Ülo Ennuste majandusartiklid

Visand 9.XI 10 (mitte viidata)

 Terra Mariae hallluikede/roosaheeringate pronksjas eurolaht: narratiivne burlesk-stsenaarium🙂

 Näpunäiteid taustrekvisiitidest ja tegelaskostüümidest: mentaalne taust on heterodoksselt poliit-ökonoomiline (s.o multiplitseerivalt kompleksne käsitlus mis ünteesib olulisemad peavoolu teooriad ning endogiseerib institutsinismi ning isegi sickonomicsi ( https://uhra.herts.ac.uk/dspace/bitstream/2299/3444/1/S107.pdf) seejuures üldistavalt agregeeritult käsitletud, täiendav lugemine vt lisa*) ja igal juhul mingi mitte-astroloogiline vms nagu müütiline (rohkem võiks olla kogu zarn approksioneeruda  mõne muusikaliga nt kus kassid peaosades, kuid ainult ühest allegoorilisest olendiliigist jääb makro-problemaatikas väheks – aga kui  animaalsuset puudu jääb – siis saab juurde nii Orwell’i “Animal Farm” 1945 raamatust kui ka Schmuuli “Pingviinide elu” 1969  näidendist, kus muide häsi on rebase roll esitatud karu aseainena); muide, ökonoomikaliselt Must Luik (vt nt http://en.wikipedia.org/wiki/Black_swan_theory) on midagi eksklusiivset sest definitsiooni järgi „me ei tea et meie ei tea teda“  ega tema nt ilmumise tõenäosust, seega piirdume hallides toonides luikedega kuid  stohhastilise parvega ning erinevate hammaste teravusega (tõenäosused taoliste fenomenide kohta eeldame et on subjektiivselt prognoositavad) muide enamuses on nad mõeldud suuremat ja paksemat sorti ja kõrgametnikena riietet, aga üldiselt väga toimekate teravate tiivalöökidega – nad võivad tegevustikus transformeeruda ka roosadeks heeringateks ning vastupidi. Klassikalised Punaheeringad (vt nt samuti wikipedia.org) samuti moodsas majanduskommunikatsiooni teoorias puhtal kujul (haisvatena nt) ei esine vaid nende leebemad mitmesugustes roosades toonides vormid küll ja küll, ja seoses IT kommunikatsiooniajastuga üha suuremates parvedes ampluaas: eeskätt selektiivsed eksitavad teated või nende levitajad, seda avalikkuse mõttekäikude juhtimiseks mõne kliki platvormi poole või asendusteemadele vms, eeskätt kas valitsusele pugemiseks ning äpard-poliitikatele suitsukatte tegemiseks jne, muide personifitseeritud kujul võiks nendel mitmetele prillid ninale panna ja rõhutada teravat keelt ja mitte ainult eestipärast.

Muide, “narratiiv”on moodsates sotsiaalteadustes terminus: kronoloogiline teooriatel/mudelitel põhinev sostatud analüüs verbaalse käsitlusena (vt Google).

                    

 Esimene Akt – 2007 Alg-advent

 Jaanuaris 2007 kohe peale euro kastsulevõttu Sloveenias esitatakse kuidas saatis kuulus Pm sinna oma ühe tipp- reporteri pärimaks et kuidas ikka selle tegeliku euro-advendiga elu vaeses riigis mekib: et kas läks paremaks või halvemaks. Serblasest taksojuht Lubliana lennujaamast teadis ilusale roosatavale prouale kindlalt taeva ja põrgu nimel vanduda et elu on juba paari nädalaga muutunud täiesti võimatuks, et kõik on läinud kaks korda kallimaks, et tema pühib sloveenia tolmu juba homme päev oma jalgadelt ja pageb Kroaatiasse. Kõik see jutt sai kohe emailitult terve leheküljetäiena Pm’is mahatrükitud, ja koos kastmega serveeritud, et küll ikka meie valitsus ja keskpank tegid “õigesti” et pea ees euroalasse ei tormanud (muide, majandusteoreetiliselt õigel ajal sest siis olid kõik   tingimused soodamad kuipaegu – eriti riskide kombineerumine oleks madalamale tasemele jäänud buumi tõttu, aga ainult kompetentsi jäi vajaka).

 Nüüd näidatakse publikule, et veel enne seda käis Epl  teravakeelega ja voolujooneline tipp-korrespondent Brüsselis Volinik Almunia’t utsitamas, et kuidas peaks Maastricht’i irratsionaalset inflatsioonikriteeriumi silmapilk mõistusepäraseks kohandama nii et Eesti inflatsioon, oli see siis 4% või 5%, lahedalt kriteeriumid ära täidaks, ilma et meie valitsus koos keskpangaga peaks hakkama inflatsiooni ohjama, mis veel hullem, peaks lisaks veel hindade stabiilsust (sic!) prospektiivselt garanteerima vms, ja midagi taolisi vabaturuhindade ebaliberaalseid friedmanluse vastaseid vabaturusolkimisi ette üks suverääne teadmuspõhine riik üldse ett võtma ei hakka, nagu nt toiduainete käibemakse mõne pügalakese sotsialistlikult alla laskma või nii.

Siis esitatakse stseen et veelgi enne seda nii 2006 või nii käis päris suur vist heeringasilmadega luik üle Põhjamere albatrosside Tema Majesteetlikus Akadeemias loengut pidamas et Maarjamaa on eksklusiivne-distinktiivne-elitaarne ja tema nõuab selle riigi jaoks tulevad Maastrichti inflatsiooni kriteeriumi väravad laiemaks teha nii 5-6% kaliibris. Kajuks juba siis puhusid kõrgemad tuuled hoopis vastassuunas, eriti suur puhuja oli siis juba Pistrikuline ECG Tippluik.

 Brüssel, mis näeb taustal välja nagu Hieronymus Bosch’i kõige õudunenäolisemad maalid (Van Rampuy väljend Komisjoni managemendi kohta tänavu maist), aga hoopiski kukutas leedulaste katse euro-vetesse pääseda 2007 jaanuarist läbi, ja seda eriti salakavalat – olevat hindade stabiilsuse ja jätkusuutlikkuse alam-kriteerium täitmata (kuluaaridest kuuldus hoopis et leedu luiged justkui olid liialt omi arveraamatuid ülehautanud) – taevane arm, meie luikedel polnud sellest sub-kriteeriumi olemasolust vist aimugi. Meie Luiged selle peale üldse viskasid siis eurole ülemineku kõik viis EP poolt fabritseeritud eel-versiooni prügikasti ning jätkasid inflatsiooni kui maksu tõstmist üle 10% raja – ning mis veelgi olulisem, asusid sellega endid kogu liidule eeskujuks seadma – nääte kui kerge on eelarve laekumisi tõsta – kehkendasid nad üle euroliidu, mille peale isegi The Economist pingviinid kulmu kortsutasid.

 Järgnevalt aga hiilib aprilli lõpus üle lahe pronkssopi korraks Päris Musta Luige enda jäine vari, ning isegi mõningaid esindusvitriine killustav tiivavibutuse puhang, kuid ta ei lasku parve keskele. Kuid see seik jääb vist väljapoole ökonomicsit, vist rohkem etnilis-kremliostlike probleemide ja astroloogia valda.

 Moraal: a) meie massimeedia ostus selles vaatuses võitjaks ja heerinate populatsioon vohavaks: nt Ida- ja Kesk-Euroopa eurole ülemineku probleemidest kõvasti nutsu kokku ajavaksja ringisõitma osutunuks, seda juba vähemalt aastast 2005 alates, esimesed vastavad roosaheeringad rändama asusid (vt nt äp dets 05 kus EP vassima asus, EP nõukogu esipingviin veel 2006 algul ilma näinud teadusüllitises vaikis üldse inflatsiooniprobleemi maha) ja sellel vassimise peol ei ole lõppu üldse nähagi, sest alati saab ju kergesti värskeid roosaheeringaid lendu lasta à la: küsimustena et millal eurotsoon kokku kukub, kui, kas siis spontaanselt või ilmub enne seda juba Must Luik, sest kui rahast ja Mustast Luigest räägitakse siis lehelugejad tellivad pikalt.

 b) haledalt kaotajaks pooleks jäi ilmselt Maarjamaa avaliku sotsiaal-majandusliku teadmusruumi kvaliteet ning eeskätt rahandusteaduse reputatsioon, sest massimeedias eurotemaatikal just selle ajal lendu lastud punaheeringad põlistulvad üha enam asjatundmatu publiku teadmusse – eeskätt sellised väär/moone laused nagu: valitsus ei saa valuutakomitees inflatsiooni talitseda ega tohigi seda friedmanismi järgi teha, valitsus oma „edumudelist” ei tohi taanduda (üks uus versioon idioomile „no pasar´an”) ega mingit õppust ei võta (õigemini polnudki aega võtta sest märtsis 2007 toimuvateks valimisteks oli vaja kõik poliit-intellektuaalsed jõud koos Roosade Heeringatega mobiliseerida, ning pähe kõigile määrida et liberaalses kapitalismis tööturg automaatselt ise toimetab sisemise devalveerimise. Ja mis veelgi hullem, Musta Luige hirmuga taoti avalikkusele pähe et kes valitsuse poliitika kohta midagi vigiseb, see on paniköör ja võib kolida Krõlov’i juurde spekuleerima (mida selles üllitises ongi proovitud), et selle valitsuse ajal ka suures masus on suur kasu, eriti kui see suur suurus pärineb valitsuse fiskaalsest mõttetutest kärbetest sisenõudluse kukutamiseksehk sismiseks devalveerimiseks ning töötuse forsseerimiseks, et õhuke valisus ning lamedad maksud ongi optimaalne friedmanistide vabaheaolu riik, et majanduslik  ebavõrdus just ongi õigluse sümbol jne.

  

Teine Akt – 2010-11

 Mais-juunis Brüssel kuulutabki välja Terra Mariae vastuvõtu euro-alale, seejuures siililegi selge et tegu oli poliitilise sobinguga, sest inflatsiooni kriteeriumi jätkusuutlikkuse allkriteerium jäi vaatamata ECB Trichet’ hoiatustele kõigi majandusteooriate järgi täitmata (sest nt 2009 inflatsioon kukkus ligemale tosina protsendipunkti jagu, mais- juunis oli deflatsioon mida loetakse nagunii ebastabiilseks olukorraks, seda eriti tingimustes kus riigi kogu välisvõlg on väga suur (piiratud maksuvõimet arvestades), kus kapitali ning töötute pagemine riigist on suur, rääkimata hõive langusest ning investeeringute kahanemisest, vaesusriski tõusust ja seda etniliselt heterogeenses õhkkonnas jne). Muide – selline ebastabiilsetel  hindadel lendlemine on Raskete-Juht-Luikede julge salto jätkusuutlikkuse mõttes eriti – kuid nagu nad ütlevad – jänkud viskit ei joo.

 Mis veelgi tõsisem, samas võeti Brüsselis suund Hieronymus Bosch’i            (1453-1516)  moodi liikmesriikide kuberneerimist ümber seadistada Rembrandt’i stiilis (vt nt „Öine Vahtkond” 1642 ja „Staalmesters“ 1642): otsustati luua Euroopa Semester: liikmesriikide stabiliseerimise kriteeriumide kobarat laiendad ning vastavalt kogu koordineerimist rangemaks ning jõustavamaks muuta koos nt eelarvete vaeg-eelnõude ennetavate trahvidega, hääleõigustest ilmajätmisega, fondidele ligipääsu piiramisega, märgiti isegi ülemääraste kogu välisvõlgade trahvimist jne. Seda kõike paari väga teravate hammastega suute valkjashallige brüsseli admintratiivluikede eestvedamisel. Tõsi, selle reformi lõpp-stsenaarium detsembris saab päädima väga suurte mitmesustes kaliibrites ning varjundites ja liikides parvede käramisega poliitikute massistseenides – ilmselt Semestri Luikede tiibade kärpimisega (muide, meie rahvusliku majanduse edasise saatusele majandusteoreetilisel vilets väljavaade).

Nii või teisiti, igal juhul eurole üleminek tähendab majan dustroreetiliselt vähemalt lühiajaliselt Maarjamaa majandusele reputatsiooni tõusu väga mitmetel turgudel ja seda oleks väga vaja utiliseerida meie praegusest üldistatud stagflatsiooniliselt („L” kujuline agregeeritud indeksite aluse) makro-rajalt taas-tõusmiseks, jätkusuutlikkuse tõenäosuse tõstmiseks. Pika-ajaline efekt sõltub muidugi Euroopa Semestri edasisest saatusest ja selle prognoosimine on meile eriti keerukas sest korraga kombineerusid nii globaalse fiskaalkriisi riskid kui ka meie hüper-languse riskid  – rääkimata riskidest mis liituvad seoses kroonilt eurole üleminekuga euro ebastabiilsuse faasis.

 Aga kahjuks jälle on meil valimiskampaania vohamas ja eeskätt roosade heeringate parved kaskaadide kaupa voogamas – teadmusruumi populistlikult sogamas – aga teravasti juba Hayek’i tõestuse järgi sellises teadmusruumis ideaalset rahvuslikku planeerimise koordinatsiooni ei sünni, rääkimata harmoniseerimisest. Seejuures levitatakse taolisi hämasid, mis nt isegi meit kriitilistes taaslõkkele lõõnud inflatsiooni küsimustes ning rahvusliku majanduse jätkusuutlikkuse vaegkavandamise osas võivad peatselt meile Brüsselist suhkrutrahvi kaliibris tosinaid trahve kaela tuua – täitsa Musta Luige kohale meelitama, nt täiesti absurdselt et inflatsioon peabki tõusma et elu paremaks läheks ja me liikmesriikide tippu ikka rikkuselt kiiresti jõuaksime (muide, selleks peab meie turg väärtuslikuma toodanguga laienema) et maksusüsteem ei tohigi kohandada Põhjala suunas sest nende mudel kukub kohe kokku (muide, meie 0-kasumimaks just rootsi pensionäridele kingitusi teebki) jne.

 Ainult veel Väikeste Luigekeste tants käib selle ümber et mis šoki lihtinimene võib saada kui jaanuaris näeb et palganumber on ainult mõnisada midagi, kusjuures ülelahe semul samapalju tuhandeid. Ainult Väikeste Luikede lendlemine ja helikopteritelt hiina-eurokalulaatorite sadu veel rõõmustab publikut lõpp-vaatuses ja  taevamannana euro-stardi esmaabi pakete müümine EP poolt garderoobi kioskitest.

 Ja kas Suured Luiged on vähemalt vähemal tulevase aasta eelarvesse üldse sisse kirjutanud minimaalseidki vahendeid et midagi üldse rahvusliku majanduse jätkusuutlikkuse kindlustamiseks liigutama hakata:

 a)     hõive ja kodumaiste investeeringute taastamiseks

b)    kapitali/kasumite maksustamata kujul riigist väljakantimise ohjeldamiseks, tööjõu pagemise pidurdamiseks

c)     tarbija inflatsiooni vohamise talitsemiseks (muide hinnataseme kogutõusus on inflatsioon ainult üks komponent, sellele lisanduvad veel mitmed turusituatsioonist tulenevad täiendavad liikmed)

d)    mis kõige tähtsam: kas on eelarves vahendeid kogu maksusüsteemi tasakaalustavaks reformimiseks, eeskätt partnerriikidega investeeringute konkurentsi suhtes kõlvatu 0-kasumimaksu likvideerimiseks, mis muide on ka üks permanentsete eelarvekärbete allikas, ja võib isegi Brüsseli trahve hakata maksumaksjale kaela tooma, kas on fonde ette nähtud avaliku sotsiaal-majandusliku teadmusruumi täielikku mutta vajumisest päästmiseks?

e) kas on meetmeid ette nähtud vaesuriski leviku tõkestamiseks, kas selles osas on Musta Luige tõrjumise peale mõeldud (muide, Eesti kodumajapidamiste lõpptarbimine langes mahult perioodi 2Q 2008 – 1Q2010 kolmandiku (sic! ESA rahvamajanduse arvepidamise andmatel)) 

f)     tõsi, see on hästi et mõne täiesti Mustjashalli Luige ootamatu  kohalesööstu puhuks on finantsvarasid tema hammaste vahele viskamiseks ikka ette planeeritud🙂.

 *********************************************************************************

         * PHILIP MIROWSKI. 2010. Inherent Vice: Minsky, Markomata, and the tendency of markets to undermine themselves. JOIE Vol 6 415-43.

Abstract:

Most current explanations of the crisis which began in 2007/8 tend to search for scapegoats, in the format of behavioral flaws. Their treatment of ‘risk’ is an important signpost to where such theories go awry. This paper suggests a structural theory of the crisis, informed by Institutionalist themes. We insist there is an alternative to a neoclassical macroeconomics, in the guise of possible alternative heterodox microfoundations for Minsky’s account of economic crises, beyond the Kaleckian markup model. The sketch is based upon elevation of some formal notions of computational complexity to pride of place, and characterization of crises as a collapse of complexity. It is an attempt to portray a market system evolving to a point of ‘inherent vice’: an endogenous development which by its very nature, cannot be tamed through conventional insurance or risk models.

(Online publication July 16 2010)

november 9, 2010 - Posted by | Uncategorized

3 kommentaari »

  1. Täitsa asjalik.Võiks rahvalikul kujul ka meie keskajakirjandusse läkitada.

    kommentaar kirjutas A.Köörna | november 12, 2010 | Vasta


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: