Ülo Ennuste majandusartiklid

Memo

13.II 11

Memo

 Praeguseks saab pea-aegu kindlalt tõsiteaduslikult väita et 2010 meie rahvusliku majanduse potentsiaal/jätkusuutlikkus kahanes ning vähemalt selles mõttes (pikema-ajalises ning aastakeskmiste näitude alusel) kriis jätkus: langes hõive võrreldes eelmise aastaga (ESA 14.II 11 pressiteate järgi 2010 aastakeskmine hõive langes 25 000 eelmise aastaga võrreldes ehk 4,1%, ja potentsiaaliarvutustes on aastakeskmised näidud olulisemad kui sessoonsed-kvartaalsed), samuti vähenes kapitali kogumahutus põhivarase (reaalselt langes juba 2002 tasemele), jätkus investeeringute oluline väljavool (eriti räigelt kukkus mullu rohelisest punasesse maksebilansis muude investeeringute rida), ilmselt jätkus tööjõu oluline väljavool kodumaalt (ametlik statistika selguvat aasta pärast), ilmselt kahanes sotsiaalkapital (nt nii majandusliku ebavõrdsuse kui ka  vaesusriski tõusu alusel, ametliku statistikaga läheb veel aastake või nii aega), ilmselt kahanes sotsiaal-majanduslik teadmusvara (makro-ökonoomiliselt oluline mõjur jätkusuutlikkuse  tõenäosuses) sest avaliku sotsiaal-majandusliku teadmusruumi kvaliteet langes märgatavalt (eeskätt valimispropaganda tõttu selliste politiseeritud dogmade korrutamisega nagu: „kriis on kasulik”, „majandustõus ja inflatsioon on üks-üheses seoses”, „kriisi lahendab tööturg sisemise devalvatsiooniga”, “majandusel polevat enam niipalju inimesi vaja”, “väljusime kriisist kõige edukamalt”, “riigi välisvõlg olevat väike” (tegelikult ainult valitsuse välisvõlg on väike aga sisemajandusel mitte, eriti arvestades solventsi) , “valitsus ei saa midagi teha” (siinkohal tuleb meelde tuletada et arenenud riikides läks kriisiga statism uuesti majanduspoliitikas moodi – valitsused asusid isegi pankasid käendama jne).

Samuti ei tohi silmi sulgeda et 2010 meie rahvuslik majandus jätkuvalt üha sügavamalt kolgastus nii euroala kui ka euroliidu keskmise majandusaktiivsuse taseme suhtes, aga veelgi enam meie põhjanaabrite suhtes (lisaks tööjõu väljavoolule mullu nt tuleb arvestada et soomlase kohta kodumaise kogutulu voog suurenes reaalselt ca 0,5 tuhat eurot – meil aga poole vähem, rootslasega võrreldes kordades vähem, veelgi suurem lõhe tekkis rahvusliku kogutulu võrdluses).

 Selge on et taolise süvakriisi jätkumise põhjusteks ei ole need teise-kolmanda järgu vaegused mida võimuparteide valimisprogrammides ning nende apostlite poolt praegu avalikkusele esiplaanile seatakse: nt et rumalad olla endid lõhki laenanud, valdade arv on liiast, pensionärid laristavad ja ummistavad kultuuriasutusi, alaarenenud töötud ei taipa endale ise tööd anda, automaksud päästaksid olukorra vms.

Hoopis tõsisemad on need märkused mis järjest sagedamini on hakanud meie pihta kõlama nii euroliidu kui tuumikriikide juhtide ja keskpanga poolt kui ka FT ja Economist veergudelt: konkurentsivõimet nõrgendab juba jälle ülemäärane inflatsioon ning asjatundmatu inflatsioonilise konfiskeeriva maksustamispoliitika praktiseerimine, maksusüsteemi ning eelarvesüsteemi puudulik harmoniseeritus ning tasakaalutus (nt majandusliidu kontekstis toetust saava riigi poolt partnerite suhtes kõlvatu ja rahvuslikule majandusele kahjuliku tasakaalutu 0-kasumimaksu põikpäine viljelemine – mis ilmselt võimaldab raskesti läbinähtavaid mahhinatsioone kasumite maksustamata kujul riigist väljakantimiseks eriti mitteresidentide poolt ja nende poolt tarbitud avalike hüvede tarbimise korvamine jätta kohalike kaela; mõttetute valimatute asjatundmatute eelarvekärbete viljelemine ning sellega sisenõudluse oluline kahjustamine ning töötuse süvendamine, vaesustav-konfiskeeriv eramumaa maks, vms), meie majanduseliidi poolt rahvusvaheliselt täheldatud vaeg-makroteadmuslik kehkenpükslus (nt “meie majanduspoliitikast tuleb eeskuju võtta et mitte võlgadesse sattuda ja sotsialismi langeda”, “meil peab majandusmehhanism eripärane olema äpardunud heaolumajndustest”) ja sellega teadmusruumi kvaliteedi kahjustamine koos sellega kaasneva jätkusuutlikkuse tõenäosuse vähendamisega  jne.

 On selge, et sellest keskmise ja pikaajalise majandusarengu suhtes jätkuvast kriisist väljarabelemiseks ning kolgastumise süvenemisest pääsemiseks tuleb uuel valitsusel eeskätt viivitamatult asuda komplekselt kogu praegust äpardlikku majandusmehhanismi teadmuspõhiselt struktuurselt ümberkujundama ja ümber kalibreerima ning harmoniseerima, seejures oluline on ka avaliku sotsiaal-majndusliku teadmusruumi kvaliteedi taastamine.

Kahju muidugi et seniks nt kas-või rahandusministeeriumi väidetavalt sajad ja sajad kõrgepalgalised apoliitilised asjatundjad peavad oma aega veetma teaduslikult mõttetute peibutusprogrammide jahvatamisega – selle asemel et töötada välja meetmeid hõive taastamiseks, tööjõu ja investeeringute väljavoolu takistamiseks, majandusliku ebavõrdsuse ja vasusriski suurenemise talitsemiseks, ja mis eriti oluline – avaliku sotsiaal-majandusliku teadmusruumi edasise risustamise vältimiseks nii valmisprogrammides kui ka massimeedias, sh Eesti Pangale euro-stoonis kõlbliku avaliku seletava leksioni koostamiseks, statistika lünkade körvaldamiseks ning selle kiiruse viimiseks infoajastule.kohaseks.

veebruar 13, 2011 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: