Ülo Ennuste majandusartiklid

Üks osaline arvamus info- ja teadmus-teoreetiliselt

Saat (Meel), Mari (2015) “Matused ja laulupeod” Petrone Print (autor omab teaduskraadi süsteemse stohhastilise  prognoosimise alal) – teksti struktuurist informatsiooniteoreetiliselt

Moto: „Hiljem, tööl meeldisid mulle väga stohhastilise prognoosimise mudelid … aga intuitsioon ei tugine ainult teadmistele ja kogemustele, vaid millelegi veel, sisetundele, millele siinilmas seletust ei ole …“

Mari Saat (2015 lk32)

Kuigi tekstide pealkiri oleks võinud ka olla nt „Mari ootamatute imedemaal“ ei ole see lasteraamat nagu „Alice imedemaal“ (autor matemaatik): metamatemaatilises ning formaliseeritud loogika mõttes Alice toimetab üldiselt imaginaarses ruumis ilma reaalse ajalise teljeta (kus formaliseeritud mudeli transformatsioonides nt eksisteerib operaator „ruutjuur miinus ühest“) ja ilma inforiskideta – mis on intuitiivselt arusaamatu ja seega tekst ei oma otsest sotsiaalset tähendust – samas kui väike lapsemeelne Mari opereerib täiesti reaalses mõõtuvas tõenäosusruumi hierarhilises mänguteoreetilises mudelis strateegitsevate moraaliriskiliste agentidega kes Bayes’liku mudeli puhul saavad ka mingil määral subjektiivseid intuitsioone arvestada – mudelis mis üldiselt intuitiivselt kergesti interpreteeritav (nt kas või ootamatuste mõistes sest tõsi et paljudele inimestele tõenäosusmäär raskesti mõistetav  – kuid see mõõt on lähendatav nt ootamatuste naturaalse sageduse mõistega) – ning seega tekst omab sotsiaalset tähendust isegi kui selles on tegemist on nt ajaliste ekstrapolatsioonidega nt konkreetsel alates 5.III 1953 (Stalin’i surmapäev mil 6-aastane intuitsioonivõimekas nomenklatuurilaps nägi läbi akna Kreutzwaldi tänaval (ilmselt majas kus elas ka Eestiaegne tõenäosusteooria professor Albert Borkvell keda kommunistid vihkasid kui Vabadussõja kangelast ja kelle e.k monograafia tõenäosusteooria (erijuhtum stohhastika teoorias) alal ilmselt põletati veneokupatsiooni ajal välja kõigist avalikest raamatukogudest ning mida pole taastatud) mööduma Pikas Mustas Nahkmantlis nutvat meest) kuni tänapäeva Putin’i intuitsioonilise idiosünkraseerimisega autori poolt (kelle intuitsioon tugineb tohutult suuremale  analüütilisele ruumile (nt teab et paljut  siiski veel ei tea isegi tõenäosuslikult mitte ja et see on seotud riskidega).

Tõepoolest nt: Mari Poolõe Kavaleri raudse eesriide taha põgenemiskatsete oodatavate õnnestumiste tõenäosuste objektiivne kvantifitseerimine a priori oleks olnud ülimalt keeruline – kuid oodatavate sageduste piiritlemine intuitiivselt siiski ilmselt toimus ja lõpuks vist peale vist kahe katse traagilist folkloorilist nurjumist – vist siiski Rootsi tõenäoliselt õnnestus.

Saat on Marile ootamatustena tundunud seigad pannud kaldkirja nt lk 129:„Isa (avalikult tuntud kui puhtalt nomenklatuurne punapoliitik ning punaakadeemik Joosep Saat (vt nt ENE järgi astus terroristlikku NLKPsse (mitte EKPsse nagu EE järgi) 1921 ning haridustee lõpetas 1947 ÜK(b)P KK Kõrgemas Parteikoolis (G. Naan aasta varem) mida KP poolt loeti teaduskraadiga võrdseks ning akadeemiku kohale määramisel tarvilikuks ning piisavaks jne) oli ühele noorele kolleegile viiekümnendate lõpul, üe) vastanud:

 Niikaua, kui sa parteis ei ole, saad sa ise oma kingapaela kinni siduda, aga siis ei saa seda ka enam.“

Taevane arm: see teade (lugedes Mari Saat’i suure tõenäosusega usaldusväärseks (infoteoreetilise mõttes – vt ka Lisa) sest ta on ka TTÜ eetikadotsent) on parajasti uus informatsioon ilmselt kogu eesti rahvale, kuid informatsiooniteoreetiliselt ei pruugi alati rahvuslikke otsustuse kvaliteeti parajasti parandada ning seega sotsiaalselt väärtuslik olla – eriti makrokriiside puhul suurenenud rahvuslikus teadmatuses eriti madalakvaliteedilises poliitpopulistlikult moonutatud rahvuslikus teadmusruumis – kui suuresti enam isegi ei teata ka seda et mida ei teata ning millise väärtusega semantiliselt mingi informatsioon võiks tõenäoselt olla* ning kui üle poole sajandi taguseid kommunismi kuritegusid (**vt pt Inimkaotused) ei mäletata või nendest tingitud rahvuslikke mäluinvaliidistusi (nt rahvuslik Stockholmi sündroom**) ei taheta enam teadustühiselt ning lapsemeelselt pidada märkimisväärseks (nt parajasti teaduskraadita teadusministri poolt).

*) Vt täpsemalt tõsiteaduslikult infoväärtusteoreetiliselt nt:

Galanis, Spyros (2015) „The value of information under unawareness“ – Journal of Economic Theory 157 (2015) 384–396;  

Available online at http://www.sciencedirect.comScienceDirect http://www.elsevier.com/locate/jet

 Abstract

The value of information is examined in a single-agent environment with unawareness. Although the agent has a correct prior about events he is aware of and has a clear understanding of his available actions and payoffs, his unawareness may lead him to commit information processing errors and to behave subop-timally. As a result, the value of information can be negative, contrasting what is true in the standard model with partitional information and no unawareness. We show that the source of the agent’s suboptimal behav-ior is that he misunderstands the information revealed by his varying awareness, treating it asymmetrically.

©2015 Elsevier Inc. Allrightsreserved.

**)  ” Valge raamat: Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940-1991″ (peatoim Vello Salo). Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2005:

http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=8196

http://www.riigikogu.ee/failid/valger.pdf

Muide sellest analüüsist näib et suure tõenäosusega suurküüditamiste ajal EKP KK liikmed olid inimsusvataselt kaastegevad ning lisaks ENE järgi J. Saat oli 1941-62 seal liige ning 1950 kui olid eriti suured repressioonid eestlastest intellektuaalide kallal sai just tema ENE andmetel Lenini Ordeni.

Lisa – mõnest küsitavusest Mari Saat „Matuste ja laulupidude“ pt Tsensuurist lk73:

„Läbiotsimist ei toimunud (isa J.Saat’i kodus, üe) – Stalini aeg oli möödas ja tasapisi suutis isa raamatukogu jälle täiendada. Kõike muidugi tagasi ei saanud. Mina ei arva, et mõni raamat peaks olema keelatud (sic! üe)– „Mein Kampf“ või Stalini teosed –, ma ei usu, et oleks hea kujundada inimest ignorantsuse kaudu. Aga nii see natuke on isegi demokraatlikus ühiskonnas.
Rohkem meie peres tsenseerimist ei toimunud – peaaegu… /…/

Neist hootistest, kaootilistest tsensuurilainetest õppisin, et kõige huvitavamad raamatud on need, mis keelatud. Ja teiseks, raamatupõletamise õhtul vist kogesin – nii mulle tagantjärele tundub – maskeeringu olemust: et raamatu sisu võib säilitada, kui kärpida teda eest ja tagant, võtta ära kaas pealkirja ja autoriga, või veel parem – kleepida uus kaas meelevaldse pealkirjaga. Niiviisi tehti tegelikult teadustööd majanduse instituudis, kuhu ma hiljem, aastal 1970, tööle läksin: teadustöö sissejuhatuses ja kokkuvõttes pidi olema midagi head Nõukogude Liidu, selle edukuse, selle ideoloogia kohta, aga sisus tuli kirjutada nii, nagu asjad olid. Ja ka jutte sai kirjutada peaaegu kõigest, kui selle osavalt ridade vahele ära peita. Ja pilte maalida… Eesti inimesed oskasid tol ajal lugeda ridade vahelt, eks minuealised oskavad veel praegugi.“

Heakene küll et ei tohiks mistahes raamatuid ära keelata tarkadele inimestele ja autoritele nagu Mari  –  kuid näib et ikkagi tänapäeval parajasti hübriidsõdade (s.h ideoloogiliste diversioonide ning kübersõdade) tingimustes tuleks ka tarkade inimeste arvates sotsiaalselt küsitava sisuga ning sotsiaal-poliitiliste-militaarsete küberriskidega mistahes meediavormide massilist levitamist ja propageerimist tuleks sootsiumidel tsentraalselt reguleerida/koordineerida/sanktsioneerida sest sageli nendel (nt putinoididel) puudub normaalne riskitaju eriti tuumarelavastuse tingimustes – nt TuumaViimsepäeva tõenäosus on parajasti mõningate Oxfordi professotite hinnagul juba 0,oo5% lähedal või nii) – vt veel nt

Kissinger, Henry (2014) „World Order“ Allen Lane, 420 lk – ei jäta märkimata ka meie 2007 aasta venepronksmäsu aegset venevalitsuse poolest primitiivset diversioonilist küberrünnakut meie e-riigi vastu kui rahvusvaheliselt olulist õppetundi (vt: Index lk 408 – Estonia, Russian cyber attac on, 345)

ja FT.com Bobinski kirja 4.III 5: http://www.ft.com/intl/cms/s/0/d6b1c560-c1d6-11e4-bd24-00144feab7de.html?siteedition=intl#axzz3TUlaxyE5.

ning FT.com arvamust 13.II 15 Oxfordi Ülikooli uurimusest TuumaViimsepäeva tõenäosuse riskide kohta:

http://www.ft.com/intl/cms/s/0/260e3168-b177-11e4-831b-00144feab7de.html#axzz3TUlaxyE5

Muideks ka teaduspublikatsioonide maskeerimist NLis käsitleda eeskätt ENSV TA Majanduse Instituudi kontekstis pole samuti adekvaatne: nt raamatu – Стохастические экономические модели адаптивного оптимального планирования и проблемы их координации / Юло Эннусте, Андрей Матин ; отве� Москва : Наука, 1989 95, [2] lk.ISBN/ISSN:  502011937 RR, TLÜAR, TLÜAR teadusrk  –

publitseerimiseks NSVL TA Kirjastuses NAUKA (nõukogude teadlaste Mekkas – sest sealt läksid osundused automaatselt isegi Amazon.com taolistesse rahvusvahelistesse arhiividesse ning tõlkimisse ingl jne) – tuli Moskvas esimese viitena ekstra juurde märkida vähemalt  Lenin – kuigi nt just lapsemeelsel (ilmselt riskiteooriat mittemõistval) Leninil ei olnud ei stohhastikaga ega matemaatiliste küber-hierarhiate koordineerimise adaptiivsete mehhanismidega  ja moraaliriskidega mingit pistmist – mis peamine häda et Amazoni lugejad ei suutnud sellest maskeraadist kuidagi aru saada – isegi soomlased mitte – mis veelgi hullem: kui raamat sai esitet ENSV teaduspreemia saamiseks 1990 siis praagiti see Lenini pärast kohe välja :==).

märts 4, 2015 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: