14.VI 1941
„ … Esimese Nõukogude okupatsiooni aasta genotsiidi
kulminatsiooniks sai 1941. aasta 14. juuni massiline küüditamine. Vägivaldselt
viidi Siberisse Novosibirski ja Kirovi piirkonda ebainimlikesse tingimustesse
surema tuhanded eesti pered, sealhulgas imikud, vanurid
ja lapseootel naised. Operatsioon viidi läbi 1930. aastate algul NSV
Liidus väljatöötatud tüüpdirektiivi järgi. Balti riikide, Poola idapoolsete
alade ja Rumeenia koosseisu kuulunud Bessaraabia kohta olid samalaadsed
ülisalajased käskkirjad kinnitatud juba 1939. aastal, enne kui
need riigid või territooriumid üksteise järel okupeeriti. (Ehkki Balti riike
käsitlev nn. Serovi dokument on vääralt dateeritud, ei muuda see asja).
Poolas alustati deporteerimist veebruaris 1940. Eestis algasid ettevalmistused
- sotsiaalselt ohtliku elemendi massiliseks väljasaatmiseks
- novembril 1940 NKVD korraldusega nr. 288.6
Hulgalise väljasaatmise määruse Eesti, Läti ja Leedu kohta kinnitasid
NSV Liidu valitsus ja NLKP Keskkomitee 14. mail 1941. Plaanilise ülesande
järgi tuli Eestist küüditada 14 471 inimest, 14. juuni operatsiooni
ohvrite tegelikuks koguarvuks kujunes seni selgunud andmetel 9267
inimest.7 Enamik represseerituid viidi Venemaale sundasumisele, ebainimlikes
tingimustes hukkusid lapsed ja vanurid juba esimeste kuude
jooksul. Vahistatud perekonnapead lahutati peredest raudteejaamades ja
saadeti Siberi vangilaagritesse. Paljud neist mõrvati: kohtuvälised kolmikud
ehk nn. troikad mõistsid tagaselja surma tuhandeid süütuid inimesi.
- aastal registreeriti 1622 ja 1942. a. aprillis-mais 787 surmaotsust.
Mõrvatute seas olid endine riigivanem Jüri Jaakson, mitu ministrit, Riigikogu
liikmeid, omavalitsuste juhte, kõrgemaid ohvitsere, Naiskodukaitse
juhte jt. 14. juunil 1941 toimepandud hulgaline küüditamine kujutas endast
Nõukogude valitsuse aegumatut genotsiidikuritegu eesti rahva
vastu. Saksa okupatsiooni ajal töötanud Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise
Keskuse (saksa k. Zentralstelle zur Erfassung der Verschleppten,
ZEV) komisjoni andmetel represseeriti Eestis 1941. aasta juunis kokku
14 890, juulis 30 429 ja augustis 8146 inimest.
NSV Liidu ja Saksamaa vahelise sõja eelsel nädalal Ida-Euroopas
toimepandud küüditamine haaras piirkonda Läänemerest Musta mereni
(Eesti, Läti, Leedu ja Poola alad ning Bessaraabia). Ühe nädala jooksul
deporteeriti sellelt alalt Venemaale u. 95 000 inimest.8 Kasutades 1943.
aastaks selgunud andmeid, arvestas ZEV-i komisjon esimese okupatsiooniaasta
inimkaotusteks Eestis vähemalt 59 967 kodanikku. Siia tuleks
lisada need enam kui 26 000 inimest, kes kas põgenesid või evakueeriti
Venemaale pärast sõja puhkemist.
- juunil 1941 alanud kahe agressiivse suurriigi vaheline sõda tõi
kaasa Nõukogude okupatsioonivõimu kiire lagunemise. Mandri-Eestist
taganes Punavägi Saksa armee löökide all juba augustis 1941, saartel
kestsid lahingud veel septembris ja oktoobris. Taas tuli eesti rahval kanda
raskeid kaotusi. Vastuolus rahvusvahelise õigusega korraldasid Nõukogude
võimud sõja puhkedes Eestis nn. sundmobilisatsiooni, millega viidi vägivaldselt
Venemaale vähemalt 33 304 (36 972) meest.9 Genfi konventsioon
nimetab sellist vägivaldset inimrühma ümberpaigutamist raskeks rikkumiseks
ja ka sõjakuriteoks. NSV Liidus väljakuulutatud üldmobilisatsiooniga
võrreldes võeti Eestist mehi 9 aastakäigu võrra rohkem, peale selle
kõik reservohvitserid. Mobilisatsiooni tegelik eesmärk oli võitlusvõimeliste
meeste deporteerimine. Neid koheldi algusest peale nagu vahistatuid,
nad olid juba kogunemiskohtades Vene sõdurite relvastatud järelevalve
all ning Venemaal paigutati nad tõelistesse sunnitöölaagritesse. Sealsetes
ebainimlikes tingimustes hukkus esimese aasta jooksul nälja ja haiguste
ning NKVD repressioonide läbi vähemalt 10 440 meest.
Venemaale evakueeritute seas oli 1858 teenistuskohuste täitmisega
seotud isikut: meremehed, raudteelased, tehasetöölised. Paljud
neist langesid repressioonide ohvriks, olles ka Venemaal NKVD pideva
järelevalve all.
Kõigele sellele lisaks moodustas Eesti kommunistlik valitsus sõja
algul hävituspataljonid, kes hakkasid diktaator Jossif Stalini käske täites
koostöös NKVD eriüksustega Eestis rakendama massilist terrorit ning nn.
põletatud maa taktikat. Vahistatud, keda ei jõutud kiire Eestist põgenemise
tõttu Venemaale saata, hukati ilma kohtuotsuseta kohapeal. Suured
massimõrvad pandi toime 8. juuli öösel Tartu vanglas – 192 ohvrit – ja
septembrikuus Kuressaare lossis – vähemalt 90 ohvrit. ..“
Valge raamat: Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940-1991(peatoim Vello Salo). Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn: lk. 12-14: http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=8196 ja http://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2014/11/Valge-Raamat.pdf
LISA
Kommentaare veel pole.
-
Värske
-
Viited
-
Arhiiv
- juuli 2022 (1)
- juuni 2022 (1)
- aprill 2022 (3)
- märts 2022 (2)
- jaanuar 2022 (3)
- detsember 2021 (1)
- november 2021 (2)
- august 2021 (2)
- mai 2021 (1)
- detsember 2020 (1)
- august 2020 (2)
- juuni 2020 (2)
-
Kategooriad
-
RSS
Entries RSS
Comments RSS
Lisa kommentaar