Ülo Ennuste majandusartiklid

Jätkusuutmatuse loogika

Jätkusuutmatuse loogika: Urmas Varblane, Taavi Laur: Eesti teel toetussõltuvusse (EPL 12. jaanuar 2012 02:17)

Jätkusuutmatuse loogika on väga huvitav sest see on täielikus majandusteoreetilises vastuolus nii ELi lähema- ja  keskmise-ajalise suunitlustega ELi makroarengu edasisel koordineerimisel ja reformimisel (nt juba jõustunud Euroopa Semestri mehhanismi abil (eeskätt toetuste ning trahvidega ja seda nii rahaliselt kui moraalselt)) kui ka vastuolus suundumustega tsiviliseeritud  maailmas laiemalt (nt kui ainult kiigata praegust Davos’i Foorumi programmi ning publikut).

Samas on paratamatu jätkusuutmatuse loogikal/kontseptsioonil tugev imaginaarne poliitiline mugavuskonjunktuuri dimensioon olemas – nimelt saab selle abil hõlpsasti õigustada perifeeriariikide võimurite mistahes äpardpoliitikaga ning mehhanismidega põhjustatud süvakriise ning muid rahvuslikke majanduslikke ning sotsiaalseid vaegusi – kui fataalseid paratamatuseid ja seda kah maailma „parimate“ võimurite kõige „arukamate“ poliitikate puhul.

Selleks on ilmselt loogika/kontseptsioon vaja rajada eeskätt järgmistele libapostulaatidele:

a)     „vanad heaoluriigid riigid“ (nt ka Põhjalas) on stagneerunud ja sotsiaalsed ning peavad jätkusuutliku heaolu kursilt lahkuma ning kärpimisele ning maksude vähendamisele suunduma sest „Euroopa kui tervik on kaotanud töövõime ja tõhususe.“ – seda kõike eeskätt „pahaoluriikide“ (suur majanduslik ebavõrdsus, tööjõu väljaränne, kapitalide väljavool, kõrge inflatsioon, kõrged tööjõumaksud, kõlvatult madalad kapitalimaksud jne) eeskujul

b)    „Toetustel baseeruv ettevõtlus ei ole jätkusuutlik. Euroopa ühine eelarve on mineviku majandust säilitav eelarve, … Kui Euroopas ükskord struktuurireformide (tööturg, sotsiaalsüsteem, investeeringud uue teadmuse loomisse, tegeliku ühtse siseturu loomine jne) asjus kokkuleppele jõutakse – ja tahaks väga loota, et see juhtub –, tähendab see nii olulist kulude kärpimist kui ka otseste subsiidiumide vähendamist.“ – järelikult jätkusuutlikkuse taotlemine on mõttetu sest see tähendaks ikkagi olulist kärpimist ning toetuste vähendamist – seega praeguse euroliidu konvergentsi kontseptsiooni likvideerimist (perifeeriariikide järeleaitamisest loobumist).

 

NB: postulaatides vaadatakse poliitmugavalt täiesti mööda võimalusest et ääremaades  „toetustel baseeruv ettevõtlus ei ole jätkusuutlik“ selle tõttu et seal on nt jõustatud poliitmugavusest ning rahvuslikust makroökonoomilisest vaegteadmusest nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt täiesti vastutustundetult ja libateaduslikult täiesti ebakvaliteetne majandusmehhanism – et sellise mehhanismi puhul pole ääremaal isegi lõpmatute toetuste puhul mingeid heaolu lootuseid sest toetused lihtsalt kõlvatult kanditakse kodumaisest majandusest välja. Muide äsja EL regulatsioonina jõustunud Euroopa Semestri mehhanism on mõeldud taoliste hädade tohterdamiseks.

Tõsiteaduslikult on väide „Euroopa kui tervik on kaotanud töövõime ja tõhususe.“ täiesti mõttetu ja lõhnab ilmselt autorite mania grandiosa järele.

jaanuar 13, 2012 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: