Ülo Ennuste majandusartiklid

14.VI 1941

„ … Esimese Nõukogude okupatsiooni aasta genotsiidi

kulminatsiooniks sai 1941. aasta 14. juuni massiline küüditamine. Vägivaldselt

viidi Siberisse Novosibirski ja Kirovi piirkonda ebainimlikesse tingimustesse

surema tuhanded eesti pered, sealhulgas imikud, vanurid

ja lapseootel naised. Operatsioon viidi läbi 1930. aastate algul NSV

Liidus väljatöötatud tüüpdirektiivi järgi. Balti riikide, Poola idapoolsete

alade ja Rumeenia koosseisu kuulunud Bessaraabia kohta olid samalaadsed

ülisalajased käskkirjad kinnitatud juba 1939. aastal, enne kui

need riigid või territooriumid üksteise järel okupeeriti. (Ehkki Balti riike

käsitlev nn. Serovi dokument on vääralt dateeritud, ei muuda see asja).

Poolas alustati deporteerimist veebruaris 1940. Eestis algasid ettevalmistused

  1. sotsiaalselt ohtliku elemendi massiliseks väljasaatmiseks
  2. novembril 1940 NKVD korraldusega nr. 288.6

Hulgalise väljasaatmise määruse Eesti, Läti ja Leedu kohta kinnitasid

NSV Liidu valitsus ja NLKP Keskkomitee 14. mail 1941. Plaanilise ülesande

järgi tuli Eestist küüditada 14 471 inimest, 14. juuni operatsiooni

ohvrite tegelikuks koguarvuks kujunes seni selgunud andmetel 9267

inimest.7 Enamik represseerituid viidi Venemaale sundasumisele, ebainimlikes

tingimustes hukkusid lapsed ja vanurid juba esimeste kuude

jooksul. Vahistatud perekonnapead lahutati peredest raudteejaamades ja

saadeti Siberi vangilaagritesse. Paljud neist mõrvati: kohtuvälised kolmikud

ehk nn. troikad mõistsid tagaselja surma tuhandeid süütuid inimesi.

  1. aastal registreeriti 1622 ja 1942. a. aprillis-mais 787 surmaotsust.

Mõrvatute seas olid endine riigivanem Jüri Jaakson, mitu ministrit, Riigikogu

liikmeid, omavalitsuste juhte, kõrgemaid ohvitsere, Naiskodukaitse

juhte jt. 14. juunil 1941 toimepandud hulgaline küüditamine kujutas endast

Nõukogude valitsuse aegumatut genotsiidikuritegu eesti rahva

vastu. Saksa okupatsiooni ajal töötanud Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise

Keskuse (saksa k. Zentralstelle zur Erfassung der Verschleppten,

ZEV) komisjoni andmetel represseeriti Eestis 1941. aasta juunis kokku

14 890, juulis 30 429 ja augustis 8146 inimest.

NSV Liidu ja Saksamaa vahelise sõja eelsel nädalal Ida-Euroopas

toimepandud küüditamine haaras piirkonda Läänemerest Musta mereni

(Eesti, Läti, Leedu ja Poola alad ning Bessaraabia). Ühe nädala jooksul

deporteeriti sellelt alalt Venemaale u. 95 000 inimest.8 Kasutades 1943.

aastaks selgunud andmeid, arvestas ZEV-i komisjon esimese okupatsiooniaasta

inimkaotusteks Eestis vähemalt 59 967 kodanikku. Siia tuleks

lisada need enam kui 26 000 inimest, kes kas põgenesid või evakueeriti

Venemaale pärast sõja puhkemist.

  1. juunil 1941 alanud kahe agressiivse suurriigi vaheline sõda tõi

kaasa Nõukogude okupatsioonivõimu kiire lagunemise. Mandri-Eestist

taganes Punavägi Saksa armee löökide all juba augustis 1941, saartel

kestsid lahingud veel septembris ja oktoobris. Taas tuli eesti rahval kanda

raskeid kaotusi. Vastuolus rahvusvahelise õigusega korraldasid Nõukogude

võimud sõja puhkedes Eestis nn. sundmobilisatsiooni, millega viidi vägivaldselt

Venemaale vähemalt 33 304 (36 972) meest.9 Genfi konventsioon

nimetab sellist vägivaldset inimrühma ümberpaigutamist raskeks rikkumiseks

ja ka sõjakuriteoks. NSV Liidus väljakuulutatud üldmobilisatsiooniga

võrreldes võeti Eestist mehi 9 aastakäigu võrra rohkem, peale selle

kõik reservohvitserid. Mobilisatsiooni tegelik eesmärk oli võitlusvõimeliste

meeste deporteerimine. Neid koheldi algusest peale nagu vahistatuid,

nad olid juba kogunemiskohtades Vene sõdurite relvastatud järelevalve

all ning Venemaal paigutati nad tõelistesse sunnitöölaagritesse. Sealsetes

ebainimlikes tingimustes hukkus esimese aasta jooksul nälja ja haiguste

ning NKVD repressioonide läbi vähemalt 10 440 meest.

Venemaale evakueeritute seas oli 1858 teenistuskohuste täitmisega

seotud isikut: meremehed, raudteelased, tehasetöölised. Paljud

neist langesid repressioonide ohvriks, olles ka Venemaal NKVD pideva

järelevalve all.

Kõigele sellele lisaks moodustas Eesti kommunistlik valitsus sõja

algul hävituspataljonid, kes hakkasid diktaator Jossif Stalini käske täites

koostöös NKVD eriüksustega Eestis rakendama massilist terrorit ning nn.

põletatud maa taktikat. Vahistatud, keda ei jõutud kiire Eestist põgenemise

tõttu Venemaale saata, hukati ilma kohtuotsuseta kohapeal. Suured

massimõrvad pandi toime 8. juuli öösel Tartu vanglas – 192 ohvrit – ja

septembrikuus Kuressaare lossis – vähemalt 90 ohvrit. ..“

 

Valge raamat: Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940-1991(peatoim Vello Salo). Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn: lk. 12-14: http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=8196 ja http://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2014/11/Valge-Raamat.pdf

LISA

Riigikogu 2.VI 16 avalduse Eelnõu 14 juuni 1941 küüditamise mälestamiseks (tekst allpool) tundub väga formaalne olevat ja kindlasti vajab täiendamist kuna on suunatud järgnevatele põlvkondadele:

1) tegemist oli süütutega

2) tegemist oli eelkõige Maa Soolaga

3) püüti hävitada rahvuslikku jätkusuutlikkust:

https://uloennuste.wordpress.com/2015/05/11/copy-of-the-papers-of-the-history-confrence-of-the-estonian-memento-association-on-june-16-2007/

4) nendele pea 10 000-dele väljaküüditatule tuleb lisada veel tuhandeid peresid kes juba varem metsa pagesid ja jäid NKVD poolt tagaotsitavateks

5) Riigikogu on viimatisel ajal püüdnud oma arhiividest
hävitada Valge raamatu 2005 (pt Vello Salo) võrguväljandeid
kolmes keeles – milles mitmeid raporteid selle sündmuse kohta

6) Riigikogu ei tohi unustada ka teiste rahvaste samaaegseid kannatusi.

 

Juhtivkomisjon põhiseaduskomisjon EELNÕU
255 AE I
Riigikogu avaldus
“75 aastat juuniküüditamisest”

Riigikogu mälestab neid inimesi, keda 75 aastat tagasi vägivaldselt küüditati ning kellest paljud kaotasid oma pered ja enda elu.

Täna möödub 75 aastat traagilisest päevast, 14. juunist 1941, kui tuhandeid eesti naisi, mehi ja lapsi tabas kommunistliku Nõukogude okupatsioonide võimu verine vägivallaaktsioon. Selle traagilisel päeval vahistasid öö pimeduses ja varahommikul relvastatud Nõukogude okupatsioonivõimud pea 10 000 Eesti kodanikku.

Ka 75 aastat hiljem langeb meile kohustus meeles pidada seda vägivaldset kuupäeva ning nende eestlaste traagilist saatust ja elamata jäänud elu. Meie moraalne kohustus on totalitaarsete režiimide ohvrite mälestamine ning selle teadmise ja mälestuse edasikandmine tulevastele põlvedele.

Eiki Nestor
Riigikogu esimees

Tallinn, 2016.a

Esitavad Riigikogu liikmed 2.06.2016.a

Priit Sibul
Urve Tiidus
Andres Anvelt
Kadri Simson
Andres Herkel
Martin Helme
Rein Ratas
Kalvi Kõva
Kalev Kotkas
Mart Nutt
Martin Kukk

juuni 3, 2016 - Posted by | Uncategorized

Kommentaare veel pole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: