Ülo Ennuste majandusartiklid

Sine ira et studio

 Sine ira et studio: Riigijuhtide Eesti sünnipäevakõnedest poliit-ökonoomika dimensioonides

Kui poliittehnoloogia koordinaadil olid ilmselt saavutet väga head ja head tasemed (sellise sündmuse standardites ja vähemalt subjektiivses spektris) – siis makroökonoomika dimensioonis ja objektiivselt olid sõnumid kahetsusväärselt hägustavad ning teadmusvildakad rahvusliku majanduse jätkusuutmatuse poole kohe mõlemas pidukõnes.

Tõepoolest – võtame näiteks maksuküsimused millede riivamine on poliitiliselt ilmselt tähelepanuväärne populistlik saavutus aga see toimus tõsiteaduslikult mõeldes ikkagi väga ähmaselt ja hägusloogiliselt nt:

„Maksukoorem on valik. Valija valik. Nüüd aga tuleks küsida endalt, oma vanematelt, oma naabrilt, kas ollakse valmis ise kõrgemaid makse maksma, koos kõige sellega, mida selline otsus endas kätkeb.

Mina ei saa ette kirjutada, milline on õigem valik. Veelkord, see on valija valik. Seni aga ütlen, et ärgem süüdistagem riiki, et tal puudub võluvits, millega rahuldada kõikide soove olemasolevate vahenditega.“

Taevane arm – kas eetilised riigijuhid ei peaks siiski juhtima valijate tähelepanu sellele et mis ohte kätkeb endas majanduspoliitika kus riik jätab nt kasumid maksustamata: nt EP statistikas mullu voolas Eestist bruto välja ca 3,5 miljardit eurot „investeeringuid“ (üle poole eelarve mahust, kordades rohkem euroliidu toetustest ning mis veelgi tähtsam on see et mida näidatakse GDP statistikas investeeringutena ei puugi üldse olla kodumaine investeering) ja seda suures osas maksustamata.

Ja mis veelgi naljakam väide on see kurb seik et see olevatki justkui  teadlikult ja objektiivselt „valija valik“ (makroökonoomiliselt on see 0-valik poliittehnoloogiliselt manipuleeritud dis-funktsionaalne väärvalik et kasumite produtseerimisega seotud mitmed avalikud kulutused kanditakse töövõtjate kanda ning majanduslikku ebavõrdsust veelgi varjatumalt suurendades sest nii saab tulusid varjata jaotamata kasumi sisse).

Muidugi on mikrotasemel väga armas soovitada ka vanematelt küsida et kas nad sooviksid maksutõusu. Kuid isamaaline riigimees peaks teadma et PSi järgi selgesõnaliselt maksuküsimused ei käi referendumi alla ning seega mõtte järgi ei peaks neid ka valimisplatvormides esitama (tõepoolest vastava kvalifikatsiooniga makroökonoomika spetsialist nende küsimuste alal võib meie elektoraadist sõrmedel kokku arvata). Aga mis puutub vanematesse siis nendel on niigi kaelas suhteliselt väga kõrge efektiivne konfiskeeriv inflatsioonimaks sest nt mullu nii toit kui küte tõusid kordades üle ametliku inflatsiooni ning see kõrgem efektiivne inflatsioon sööb ka nende hoiuseid.

See on muidugi õigesti öeldud et ei ole Presidendi asi öelda et missugune on optimaalne maksusüsteem (see on asjakohaste tippteadlaste instituutide esoteeriline asi) kuid seda peaks siiski ütlema et millised maksusüsteemid oleks PSiga räiges õiguslikus riives: nt vara konfiskeerivad maksud nagu maamaks ja inflatsioonimaks (inflatsioon üle hoiuse intressi), maksud mis suurendavad majanduslikku ebavõrdsust ehk regresseeruvad jne. Mis veelgi olulisem on et pidukõnes oleks sobilik olnud vihjata et kui maalilised ja kaunilt rohelised on inglise maastikud ja pargid sest isegi Raudne Leedi ei suutnud maamaksu jõustada ja pilti slummistada.

Või:

„Kui rahvas leiab, et hoopis maksude tõstmine aitab Eesti probleeme lahendada, siis annab ta selleks Riigikogu valimise kaudu mandaadi. Ja seda valikut tuleb poliitikutel austada ja järgida. Praegusel valitsusel eelkirjeldatud sammude astumiseks rahva mandaati ei ole.“

Taevane arm – kriis andis automaatselt valitsusele selle mandaadi PS järgi ja valitsus seda ka korduvalt kasutas. Kahjuks küll ilmselt asjatundmatult: liigsed kärped kodumaise nõudluse anomaalse vähendamisega, ülepeakaela inflatsiooniga liialdamine (mida millegipärast reitingagentuurid ei märka) nt käibemaksude tõstmisega.

Kahetsusväärsed on jällegi ka mitmed äpardvihjed liikmesriikidega võrdlemisel nt:

„Lõuna-Euroopa poole vaadates näeme, kuidas sotsiaalkulutuste katmine laenurahaga ja võlgade maksmise edasilükkamine järgnevatele põlvkondadele lõpeb krahhiga.

Aga need, kes laenasid raha, et meeldida valijaile ja saada tagasi valituks, kes meeldimiseks kehtestasid 13. ja 14. kuupalga või viisid pensioniea peaaegu alla keskea, oli väga populaarsed valitsused. Sellise populaarsuse nimel ei saa riiki hukatusse juhtida.“

Juba sellest tekstist on selgemalt selge et laenuraha ei kasutatud sotsiaalkulutusteks sest Kreekas majanduslik ebavõrdsus on barbaarselt kõrge isegi ametlike näitude järgi ja mingist valitsuse populaarsusest ei saa üldsegi siis rääkida ei Lõuna ega Põhja poole vaadates.

Ametlikult on küll meie ebavõrdsus leebem kuid reaalselt võib selles kahelda sest nt meie rikkad saavad meil osa oma tulusid maksustamatult ametlikult peita jaotamata kasumitesse, nende efektiivne inflatsioon on madalam vaeste omast ja need asjaolud ametlikes indeksites ei peegeldu. Muide FT järgi Kreekas nõutavat parlamendiliikmete tagasi astumist kes tegelevad suurte summade saatmisega välismaale.

Või:

„2012. aastal ma ei ütleks, et kui see on kriis, siis ainult sellises kriisis ma elada tahaksingi. Sellises kriisis nagu praegu ei tahaks keegi meist elada – kui oleks paremat valida. Paraku ei saa me välistada, et üleeuroopaline või isegi üleilmne majanduskriis võib osutuda sügavamaks ja kestvamaks kui seni üleelatu. Me ei saa välistada, et erakorralisest kriisist võib saada tavaline seisund. Normaalsus on alati suhteline.

Võib-olla mõistavad paljud alles nüüd, kui hea oli elada 2007. aastal. Just tol ajal esitasin hiljem parafraseerimist leidnud mõtte kriisist. Ma ei saanud kuidagi kriisiks nimetada olukorda, mida iseloomustas 7,5-protsendine majanduskasv ja peaaegu olematu tööpuudus.“

Eesti kõrgete majanduskasvu tempodega tuleks vastutustundlikul riigijuhil eriti rahvusvahelistes võrdlustes madalat profiili hoida: põhiliselt tulenevad need jagatise matemaatilisest veidrusest et suhteliselt madala majandusaktiivsuse juures tempo osutub illusoorselt kõrgeks (nt meie 7,5% on absoluutarvestuses võrdne soomlaste 2%-ga või nii). Ja muide juba siis oli inflatsioon kordades kõrgem normaalsest kuulutades peatset langust konkurentsivõime vähenemise tõttu ning eurole ülemineku viibimist aastateks üle optimaalse aja.

Ning just 2007 teisest poolest hakkas Eesti GDP pc (kodumaine kogutoodang elaniku kohta) tase rohkem ja rohkem maha jääma euroliidu keskmisest (ja seda meie valitsuse nn konvergentsi-programmide dokumentide põhjal ja seda isegi poliitpopulistlikus PPS valuuta-arvestuses mis  tõstab perifeeriariikide taset ja madaldab tuumikriikide taset) ning see mahajäämus on muutunud praeguseks trendiks ning seda vaatamata olulistele ELi grantidele – seega üheks ilmseks jätkusuutmatuse tunnuseks praeguse majanduspoliitika  jätkumisel.

Muide ka Eesti GDP pc maht pole kvaliteedilt hästi võrreldav riikidega kus pikemal perioodil on inflatsioon olnud talitsetud piirides sest lõpuks ikka kõrgemat inflalufti imbub sisse;  ja kus riikides GDP struktuur on kvaliteetne (tootmise struktuurilt: kõrgtehnoloogiline toodang versus nt transiiditeenindamine ning nt “resisaatjate toodang”; või tulude poolelt nt õpetajate ja arstide ning inseneride/teadlaste palgad versus poliitikute, müügimeeste palgad ning spekulantide sissetulekud ning rääkimata nt hargmaiste arvevabrikute kasumitest mis tõstavad küll GDP mahtu kuid nagu põhk ja sõklad sest kanditakse siit välja jne). Vähem populistlikult tuleks võrdlustes GDP asemel opereerida kodumaiselt kasutatava NNI (rahvuslik puhastulu) näitudega (nt meie NNI  ja GDP suhe 0,8 aga soome oma 0,9).

Jätkusuutlikuse mõttes ei ole ka töötus mingi trumpnäit (nt nad on läinud Iirimaale kalkuneid kitkuma vms) vaid olulisem on hõive stabiilsus (nt masus hõive Saksamaal ei langenud meil aga ei ole lähi- tulevikuski näha masueelsel tasemele tagasijõudmist).

Makroökonoomiliselt tõepäraselt kõlas üldine väide et kriisi peamiseks põhjuseks oli/on äpardlik rahanduspoliitika. Siia tahaks vaid üksikasjastavalt lisada et eeskätt ebakvaliteetne tulumaksupoliitika mis nt viisa Kreeka barbaarsesse ebavõrdsusesse ning tegi pangandustegelased vastutustundetult jälkrikkaks, rahaturgudel tehingumaksude puudumine mis tingib liigselt turgude kõigutamist, panganduses vastustundetu “innovatsioonitoodete” kasutuselevõtt, tööjõumaksude ning inflatsioonimaksudega liialdamine selleks et kompenseerida eeskätt tulude/kasumite/luksuse vaegmaksustamist – teadagi milliste kihtide ja klikede huvides.

Makroökonoomiliselt kerge näha et meil anomaalselt sügava kriisi oluliste regressorite hulka kuulusid makroökonoomiline hägus-vaegteadmus kõrgemate asjaliste hulgas ning tohutu hämamine valimisplatvormides ja peale seda eriti à la et ei valitsus ega EP ei saa mitte midagi teha inflatsiooni talitsemiseks (ometi Maastrichti kriteeriumide järgi see on elementaarne tegevus), et EP on kõik mis võimalik teinud hargmaiste pankade turuhaaramise poliitikate tsiviliseerimiseks, et riik ei tohi võlakirju emiteerida (parem jätta viletsmajandus lastelastele päranduseks) jne.

Kas mitte ka nendest küsimustest ei peaks asjatundmisel riigijuhid igal võimalusel kõnelema – ja ikka teaduslikust makroteoreetilisest vaatevinklist ning autoriteete osundades ja seda isegi riigi sünnipäeva tipppeokõnede formaadis ja mitte niivõrd sellest et kuivõrd häma väsitab – eriti arvestades et neid kõnesid arutatakse peamiselt järgnevatel argipäevadel.

veebruar 26, 2012 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: