Ülo Ennuste majandusartiklid

Maskeraad

Nagu hullutussärkides maskeraad

Eesti 1989 majandustaseme rahvusvahelise võrdlusanalüüsi puhul on dr Kalev Kukk mäletamisväärivalt kirjutanud (*lk 137):

„Veelgi suurema tinglikkusega tuleb suhtuda kõikvõimalikesse väärtuselistesse järeldustesse, kuivõrd nende lähtealuseks olid ja on ikkagi administratiivselt kehtestatud, s. o. kunstlikult fikseeritud hinnad, kusjuures eelistatud oli töötlev tööstus. Rahvusvahelistes võrdlustes on kasutatav NSV Liidus alles 1980. aastate lõpul rakendatud rahvamajanduse kogutoodangu (GNP) näitaja, ent rublades ja siseturuhindades väljendatuna on seegi infotühi, sest rublal ja dollaril ei olnud taoliste arvestuste jaoks aktsepteeritavat seost, s. t. tegelikku turuhinda (kuni 1990. aastate alguseni ei saanud rubla turukursina käsitleda ka musta turu hinda). Pruukis NSV Liidus 1987. a. hakata ettevõtete sisetururublades väljendatud eksporditulemit mõõtma eksporditud toodangu tegelikust valuutamaksumusest lähtuvalt nn. diferentseeritud valuutakoefitsientide abil, kui taoliste haruti, ettevõtteti ja kaubarühmiti diferentseeritud arvelduskoefitsientide (olemuslikult tootepõhiste valuutakursside) arv hakkas kumulatiivselt kasvama ja ulatus mitme allika järgi 1987. a. lõpus umbes 3000-ni, kusjuures nende väärtus kõikus vahemikus 0,2–6,6.

1989 olnuks Eesti rahvamajanduse kogutoodang  – 4030 rubla  per capita aastalõpu ametliku kursi järgi  – ekvivalentne umbes 6400 dollariga, selleks ajaks sisseviidud nn. turismikursi järgi aga 640 dollariga.

Esimesel juhul paiknenuks Eesti maailma riikide pingereas potentsiaalselt 35.–40. koha piirimail, teisel juhul kuskil 110.–120. koha kandis (NSV Liidu esimesel valuutaoksjonil 3. novembril 1989 kujunes dollari keskmiseks hinnaks 24,3 rubla).

Et adekvaatset võrdlevat hinnangut Eesti rahvamajanduse kogutoodangule (GNP)  resp. sisemajanduse kogutoodangule (GDP), seega ka Eesti nõukoguliku majanduse tegelikule arengutasemele on pea võimatu anda, näitavad ehk kõige ilmekamalt  äärmuseni lahknevad

hinnangud.  Ülehinnangud pärinevad seejuures nii NSV Liidust kui ka läänest. Nõukoguliku ideoloogilise eufooria näiteks on kunagise ENSV Riikliku Plaanikomitee töötaja Bruno Tamre väliseestlastele suunatud sõnad, mille järgi võib Eesti rahvatulult 1 elaniku kohta

„… ennast maailma riikide pingereas paigutada esikümne hulka, edestades tööstuslikult kõrgeltarenenud maid nagu Inglismaa, Norra, Soome”.”

Taevane arm – võib selle peale hüüda võhik rahvusvahelistes sotsiaal-majanduslikes võrdlustes ning ilmselt vaikselt veel juurde mõelda et kas sellised võrdlejad ei oleks pidanud hullusärkides olema ning ega Eurostati andmetel küll enam sellist tsirkust ei saa korraldada nagu Eesti edestaks Inglismaad või midagi taolist.

Kuid märkimisväärselt on dr Kukk teksti pikkinud väite „olid ja on ikkagi” st ikkagi on igasugused absurdsused võimalikud nt:

a)     hiljutises kõigile teatud-tuntud inimarengu aruande kokkuvõtvas osas on kahe kümnendi arengu kohta oluliseks peetud just esitada joonis tänavuse esimese kvartali rahvuslike kogutoodangute juurdekasvutempode kohta EL liikmesriigiti – ja võib kihla vedada et sealt jääb vähemalt alla dr kraadiga lugejale mulje et meie ei ole mitte ainult inglastest ees vaid kogu euroliidust kaugel ees. Tõsi küll et siin ideoloogiliselt õigustatud silmamoonutus ei ole otseselt tingitud mingitest administratiivselt fikseeritud valuutakurssidest – kuivõrd sellest et mida madalam on rahvuslik majandustase seda kõrgem tuleb kasvutempo (ceteris paribus) kuid kaudselt nii pika perioodi jooksul ikkagi ka meie kõrgem inflatsioon ehk kohati isegi särgi pilgeni täispuhumine moonutab/hullutab võrdluspilti tõsiteaduslikus mõttes (kui just referentsaasta ei ole pärit üheksakümnendate algusest, ja seda see ei ole)

b)    kuid ühest meie äsjasest rahvusvahelisest tipp-teavikust (**lk 59-84) liikmesriikide sotsiaalolukorra kohta selgub et meie kuulume inglastega samasse rühma ja üldsegi mitte kõvasti viletsamasse Läti-Leedu-Bulgaaria klastrisse millega meil lähemad näidud (Rumeenia on millegipärast kah sellest klastrist välja tõusnud). Siinkohal on küll poliitilis-ideoloogiline kübaratrikk suures osas vist saavutatud sellega et Eurostatis on tõesti siiani kasutusel üks fiktiivne administratiivne valuuta PPS (lisaks jooksev- ja püsi-eurodele ning turgude vääringukurssidele, inflatsioonile jne, muide algselt nii  sada aastat tagasi või nii tuli PPP kasutusele vääringukursside korrigeerimiseks, muide euro-alal on üks vääring) mille abil saab imaginaarselt viletsamate liikmesriikide olukorda leevendada/maskeerida ja vastupidi ja seda ka euro-ala sees.

(*)  „ Valge raamat: Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940-1991”. Tallinn 2005.                 http://tallinn.ester.ee/search*est/X?SEARCH=valge+raamat+eesti+rahva+kaotustest+2005&searchscope=7&SUBMIT=OTSI

(**) “Baltic Journal of European StudiesVol. 1, No. 2  September 2011 (http://www.ies.ee/iesp/No10/bjes_no10.pdf)   

september 21, 2011 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: