Ülo Ennuste majandusartiklid

koer ei räägi kassiga

Miks poliitikud ei räägi teadlastega ja vastupidi

Tänuväärselt on Alar Karis selle teema oma värskes essees* kohalikel aktuaalsetel näidetel arutlusele võtnud:

a)      Kõigepealt paistab esseest ühiskonnateaduste rakursist silma et: „Nii peaks poliitik teadma, et korrelatsioon ei tähenda veel põhjuslikkust, et eristada tuleb ebaolulisust ja mõju puudumist, et ükski mõõtmine ei ole täpne ja et kallutatus on sage nähtus andmete interpreteerimisel. … Teatavasti on teadusele loomuomane ebamäärasus. Mitte kõikidele küsimustele ei vastata sajaprotsendilise kindlusega ning mitmedki laialt levinud teoreetilised seisukohad võivad osutuda uute tõendite ilmnemisel vääraks.“ – kommenteerimiseks:
1) vastutustundeline poliitik peaks tõesti teadma et mitte iga (sic!) korrelatsioon ei tähenda põhjuslikkust – kuid vähemalt sotsiaalteadustes nn Granger’i korrelatsioon** peaaegu kindlasti seda tähendab 2) et kuna ükski mõõtmine ei ole täpne siis tuleb iga teadusmõõtmine varustada veahinnanguga 3) kallutatust andmete interpreteerimisel tuleb hinnata eeskätt vastava interpreteerija nii  erialase reputatsiooni/kompetentsi kui ka moraaliriski/petislikkuse  määra arvestamisega komplekselt*** 3) teadusele „loomuomane ebamäärasus“ on teaduse privileeg ning taolise määramatuse mõõtmine  võimaldab teadusloogiliselt hinnata nt poliitikatega ning seadustega seotud riskide rahvuslikku olulisust  – mida vastutustundelistel/mittepopulistlikel poliitikutel on kohustuslik avalikkusele teavitada**** 4) et „laialt levinud teoreetilised seisukohad“ millede alusel demokraatia töötab on reeglina alati vananenud (nagu nt Friedman’ism või Keynes’lus jne) ning seega ratsionaalsed poliitikad ning sotsiaalsete küberneetiliste mehhanismide disainid peavad olema alati adaptiivsed/Bayes’likud – seda nii Krugman’i kui ka Phelps’i järgi (nt mitte nagu Karis essees eksitavalt väidab et Nabala kaitseala rajamise algustamisel oleks justkui ette teadmatult pidanud juba RB võimaliku projekteerimisega arvestama jne).

b)      „Kuigi jah, ka autorid (sic! mõistame siinkohal nende all tõsiteadlasi, üe), ise väidavad, et nad ei ole nii naiivsed, et arvata, nagu hakkaksid artiklile kohe järgnema paremad poliitilised otsused.“ – tõepoolest – nt parajasti rahvusvaheliselt tunnustatumad majandusteadlased (nt Phelps, Krugman, Piketty, … ) vastavate suurte mudelite poliitsektorites rõhutavad üha enam poliitjuhtide-magnaatide moraaliriskide ning arrogantsi hierarhiate probleeme – ning – seejuures ühaenam räägivad vaimusilmas ning viitavad üha rohkem kirjandusklassikuid kui poliitikuid: Piketty (2014) nt osundab rohkem Balzac’ile kui nt mõnele prantsuse poliitikule ja viitamata ei jää isegi Alexei Tolstoy tegelane kes rikastub mõrvarina – ning samas Piketty oma tõsiteaduslikke maksusüsteemi globaalseid reformiettepanekuid riigijuhtidele nimetab elutargalt „kasulikeks utoopiateks“ – seega need Karis’e kassid näikse praeguses demokraatia tüübis evolutsioneeruvat järjest rohkem tummade siilide ning vähenähtavate öökullide suunas – nii globaalselt kui ka vist lokaalselt (nagu Hayek’i koolkonnas tavaks teadlasi tüpiseerida).

c)  „Kuigi teadlased ja poliitikud süüdistavad üksteist ühelt poolt ülbuses ja teiselt poolt elukauguses, ei tähenda see, et teadlane on kuidagi eriline või et poliitik on tingimata rumal ja laisk, lihtsalt eri osapooltel on erinevad oskused. Nii on poliitikutel oskusi, mis üldjuhul teadlastel on vajaka või puuduvad hoopiski.“ – siinkohal küll lubage kahelda sest parajasti meil jõustatud partokraatliku demokraatia tüübis on poliitik sõltuv ja olgu tema teadmised kui head tahes – poliitik ei tohi lõpuni kasutada sõltumatut teadusloogikat. Nt parajasti on teaduses valdav Karl Popper’i falsifitseerimisprintsiibil põhinev loogika mis ei lähtu nt mingi lause tõesuse kinnitamiseks täiendavate toetavate argumentide hägusloogilisest produtseerimisest –  vaid küsib kõigepealt kas on üldse lause mõttekus rangelt loogiliselt võimalik (ise pean seda meetodit klassikalise reductio ad absurdum  printsiibi üheks arenduseks nagu seda on ka null-hüpoteesi meetod – kuid katsu sa poliitikas absurdsust mainida),

Nt peaministri omaaegne lause „Mis kriis, Ma ei näe kuskil mingit kriisi“ – mis poliitiliselt osutus lausujale väga efektiivseks on teadusloogiliselt absurdne hägusloogika ning aitas rahvusliku majanduse kriisi libiseda anomaalsesse sügavusse vähemalt subregionaalselt ELi kontekstis. Või nt arvukate sõltumatute rahvusvaheliselt tunnustet teadlaste teoreetiliselt põhjendatud väidetel meil praegu rahvuslikult kõige olulisemad narratiivid oleks seotud nii tööjõu kui ka kapitali pagemisega – kuid poliitiliselt/administratiivselt  nendest nähtustest ning nende põhjustest rääkimine räige poliithaukumisega summutatakse naljakal moel partokraatlikult unisoonis ning isegi vastav riiklik statistika administratiivselt hägustatakse: nt siiani pole meil avaldatud 2013 statistikat majandusliku ebavõrdsuse indikaatorite kohta (nt Soomes 2013 ametliku statistika järgi langes) – ning isegi neid probleeme teaduslikult käsitlevaid rahvusvahelisi tippteadlsi/Nobeliste kes ka ELi Komisjoni poolt respekteeritud – tembeldatakse meil sõltuva eliidi poolt asjatundmatuteks – seda nii meie poliitikute kui ka magnaatide poolt – sõltuvatest analüütikutest/“teadlastest“ rääkimata.

Muidugi on ka teadlaste hulgas hägusloogikasse langejaid – niiet kõik kassid ei püüa hiiri nagu kõik koerad ei ole puudlid – ehk taoline mänglev animaalne mudel ei ole kaugeltki adekvaatne niivõrd keeruka sotsiaalprobleemi tõsiseks käsitlemiseks.

d)   Sotsiaal küberneetiliselt kõige suuremaid küsitavusi tekitab selles Karis’e tekstis aga ilmselt paljudele sõltumatutele teadlastele lause: „Küll aga oleks ministeeriumidesse vaja kraadiga inimesi, kes peavad üht või teist otsust ette valmistama. Eeskujuks võiks siin olla Eesti Pank, kus teaduskraadiga inimeste palkamine on tavapärane.“ – taevane arm 1) kuid kas EP ei ole tavapäraselt teadlasi äkki selleks palganud et teadlasekraadide varjus saab kõige süütuma näoga valitsusetruud poupulismihäma produtseerida ning publiku tähelepanu asendusteemadele sihistada. Nt EP maksebilansi statistika 2014 Q1 järgi on rahvuslikult ühes kõige põletavamas küsimuses nagu investeeringute väljaslikerdamine kodumaisest majandusest (eeskätt kõlvatu 0-kasumimaksu ärgitusel) järjekordselt erakordses suures mahus fikseeritud – kuid EP teaduskraadiga tegelased on sellest järjekordselt kahetsusväärsest ilmingust aastaid ja aastaid delikaatselt mööda vaadanud või piirdunud leheküljelise-paari formaalse teadustühise hämaloogilise kommentaari lisamisega nagu see just nt 2014 Q1 puhul nii oligi. Sest antud juhul tegemist ei ole mitte ainult kehtiva majandussüsteemi käpardlusega vaid ka kogu kehtiva partokraatliku poliit/valitsus süsteemi/mehhanismi asjatundmatu teadustühise disaini poolt kokku keeratud käkiga – seega parem on EP teadlastel lasta sellest kaasusest sisuliselt mööda vaadata ning tegelda asendusteemadega: nagu et palkade tõus tootmissfääris on liiga kiire võrreldes tööviljakuse tõusuga ja las kodumaine tööjõud parem jookseks väljamaale kõrgema palga järele – et peaasi et siin paberi peal mingid inflatsiooninäidud parajasti ei tõuseks. Seejuures sageli ka metoodiliselt hämavalt sest nt palkade tõusu mõõdavad nad seal sageli jooksevhindades aga samas tööviljakuse tõusu mittevõrreldavates fikseeritud hindades jne ning muideks taolisi väärkaasuseid võib lausa hulgaliselt EPst leida nagu nt eurole ülemineku optimaalse aja mahamagamine koos sellega kaanevate rahvuslike majanduskaotustega 2) hr Karis – ministeeriumites ei ole vaja üksikuid kraadiga inimesi „üht või teist otsust ette valmistama“ – teaduspõhises majandusliidus mis EL teatavasti Lissaboni Agenda järgi on – tuleb liikmesriikide kõik valitsuse/keskpanga majandusotsused nii reguleerimiseks kui ka mehhanismide disainiks sõltumatute (sic!) kollektiivsete teadusuuringutega ette valmistada (nagu selleks EL Komisjon üldiselt sageli head eeskuju annab kasutades selleks ad hoc sõltumatuid (sic!) uurimisgruppe kuhu reeglina värvatakse Nobeliste ning ka vastavaid sõltumatuid (sic!) tippmõttekodasid liikmesriikidest jne).

 

*) Alar Karis „Poliitikutest ja teadlastest ehk Miks koer ei räägi kassiga“ Sirp 12.VI 14

**) TIME SERIES ANALYSIS, COINTEGRATION, AND APPLICATIONS. Nobel Lecture, December 8, 2003 by Clive W.J. Granger

***) http://www.ies.ee/iesp/No4/Ennuste.pdf  – 

koerad/kassid on ka hea populistlik mudel kuid sotsiaalteadustes on kasutuses sageli siilid/rebased mudelid jne ning isegi suured matemaatilised tasakaalumudelid – nii või teisiti – igatahes taolistest kommunikatsiooni protsessidest kujuneb rahvusliku teadmusruumi (rahvuslik folkloor, rahvuslikud teadused, rahvuslik poliitpropaganda, … ) ning selle kvaliteet (nt teadusloogiline v. hägusloogiline) ja sellest omakorda sõltuvalt rahvuslik jätkusuutlikkus – selge see rahvusliku teadmusruumi kvaliteeti kujundavaid küberneetilisi mehhanisme tuleb optimeerida.

****) Üheks suureks erandiks tuleb siin märkida poliitikut ja äritegelast D.Ramsfeld’i kes on väitnud et poliitikul tuleb ilmutatud kujul silmas pidada teadmuse määramatuseid ning riske umbes järgmises spektris: teatud teadmused, teatud teadmatused, teadmatud teadmused ja teadmatud teadmatused.

juuni 15, 2014 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: