Ülo Ennuste majandusartiklid

Hiireke moraalilõksudes

Üks maniakaalne mudel Maarjamaa hääbumisest*: hiireke tosinates moraalilõksudes

Tõepoolest:

„Üks peatselt ilmuva aruande põhilisi tunnussõnu on «lõks»: lugeja leiab «keskmise palga lõksu», «heaoluriigi lõksu», «klaaslae lõksu», «vaesuse lõksu», «kõrghariduse lõksu», «rutiinide lõksu» jne. Võib jääda mulje, nagu koosnekski Eesti sotsiaalne ruum just meie tarvis üles seatud lõksudest.“

Muide paskvilli tekstist selgub et mitte „võib jääda mulje“ – vaid kindlasti jääbki mulje nii primitiivse mudelinstrumendi nagu „lõks“ kasutamisel sootsiumi arengu mudellerimise puhul (ja seda küberneetika ajastul) et ainult lõksud ongi: nt veel „vene keelsete ja meelsete“ etnilised lõksud; „putinoidide poolt Narva annekteerimise lõksud“; „Euroliitu kuulumise lõks“ sest maniakaalselt võib tunduda et selles liidus perifeeriat üldsegi ei toetata tuumikriikide poolt; iga kümnendi jooksul „Pärnu jagu väljarändajate lõks“; eriti aga igat tüüpi ebavõrdsuste anomaalse  süvenemise lõksude kaskaad; Alar Karise ja THI poolt formuleeritet lõksud (vt teksti) jne jne.

Maniakaalsus tuleneb siin eeskätt sellest et lõksude metafooril ei ole vähimatki seost moodsa sotsiaalküberiga: nt „klaaslagi“ – see vilksatas korraks ja ainult korraks euroskeptilisest Economist’ist läbi – ja – kahjuks haaras sellest kohe kinni meie PMi üks asjatundmatu (sootsiumi arengu alal kui endine pangaametnik) et publiku tähelepanu kõrvale juhtida praeguste majandus-mehhanismide ning poliitikate teadustühisusest ning seega rahvusliku/natsionaalse jätkusuutlikkuse kestlikkuse riskide süvenemisest – ning nüüd on siin seda laaslagede pseudoteooriat laiendavalt rakendatud veel kui venemeelsete poliitkarjääri ahistamise instrumenti jne jne.

Lõpetuseks loeme tõesti õpetlikku:

„Lõpetuseks: edukas kohanemine Eesti ühiskonnas toimuvate sotsiaalsete ja kultuuriliste muutustega eeldab ajastule vastavat mõtlemistüüpi. Ühiskonna terviklikkust ja traditsiooni pühadust rõhutav konservatiivne mõttelaad on üks eestluse elujõu allikaid. Seda ei tohiks alahinnata, sest – botaanilist võrdlust kasutades – õitsemiseks on vaja ka juuri. Samas vastab erinevusi ja loomingulisust rõhutav mõtlemistüüp raskesti määratletavatele sotsiaalsetele muutustele paremini. Mistõttu võib pidada pigem tõenäoliseks, et lähikümnendeil ei ole enam tähtis mõtlemistüübi värv, vaid see, kuidas see aitab meil muutustega kohaneda.“

Eriti meeldib väljend „õilmitsemine“ – sest aastakest kolm tagasi ilmus Nobelist 2006 Edmund Phelps sulest maailmakuulus monograafia/utoopia** mille pealkirja annaks tõlkida e.k kui „Õilmitsev inimkond“: a) selles kõige sagedamini esinev väljend ei ole „lõks“ vaid „õiglus“ b) küll lõksude mõistes heaoluriikidele on mainitud eeskätt korporatiivsust, klientismi, korruptsiooni jne – ja – läbi lillede kah igat tüüpi võimurite ning agentide võimalikku kiskjalikkust (Nobelist 2014 Tirole poolt formaliseeritult defineeritud) – eriti õiglase ümberjaotuse vääramisel c) kahjuks äärmiselt ebaõiglase ümberjaotuse tõttu (nt finantse slikerdatakse rohkem piiritaha kui Brüssel suudab meile toetustena sisse pressida) meie ülikoolid on nii vaesed et nende raamatukogudest seda monograafiat ilmselt ei leia (muide võib olla ei sobigi sinna sest meie kultuuri vaelt sobib kuna sisaldab viiteid kogu inimkonna sadadele suurvaimudele ning kultuuritegelastele ja mitte ainult kolkapoliitikutele :==).

Kuid metodoloogilis-narratiivselelt näib veelgi huvitavam olevat lõik:

„Stabiilsema arengu ja väliskeskkonna vähem valulise mõju tingimustes on aga süsteemile kasulikum hoida tagataskus erinevaid tegevusstrateegiaid, mille kindlustab eriarvamuste olemasolu. Samas on paratamatu, et eri rühmade eri arvamused muutuvad üksteise suhtes seda ebasõbralikumaks ja ründavamaks, mida vähem on ühiskonnal ressursse ja mida rohkem on suid laua ümber. Sellise stsenaariumi puhul jääb idüllilistest ühisavaldustest vaid ilus mälestus.“

Siin metafoor „mida rohkem suid laua ümber.“ – oli küll adekvaatne veel Marx’i ajal perekonna tasandil – aga nt Wiener oma „Küberneetikas“ (ingl 1948) juba matemaatilises kontekstis/narratiivselt sotsiaalse tasakaalu (homöostaasi) kõige rudimentaarsemaks metafooriks pakkus välja külakogukonna: milles saab juba eristada nii hierarhiliste kübermehhanismide (selle alal anti Nobel välja 2007 eesotsas Hurwicz’iga) elemente ja nendes kaabaklike/kiskjalike manipulatsioonide võimalikkust ja seda kõike määramatuste/teadmatuste tingimustes ning riske arvestades – tingitud nii objektiivselt kui subjektiivselt (viimast moodsalt eeskätt küberrünnakutega (vt nt Kissinger 2014) – muide – määramatuste ning vaegteadmuste ning teadusvaeguse makro-arvestamist vt nt Phelps’i arvukatest monograafiatest).

Moraal: meie natsionaalse arengu jätkusuutlikkuse kestlikkuse suurimaks lõksuks/riskiks näib parajasti olevat korporatiivne sotsiaalküberneetiline teadmusvaegus ja ebaõiglus ning seega sotsiaalsete makroriskide objektiivse arvutamise võimekuse puudus.

*) R. Vetik: „Eesti arengumudel … “ PM 26.V 15 lk14-15

**) Edmund Phelps. 2013. Mass Flourishing. Princeton University Press XII 378.

mai 27, 2015 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: