Ülo Ennuste majandusartiklid

Parem juhmi juhatada kui tarka taltsutada: majanduspiina faktor

  Konspekt 11.I 11

Parem juhmi juhatada kui tarka taltsutada: teadmusruumi  lohu ja majanduspiina faktor

Niikaua kui meil hõive ja sisemaised reaal-investeeringud jätkavad langustrendil nagu mullu ning majandusmehhanismi kiiresti ei remondita nii et see enam edasi ei lekitaks rahvuslikke varasid ebavõrdsuse suurendamiseks ning maksustamata kujul väljamaale – niikaua kui need vaegused majanduspotentsiaali piinavad – niikaua reaalne majanduspotentsiaal suure tõenäosusega langeb aneemiliselt edasi ning tõenäoselt laieneb lõhe optimaalse jätkusuutliku potentsiaaliga –  seega jätkusuutlikkuse tõenäosus väheneb samuti; Eurostati jätkusuutlikkuse prognooside järgi suure tõenäosusega keskpikas perioodis jätkub Eesti kolgastumise lohu süvenemine  ehk sub-regionaalne disvergentsi periood GDP järgi , seda nii EL27, eriti aga EL17 ning ELi Läänemere-Äärise  konteksis (Eesti reaalne GDP pc regionaalne lõhe/suhe laieneb/langeb nimetatud regioonidega; 2009 olid need  suhted vahemikus 32-27%, seega lähiaastatel reaalseks konvergeerumisks peaks Eesti GDP  kasvutempod lähiaastatel üle kolme korra partnerite omadest kõrgemad olema, mis on ilmselt vähetõenäone; nt kui 2009 oli meil põhjanaabritega sisemajandustulu elaniku kohta ca 22 tuh eurot madalam, siis 2011 on see lõhe juba tuhat või paar suurem, vt nt http://epp.eurostat.ec.europa.eu/tgm/refreshTableAction.do?tab=table&plugin=1&pcode=tsdec100&language=en

Majanduslik ebavõrdsus ning vaesusrisk suurenevad ning seega sotsiaalkapital hääbub – kuritegevus, korruptsioon, etnilised pinged jne süvenevad; seniks kuni inflatsioon ületab 2-4% ning hinnad jäävad ebastabiilseteks – seniks väheneb konkurentsivõime ning säästmiskalduvus; kui residentide investeeringud jätkavad Eestist oluliselt väljavoolu maksustamata kujul jättes siin oluliselt töökohti rajamata – seni aktiivne elanikkond väheneb edasi ning jätkub tööjõu pagemine; kuni kehtib äpardlik ning kõlvatu inflatsioonilis-regressiivne-lünklik-tasakaalutu oluliselt konfiskeeriv mittejätkusuutlik maksumehhanism – niikaua ei maksa meil masust pääsemisest kõige laiemas ehk potentsiaali sub-regionaalse suhtelise jätkusuutlikkuse mõttes (mehhanismi kriisi arvestades) üldse unistadagi – institutsionaal-majandusteoreetiliselt kohe kindlasti mitte, vähemalt keskmise horisondi mõttes.

Mis veelgi olulisem: moodsa poliit-ökonoomia järgi pole masust laiemas majandusarengu mõttes (institutsionaalsed struktuurireformid kaasa arvatud) meil võimalik täielikult välja pääseda seni kuni kogu avalik rahvuslik sotsiaal-majanduslik teadmusruum ei ole küllalt kvaliteetne (liigse informatsioonilise  ebakindluseta ning moonutusteta tegelikkuse suhtes, selge ning läbinähtav, kiire, piisava mahuga ning detailsusega ja lünkadesta statistikaga jne) ning sisaldab tarkusi kõike ülalöeldut ning peavoolu makro-majandusteooriaid (eriti Keynes’it, Samuelson’i, Friedman’it, Phelps’i, Mirlees’i , North’i, Krugman’it jne) piisavalt adekvaatselt ning karikeerimata interpreteerida – mõistma et kus me tegelikult praegu oleme nii reaal-  kui institutsionaalarengus  ja miks.

Asi on selles, et moodsa heterodokse poliit-ökonoomia järgi majandusarengus ka mehhanismide/institutsioonide evolutsioon loeb (vt nt Teet Rajasalu. 2001. Rmt: Factors of Convergence, 3-36, TTÜ): majandussüsteemi struktuurireformid töötavad täie efektiivsusega ainult siis kui need komplekselt hõlmavad nii reaal- kui ka institutsionaalsfääri. Häda on aga selles et eriti institutsionaalsfääri kvaliteetsed reformid, nt maksusüsteemi reformid, nõuavad seadusandjatelt väga kõrget makro-ökonoomilist kvalifikatsiooni – järelikult valijaskonnalt piisavat teadmustaset piisavalt tehnokraatide valimiseks  esindusinstitutsioonidesse – seega avaliku sotsiaal-majandusliku teadmusruumi piisavat kvaliteeti info-ajastule vastavalt.

 Mis aga kujutab meile momendil suurimat nõiaringi antud alal on see et lisaks praegustele masu-määramatustele oleme veel populistlikus valimiseelses võitluses milles näikse meie võimuklannide suureks esmaeesmärgiks järjekordselt ilmselt olevat rahvast/elektoraati veelgi rohkem ja võimalikult enam tühmastada ning teadmusruumi lohku lüüa (oma aegunud zombistlikke doktriine igati õigustada nt “majanduskasv ja inflatsioon on üks-üheses seoses”, „valitsus ei saa inflatsiooni vastu midagi teha“ vms) ja seniseid majanduspoliitika vigu ning võimaluskaotusi igati varjata ja maskeerida neid hoopiski saavutusteks (nt  varjata et meil õige ning valutu aeg eurole üleminekuks oli kolm aasta tagasi, et nt Ligi-Padari 2008 nn avansilise nurimaksuseaduse kehtestamine oli rahvuslikult oluline väärtegu (vähemalt esimese autori osas teadmuspõhiselt, seega sai seadus kiitesti tühistatud – kuid jõudis siiski olulise negatiivse impulsi investoritele anda kasumite väljalekitamise suunas), et nt 2009 ainuüksi välisinvesteeringute nime all riigist ca 40 miljardi väljalekitamine (nii otse- kui portfellinvesteeringute nime all) oli täielik vastutustundetus ja juhmus  (muide, viimane nähtus oli oluliselt ilmselt tingitud asjatundmatute liig-kärbetega , kusjuures muidugi mingi osa sellest summast ilmselt moodustasid hargmaiste tütarpankade  laenude tagasimaksed emapankadele mis ei kuulunud siiani  maksustamise alla, kuid selle aastal ilmselt olukord pankade kasumimaksustamise osas karmistub: vt nt FT 10.I 11 –

http://www.ft.com/cms/s/0/a2c63878-1c2e-11e0-9b56-00144feab49a.html#axzz1AcDksPBC) , kahjuks küll ainult kaudselt jne.

Vahemärkus (The Economist 6.I 11):

At least teachers have drilled generations of economics students in the limitations of GDP data, even if the public and politicians give them undue weight. But experts too can be fooled by “synthetic” indices combining several related measures into a single number which are often used to back broad claims. For instance, an index may rely on data on a few rather narrow items, such as the number of convictions for certain crimes, but claim to measure something broader, such as the quality of a country’s legal system.”

Nagu Vahemärkusest kerge näha on publiku teadmusruumi risustamiseks eriti soodus  rahvusvaheliste võrdluste ja järjestuste ala, seda isegi kui kasutatakse kompleksnäitajaid. Kahetsusväärselt tuleb mainida et kui veel mullu mais volinik Rehn nõudis EL Komisjonile õigust liikmesriikide ametlikke statistikaid kontrollida siis nüüdseks tema see taotlus on ilmselt hääbunud  (http://www.ft.com/cms/s/0/511bd914-1dce-11e0-badd-00144feab49a.html#axzz1Ao2zJgav)  ja seega isegi Eurostati statistikates pole liikmesriikide andmed mitmetel juhtudel omavahel otseselt võrreldavad, rääkimata IMFist (nt IMF ei avalda riikide kogu välisvõla tabeleid sest nn kodumaised määratlused olevat sageli omavahel erinevad, nt Eurostati järgi eesti inflatsioon detembris oli 5,4% aga meie statistika järgi 5,7% –  muidugi ei ole suurt häda sest inflatsiooni näit on igal juhul ligikaudne hinnang).

Teiseks tuleb lisada et väga populaarne nii poliitikute kui ka publiku hulgas GDP kasvutempo näit on kriisist väljumise tingimustes üsna kõrvaline ning isegi petlik (arvestusbaaside erinevuse tõttu) faktor sest olulisem on et mis määral on majanduspotentsiaal säilinud ja mis vaegused seda veelgi piinavad : seega mitte toogi näidud (mitut sõrme patsient juba liigutab :-)) vaid eeskätt süsteemi tõrked on olulisemad mõjurid potentsiaali taastamisel (nt on kindlasti makro-mehhanismi tõrge kui pangandus võib vabalt tegutseda oluliselt riski-investorina vms).

Seega, olulisim kriisiolukordades on selliste kvaliteetsete kombineeritud-/kompleks-näitajate disainimine mis hindaks majanduspotentsiaali vaegtegureid – tohterdamiseks kasutada spetsiifilisi nn rätsepa indekseid mis vastavad tegelikule orukollale ja seatud ülesannetele (nii tuleks valida nt vastavalt ka kriisi määratlus).

Nt on teada Modigliani-Solow kombineeritud nn “majanduspiina indeks = inflatsioon+töötus”, kuid moodsa majandusteooria alusel võiks heuristiliselt/metasünteetiliselt väita et praegune olukord ja IT-ajastu nõuaks laiahaardelisemat ja eeskätt  jätkusuutlikkust/potentsiaali  hõlmavat majanduspiina käsitlust, nt:

töötus (eriti pikaajaline)+hõive kahanemine+aktiivste pagemine (talentide tsentrifuugimine)+ inflatsioon+hindade ebastabiilsus+institutsionaalne sub-optimaalsus (nii makro-mehhanismide kui ka jooksva majanduspoliitika osas)+kasumite väljavool (eriti maksustamata kujul ehk kasumipesu)+ kogu välisvõlgnevuse määr+tulevikuinvesteeringute vaegus+välistoetuste ülemäära suur osakaal+majanduslik ebavõrdsus +sub-regionaalne divergents/kolgastumine+etniline lõhestatus+potentsiaalilõhe+makro-ökonoomiliste uuringute kaalukus (permanentselt peaaegu null eriti maksusüsteemide ning avaliku sektori eelarveteooriate alal)+poliit-ökonoomilise teadmusruumi negentroopia /kvaliteet+ …”,

kus potentsiaalilõhe peaks käima mitte GDP vaid NNI kohta ning sisaldama ka majandusmehhanismi ning jooksva majanduspoliitika lünkadest tekitatud võimaluskaotusi võrreldes optimumiga, välistoetuse osakaal on siin kui üks ebakindluse elemente; teadmusruumi kvaliteedi mõõtmisel tuleb loomulikult arvestada nt kuivõrd eliit taipab et majandusliit ei ole makro-konkurentsi turg vaid liikmesriikide koostöö ja solidaarsuse kogu; ülejäänu standartne; muidugi kõik näidud peavad olema vastavalt kalibreeritud/kaalustatud ja loomulikult on tehnika küsimus kas kasutada aditiivset (+) või multiplikatiivset (&) vaeguste seostust, astendamist vms.

(Muide, kompleksarvudega majandusnäitajatega opereerimise üks meetod on http://uloennuste.wordpress.com/2009/02/05/majanduspoliitika-kvaliteedi-kompleksprognoosi-analuusi-naide-visand-4-ii-09/).

Muidugi on kerge näha et ülaltoodud kombineeritud “majanduspiina” indeksi järgi näeks Eesti majandus rahvusvahelises võrdluses praegu välja üsna piinatuna ning aneemilise taastumispotentsiaaliga .

Et aga seda varjata, selleks et valimisteks omale elektoraadis mugavat teadmatus-keskkonda moodustada – on politikaanide poolt Uue Aasta esimestest päevadest massimeedias täiesti kõlvatult, euroelevuse varjus, rahva kallale ässitatud kaskaadid kõige suurema bravuuri kaliibrilisi ökonoomika-zombisid, kes ei põrka tagasi isegi kommi-lumpenile rahvusvahelise koostöö ning süsteemide vaenu koludesse tagumisest, nt:

„ka veel 21. sajandi sotsialistlikus roosas udus sulpivas Euroopas on kapitalism ikka veel võimalik. … on meie stardipositsioon võrreldamatult parem … vana ja laisa Euroopaga võrreldes.” (PM 3.I 11, mag Arrak)

 – lase sant sauna … ja ta unustab ära et nt ligemale viiendik Eesti eelarve tuludest (otseselt+kaudselt) pärineb “laiskadelt sotsialistlikus udus sulpsivatelt tuum-euroopa heast elust idiootidelt “- ei mingit tänulikkuse ega respekti tunnistamist arlekiin-analüütiku poolt–söö,  salga ning sõima partnerite näod täis selle eest et nad on meie majanduspoliitikutest arukamad, ilmselt ei ole autoril mingeid teadmisi nt Krugman’i ega Friedman’i õpetustest.

„Parempoolsete guru oli Ameerika majandusteadlane Milton Friedman. Eestis on tema ideed, mida nimetatakse ka neoliberalismiks, nii valdavad, et isegi noored, kes ei pruugi olla temast kuulnudki, teavad, mida ta on kirjutanud. Friedman oli arvamusel, et valitsus ei tohiks võtta inimestelt raskelt teenitud raha ja anda seda kellelegi teisele. Peale madalamate maksude pooldamise soovis Friedman täielikult lammutada heaoluriigi.

Tema ideaalses ühiskonnas ei oleks sotsiaalmaju, töötuhüvitisi, miinimumpalka, haridus-, põllumajandus-, sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi, keskpanka, riiklikult rahastatavat tervishoidu, tasuta haridust isegi algastmes, kohustuslikku sõjaväeteenistust, lastetoetusi ega pensione.” (PM 16.XII 10 lk 12)

K0gu see dotseering on täielikult  eksitav, sest kogu Friedman’i  teooria põhineb eeldusel nt et riik võtab rikastelt niipalju makse kui need on veel nõus ära andma jne . Siin ei ole tegemist isegi mitte enam Friedman’i õpetuse karikatuuriga vaid täieliku peapeale pööramisega – seda ilmselt täielikus asjatundmatuses – kuid kas just eeskätt asjatundmatust tuleb PMis avaldada?

 “Eesti ei läinud eurotsooni selleks, et olla seal vaeseim liige, vaid näitab teistele liikmesriikidele uut suhtumist finantspoliitikasse, ütles rahandusminister Jürgen Ligi.” (PM.ee 3.I 11)

– kas tõesti inflatsioonikriteeriumi räige rikkumine millega sisenesime euroalale on midagi uut (detsembris oli Eesti inflatsioon ligemale 6% samal ajal kui eurotsoonis oli 2% ümbruses, samuti nagu nt Rootsiski kus majanduskasvutempo mullu oli Eesti omast kõrgem, st absoluutselt pc 3-4 korda kõrgem? Või kas kõlvatus konkurentsivõistluses on midagi uut – nt rahvusvahelises investeeringutekonkurentsis kõlvatu 0-kasumimaksu triki kasutamine on midagi uut? Seda eriti oma majanduse omast võttest seljatamise mõttes (muide, 0-kasumimaks tingib ka kasumite väljakantimist riigist, kuid ikkagi igal juhul oleks need investeeringud tulnud võimalikult suunata kodumaisteks, eeskätt nt valitsusvõlakirjade mehhanismi kaudu – kuid see võimaluskasutus on maha magatud jne); kas ikka sobib kehkenpüksitseda majandusliidus oma solidaarsete partnerite najal – mis veelgi hullem – sellega tegelikkust moonutades ja sellega rahvusliku majanduse arengut pärssides?

«Eesti saab praegu ka eurotsooni sees eliiti. /…/ Meil on kõige korralikum panus eurotsooni rahanduspoliitikasse,» rääkis Ligi ETV saates «Terevisioon», vahendas ERR Uudised.

–  taevane arm – milline soovunelm – Eesti lasti eurotsooni poliitkokkuleppe alusel  ilma hindade jätkusuutlikkuse kriteeriumit täitmata, Leedu liitumine 2007 selle alamkriteeriumi mittetäitmise pärast võeti rajalt maha (minister Ligi ise teab seda väga hästi nagu sedagi et ta populistlikult kehkenpüksitseb – viimast on meie eliidi kohta isegi The Economist vihjanud), kas nii pääseb nüüd kohe eliidi eliiti – nüüd kus EL Keskpanga juurde moodustati liikmesriikide finantsriskide seire nõukogu , kus hakkab peatsel mingil määral tegutsema Euroopa Semester (http://www.ft.com/cms/s/0/511bd914-1dce-11e0-badd-00144feab49a.html#axzz1Ao2zJgav)

ja seda kõike lakeerimaks meid suure tõenäosusega lähiaastatel eesootavat  subregionaalset sügavamat periferiseerumist: nii rahvatulukuse regionaalse lõhe, hõivelanguse, rahvuslike varade lekkimise, vaesusriskide tõusu vms järgi, vt nt http://epp.eurostat.ec.europa.eu/tgm/refreshTableAction.do?tab=table&plugin=1&pcode=tsdec100&language=en

vaata lisaks: http://uloennuste.wordpress.com/2011/01/15/arvamus/

Vahur Kraft: “Julgust peaks lisama teadmine, et üheskoos võimalustest kinni haarates on katsumused lahendatavad.” (ÄP 6.I 11)

– taevane arm – on makro-ökonoomikas nn “võimaluskaotuse” mõiste mis tegeleb eriti sellega et kui suur on kaotus kui asjatundmatuses nt “üheskoos” korporatiivselt/korruptsiooniliselt nt rahvuslikult väärast kuid nii võimkonnale ning ka hargmaistele pankadele mugavast võimalusest vastutustundetult turu laiendamiseks kinni haaratakse (nt 2005 Eesti Pank koos Valitsusega haaras suure häma varjus kinni võimalusest hakata kõrge inflatsiooniga eelarvet täitma – tagajärjeks erasektori heausklikult liiglaenamise lõksu meelitanud ja kümned miljardid kaotusi nii rahvuslikele hoiustele kui ka konkurentsivõime vähenemisele ning sotsiaalkapitalile seoses sellega et kõrge inflatsioon lööb kõige kõvemini vaesemaid (mullu reaalpension nt vähenes kõrge toidukaupade  inflatsiooniga tõenäoselt ca 10%)); hr Kraft võiks ikka väga hästi teada et kuivõrd EP poolt levitatud vassingud on rahvuslikke võimaluskaotusi tekitanud eeskätt nt liigeste kärbete takka kiitmisest ning sellega hõive liigse kahandamise seisukohalt, hr oleks võinud vähemalt EP’d tänada et nad mullu on oma kodulehelt vähemasti selle vana “Sõnaraamatu” ära koristanud mis tosina aasta jooksul on olnud nii teadmusvaeguslikult rahvuslikuks häbiplekiks kui ka avaliku majandusteadmuse risustaja ning seega ka valitsuse ja keskpanga/inspektsiooni  ning hargmaiste pankade kahetsusväärselt asjatundmatu “koostöö” mahitaja: eeskätt sellega et hargmaised pangad on siin suures osas käitunud turgu haaravate riski-investoritena, eeskätt nt laenude andmisel vastutustundetult hindanud klientide maksevõimekust (peeglile hingamise meetodil vms :-)) jne.

PS: üks värske asjatundlik populaar-käsitlus lähedatest küsimustest:

http://www.voxeu.org/index.php?q=node%2F5990

    “Hardo Aasmäe: kapitalismi mudeli lõpp on alanud.” (PM.ee 1.I 11)

– taevane arm – mis tähendab teoreetiliselt “mudeli lõpp” – kas mudel on mingi protsess? – kuid kapitalismivastase mäsu algatamiseks selline loosung kulub ehk õlletoa seinale marjaks ära? Kas maailmakuulus entsüklopeediageenius ei mäleta et kes ütles et “kõige vähem viletsam majandussüsteem on kapitalism ” – muidugi peab Keynes’i lugemiseks IQd olema niivõrd et taibata et on evolutsioneerumas mitmeid kapitalismi mudelite tüüpide konstellatsioone – sh sotsiaal-kapitalistlikud heaoluriigi mudelid. Autorit ja kah Arrak’ut tuleb meil siiski tänada selles mõttes et eeskätt nende kirjutised aitavad kõige reljeefsemalt näha meie rahvusliku eliidi praeguse poliit-ökonoomilise teadmusruumi viletsuse kogu sügavust. 

“R. Veideman: Sotsiaalriik Eesti moodi võiks aga olla uueks eesmärgiks.” (PM 4.I 11, lk 2)

– asjatundmatu kehkenpükslus eesti moodi ime-eripärasusega jätkub, hoolimata meie majandusolukorra ime-eripärasest traagilisusest, kusjuures segaseks jääb et kas see eestipärane sotsiaalriik on kapitalistlik või sotsialistlik – ja kui kapitalistlik siis miks mitte Põhjamaiselt heaolulik -nagu oleks majandusteaduslikult ratsionaalne ja vist meie teadmuspubliku hulgas juba ammuilma konsensuslik seisukoht; muide, on tõesti meil kultuuris palju õpetlikku ime-eripärast – antud temaatikas eeskätt vanasõnad.

Järeldussõnu:

Mida bravuurikam valimiskampaania – seda kroonilisem vaegteadmuslik majanduspiin.

Mida suurustlevamad võimkondade soovunelmad publikule pähe määritakse – seda tõkestatum/jõnkslium jätkusuutlikkus.

Meie rahvusliku avaliku poliit-ökonoomilise teadmusruumi  praeguse madala kvaliteedi juures on meie praeguse jätkusuutmatu makro-mehhanismi reformise ratsionaalne meetod eeskätt evolutsioon-analoogiline: eeskätt Põhjalas väljakujunenud edukate heaolumudelite eeskujusid professionaalselt ning tervilikult järgides – seega mitte püüdes kodukootud töökodades-foorumites asjatundmatute isetegevuslaste poolt ositi konstruktiivselt disainida.

Teadmusruumi mehhanismi optimeerimise kontseptioone on käsitletud nt:

Ennuste, Ü. 2008. Synthetic Conceptions of Implementing Mechanisms Design for Public Socio-Economic Information Structure: Illustrative Estonian Examples. Kirch, Aksel; Kerikmäe, Tanel; Talts, Mait (Eds.) Socio-economic and institutional environment: harmonisation in the EU countries of Baltic Sea Rim: a collection of research articles dedicated to the 10th Anniversary of the Institute for European Studies, Tallinn: Tallinn University of Technology, 9 – 39:  http://www.ies.ee/iesp/No4/Ennuste.pdf

Selle järgi meie praeguse mehhansmi peamiseks tõrkeks näib olevat võimalus soodsalt karjääri teha võimkondade huvides avaliku teadmusruumi moonutamisega – eeskätt võimkondade soovunenägudega avalikku teadmusruumi risustades – seda eeskätt valimiskampaaniates ja niimoodi rahvuslikku majandusarenugut  oluliselt jõnksutades.

jaanuar 3, 2011 - Posted by | Uncategorized

2 kommentaari »

  1. Lubage end õnnitleda! See oli üle pika aja jälle üks hea, tasemega, avalikult väljendatud ja õige kirjatükk. Muidugi on kahju vaid ühest- avastama pidin selle FB-st ja seda vaid seoses oma huvidega. Soovitan Teile kuulamiseks eelseisval esmaspäeval, 10.01.11 Nõmme Raadios (see on haigestumise tõttu tehtud erandlik asendussaade!) rahvuslaste pooltunnis jutuks tulevast “Eesti 2030pluss” ümber toimuvast.Head kuulamist!
    Teile aga edu ja jätku majanduslike kõverdiste sirgemaks ja selgemaks vedamisel.

    kommentaar kirjutas Valdo Paddar | jaanuar 8, 2011 | Vasta

  2. tänan – tegin kohe kah seda konspekti selgitavamaks

    ei tea mis kell see saade tõimub

    kommentaar kirjutas Ülo Ennuste | jaanuar 9, 2011 | Vasta


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: