Märgukiri 6.VII 16

Brexit’i ja Venemaa vahel

Krugman nimetab oma NYT.com igapäevastes Blogides just Brexit’it rängaks õnnetuseks (nagu nendest ka ilma selleta ELil puudu oleks) – ja just selle praeguse käpardliku/teadustühise korralduse puhul – eeskätt määramatuse tohutu suurendamisega nii ELis tervikuna ning veelgi enam üksinda UKs endas – selle populistliku supi kokkukeetjas.

Muide veel üks NY teaduskeskus:

Resiliency Authors (25.VI 2016)“Making the Eurozone more resilient: What is needed now and what can wait?“:

http://voxeu.org/article/making-eurozone-more-resilient-what-needed-now-and-what-can-wait#  :

väidab:

„ … The Eurozone has put in place the right institution to deal with default, namely the ESM. … “ – seega teaduspõhiselt kiidab Euroopa Stabiilsusmehhanismi olemasolu asjakohasust antud turbulentses olukorras – mis kahjuks Brexit’i puhul enam UKni ei ulatu ja seega vajab seal eriti kiireid erakordseid institutsionaalseid stabiliseerivaid samme Valitsuselt.

FT.com 5.VII andmetel ongi UK rahandusministril plaan valmis kuidas leevendada eeskätt väliskapitali institutsioonide hirmu Inglismaad tabanud suure määramatuse tõusu eest: nimelt muuta Inglismaa peaaegu Eesti või Iirimaa taoliseks kasumi-maksu poolparadiisiks – kärpides korporatsioonide maksu praeguselt klassikaliselt tsiviliseeritud 20% tasemelt nt Iirimaa tasemele 12,5%  või veelgi barbaarsemalt madalamale nagu Eestis (nt ESA andmetel siinsed Venemaa kontrolli all olevad firmad praktiliselt maksavad ainult paari protsendi jagu nagu ka siinsed hargmaised pangad, samas Salsamaa kontrolli all olevad ettevõtted 15% jne). Kaasneva UK eelarvelaekumise lünga aga kompenseerib see et UK ei pea ju enam maksma ELi osamaksu.

Selle vastu olevat aga juba mitmed Inglise ülikoolid asunud protestima sest nemad on siiani saanud 15% oma rahastusest ELi teadusfondidest – mis seoses Brexit’iga teatavasti täielikult kaob ja kuna Valitsus EL’i  liikmemaksudest vabanevad summad suunab eeskätt välismaa ettevõtete ning finantsinstitutsioonide subsideerimisele madalamate kasumimaksude varjus. Muide ka Kuninganna on oma põllumajandusharrastuste puhul saanud Brüsselist toetusi.

Kuid siiski üks asi seoses Brexit’iga on kindel: ELi toetused Eestile automaatselt vähenevad sest oli ju Inglismaa üks suurimaid Brüsseli rahakoti täitjaid ja mitte kõik ei läinud sellest neile tagasi nagu naad eesotsas Nigel Farage’ga nõudsid.

Kas nüüd meie ülikoolide toetused Komisjoni poolt just niipalju langevad kui inglaste omad pole veel välja arvutatud – kõige naljakam on see et meie ülikoolid pole vist sellest üldse veel aru saanudki. Ja, mitte ainult ülikoolid vaid ilmselt isegi mitte Riigikogu: a) nt Esimees avaldas hiljuti arvamust et ELi tuleb institutsionaalselt nüüd kiiresti nii reformida et meie sotsiaaldemokraatidest valijad saaksid aru mis moodi ELi valitsemine hierarhiliselt toimub (taevane arm – FT järgi tavavalijale nt ESM mehhanismi toimimise selgitamine olevat sama keeruline kui oma kassile termodünaamika õpetamine) – või siis nt Euroopa asjade komisjonis ilmselt arusaamad Brexet’ist on samuti algkooli tasemel (nagu nt eile Ms Loone PMi esseest võis välja lugeda nii et see komisjon ei ole koostet inimestest kelle eelistuseks on tõerääkimine: vt nt

Matsushima, Hitoshi (2008) „Role of honesty in full implementation“ – Journal of Economic Theory 139 2008  353 – 359: www.elsevier.com/locate/jet ))

 – mis on eriti kurb seose meie osalemisega ELi multi-dimensionaalses (sh küberdimensioonides) sõjas Venemaa agressiooni vastu – milles meile iga eurotoetuste miljard on fataalse tähendusega (arvestades eriti et Venemaa poolesajandiline terroristlik okupatsioon on jätnud meile mitmeid pikaajalisi rahvuslikke kahjustusi eeskätt seoses elanikkonna russifitseerimisega (vt „Valge raamat“ 2005) mis nüüd hübriid-sõja piiriolukorras uuesti valusalt tunda annavad eriti  meie Kremlimeelsete  politikaanide tegevuse kaudu ELi lagundamisel (eriti putinoidtrollide ägedal mahitusel rikkalikult IKT kasutades – ja ka meie massimeedias valesti mõistetud sõnavabaduse printsiibist: tegelt ainult aus ja teaduspõhine sõnavabadus saab olla demokraatias lubatud – mitte selline hullumeelsuse (Lucas’e väljend PMis 7.VII) levitamise vabadus mis viis eksitatud massid hääletama Brexit’i poolt).