liidus; seega, kui kohapeal suurest ebakompetentsusest seda ei taibata, siis tuleb  Brüsselist liikmesriigi eesti- mudeli remont puust direktiivselt ette näidata

b) meie mudeli pea-aegu 0-kasumi/kapitalimaksud on kogu siseturu kapitalikonkurentsi seisukohalt ammu teadagi kõlvatud ning samas lokaalset majandust oluliselt otseselt kahjustavad (nt riigist kapitali maksustamata väljakantimine (mullu ligemale 20 miljardit) ja Brüsselist tuleb nõuda koordineeritumat mudeli kujundamist

 c) väga õige et masuga eriti on tegelikult meil majanduslik ebavõrdsus kõlvatult kõrgeks muutunud ja seda praegust eesti-mudeli tõrget on kõige hõlpsam teadmuspõhiselt ravida eeskätt tulumaksumäärade tõstmisega ülevalt otsast

 d) kahjuks muidugi võimkond ja klaköör-statistikud ja press püüavad kinni mätsida ebavõrdsuse tõusu ja momendil edukalt kasutavad selleks mingite omavaheliste “arusaamatuste” tekitamist Eurostati ja meie statistika vahel; aga mõelgem vähemalt vaid millise augu töötutega kodumajapidamiste tuludesse (kümnetes miljardites) lõid/löövad sada tuhat ekstra töötut eeskätt orkestreeritud nn kärpepoliitika ning nn “töötururegulatsioonide” tagajärjena – ilmselt selge et tegelikult on meie administratiivne  statistika eksitav väites et ebavõrdus muudkui väheneb ja väheneb ja kohe tänu masule. Muide töötusega tasakaalustamata sotsiaaltoetusete vaegus, tasulise hariduse eskalatsioon jne  hävitab sotsiaalkapitali tõstab kuritegevust, poulistlikku avaliku teadmusruumi risustamist jne.

september 21, 2010 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: