Ülo Ennuste majandusartiklid

Ühe kirjutise loogikast

Visand 19.II 12

Ühe kirjutise loogikast: „Ekspert riigikogus: me ei vaja ACTAt, vaid autoriõiguse reformi“ (Postimees.ee 17.02.2012 18:05) P. Mõtsküla, autoriõiguse asjatundja)

Kirjutise ühest lõigust loeme:

„Lubage mul tuua üks näide. Karistusseadustiku § 222 näeb teose reprodutseerimise eest levitamise eesmärgil ilma teose autori või tema õiguste valdaja loata ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.

Autoriõiguse seaduse §de 6 ja 7 kohaselt tekib autoriõigus teosele selle loomisega, kusjuures teose eesmärk, väärtus, konkreetne väljendusvorm ega fikseerimise viis ei saa olla aluseks autoriõiguse mittetunnustamisele.

Ma palun nüüd käega märku anda kõigil neil, kes on saanud iga nende poolt edasi saadetud e-kirja autorilt loa tema teose reprodutseerimiseks levitamise eesmärgil. (ühtki kätt ei tõusnud)

Absurdne? Minu arvates samuti.“

Selle lõigu loogika kohta niipaljukest:

A)    Eksperdi käsitluses näib e-kiri kuuluvat „teoste hulka“ – seda et nt puhtalt mehhaanilise vaimse/informatsioonilise tegevuse produkti lugeda loomingute hulka – selle formaliseerimiseks peame kasutama mitteklassikalist hägusloogikat (ingl fuzzy) mis sisaldab nn kuuluvusmäära mõistet (teadusloogika seisukohalt Popper’i järgi taoline määr on mõttetu – see on suuresti subjektiivne mõiste ja seega võimaldab genereerida subjektiivselt soovitavaid väiteid (selge et maksuameti poolt saadetud e-kiri kuulub taieste hulka pea-aegu 0-määraga kuid formaalselt on kõik korras ja mingit absurdi pole – kuigi tekitab seadusaugu teoste varastamiseks)

B)    Lõigust näib et karistusseadustikus (2002) „vargus“ on samuti subjektiivsust sisaldav omapärane hägusloogiline mõiste sest a) ei ole rakendatav kõikide varade kohta (ainult vallasasjad kusjuures ainult ainelised asjad ja seega mitte nt heliteose kohta omapäraselt: “199 – sätestab et vargus ainult siis kui  3) teo objektiks on suure teadusliku, kultuuri- või ajalooväärtusega ese –  kui kui pole suurt väärtust siis võib varastada) ning b) näib et meil loomingulise eseme kohta rakendub varastamise mõiste ainult siis kui sellel on suur kunstiline väärtus (subjektiivne) on kuidagi hägusalt tuvastatud.

Kuigi nii on formaalselt kõik korras on praegune karistusseadustik ilmselt vääralt riives rahvusvaheliselt tunnustatud autoriõiguste seadustega ning mis veelgi hullem – näib andvat soodustavaid vihjeid vähema väärtusega intellektuaalse vara varastamiseks.

PS:

Näib et ratsionaalne/klassikaline/objektiive/teaduslik  loogika ja seadusandlus ning karistusseadustik eriti  on kergesti konflikti sattuvad: nt Kurt Gödel’ile  kolmekümnendatel USA kodakondsuse omistamise käigus ta tõestas asjatundlikule kohtunikule et USA Konstitutsioon on vigane klassikalise loogika seisukohalt ja võib riigi viia nt fašismi; nii ka näib et meie (2002) karistusseadustik samuti ja seda ka meie okupatsiooniaegsed mitmedki seadused nt : auto ei olnud varastatav vaid ainult ära-aetav; õhukeste seintega Imanta heliloojate majas olla okupatsiooni ajal olnud pidevalt riiud kaine mõistuse alusel et kes kelle tagant helindeid varastanud (läbi seina kuuldudule registreeris enda autorluse) ja ei nimetanud seda tegevust juriidiliselt hägustavalt omastamiseks.

On väidetud et Stalin’ismi omapärane loogika mis viis genotsiidini on formaalselt vastuoludeta modelleeritav hägusloogika abil (sisaldab subjektiivsust) ning seega ei maksa unustada et meil pool sajandit õpetati ainult Stalin’istlikku õigusteadust (väidetavalt mitteratsionaalset ehk ei õpetatud juristidele sisuliselt mitte midagi) ja seega täiesti mõistetav et nt veel meie (2002) seaduse sätete järgi tulenevad siiani sellised sisuliselt absurdsed mõttekäigud nagu Riigikoogus olla hiljuti kõlanud:

„Teiseks näitavat lepinguga (ACTA, üe)  liitumine seda, et me ei toeta intellektuaalomandi vargust ja võltsingutega kauplemist. Karistusseadustiku § 199 kohaselt on vargus võõra vallasasja (sic! mitte vara/omandi, üe) äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil.

TsÜS §st 49 võime lugeda, et asi on kehaline ese. Kuna varastada saab ainult asju, intellektuaalomand aga pole asi (saab ikka asi kah olla, üe), vaid kehatu õiguste kogum (ehk vara/omand, üe) ei ole selle varastamine juba põhimõtteliselt võimalik.“

Jääb lisada et hägusloogika järgi on Eestis põhimõtteliselt võimalik      vähesema väärtusega intellektuaalomandit ainult omastada (nii et kes varastamisest räägib on kiviaegne)  ja osta – ning põhimõtteliselt mitte varastada.

Ning ostmisel õiglase hinna määramise põhimõtete väljatöötamiseks on mõned meie Markx’istlikud poliitökonoomid (kah ratsionaalset majandusteadust meil pool sajandit ei õpetatud ja väidetalt praegugi seda tehakse meil vist pooles ulatuses) juba  oma abi pakkunud vist kohe kogu globaliseeruva kaubanduse ulatuses – ning loodame et mõned meie juristid panevad samas mastaabis õla alla ning paika ka selle et intellektuaalomandi varastamine on globaalselt absurd kuna see ei ole paragraaf 199 järgi põhimõtteliselt võimalik.

veebruar 19, 2012 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: